See oli minu vanaema esimene lause minule. Nimelt isadepäeval tehti meid ootamatult tuttavaks. Ei olnud itaalia stiilis pisaraid ja kallistusi. Oli täiesti eeslaslik tutvumine. Kamaluga kohmetust, snäkid ja lühike briifing, kus sai paari lausesse oma eluloo ära mahutada. Vanaema ise väitis, et tal on olnud nii kurb/kehv elu, et ta ei hakka sellest hetkel üldse rääkima. Ja minu üllatuseks ei hakanudki. Kuigi ma oleksin huviga kuulanud.
Kuigi üllatus tegi meid kohmetuks, on mul siiski väga hea meel, et ma nüüd tean, mis nägu ta on ja kuidas ta hääl kõlab ja ka veidi, mida ta endast kujutab. Avastasime isegi sarnasusi omavahel, kuigi minu meleest on nad isaga ühte nägu ja mina pole kummagi moodi. Aga maitse on meil sarnane. Vähemalt selle aasta superstaaride osas. Mu vanaema on nende eluga väga hästi kursis ja meil on samad lemmikud ning me mõlemad rõõmustasime, kui Kene koju läks, sest ta lihtsalt ei ole massimaitse ja meie maitse ka mitte. Ja ma olen tema üle uhke. Mitte, et ma teist häbeneksin. Ma ei mäletagi teda eriti. Aga nad on lihtsalt väga erinevat elu elanud. Üks elas maal ja ärkas kell viis, et lehmi lüpsta. Teine õppis Tartu Ülikoolis majandust ja on alati linnapreili olnud. Siiani ainsa nendevahelise sarnasusena tulebn pähe see, et mõlemad sünnitasid kolm last.
No igatahes on mul hea meel, et minu ainus vanavanem on tore, tark ja väärika olemisega proua. Ja meil mõlemal on kahju, et meil ei olnud varem mingisusgust suhet, sest mina olen alati vanavanemaid taga igatsenud ja tundub, et tallegi oleks meeldinud veel mõni lapselaps.
Muideks, peaaegu oleks mind samal päeval hoopis terve suguvõsa lõugade vahele visatud. Aga ju siis saatus ei tahtnud nii. Ja ausalt, mul on hea meel. Muidugi, ma tahaksin väga kõigiga tuttavaks saada ja tundub, et ka neile hakkab see mõte aina enam meeldima, aga see on midagi, milleks ma tahaksin end enne vaimselt valmis panna, vältimaks üleliigset kohmetust. Ja ma usun, et ka neile meeldiks, kui neid ette hoitataks. Minu välja ilmumine pidi neile ikka väga suur shokk olema. Kuigi isa ja vend pidid minu eest, seljad vastamisi, seisma ja mind vajadusel kaitsma. Mis kõlab muidugi samuti hästi.
Aga mulle teeb natuke nalja see eestlaslik külmus. Või inglaslik. A la we only show affection to horses and hounds. Kas erinevalt isast üritab ta igati diplomaatiliselt korrektne olla, et mitte minus mingeid negatiivseid reaktsioone esile kutsuda? Miks ta ei öelnud lihtsalt, et on mu vanaema või vähemalt, et on mu isa ema. Mina olin küll peaaegu kohe sunnitud tema kuuldes sõna "vanaema" kasutusele võtma. Ja mulle meeldib, et minu sõnavarra on tekkinud sõnad " isa" ja "vanaema" ka isiklikumas kontekstis.
Ma ei julge veel mingeid sooje suhteid loota. Sest vennaga olid ju ka suured sõnad ja edasi faas Teadmata kadunud. Võib-olla jääme vanaemaga siiski võõraks. Aga ma loodan, et mitte. Vähemalt ära nähtud nüüd.
Kuigi üllatus tegi meid kohmetuks, on mul siiski väga hea meel, et ma nüüd tean, mis nägu ta on ja kuidas ta hääl kõlab ja ka veidi, mida ta endast kujutab. Avastasime isegi sarnasusi omavahel, kuigi minu meleest on nad isaga ühte nägu ja mina pole kummagi moodi. Aga maitse on meil sarnane. Vähemalt selle aasta superstaaride osas. Mu vanaema on nende eluga väga hästi kursis ja meil on samad lemmikud ning me mõlemad rõõmustasime, kui Kene koju läks, sest ta lihtsalt ei ole massimaitse ja meie maitse ka mitte. Ja ma olen tema üle uhke. Mitte, et ma teist häbeneksin. Ma ei mäletagi teda eriti. Aga nad on lihtsalt väga erinevat elu elanud. Üks elas maal ja ärkas kell viis, et lehmi lüpsta. Teine õppis Tartu Ülikoolis majandust ja on alati linnapreili olnud. Siiani ainsa nendevahelise sarnasusena tulebn pähe see, et mõlemad sünnitasid kolm last.
No igatahes on mul hea meel, et minu ainus vanavanem on tore, tark ja väärika olemisega proua. Ja meil mõlemal on kahju, et meil ei olnud varem mingisusgust suhet, sest mina olen alati vanavanemaid taga igatsenud ja tundub, et tallegi oleks meeldinud veel mõni lapselaps.
Muideks, peaaegu oleks mind samal päeval hoopis terve suguvõsa lõugade vahele visatud. Aga ju siis saatus ei tahtnud nii. Ja ausalt, mul on hea meel. Muidugi, ma tahaksin väga kõigiga tuttavaks saada ja tundub, et ka neile hakkab see mõte aina enam meeldima, aga see on midagi, milleks ma tahaksin end enne vaimselt valmis panna, vältimaks üleliigset kohmetust. Ja ma usun, et ka neile meeldiks, kui neid ette hoitataks. Minu välja ilmumine pidi neile ikka väga suur shokk olema. Kuigi isa ja vend pidid minu eest, seljad vastamisi, seisma ja mind vajadusel kaitsma. Mis kõlab muidugi samuti hästi.
Aga mulle teeb natuke nalja see eestlaslik külmus. Või inglaslik. A la we only show affection to horses and hounds. Kas erinevalt isast üritab ta igati diplomaatiliselt korrektne olla, et mitte minus mingeid negatiivseid reaktsioone esile kutsuda? Miks ta ei öelnud lihtsalt, et on mu vanaema või vähemalt, et on mu isa ema. Mina olin küll peaaegu kohe sunnitud tema kuuldes sõna "vanaema" kasutusele võtma. Ja mulle meeldib, et minu sõnavarra on tekkinud sõnad " isa" ja "vanaema" ka isiklikumas kontekstis.
Ma ei julge veel mingeid sooje suhteid loota. Sest vennaga olid ju ka suured sõnad ja edasi faas Teadmata kadunud. Võib-olla jääme vanaemaga siiski võõraks. Aga ma loodan, et mitte. Vähemalt ära nähtud nüüd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar