Nii naljakas, kuidas päevad ei ole kohe üldse vennad. Reede oli super ja laupäev... sellest te juba lugesite. Aga ma siiski tahan ka headest asjadest kirjutada, mistõttu hetkel kirjutagi kronoloogiliselt tagurpidi.
Reedel oli Silmarõõmu kontsert. Tema teine ja minu esimene, kuhu kaasa sain minna. Jätsin seetõttu isegi StripDance'i minemata ja ma jumaldan seda. Aga kontsert oli ka tore. Ausalt öeldes ei midagi erilist, sest heli oli pekkis, aga tore. Huvitavaks läks alles peale kontserti.
Või noh... korraks vahetult enne ka. Kui Silmarõõm korraks tagasi koju minema pidi ja mina sinna koos tema bändikaaslastega üksi jäin. Ja siis kuidagi sattusime trummariga vestlema ning vestlus lõppes sellega, et istusime kahekesi kellegi kolmanda autos, kulutasime akut tühjaks, kuulasime midagi, mida millegipärast ka muusikaks nimetatakse ja jõime otse pudelist rummi ja energiajooki peale. Väga sürreaalne oli minu jaoks. Paljude jaoks kindlasti iga päev. Minu jaoks meenutus aastatetagusest ajast, kui ikka tutvusringkonda rohkem sellist rahvast kuulus. Endal pole kunagi palju selliseid lausjoomise kogemusi olnud. Vast ei tule ka.
Igatahes tore oli. Ja peale pidu läksime kõik edasi trummari juurde. Tal on tilluke ahjuküttega korter. Üks tuba, täis laga. Selline pool-prügimägi, mis võiks koristatuna ülimalt hubane olla. Aga ei ole seda kunagi. Aga tühja sellest. Vähemalt polnud igav sisekujundus. Tal olid näiteks pappkastidest tugitoolid, mis kulumisastmest lähtuvalt kütteks said. Ja istusimegi seal põrandal ning tipsutasime veidi ning kõigil oli supertore. Ma ikka veel ei suuda see küljeluu olla, kes lihtsalt alati tagaplaanil ja mehest sammu kaugusel püsib. Seega suhtlesin julgelt kõigi teistega. Tutvusin ja lõbutsesin sajaga. Kuigi see läks mulle maksma mu hääle ja muidugi vahetult enne kontserti. Klubisse polnud vaja minnagi. Ja minu meelest oligi rohkem fun seekord kodus väiksema seltskonnaga. Kuigi vahepeal mahtus sinna tuppa kümneid inimesi. Kaasa arvatud ülikonnastatud tippjuhte, mis oli nii sürr jälle. Aga nad ei pidanud väga kaua vastu. Ja nende kaotus. Sest nad ei näinud, kuidas Silmarõõmu bändi klahvimängija, kes on minuga üsna sama kasvu, mu tikkkontsaga saapad jalga sikutas ja tantsis ja laulis oma I'm bringing sexy back'i! Ülikoom. Eriti see, et ta suutis püsti püsida kõigele vaatamata. Ja see oli ka naljakas, kuidas nad sõbraga mu saabastega nukuteatrit tegid. Naersin taaskord pisarateni.
Aga õhtu kujunes päris pikaks. Sattusin elus esimest korda juba väga kokku kuivanud kambaga Levikasse ja kohe hakkasin kunagiste koolikaaslaste otsa komistama. Purjus on ikka lahe olla. Nägin jälle hiljuti nähtud ammu nägemata klassivenda ja automaatselt kallistasin teda. Vist esimest korda elus. Sest just selline tunne oli. Lihtsalt rõõm näha. Mitte selline tavaline eestlaslikult reserveeritud kohtumine nagu eelmine kord. Tore oli. Väga tore. Kuigi pärast oli väga valus tatsata ja ma teadsin, et kontsert jääb vist ära ja õues oli külm, aga seitsmest mu telefoni salvestatud taksofirmast ei tahtnud ükski mu raha. Veider. Terve linn oligi vaid taksosid täis ja ometi polnud ühtegi võtta. Peale konkreetsete röövlite.
Reedel oli Silmarõõmu kontsert. Tema teine ja minu esimene, kuhu kaasa sain minna. Jätsin seetõttu isegi StripDance'i minemata ja ma jumaldan seda. Aga kontsert oli ka tore. Ausalt öeldes ei midagi erilist, sest heli oli pekkis, aga tore. Huvitavaks läks alles peale kontserti.
Või noh... korraks vahetult enne ka. Kui Silmarõõm korraks tagasi koju minema pidi ja mina sinna koos tema bändikaaslastega üksi jäin. Ja siis kuidagi sattusime trummariga vestlema ning vestlus lõppes sellega, et istusime kahekesi kellegi kolmanda autos, kulutasime akut tühjaks, kuulasime midagi, mida millegipärast ka muusikaks nimetatakse ja jõime otse pudelist rummi ja energiajooki peale. Väga sürreaalne oli minu jaoks. Paljude jaoks kindlasti iga päev. Minu jaoks meenutus aastatetagusest ajast, kui ikka tutvusringkonda rohkem sellist rahvast kuulus. Endal pole kunagi palju selliseid lausjoomise kogemusi olnud. Vast ei tule ka.
Igatahes tore oli. Ja peale pidu läksime kõik edasi trummari juurde. Tal on tilluke ahjuküttega korter. Üks tuba, täis laga. Selline pool-prügimägi, mis võiks koristatuna ülimalt hubane olla. Aga ei ole seda kunagi. Aga tühja sellest. Vähemalt polnud igav sisekujundus. Tal olid näiteks pappkastidest tugitoolid, mis kulumisastmest lähtuvalt kütteks said. Ja istusimegi seal põrandal ning tipsutasime veidi ning kõigil oli supertore. Ma ikka veel ei suuda see küljeluu olla, kes lihtsalt alati tagaplaanil ja mehest sammu kaugusel püsib. Seega suhtlesin julgelt kõigi teistega. Tutvusin ja lõbutsesin sajaga. Kuigi see läks mulle maksma mu hääle ja muidugi vahetult enne kontserti. Klubisse polnud vaja minnagi. Ja minu meelest oligi rohkem fun seekord kodus väiksema seltskonnaga. Kuigi vahepeal mahtus sinna tuppa kümneid inimesi. Kaasa arvatud ülikonnastatud tippjuhte, mis oli nii sürr jälle. Aga nad ei pidanud väga kaua vastu. Ja nende kaotus. Sest nad ei näinud, kuidas Silmarõõmu bändi klahvimängija, kes on minuga üsna sama kasvu, mu tikkkontsaga saapad jalga sikutas ja tantsis ja laulis oma I'm bringing sexy back'i! Ülikoom. Eriti see, et ta suutis püsti püsida kõigele vaatamata. Ja see oli ka naljakas, kuidas nad sõbraga mu saabastega nukuteatrit tegid. Naersin taaskord pisarateni.
Aga õhtu kujunes päris pikaks. Sattusin elus esimest korda juba väga kokku kuivanud kambaga Levikasse ja kohe hakkasin kunagiste koolikaaslaste otsa komistama. Purjus on ikka lahe olla. Nägin jälle hiljuti nähtud ammu nägemata klassivenda ja automaatselt kallistasin teda. Vist esimest korda elus. Sest just selline tunne oli. Lihtsalt rõõm näha. Mitte selline tavaline eestlaslikult reserveeritud kohtumine nagu eelmine kord. Tore oli. Väga tore. Kuigi pärast oli väga valus tatsata ja ma teadsin, et kontsert jääb vist ära ja õues oli külm, aga seitsmest mu telefoni salvestatud taksofirmast ei tahtnud ükski mu raha. Veider. Terve linn oligi vaid taksosid täis ja ometi polnud ühtegi võtta. Peale konkreetsete röövlite.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar