Ma vist ei rääkinudki, et Sandra käis mul mõni aeg tagasi külas. Üle pika-pika aja. Ja väga tore oli. Kuigi ta saatis mulle pärast sõnumi, milles väitis, et minul külas käimine imeb sajaga. Kuigi põhjendus oli armas.
Igatahes, me tegelesime terve nädalavahetue mitte midagi tegemisega ja käisime taaskord Bangkokis. Ma ikka peaksin rohkem kui korra aastas selle tee jalge ette võtma. Aga viimased kaks korda olen sinna just Sandraga sattunud. Ja niisama käisime ka jalutamas ja pildistamas, aga ilm oli kole ja digika aku sai ootamatult tühjaks. Aga mis siis ikka. Külastuse point oligi ju teineteise nägemine ja muljetamine. Jama on, kui parimat sõbrannat nii harva näha saab ja külastusi kuid ette planeerima peab.
Ja ma kinkisin talle Mario. Valge orava. Endale mul jäi samasugune pruun, kes kannab nüüd nime Aleksander. Neil nimedel on ka põhjus. Need on meie Hispaania aliased. Lihtsaltvastupidi nüüd, et me alati teineteise juures olemas oleksime. Ja kuna me polnud S-iga üksteist nii ammu näinud, oli mul talle üht-teist veel ja tema muudkui põdes, et need kingitused on üleliigsed. Aga ei ole ju. Mulle meeldib kingitusi teha. Ja ma ei ootagi midagi vastu peale rõõmu nende saamisest. Aga S otsustas mulle tulevikuks kingitusi ette lubada. Nüüd on ta mulle võlgu Uus-Meremaa reisi 15 aasta pärast ja kaks teist veel, mis mulle kahjuks enam meelde ei tulegi. Midagi eksootilist oli igatahes. Türgi? Midagi M-tähega. Loodetavasti ta ise mäletab:D Kuigi ma neid välja nõudma küll ei hakka. Aga oleks tore koos taas reisida. Vähmalt lubasime teine-teisele, et one way or another oleme järgmisel suvel Indias.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar