Minu arvates käivad meie rühmas väga toredad lapsed. Ja neil on ka toredad vanemad. Muidugi, on probleeme, aga probleemid ei tulene tavaliselt lapsest endast, vaid kodustest tegematajätmistest. Ja võimalik ka, et õpetajate ebakompetentsusest laste vajaduste mõistmisel. Või ilmast. Kõik on võimalik.
Siiski aina enam juhtub meie ja lapsevanemate vahel kokkupõrkeid. Mille tulemusel selgus täna, et üks laps, kes mulle väga meeldib, uuest aastast enam ei tule. Kurb. Kõik seepärast, et me ei suuda jõuda vanematega kokkuleppele mõnes küsimuses. Kusjuures tegemist on tobedate pisiasjadega. Lapsele väga meeldib lasteaias. Aga vanemad ei ole nõus oma elukorraldust nii reguleerima, et päevarütm oleks samasugune nii lasteaiapäeval kui ka vabal päeval. Ja ometi on kõik tutvunud kohe alguses lasteaia päevakavaga. Ning tegevustega, mida me koos teeme. Pidevalt jagame ka täpsustavat infot hetkel toimuva kohta.
Ja mul on nii kurb. Et alati koostöö ei toimi. On vanemaid, kellega pole kunagi probleeme ning kes alati arutavad õpetajatega tekkinud küsimuste üle. Ning on vanemaid, kes ründaval toonil sõidavad sisse oma nõudmistega. Kusjuures rõhutakse korda-mööda mõlemale - nende lapse erivajadustele kui ka seadustele. Ja õpetajad tulevadki alati vastavalt võimalusele lapsevanema soovidele vastu. Aga on piire, mida ei saa väga painutada. Ja ma ei tea enam, kuidas lapsevanematele selgeks teha, et me ei ole vaenlased, vaid partnerid ning me kõik tahame lastele parimat ja annamegi oma parima selle nimel. Ometi tundub, et osa vanemaid konkreetselt töötab vastu ammu seatud ja end tõestanud korrale. Ja siis on veel kambavaim. Üks-ühele suheldes on kõik kõigile loogiline või vähemalt naeratatakse ning noogutatakse malbelt. Aga kui on julgustuseks kaasas mõttekaaslane, siis tuleb suuuuuuuuuuur lõrin. Tõesti on vahel tunne, et meie kui õpetajad oleme teenijad ja nemad kallid kliendid. Kõik on üks suur klienditeenindus.
Oleks siis, et õpetajad oleksid mingid kõrgepalgalised olevused, kes raha pärast oma ametis on. Ei, seda saabki teha ainult armastusega laste vastu. Kas tõesti võib keegi arvata, et me tahame nende lastele midagi muud kui ainult head?
Neid kokkupuutekohti on veelgi. Eelkõige aga see, kuidas mõni asi lihtsalt kohale ei jõua ja uuesti ning uuesti sama teemat lahkame. Ning tagasisideteema tervikuna. Nõudmised meile on kohati utoopilised. Mitte, et me keegi keelduks vanemate küsimustele vastamast. Vastupidi. Ma olen harjunud alati päeva olulisematest tähelepanekutest vanematele rääkima. Ka siis kui nad seda ei oota. Ja teistpidi... ma ei räägi nüüd kõigist vanematest, aga väga suur osa neist lihtsalt ei anna tagasisidet ei kirjalikul ega suulisel kujul. Kui just neile silma ei vaata ja konkreetselt ei küsi arvamust. Samas arvamus on neil olemas küll. Millegipärast jõuab see esimesena juhataja mailboxi nende lastega päevast päeva koos olevate inimeste asemel.
Sry kui veidi segane post tuli. Kirjutasin end tühjaks. Väga diplomaatiale mõtlemata. Ma tean, et ei tohiks asju nii isiklikult võtta, aga mõni rünnak on ikka kohe no nii isiklik. Olen veel väga tänulik, et siiani on säilinud kõigil vanematel minu vastu piisav lugupidamine, et ma tohin oma arvamuse neile välja öelda ja vähemalt kuni järgmise korrani on tunne, et me jõudsime üksteisemõistmiseni. Ja ega vanemad ka oma lastele halba ei taha. Aga lasteaed on lasteaed ja kodu on kodu. Esimene loodud toetamaks kodust elu. Ning kui lasteaed ei ole vastuvõetav vorm, siis on ka mitmeid teisi valikuid, kuidas last maailmaga integreerida ning võimaldada endale töölkäimist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar