Ehk eilsest kontserdist gospelkooriga, mis oli minu jaoks esimene ja mida nii kartsin kui ootasin. Ma pole ju aastaid tegelikult laulnud ja pole siiani päris kindel, kas enam oskangi. Või kas olen üldse kunagi osanud. Sest lastekooris ei öelda sulle julmalt näkku, et laula dushi all edasi. Aga mulle meeldib ja ma tahtsin proovida ning ennast arendada. Ja mulle öeldi ka, et viisipidamisega mul probleeme pole. Kahjuks ei sõltu hästi laulmine ainult sellest. Ja mul on palju teistele järgi õppida. Enamus meist on mingid Otsa-koolikad vms. Ja ladina keel on neile peaaegu emakeel. Mulle ei ütle crecendo jms eriti midagi. Või coda. Või mingid nähtamatud märgid. Ja vahel neid ei olegi noodilehtedel. Lihtsalt eeldatakse eelteadmiste olemasolu või supermälu.
Tulles tagasi kontserti juurde, siis see oli lahe. Rahvast oli täitsa palju - üle kahesaja. Ja me olime hästi kõlanud. Kuigi ma tean küll, et puterdasin ikka ka, sest proovi ajal oli täisvalgustus ja ma nägin noote. Esinemise ajal aga ainult prožektorid, millelt kiled peegeldusid ja näha ei olnud eriti midagi. Niisiis sai palju improviseerida. Ja ma sain võitu oma mikrofonihirmust. Ei ole nii õudne nagu karaokes, kui helitehnik hoolitseb selle eest, et sa siiski ennast ka kuuleks. Kuigi alguses oli mul küll mingi selline mikker, et isegi kõige vaiksem minu hääl kostis üle teiste. Mis oli hirmus. Aga siis sain mikrofoni number kuus. Minu number! Tundus hea märk. Ja edaspidi paistsidki asjad sujuvat. Igatahes kontsert tuli palju paremini välja kui proov. Ainult et lühike oli. Algul planeerisime kolmeteist laulu. Aga terve bänd jättis tulemata ja asendusklaverimängija ei saanud üksi kõgiega hakkama. Osade lauludega aga ei saanud me ise ilusasti hakkama. Ühest küljest, oli lihtsam. Teisest aga kahju publikust ja enda ajast, mida õppimisele kulutasin. Oleksin võinud ju enne etendust teada, millele keskenduda. Ja need pähe saada korralikult.
Hääle suutsin ikka veidi ära laulda. Aga lõpuks oli nii fun, et laulsime veel terve tee tagasi bussis ja kokku tuli umbes kümme tundi laulmist. Põselihased olid krampis, aga meil oli tore. Ja kui on hea päev, siis tulevad mul ka kõrged noodid välja. Kahjuks kunagi ei tea ma seda ette. Ja hullult tunnen puudust hääleseade tundide järgi. Loodetavasti läheb iga korraga paremaks.
Tulles tagasi kontserti juurde, siis see oli lahe. Rahvast oli täitsa palju - üle kahesaja. Ja me olime hästi kõlanud. Kuigi ma tean küll, et puterdasin ikka ka, sest proovi ajal oli täisvalgustus ja ma nägin noote. Esinemise ajal aga ainult prožektorid, millelt kiled peegeldusid ja näha ei olnud eriti midagi. Niisiis sai palju improviseerida. Ja ma sain võitu oma mikrofonihirmust. Ei ole nii õudne nagu karaokes, kui helitehnik hoolitseb selle eest, et sa siiski ennast ka kuuleks. Kuigi alguses oli mul küll mingi selline mikker, et isegi kõige vaiksem minu hääl kostis üle teiste. Mis oli hirmus. Aga siis sain mikrofoni number kuus. Minu number! Tundus hea märk. Ja edaspidi paistsidki asjad sujuvat. Igatahes kontsert tuli palju paremini välja kui proov. Ainult et lühike oli. Algul planeerisime kolmeteist laulu. Aga terve bänd jättis tulemata ja asendusklaverimängija ei saanud üksi kõgiega hakkama. Osade lauludega aga ei saanud me ise ilusasti hakkama. Ühest küljest, oli lihtsam. Teisest aga kahju publikust ja enda ajast, mida õppimisele kulutasin. Oleksin võinud ju enne etendust teada, millele keskenduda. Ja need pähe saada korralikult.
Hääle suutsin ikka veidi ära laulda. Aga lõpuks oli nii fun, et laulsime veel terve tee tagasi bussis ja kokku tuli umbes kümme tundi laulmist. Põselihased olid krampis, aga meil oli tore. Ja kui on hea päev, siis tulevad mul ka kõrged noodid välja. Kahjuks kunagi ei tea ma seda ette. Ja hullult tunnen puudust hääleseade tundide järgi. Loodetavasti läheb iga korraga paremaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar