Staažikusest

Olen oma neljandat autojuhtimise aastapäeva üsna imelikult tähistanud.

Eelmisel nädalavahetusel pandi mind minu jaoks võõra moodsa manuaali rooli ja oi, kuidas me terve seltskonnaga naersime, kui ma lugematu aru kordi välja surin - ka keset teed paar korda - ning neljandaga tagurdada üritasin ning kässariga kohalt ära läksin. Rääkimata auto enda poolt pakutud naljadest nagu beebilukk, millega isegi väljastpoolt uksi avada ei saanud ja üks poiss naermisest püksi tegema pidi või see, kuidas pagasiluuki avades ka kolm akent avanevad või see, kuidas ma ei sisemisi ega esimesi tulevid välja lülitada ei osanud. Vähemalt oli lõbus. Aga automaat on ikka nii palju mõnusam.

Ja siis eile oli ka pull päev. Pritsisin kogemata ühe inimese märjaks ja mul on nii piinlik. Kui sa seda loed, siis ma palun väga vabandust! Ma tõesti ei ole mingi rullnokk. Lihtsalt väga vastik ilm oli, millega on väga vähe näha ja nägin loiku viimasel hetkel. Pidurdasin blokki, aga see ei päästnud enam midagi. Seisma jääda ka ei saanud, et vabandada, sest polnud kohta peatumiseks. Ja tegelikult oli sigakiire ka. Ja ma tõesti ei osanud arvata ka, et nii sügav loik on. Kurb juhus lihtsalt. Aga ma tean, kui nõme tunne on märjaks pritsitud saada. On minugagi korduvalt juhtunud.

Ja siis veel sain eile vastu teist autot sõita, sest see oli mind kinni parkinud ja ma ei saanud teisiti välja. Aga seal ei saanud keegi viga. Ja no seal oleks tõesti paras olnud ka teisele poolele. Kakskümmend sentimeetrit ühe perse ja teine nina vahel ei ole piisav, et külgboksist välja pääseda. Aga jah... ka peale nelja aastat juhtub ootamatusi ning saab nalja liikluses. Veel ei ole nii igav, et roolis meikida tahaks.