Vanemdamisest

Me oleme nüüdseks juba 13 päeva lapsevanemad olnud ja see on üsna mõnusalt silmaringi avardanud. Näiteks näen nüüd ise, kuidas aeg lihtsalt kaob käest. Ka pooletunnist jalutuskäiku näiteks ei mahuta igasse päeva ära, rääkimata ise välja magamisest või endale süüategemisest. Kui ma enne arvasin, et saab olema raske iga paari tunni tagant ärgata, et last sööta, siis ma veel ei teadnud, et see oleks unistuste stsenaarium. Ma arvasin, et beebi sööb mingi 5-10 minutit ja magab edasi. Minu äppi kohaselt võib nii väike inimene korraga üleval olla tunnikese ja mõne kuu möödudes kuni kaks. Reaalsuses aga on meie Triibu öösiti üleval rohkem kui magab. Hea öö näeb välja aga nii: läheme kõik varakult magama ja Triibu ajab meid üles uuesti näiteks kaks tundi hiljem. Siis sööme ja oleme niisama vähemalt tunnikese. Järgneva pooltunni magab ta mu süles ja kui üritan teda käest panna, siis tihti hakab ta nutma ja on ta ärkvel veel tunni või kaks. Pigem valin selle poole tunni variandi, et ta sügavamalt uinuks ja saaksin ta pesasse tõsta. Seejärel saan ka ise magama minna ja kui veab, uinun kohe. Järgmine äratus on näiteks 75 minuti pärast. Kulub taas tunnike, et süüa ja ehk vahetada mähe ära. Riskin ja panen ta pessa juba siis, kui ta on paar minutit mu süles maganud. Läheb õnneks! Magame mõlemad, et taas ärgata pooleteist tunni pärast. Taas vähemalt tund üleval, aga seejärel võtab issi üle ja saan magada ehk isegi kaks tundi. Vahel magab Triibu ka. Vahel mitte. Varem või hiljem tahab ta aga süüa. Ja nii võibki juhtuda, et kui ma tahan ise üle nelja tunni öö jooksul kas või katkendlikult magada, siis Lemmiku abiga venitan ööd pea lõunani ja siis kiirustame valgeid tunde püüdma, aga alati ei jõua, sest Triibu võib otsustada just pärastlõunal korralikult magada või siis hoopiski tissi otsas tunde elada. Samas ma ei tohiks vist kurta, sest alles hakkavad esimesed kaks kriitilist nädalat mööda saama ja põhimõtteliselt on ta ju hea laps, kes sööb ja magab ja rahuneb üldiselt ruttu.

Nagu ma juba mainisin, on see uus kogemus mu silmaringi avardanud ja eriti kasvatanud austust üksikvanemate vastu. Ma pole kunagi arvanud, et üksikvanemlus kerge on, aga hetkel tundub see täitsa võimatu, sest ka kahekesi on üsna palju tegemist ja Lemmik teeb kõike ilma virisemiseta, olgu selleks siis öised mähmevahetused või mulle söögi organiseerimine, pesupesemine, koristamine või lihtsalt lapsega tegelemine. Temast on tõeline laulja saanud ja pidevalt kuulen teda Triibule midagi uute sõnadega esitamas. Lemmiklaul aga on üksteisega mähkmete vahetamisest. Lisaks saab ta suurepäraselt hakkama juba kandelina sidumisega ning ka mähkmete pesuga, kuigi küsib mult aeg-ajalt taas üle, kuidas midagi hooldatakse. Mitte, et ma ise vigu ei teeks.

Mu ema rääkis, kuidas ta siis, kui ma väike olin, pidi veel üksi ahju ja pliiti kütma, et oleks soe ja saaks sooja vett. Meil olid marlimähkmed, mida pidi läbi keetma ja puudus pesumasin. Rääkimata siis magamatusest ja finantsilisest koormast, mida ta üksi kandma pidi. Ja mina siin põen, et kuidas me rahadega välja tulema hakkame.

Muidu aga oleme need õelad vanemad, kes magava lapse jäsemeid külma jäljendimaterjali suruvad, vahel temast nutupilte teevad ja püüavad talle kitsaid riideid selga saada. Me pole küll mingid sadistid, aga naerunäost lihtsalt saab vahel sekunditega midagi hoopis muud ja me tundsime end täna väga süüdi, kui karjuva lapse jalad ja käed kõik lõpuks pesus kokku tõmmanud bodysse saime ja see ikka kinni ei läinud. Lohutuseks tegime pika tissisessiooni enne, kui teiste riietega uuesti talle lähenesime. Ja seejärel võtsime ette juba kolmanda jalutuskäigu 13 päeva jooksul.

See jäljendite võtmine oli aga üldse üks tragikoomiline üritus. Olime teinud esimese katse jäädvustada tema kätt ja jalga 3D kipskujudena juba siis, kui ta viiepäevane oli, aga õhumullid rikkusid asja ära. Nüüdseks olime jõudnud tellida juurde vahendeid ja tahtsime uuesti proovida. Saada imik aga oma jäsemeid paigal hoidma 3-5 minutit, et vorm jõuaks tahkuda, on paras väljakutse ka siis, kui ta magab. Seekord aga ei saanudki me teda väga sügavalt magama ja nii ta siis siples. Meie mõlema käed olid seguga koos. Samuti lapse üks käsi ja jalg. Ja siis ta oksendas just samal ajal ning mitte midagi ei olnud teha. Ootasime vormi tahkumist, okseloik kusagil meie vahel sillerdamas. Tulemus aga oli üsna hea. Nüüd tuleb vaid need imetillukesed käsi ja jalg raami valada.

Muidu aga on mõnus beebimull. Ta on nii armas igas asendis ja eriti ärgates, kui ta silmad kinni, kerge muie näos kulmud kõrgele tõstab, nii et terve otsaesine on kortse täis nagu vanal mehel, ja siis sirutab ta kaela välja nagu mõni kilpkonn, meenutades mulle Shifut Kung fu pandast.

Valust ja taastumisest

Täna sai Triibu ühenädalaseks. Täitsa uskumatu! Ta tähistas seda just nagu oma sünniööl terve öö üleval olemisega. Samas, tema õnneks on ta nii nunnu, et ma ei saa seda talle pahaks panna. Eriti, kui ta tõesti veedab lõviosa ajast süües. Natuke veider on jätkuvalt mõelda, et me oleme nüüd lapsevanemad - kellegi emme ja issi, aga vähemalt oleme me suutnud teda siiani elus hoida. Suurel poisil kukkus eile ka juba nabakönt ära ja meie tähistasime tänast päeva igasuguse bürokraatiaga alates tema lasteaia- ja koolijärjekordadesse panemisest ja lõpetades Lemmiku isaks registreerimise asjaajamise alustamisega. Võib-olla mitte päris selles järjekorras. Aga ma olen juba kõvasti plaanitud teemast kõrvale kaldunud.

Kaks teemavälist killukest veel.
1. Ei ole mingit kasu kuid varem beebikoti kokkupakkimisest, kui selle haiglasse minnes maha unustad.
2. Ananass pidi kuuldavasti aitama sünnitust esile kutsuda. Ma ei tea, kui palju tõtt selles väites on, aga mind isutas juba kuu aega vms ananassi järele, ilma seda teadmata. Enne polnud ma vist vähemalt aasta aega ananassi koju ostnud. Nüüd olen isegi gurmaanilikult vannis ananassi puginud. Viimase sõin teadlikult aga üleelmisel reede õhtul ja öösel ju hakkas see vist vetevärk pihta. Hakka või uskuma vanarahva tarkusi :)

Aga nüüd siis valust jms...
Ma arvasin, et olin sünnituseks a ka järgnevaks üsna hästi ette valmistunud. Olin ju luganud raamatuid, käinud koolitustel ja kuulnud teiste kogemusi. Minu keha aga regeeris kohati hoopis teistmoodi, kui enamikul. Vabandan, kui nüüd end kordan, sest ma olen magamatusest juba üsna zombi, aga ehk on kellelgi veel kasu teadmisest, et võib ka nii olla, nagu mul.

Esiteks, teised emad räägivad, et avatuse kontrollimine ja veelgi enam selle suurendamine - ma ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsutakse, kui ämmakas oma sõrmedega emakakaela veidi venitab - pidid kuradi valusad või vähemalt ebamugavad olema. Kui minu keha tõmbus eelneval päeval krampi juba sellest kingalusikaga ülevaatusest, siis päris sünnitusel neid katsumiseosi ma konkreetselt ei tundnuki. Mul oli täiesti ükskõik, kes või mida seal allkorruse toimetab. Mulle tundus, et seal on vist paras suur lehter, aga päriselt vist ikka ei olnud.

Teiseks, räägitakse, et valud muutuvad oluliselt tugevamaks pärast veteminekut. Jälle kord, minu kogemuse puhul ei olnud mingit vahet. Ei olnud seda protseduuri ennast tunda muudmoodi kui märja loiguna ega olnud mul seejärel ka suuremaid valusid. Küll aga avanesin seejärel väga kiiresti. Küll jäi see lõpukant, mida samuti mitu ämmakat korduvalt eest lükata püüdsid. Mina jälle ei tundnud midagi.

Siis öeldi mulle, et oksüdotsiin toob kaasa võimsamad tuhud. Kartsin küll, aga kui ta ka seda tegi, siis ainult efekti mõttes. Valu osas taas ei saanud ma midagi aru, oma tsoonis olles.

Ja lõpuks pressid peaksid ju kuradi valusad olema - eriti pea lõikumine. Taaskord ma ei mäleta erilist valu. Lihtsalt seda ilma pressivajaduseta pressimist ja tunnet, et laps on nüüd kusagil ebamugavalt madalal. Ma küll registreerisin ära pea kroonimise, aga tul hetkel ei tundnud ma isegi tuhusid enam. Üks ämmakas lihtsalt katsus mu kõhu kõvadust ja ütles, kui ma pressida võin. Jah, kipitas natuke ja selles punktis oli küll kange tahtmine lõpuni pressida ootamise asemel, aga ei midagi hullu. Ma ei tea, kas ma ootasin/kartsin hullemaid valusid, kui sünnitusega tegelikult kaasnevad ja seetõttu tundusid asjad mulle paremad või mul lihtsalt vedas kuidagi.

Ei saanud ma aru ka, et ma oleksin rebenenud, aga ümmelda mind natuke tuli ja vot selleks hetkeks olin taas nii hellik, et küsisin järsku pingepeavalurohtu ja lisatuimestust allkorrusele, sest iga nõelatorge luges.

Rääkides veel valudest, siis paljud kaebavad ju  valulikke emaka kokkutõmbeid ka pikalt peale sünnitust. Mul pole aimugi, mis need on. Sel hetkel, kui tuhude tunne kadus, oligi kõik. Emakas tõmbas samal päeval juba end pisikeseks ämmaemandate sõnul ja minule jäi vaid võbelev kõht. Tuhud ise olid aga hästi huvitavad. Algusest võisin ma vaevu aimata, et nüüd vist tuleb üks ja juba sekund hiljem oli valu laes, et siis mõnda aega seal lae lähedal passida ja siis vaikselt järele andma hakata. Suutsin need üsna hästi üle hingata suu kaudu ja aeglaselt, mingil hetkel ka puristades, sest siis tundus see õige. Kiiret hingamist tegin vaid kroonimise ajal käsu peale ja Lemmiku kätt pigistasin ka vaid paar korda koru selle perioodi peale, sest see töötas hingamisele ja lõdvestumisele vastu. Nüüd aga on nii naljakas, et samasugust hingamist läheb mul tihti vaja siis, kui Triibu end mu tissi otsa haagib. Me oleme küll palju edusamme teinud tissitamisega, aga esimene minut või pool on ikka üsna ebameeldiv ja vahel ta mängib mõnda aega, haakides end tissi külge, imedes paar korda ja lastes lahti, et siis seda korrata 4-5-6 korda. Pigem eelistan, et ta imeks pool tundi pausideta, sest pärast seda minutit ei ole enam üldse valus. Oli üks päev, kui rinnad tulitasid ja nibud hakkasid justkui verekorpa minema, mul oli palavik ja külmavärinad, aga kuna oskasin seda oodata ja valmistusin hullemaks järgnevatel päevadel, siis oli eriti meeldiv, et see jäigi üheks päevaks ja edasi olen taas edukalt inimlutt olnud.

Ma säästan teid vereklompide teemalistest lugudes, aga on siiski üks asi veel, mis mind ennast kõige rohkem üllatas ja mida ma tahan jagada ning eelkõige endale meenutamiseks kirja saada. Nimelt, kui paljusid värskeid emasid kimbutab põiepidamatus, siis minul läks vastupidi ja keegi ei tea, miks. Sünnituse ajal võib pissimisega probleeme esineda ja sünnituse järgselt kimbutab see probleem vahel neid, kellele on epiduraali tehtud. Minule ju aga ei tehtud ja ometi leidsin end seisust, kui nõksutasin end paanikas, sest tundus, et põis tahab lõhkeda, aga mitte ühtegi tilka ma ise välja ei saanud. Ämmakas ja õde ka küsisid uskumatult, et kas ma olen kindel, et mu põis täis on. Kuidas ma saanuks kindel olla, aga tunne oli selline nagu põiepõletiku ajal. Niisiis, palusin ka pärast sünnitust veel paar korda abi ajutise kateetriga ja nad reaalselt tõmbasid minust välja tunniajase vahega 600ml ja siis ligi liitri, sest ma lõpuks olin jaksanud juua rohkem. Samas isu ei olnud mul ca 24 tundi - sealhulgas kogu sünnituse aktiivse osa.

Tagasi pissimise juurde, siis ma proovisin korduvalt dušši all ja asi ei olnud hirmus valu ees. Ei suutnud ma pissida ei püsti ega kükkis. Hotelli kolides ei olnud midagi muutunud ja mul hakkas vaikselt hirm tulema, kuigi mulle oli kinnitatud, et nad saavad mind seal ka aidata, aga esialgu käskisid nad mul siiski ise proovida veel mõnda aega. Lisaks, kui minust oleks välja tõmmatud üle liitri, siis oleks mulle kolmeks päevaks püsikateeter pandud. Minu rekord jäi vist 960ml peale. Igatahes, ühel hetkel sain ma lõpuks magada - küll ainult mingi poolteist tundi, millest piisas tolle hetkel hormonaalse seisuga - ja seejärel läksin ja istusin lihtsalt potile - ei mingit duššiga mängimist - ja järsku midagi tuli. Mul oli nii hea meel. See aga ei tähendanud, et kõik korras olnuks. Mul oli veel hetki, kus ei töötanud üks variant või teine ja süsteem ei funktsioneeri siiani päris nii, nagu peaks, aga ma saan hakkama. Lihtsalt olen ühe väga kummalise kogemuse võrra rikkam.

Muus osas aga on kann siiani kange ja ümblused sikutavad veidi. Kõht tõmbub vaikselt tagasi ja kui perse ka korda saaks, siis oleks elu päris lill :) Ma lähen nüüd musian oma pisikest nunnut, kes end tahtmatult näpistama kipub.

Kirjad Kahele Triibule 16

Mu kallis Triibu!

Sa oled lõpuks siin ja kuigi ma ei tunne veel, nagu see oleks alati nii olnud, kuulud sa selgelt siia. Inimesed ütlevad, et sul on minu silmad. Isegi siis, kui nad pole neid avatuna näinud. Sinu issi arvab ka, et sul on minu kõrvad ja kulmud ja lõug. Sul on üsna palju suhteliselt heledaid juukseid ja pea nähtamatud kulmud. Sul on ka nöbinina, kergelt pruntis suu ja üldse oled sa üks ilus beebi. Teiste arust ka või on nad lihtsalt viisakad. Ma ei tea. Arstid aga annavad sulle ainult häid hindeid testide põhjal, nii et emme-issi on väga rahul.

Me muudkui vaatame, mis nägusid sa teed ja kuidas su käed käivad vahepeal nagu tuuleveskid. Lisaks on mõnus silitada su siidist nahka, kuigi sa hetkel eriti paidest ja musidest lugu ei pea. Vähemalt ei ole need sinu arvates võrreldavadki tundega, mis tekib, kui sa saad olla üleni meie kõhu/rinna vastas. Tihti on see ka ainus valik, mida sa aktsepteerid magamiseks, kuigi me juba õpime erinevaid trikke.

Sa said just viis päeva vanaks ja oled meid juba mitmes mõttes positiivselt üllatanud, aga ka meie teadmisi proovile pannud ja googeldama sundinud. Olenemata kõigist loengutest, kus me su issiga käisime, on ikka veel päris palju asju, mida me ei tea(dnud). Näiteks polnud meil aimugi, kui kaua üks beebi sööma peaks ning kuidas täpselt ikka käsitsi piima välja pumbata. Samuti, et esimestel päevadel pead sa vaid korra päevas pissima. Kaka oli rohkem sinu teema, aga nüüd hakkab vastupidi vist olema.

Sa oled kõige vapram beebi, keda ma tean. Olen näinud, kuidas sul võetakse verd nii kannast kui käe pealt ja sa ei teinud mitte piiksugi. Samamoodi kannatad sa ära, kui su ühte veidi rähmast silma vatitikuga puhastan. Ainult mähkmevahetus ja naba puhastamine ei meeldi sulle eriti ja vanniprotseduurid jätaksid sa vist ka vahele, aga me pole sind voolava veega veel väga kiusanud ka. Äkki hiljem täna?

Lisaks õpetad sa meile, kui vähe und on tegelikult funktioneerimiseks vaja. Esimestel paaril päeval magasid sa mõnusasti 3-4 tunni kaupa ja ühe tsükli lausa 5-7 tundi päevas, mille jooksul võisime teha sinuga mida iganes - sa ei jäänud üles ega ärganud isegi söömiseks. Me hakkasime juba muretsema, sest ämmakad käskisid meil sind iga kolme tunni tagant, nui neljaks toita. Eile aga olin ma justkui 24 tunni buffee. Istusime sinuga üleval öösel kella kolmest kuueni, mõne minuti kaupa süües ja enne seda ei tulnud ka emmel und, nii et ta oli lõpuks üsna meeleheitel, sest me pidime kella poole üheksaks sinuga minema veel tervisekontrolli ja ma olin täiesti magamata. Õnneks issi võttis siis üle sinuga tegelemise ja emme sai ikka tunnikese tukkuda ning pärast arsti magasime koos kaks tundi. Üldiselt tundubki nende esimeste päevade puhul, et emme eriti üle nelja tunni ööpäevas magada ei saa ja seda ka mitte jutti, aga täna öösel sa jälle üllatasid positiivselt. Olime küll kõik keset ööd mingi poolteist tundi üleval, aga sa lubasid end pärast oma pesasse tõsta, mida sa üldjuhul öösel ei tee ja me saime kõik magada kolme söögipausiga poole üheksani. Milline luksus see juba tundub.

Nüüd sa nohised ka minu kõrval juba üllatavalt pikalt ja kui sa ärkad, siis me proovime sinuga esimest korda õue jalutama minna. Emme pepu on küll jätkuvalt kange kõigist läbielamistest, aga ma tahaksin ikkagi teha väikese tiiru sinuga. Ainus lahtine küsimus on, et mis me sulle selga paneme, sest sinu 50/56 suuruses valmis varutud fliiskombe on sulle veel hiiglaslik, aga ega vist muud varianti ei jää. Sa olid küll juba sündides 50 cm pikk ja 3560 g raske, millest tänaseks on alles jäänud loodetavasti 3200 g, aga sa oled üsna sportlikus vormis tegelane. Hetkel meie pere parimas vormis tüüp, kui Nokiat mitte arvestada.

Ja kassid! Kassid on su üsna hästi vastu võtnud, üle nuusutanud ja hoiavad nüüd aupaklikult eemale. Samas sinu pesast ja voodist on neid pea võimatu eemale hoida. Eros suutis korra juba su pead ka lakkuda ja vahel tundub, et kui nad su nuttu kuulevad, siis nad tulevad vaatama, kas keegi juba aitab sind.

Täna tuleb ka su esimene planeeritud külaline - Rootsi vanaema - sind üle vaatama. Issi tellis talt ka süüa, sest olenemata sellest, et sind on üks ja meid kaks, on vahepeal üsna keeruline kõike jõuda. Näiteks üleeile oli emmel vaja pead pesta ja haiglas vedelemisega pähe tekkinud hiiglaslik harakapesa lahti harutada, sest see läheks ajaga ainult hullemaks. Lisaks tahtsin su sünniloo kirja panna, oma küüned lühemaks lõigata/viilida ja valmis vaadata, kuhu kõige väiksemad riidemähkmed said. Esimesed kaks tegevust võtsid aga üsna palju tunde aega, aga said tehtud taas emme une arvelt. Teised kaks aga, mis pidanuks võtma vaid kümmekond minutit, pidid ootama hilisõhtuni ja ma imestasin, et ma üldse jõudsin nendeni, aga vaja ju oli, sest ma ei tahtnud sind kogemata küünistada. Sa teed ise selles üsna tublit tööd, kuigi me oleme sulle viie päeva jooksul juba neli korda maniküüri teinud.

Eile oli ka see päev, kui me proovisime esimest korda riidest mähkmeid kasutada, aga sa oled nii kribu, et isegi vastsündinu mähkmed jäävad sulle kõige kitsamas asendis suureks. Sa mu konnapoja, su reied lihtsalt on nii peenikesed, aga vähemalt esimene katse on tehtud. Sa ka lahkelt pissisid-kakasid meie ainsad kaks pisikest mähet ruttu täis ja nüüd tundub, et peame sulle ikka kõige pisemaid Liberosid juurde ostma. Ma küll plaanisin proovipakkidega läbi ajada, aga nt Pampersi nr 1 suuruses mähkmed, mida meil mitu pakki tekkinud on, on sulle üsna suured Liberoga võrreldes.

Igatahes, need esimesed päevad sinuga on mööda lennanud ja me ei suuda sind ära imetleda. Vahel on kahjugi sind käest ära panna, kui sa magad, kuigi me teame, et peaksime kasutama iga võimalust ise magamiseks.

Emme armastab sind nii-nii palju ja lubab, et annab endast parima, et sa meie juures end hästi tunneksid, sa me täiuslik beebi!

Triibu teine tulemine

Nii uskumatu, kui see ka ei oleks, me saime lapse! Meil on juba kolm päeva pisipoeg ja ma praegu varastan aega, et tema sünnilugu kirja panna.

Ööl vastu laupäeva ärkasin ma üles, et pissile minna. Seekord aga olid püksid juba üsna märjad. Märjemad, kui muidu rasedusaegse voolusega ning siis märkasin ka roosat alatooni. Kõik allikad olid mulle siiani kinnitanud, et just selline võiks lootevedelik välja näha. Mu kahtlusi kinnitas see, kui potilt tõustes kohe ka mingid joad mööda jalgu maani jooksid. Panin siis põnevusega pampersi püksi endale ja püüdsin tagasi magama minna, aga adrenaliin oli nii laes, sest Rootsis ei lasta üle 48 tunni ilma veeta olla. Nii hea oli viimaks teada, et igal juhul saame me sel nädalavahetusel lapsevanemateks.

Tahtsin lasta Lemmikul veel mõnda aega magada. Eriti, kuna mul ei olnud midagi viga. Samas üsna kohe hakkasin ma tundma ka õrnu päevadelaadseid aistinguid. Ma olin unustanud, millised need olid, aga nüüd tuli tuttav ette. Samas need olid nagu nohu võrreldes mu juba kuid väldanud krampidega.

Igatahes, uni ei tahtnud tulla ja lõpuks otsustasin ma lihtsalt telefonis scrollida. Püüdes aga häält maha võtta, suutsin ma selle karjuma panna ja see ajas Lemmiku ka üles. Siis aga ei suutnud ma enam tema eest toimuvat saladuses hoida ja edasi olime mõlemad üsna unetud. Hommikul pärast mõnda tundi und olin lõpuks valmis haiglasse helistama ja meid kutsuti kontrolli. Sain esimest korda KTG-d proovida ja see näitaks mõningaid tuhusid, aga ise ma neid ei tundnudki. Vähemalt mitte valudena. Pigem lapse surumisena. Lõpuks vaatasid nad mulle alt poolt otsa ka ehk oli kogu raseduse esimene günekoloogiline kontroll. Nad aga leidsid vaid mingit vana verd ja eraldi lootevett ei testitud. Mulle öeldi, et kirjelduse järgi võis nagu olla küll vesi, aga ehk rebenes vaid välimine kott kusagilt ja see ei loe. Seega saime natuke pettunult koju minna ja ülejäänud päev oli nagu iga teine.

Samas, kohe kui õhtul magama sättisime, sättisid end kohale ka valud. Seekord sellised, mida ma rohkem tuhudega samastada oskaks. Seega alates südaööst valutasin ma läbi une, kuni enam magada ei suutnud. Kella neljast andsin ma alla ning kui olin saanud kirja paar tuhu vieminutiliste vahedega, ärkas Lemmik ka üles. Tagantjärele mõeldes oleksin võinud püüda veel magada, aga tundus ju, et oleme juba päris lähedal. Eestis ju minnakse viieminutiliste vahedega haiglasse. Meie siin aga hakkasime süüa tegema ja mööbeldama keset ööd. Lemmik kolis Triibu kummuti lõpuks vannituppa ja me tegime muid argiseid toimetusi.

Äkki kuue paiku või mingil muul üsna ebamõistlikul ajal otsustasin ma dušši alla minna, et äkki on mõnus. Samas valud olid igai ülehingatavad ja seda olin ma ju nii palju harjutada ka saanud. Duššist sai edasi vannis mõnulemine. Anton istus poti peal, et mulle seltsiks olla, registreeris tuhusid äppiga ja söötis mulle kiivisid. Valud aga käisid kuidas jumal juhatas. Keskmiselt 5-6 minuti tagant, aga vahel sain ka 10-15 minutit puhata. Samas rohkem ei kordagi.

Päeva edenedes jõudsime vaadata ära päris palju Briti naljasaateid ja lõpuks kusagil õhtul viie paiku tundsin, et on aeg haiglaga ühendust võtta, sest nüüd oli hakanud lisaks mu kõhule ka selg valutama ja see valu ei andnud hetkekski järgi, mis tähendas, et ma ei saanud enam üldse puhata. Et olgugi, et tuhude vahe pole ühtlane ega vähene aina, ei kao need ka ära üheski asendis ja ehk siiski ei ole libakad. Helistasime siis, aga kuulsime vaid, et helistage uuesti, kui valude vahe on 3-4 minutit olnud juba mitu tundi. Ma olin nii väsinud ja peale tuli selline lootusetus, et olin pisarates. Samas ütlesid nad mulle, et nad ei anna mulle ka mingit unerohtu öö üle elamiseks, vaid kui hakkan sünnitama, siis hakkan ja kõik. Ei juttugi mujal reklaamitud unerohtudest.

Otsustasin uuesti vanni minna ja sellest oli kasu. Seal vedeletud kahe tunni jooksul olid poolteist tundi kõik valud 2-5 minutiliste vahedega. Lootus hakkas tagasi tulema ja siis järsku jälle 10 minutit ja 7 ja ma ei teadnud, mida enam teha. Valutasin veel veidi voodis ja õnneks valud muutusid taas ühtlaseks ja tihedaks. Mitte, et ma seda otseselt nautinuks, aga see andis mulle julguse taas haiglasse helistada. Seekord sain telefoni otsa ka kellegi toredama, kes soovitas proovida siiski olla võimalikult kaua kodus ja tunni pärast uuesti ühendust võtta, kui ma enam ei suuda paracetamoliga hakkama saada. Ma olin terve päeva ilma valuvaigistiteta tegelikult olnud ja alles õhtul ühe võtnud. Mitte, et see midagi aidanuks.

Igatahes, see tund ootamist möödus üsna ruttu, aga ka minu kannatus hakkas otsa saama ja lõpuks saime loa kohale tulla. Ma muidugi hingeldasin ka telefoni otsas juba. Samas oli veel täiesti võimalik, et saadetakse taas koju, aga vähemalt sain kontrolli ja proffide hoole all tundus olla julgem, kuigi Lemmik andis endast parima, et mind igati toetada.

Kella üheksaks olime haiglas ja kohe juhatati meid mõnusasse hämarasse tuppa ning ühendati taas KTG-ga. Ma nii kartsin, et tuhude vahed on taas ebaühtlased, sest iga muutus muutis neid ka ja me olime ju just asukohta vahetanud, aga KTG näitas regulaarseid valusid kaheminutiliste vahedega. Mulle tundus, et ma tõesti puhkan vähem aega, kui valutan.

Varsti tuli meie juurde äärmiselt tore ämmaemand. Kõigepealt vaatas ta mu üle ning ütles, et avatust on 3cm ja seega enne me koju ei lähe, kui beebi käes. Milline kergendus! Tema kerge katsumise peale sai ka 3 cm-st momendilt neli. Üleüldse aga ta austas kõiki meie soove ja meie üllatuseks selgus, et seal on siiski võimalus vannis valutada ning soovi korral seal isegi sünnitada, kuigi ametlikult seda veel ei praktiseerita. Tal õnnestuski meie jaoks broneerida vist sealne ainus vannituba, kus ootas ees suur ümmagune vann, kus saime Lemmikuga koos olla. Ma olin igaks juhuks käskinud tal ujumispüksid viimasel hetkel kaasa pakkida, sest ma teadsin, et kas või dušš mõjub mulle hästi, aga mu seljavaluga on mul vaja pidevalt kellegi vastu toetada või Lemmik peab mu selga hõõruma. Nüüd sain teda norida, et tema sai spapäeva.

Esimestel haiglatundidel suutsin ma kolm korda oksendada ja siis oli mul hea meel, et ma nagunii polnud suutnud õhtust süüa. Samas oli hirm, et kui edasi peaksid valud hullemaks minema, siis kas ma terve aja ainult öögingi.

Mu selg tegi nii haiget, et mulle toodi sinna vannituppa maha õhuke kõva madrats pikali heitmiseks ja see tundus olevat maailma mugavaim asi. Selleks hetkeks olin ma avanenud 6 sentimeetri jagu ja ainult hingamisharjutustest hakkas väheks jääma. Otsustasin naerugaasi proovida, aga vaid tuhude kõige hullemal ajal. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel tuhud on olnud, aga minul algasid need alati järsku ja kõige hullema osaga. 4-5-6 hingetõmmet ja kõige hullem oli möödas. Edasi vajusid need märkamatult ära, et siis taas tulla. Seega ka naerugaasi kasutasin vaid selles intensiivse valu osas.

Hiljem tegin ühe vannisessiooni veel, et meie broneering ikka asja ette läheks ja ainult meie päralt olnud ämmakas ning õde käisid kordamööda meid kontrollimas iga 15 minuti tagant, kuni ütlesin, et tahan tagasi voodisse isegi, kui see tähendab, et keegi teine võib vannitoa endale saada. Mul oli lihtsalt nii piin seljaga ja ainult külili olles oli enam-vähem olla. Seega kartsin juba, et kõik mu eelnevalt mõeldud sünnitusasendid on automaatselt mängust väljas ja peangi sünnitama nagu vanasti, ülimalt ebasoodsates või ebamugav tunduvates pikaliasendites.

Meie tuppa viidi mind valust värisevana ratastoolis ja palusin kohe taas naerugaasi - nüüd juba miinimumdoosist kraadi võrra kangemana. Üsna varsti jäi ka sellest väheks ja otsustasime proovida elektrilist tööriista nimega TENS. Ma küll ei olnud varem sellega kokku puutunud, kuigi sooivtatakse kodus harjutada ja seda peetakse üldse latentses faasis kasulikuks, aga nii kui TENSi sipelgad mööda mu selga siblima hakkasid, oli mul nii palju parem. Lisaks aitasid palju ämmakas ja Lemmik, kes iga tuhu ajal kas mu põlvi või puusasid survestasid või niisama selga masseerisid.

Siis aga tuli see koht, kus asjad ei edenenud enam õpiku järgi. Need viimased väga ebameeldivad tunnid ei toonud kaasa mitte ühtegi lisasentimeetrit ja ka lootekott püsis tervena. Nüüd soovitati mul see avada lasta. Ma küll natuke kartsin, mida see endaga kaasa toob, olles lugenud palju kogemuslugusid, kuidas alles vete mineku järel tõelisel valud algavad, aga arvasin, et kuna ma olin juba üle ööpäeva kannatanud, siis pigem võiks ju asju tagant kiirustada. Keegi kõrgem ülemus soovitas meil siiski veel tunni oodata ja see möödus linnulennul. Veteavamine aga vist minu puhul hoopis aitas seljavaludest vabaneda ja avanesin väga kiiresti 6 sentimeetrilt 9-le. Ja siis kümnele. Ja siis taas jälle mitte päris lõpuni, nii et laps veel liikuma ei mahtunud. Plusspoole pealt seljavalud kadusid ise mingil hetkel ära.

Minu ajaarvamine oli täiega sassis, aga õues hakkas valgeks minema. Me ei saanud ega saanud seda servakest eest ära ja samas ajas mind nii kohutavalt pressima, et ma ei suutnud end kuidagi tagasi hoida. Tõmblesin vist tuhude ajal, nagu mul oleks deemon sees. TENSi ma ka väga kaua nautida ei saanud, sest selgus, et KTG ei näidanud enam hästi lapse südametööd ja talle tuli panna pähe mingi elektrood nõelaga. Mulle oli see alati nii õudne tundunud, aga nüüd ei olnud enam küsimustki, sest pigem see kui teadmatus. Elektrood aga ei hakanud tööle. Ja ei hakanud ka teine ega kolmas, kuigi nüüdseks juba kaks ämmakat proovisid olukorda lahendada. Mulle tundus, et lapsest saab nõelapadi, aga siis tuli kellelgi pähe proovida, et äkki TENS segab ja nii oligi. Seega edasi kannatasin niisama.

Kardeti, et väsitan end nende varaste hullude pressidega liiga ära ja seega pakuti mulle mingit kohalikku tuimestust, mis pidi aitama nii poolteist tundi. Otsustasin proovida ja kuigi tõesti pressid läksid ära, siis lihtsalt kõht valutas rohkem. Sellegipoolest oli suur kergendus, aga see jäi üürikeseks. Mulle tundus, et 15 minuti pärast juba olid pressid tagasi, aga Lemmik väidab, et see oli pigem 45 minutit.

Kogu selle piina keskel läks meie tore ämmakas koju puhkama, millest mul oli nii kahju. Tulid uus ämmakas ja õde ja ega neilgi midagi viga polnud, kui see välja arvata, et mulle sattus vist üks vähestest ödedest, kes just inglise keelt ei räägi. Õnneks ta oli muidu hästi tore, aga naljakas lihtsalt, et nad just tema mulle appi saatsid.

Uus ämmakas avastas, et ma ei saa pissida. Ma ei olnud ise sellest puudust tundnud, kuigi kui ma nüüd tagant järele mõtlen, siis olin ma terve päeva enamasti vaid tilgutanud ja nüüd juba tunde mitte sedagi. Sain taas proovida midagi, mida olin enne kartnud ja see oli mingit sorti kateeter. Kusjuures see polnud üldse hull ja natuke ajast ette rutates, käisin hiljem ise seda anumas.

Üldse see uus ämmakas sai vist juba üsna raske patsiendi, kes ei suutnud presse tagasi hoida, nõudis kakale ja ta sai kõige räpasema osa sellest sünnitusest enda kanda.

Mina tuhutasin muudkui edasi ainult naerugaasiga või nägupidi padjas. See emakakaela serv aga oli väga jäärapäine ja lõpuks hakati mulle rääkima oksüdotsiini tilgast, mis pidi tuhud intensivsemaks tegema ja ka epiduraali võimalusest. Samas kiideti mind läbi sünnituse, et ma olen nii tubli ja vapper, et nii kaugele olen ilma jõudnud. Kartsin küll nii veel võimsamaid valusid ja epiduraali, aga nüüd hakkas mul juba hirm, et ma lõpetan keisriga, kui see ka ei aita.

Igatahes, proovisin ämmaka juhendamisel erinevaid asendeid, oksendasin endale iga tuhuga morssi kurku, hapnikumaski ja hingetorru ning püüdsin lihtsalt ellu jääda. Ühel hetkel oli see tobe serv eest ja mul lubati lõpuks pressida. Ma siis pressisin, kuigi nagu Murphy seadusega ikka, ei olnud mul pressimiseks enam mingit refleksi. Niisama pressisin kohusetundlikult tuhude ajal. Mul polnud aimugi, kaugel ma olen ja kaua võiks veel minna ja ma ei julgenud küsida ka, kuid miski oli juba kuskil teistmoodi ebamugavalt madalal.

Ühel hetkel tuli appi ka teine ämmaemand - minu jaoks siis neljas - ning pea hakkas paistma. Mul kästi pressida, siis jälle oodata tuhu, aga mitte pressida, mis oli päris keeruline, ja siis kolmanda tuhuga taas pressida. Kusjuures ma registreerisin ära küll, millal oli see kuuldavasti põrgulikult valus koht, mil lapse pea on poolenisti väljas, aga imestasin lihtsalt, et see polnudki eriti valus. Lihtsalt oleks tahtud jätkata pressimist, et ta välja saaks ja natuke pressisin ikka ka, keelust hoolimata. Samas, mitu pressi ma sinna jõudmiseks tegema pidin, ma ei tea. Püüdsin olla hetkes ja lõõgastuda maksimaalselt, sest ma nagunii ei teadnud nagunii, palju veel ees on ei tuhusid ega presse. Tean vaid, et juba haiglasse tuleku hetkeks oli mul olnud vähemalt 136 tuhu ja kõik ligi poolteist minutit pikad. Pole aimugi, mis siis veel edasi tuli, sest me enam ei mõõtnud.

Igatahes, selle kolmanda pressiga, mil mul lubati taas pressida, oli pea väljas ja neljandaga sündis meie poja. Kohe seejärel vupsas ka platsenta välja ja minu jaoks lõppes 34-tunnine sünnitus imearmsa poja ja paari õmblusega. Ja üllatusega, et ei olnudni nii väga hull, olenemata magamatusest ja söömata olekust. Kõik snäkid ja kaasa võetud meelelahutus jäid minust puutumata.

Kunagi kirjutan ka esimestest päevadest. Triibu ärkas!

Kirjad Kahele Triibule 15

Tere, mu kallis!

See jääb ehk viimaseks sünnieelseks kirjaks sulle. Samas, mine sind tea. Äkki veedadki veel kolm nädalat mu kõhus, mis sellest, et 40. nädal jooksma hakkas.

Ma mäletan veel nii selgelt, kui me alles teada saime sinu tulekust. Istusin diivanil, nagu praegugi, sõin Lemmiku sünnapeo jääke ja googeldasin, mida ma üldse süüa tohin edaspidi. Selgus, et näiteks prociuttot ei tohi, nii et selle karbi pidin kohe käest ära panema. Googeldasin ka, kui usaldusväärne on üldse rasedustest, mille parim enne on möödas ja selgus, et need valetavad väga harva positiivses suunas. Sellegipoolest otsustasin veel teste teha.

Siis juba oli elevus päris laes. Tõmbasin omale beebiäppi ja püüdsin sealt aru saada, kas sa oled nüüd seesamiseemne või riisitera suurune. Igatahes, sa olid veel väga pisike, mida nüüd enam öelda ei saa. Ämmakas ennustas sel nädalal, et välja võid sa tulla umbes 3,5 kilosena, aga kui sa veel kaua kõhus kükitad, siis kes see oskab täpselt ennustada. Ma loodan siiski, et sa võtad suurema kasvamise ette alles väljaspool kõhtu - oma emme heaolu huvides.

Sel nädalal valutab su emme selg või pigem küljed juba päris palju ja nii on väga raske magada. Ma tean, et peaksin magamatusega nagunii ära harjuma, aga edaspidi saame vähemalt sinu issiga seda koormat jagada. Hetkel kannatan ainult mina ja tema peab lihtsalt higiloigus magama. Eile - vist - ta oligi hästi nunnu, sest hommikul, kui tema ärkas, oli voodi üsna märg ja siis ma ei reageerinud hiljem kohe tema sõnumile. Seega tuli sinu issi kontrollima, et ega ma äkki sünnitama pole hakanud, sest tema kartis, et voodi võis just seepärast märg olla. Sinu emme aga magas, hambad laiali, ja ainult naeratas su ähmi täis issile.

Me teame, et sa võid nüüd millal tahes tulla ja ootame väga, kuigi ma ausalt öeldes natuke kardan ka. Nii sünnitust kui ka seda, kuidas meie elu edaspidi kolmekesi kulgema hakkab. Me ju ka päris täpselt ei tea, kuidas sinuga käituda ja mis sulle meeldida võiks, aga küll me üksteist tundma õpime. Sina võiksid aga vähemalt mingitki moodi märku anda, kui kaugel sa oled. Või ongi see, et ma midagi ei tunne, märguanne, et sa ei taha veel tulla? Tule ikka, me jaanuaribeebi!

Meil on kõik nüüd valmis. No üsna valmis. Sinu emme ostis täna isegi igaks juhuks rinnakompressid ära ja saime kätte su ilusa sinise kandelina. Uus ports mähkmeid pannakse ka hiljemalt täna teele ja saime veel sõpradelt sulle riideid jms. Nüüd oledki vaid sina puudu!

Veel üks eluring seljataga

Ma olen alati arvanud, et 6 ja 16 on minu numbrid ja seega peaksid õnnelikud olema. Samas aasta 2016 oli minu elu üks keerulisemaid. Olen sellest siin natuke kirjutanud ka, aga ei juhtu päris igal aastal nii, et põhimõtteliselt päeva pealt tänavale tõstetakse, kaotad lähedasi ja lõpuks ka oma töö. 2017 ei olnud palju parem. Rabelesin ikka veel, et jalgu alla saada ja nii aasta lõpuni. 2018 aga on mul nii palju, mille eest tänulik olla. Samas, pean tunnistama, et vundament sellele sai laotud juba 2016. aastal.

Ma ei suuda ise ka uskuda, kui palju on viimase aastaga muutunud ja positiivses suunas. See vist ei üllata kedagi, et enamik aastast on möödunud lapseootuse tähe all. See on nii eriline aeg, et mu blogimisisugi on taastunud. Samas olen ma taas seal, kus olin aasta eest - kodune, kuid hoopis teistel tingimustel. Olen nüüd pea aasta uues kohas tööd rabanud ja end tõestanud ja kuigi see ei ole tähendanud ainult pudrumägesid ja piimajõgesid, siis suures plaanis võin eluga väga rahul olla.

Lisaks pere- ja tööelule, kolisin ma vabatahtlikult ja sain ise valida vahelduseks oma kodu. Jah, mõnekuuse vahega sai ostetud lausa kaks kodu, aga lõpuks ometi ei ole mul pea kohal enam kirvest, et ühel hetkel keegi tuleb ja ütleb, et mul on aeg edasi liikuda. Tõele au andes, võib ju alati juhtuda, et suhe saab läbi ja tuleb leida mingi uus variant, aga esiteks on meiega kõik kõige paremas korras ja teiseks, ei oleks asi ka siis päris lootusetu, sest minu mitme aasta säästud on nüüdseks investeeritud oma koju ning üüri asemel maksan nüüd ju laenu, mis vaikselt kahaneb. Vajadusel saab need lihtsalt ümber paigutada. Me oleme muidugi olnud ka hästi tublid ja maksnud rohkem, kui tarvis. Mõni ütleb kindlasti, et ma olen loll, et maksan laenu ajal, kui intressid on madalad, aga mulle tundub siiski, et ka madal intress suurelt summalt on palju ja kui intress ühel hetkel tõuseb, siis mulle meeldiks, et igakuised kogukulud selle võrra väga ei tõuseks. Tolle vältimiseks aga on vaja laenu baassumma allapoole tuua.

Pesaloomisega on tekkinud mulle ka natuke mööblit lõpuks. Mulle küll meeldiks mõte alustada päris nullist oma kodu sisustamist, aga ma ei kurda selle üle, et mu elukaaslane tuli juba kaasavaraga. Küll jõuame ka aja jooksul kodu aina rohkem enda näo järgi muuta. Ühe hiljutise külalise arvates juba oligi minu kodu väga minu moodi - parasjagu nipsasjakesi ja segadust ja soojust. Samas üsna lihtsa joonega, aga sisaldab detaile maailma eripaigust.

Nüüd on jäänud loetud päevad beebi tulekuni, kuigi endal pole üldse veel tunnet, et midagi juhtuma hakkaks. Vastupidi - vahepeal ei tule mulle meeldegi, et rase olen. Peeglist siiski paistab 38. nädalale vastav kõht ja voodist on aina raskem välja saada. Siputan nagu ümber läinud sajajalgne, asjade järele sirutades. Siis aga teen kõhule pai kohtades, kust Triibu parasjagu välja punnitab ja tuleb selline heldimus peale. Mul on nii vedanud Lemmikuga ja ma ei jõua ära oodata, millal meist päriselt perekond saab. Viimane aasta teeb tänulikuks.

Järjekordne tehnoülevaatus

Täna oli meil järjekordne ülevaatus ämmaemanda juures. Tema arvates on meil vist aega veel maa ja ilm, sest ta ei tahtnud üldse veel hakata rasedse kokkuvõtet kirjutama, kuigi tema asendaja andis juba eelmisel korral paberi küsimustega kaasa, et me seekord kokkuvõtte koos teeksime. Muidu aga oli tore nagu alati. Seekord isegi ei torgitud vahelduseks, aga sain üllatuslikult saatekirja ultrahelisse samaks päevaks, sest eelmise korra kõhu mõõtmine teise inimese poolt ja selle korra tulemus muutis ämmaka veidi ettevaatlikuks, sest kõht ei ole viimastel nädalatel eriti kasvanud. Samas mulle endale tundub, et Triibu on kaval ja käitub eelkujulikult ainult arsti juures. Muul ajal keerutab ringi, perssib nagu jaksab ja isegi vahetult enne vastuvõttu krambitasin.

Tavaolukorras oleks mind lihtsalt järgmisel nädalal uuesti kõhtu mõõtma kutsutud, aga kuna pikad pühad on tulemas ja meie ämmakas puhkab, siis ei ole sel mõtet. Peaksin tegelema kellegi teisega, mis võib taaskord mõjutada mõõtmise tulemust.

Igatahes, ma ei muretsenud, aga tundus olevat hea võimalus veelkord meie beebit ekraanilt näha. Keegi oli õnneks just oma aja ära ka tühistanud ja seega jalutasime pool tunnikest ja polnudki rohkem aega muretseda.

Ultrahelitädid on meie lähimas kliinikus hästi toredad. Seekord käis see küll üsna kiiresti, aga saime teada, et Triibu hoiab eeskujulikult kasvujoont ja peaks praeguseks, kui on täitunud täpselt 36 nädalat, olema igati normaalses suuruses. Hetke kaaluks ennustati 2700 frammi ja sain veel teada, et tema kõht on hetkel täiesti ümmarguse läbilõikega. Huvitav oli veel kinnitust saada, et vastupidiselt sellele, mida võiks arvata, ongi raseduse edenedes aina keerulisem ultrahelipildist midagi aru saada.

Tehniliselt on algamas 37. nädal, mis tähendab, et ta võib nüüd iga hetk õigustatult välja vupsata. Nii imelik on mõelda, et loetud nädalate pärast kuulub meile üks täiesti uus inimene. Enda tehtud armas ja kallis. Ja siis me lihtsalt peame jooksu pealt välja mõtlema, kuidas tema eest võimalikult hästi hoolt kanda.

Ma kohe kindlasti ei jää igatsema valutavat sabakonti, kõrvetisi, kõhu- ega ka üksikuid jalakrampe, aga see tunne, et keegi elusolend end mu kõhus liigutab, on küll midagi erilist, mida ma ei tahaks unustada. Teeme talle muudkui läbi kõhu pai lootuses, et siis ta ei püüa nii hoolega läbi mu kõhunaha välja tulla.

Täna saime üllatuslikult veel ühelt mu kolleegilt, kel on kolm last, portsu beebimänguasju. Proovime neid nüüd ettevaatlikult pesta, aga päris käsitsi ei nühi, kuigi instruktsioon nii käsib. Kuidas teie pehmeid maju jms peseksite? Aga siis, kui seal mingid piiksutajad sees on?

Kirjad Kahele Triibule 14

Tere, mu kallis!

Tänase seisuga ongi ainult kuu aega jäänud sinu arvatava tulekuni. Vahel tundub, et sa tahad kohe tulla ja otse läbi kõhunaha. Sul on vist tõesti juba üsna kitsas, sest iga sinu sirutus on üsna selgelt tunda ja ka näha läbi kõhu. Sa jätkuvalt luksud üsna tihti ja keerutad end. Ma püüan veel mitte muretseda selle üle, kuigi nüüd peaksid sa juba paiksemaks jääma, pea allapoole.

Sinuga on muidu jätkuvalt tore. Igapäevased krambisessioonid on küll veidi pikemaks veninud ja kõrvetised ei lase ka end unustada, aga sina ise käitud väga hästi ja nii tore on sulle läbi kõhu pai teha. Eriti, kui sa mõne jäseme välja sirutad. Sinu issi käib sind ka muudkui kallistamas ja musitamas ja välja meelitamas, aga tegelikult meile jätkuvalt meeldiks, kui sa uue aastani ootaksid. Muidugi sa võid ise otsustada, aga tea, et sinu otsusest sõltub ka näiteks see, kas sa saad olema üks noorimaid või vanemaid oma klassis ning mis aastal sa üldse kooli lähed.

Muideks, sinu nõbud ootavad ka sind juba ja kutsuvad sind nimepidi. Pisike Ludde käib teadlikult kallistamas sind ja mind mõlemat. Emme aga tunneb, kuidas ta kõht muudkui venib ja loodab, et sa viimasel kuul päris hulluks ei lähe kasvamisega. Me muidugi toidame sind jõuluperioodil igasuguste maiustustega. Eks näis, mida ämmaemand sellest kõigest neljapäeval arvab. Sellest järgmine visiit aga jääb juba uude aastasse, kui sa nii kaua oodata jaksad. Meie aga jääme selle nädala lõpust koju, mis on päris tore, sest nüüd hakkab ringiliikumine veidi raskemaks muutuma, kuid sellegipoolest on asjalood palju paremad, kui ma julgesin arvata, et praegusel hetkel on. Mitte miski pole tegemata jäänud, aga jalad ja selg väsivad kiiremini.

Kas ma võin sulle veel ühe pisikese palve esitada? Kui sa vähegi saad, siis ära oma emmet päris lõhki rebi. Hetkel veel ei ole mul parandamatuid vigastusi, aga loodetavasti nii jääb ka. Samas tea, et kui on valida sinu ja minu heaolu vahel, siis valin kindlasti sinu.

Kalli-musi-pai!

Kõik teavad paremini

See ei ole just hästi varjatud saladus, et inimestele meeldib teisi õpetada. Eriti kõiges, mis puudutab lastekasvatamist. Olgu nende enda kogemused lastekasvatamisega siis olematud või aastakümnetetagused. Mis mind aga üllatas, oli see, kui vara see kõik pihta hakkab.

Mul ei ole veel Triibu käeski ja juba olen end korduvalt avastanud situatsioonidest, kus keegi ilma igasuguse tõestusmaterjalita püüab mulle selgeks teha, kuidas miski tegelikult on. Tihti on tegu asjadega, mille kohta olen mina just erinevatest usaldusväärsetest allikatest kuulnud või lugenud, teine pool aga mitte. Ma ei tea, kas asi ongi minus, et kui ma mingeid teadmisi jagan, siis ei kõla see piisavalt usaldusväärselt või on inimestel aastatega kujunenud lihtsalt ülikindlad veendumused, millel ei pruugi faktidega midagi ühist olla.

Igatahes, rääkimata maitseküsimsutest või erinevate koolkondade soovitustest, ka konkreetsed faktide mustast valgest rääkimised on väsitavad. Tahaks lihtsalt öelda, et usu mind! Usu vähemalt seni, kuni leiad tõestuse, et mina eksisin. Mul ei ole mingit probleemi ka sellises olukorras oma vigu tunnistada. Küll aga ei meeldi mulle tunda, et minu suust tulles ei ole ka faktid faktid, vaid midagi läbiräägitavat.

Püüan nüüd keskenduda vaid arukatele arvamustevahetustele ja ignoreerida muud lollust.

Pea kaheksa kuud kahekesi ühes kehas

Ja ikka mul esineb neid momente, kus see kõik pähe ei mahu. Vaatan üle mõne aja peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kelle kõht see suur on? Mitte, et ma kaalu pärast põeks - seda mitte - aga lihtsalt uskumatu on tunne, et meist saavadki kohe varsti lapsevanemad ja seda loodetavasti/arvatavasti kogu meie ülejäänud eluks. Enam ei ole enam ainult mina ja tema ja meie mull. Beebimull saab ka kindlasti äge olema, aga ma annan endale aru, et see muutus on päris suur.

Ma olen sel nädalal saanud kätte jälle hulga nunnusid mähkmeid. Ennastki ajab naerma, kui elevil ma mähkmete üle olen ja kuidas ootan hetkel pesupesemist. Ma olen kindel, et kui sellest saab argipäev, siis ma enam ei oota, aga ma tahan seda tunnet mäletada. Pesta läbi asju oma pisikese jaoks on kuidagi eriline.

Muus osas aga täitus 34. nädal. Käisime taas ülevaatusel ja seekord oli kõik kuidagi nii teistmoodi, kaasa arvatud ämmakas ise. Sain aru, et mu enda oma on ikka väga tore. Lisaks olid kõik näidud hoopis teistpidi. Näiteks leidis asendaja, et mu kõht on kahanenud. Ma väga ei põe, sest ma olin siiani jälginud normkurvi ülemist äärt. Seega oli veidi puhvrit ja ta võis lihtsalt teises asendis olla. Ta üldse keerutab siiani päris palju. Lugesin, et kui luksumist on tunda all, siis on pea ka all. See on esimene asi, mis aitab mul mitu korda päevas aru saada, kuidas ta paikneb ja see luksumine ikka liigub üle kõhu.

Oleme ka mitmel beebikoolitusel käinud sel nädalal ja muidu valmistunud. Täna aga tõime kuuse ära. Neist võivad saada Triibu esimesed jõulud. Ehtisime kuuse ära ka ja mulle täitsa meeldib, kui kirju see sel aastal on. Natuke tavapäraseid kuule, minu imeilusad lumehelbed ja veidi erilisemaid ehteid, mida sel aastal ükshaaval kokku olen ostnud erinevatest riikidest. Lisaks Lemmiku soovil ka taas meie suured ja lapselikud lumememmed. Disainiauhindu sellega vist ei võidaks, aga meie saime proovida, kuidas kuusk meie lounge'inurka sobib ja nüüd oleme jõuludeks valmis. Mul on kaks nädalat veel jäänud tööl käia, siis pikad pühad ja siis millalgi võiks Triibu saabuda.

Ahjaa, Lemmik üllatas mind advendikalendriga. Ta teadis, et olin juba aastaid ühest unistanud, aga kuidagi ei sattunud sobival hetkel ette ühtegi ilusat. Nüüd ta siis ostis korraliku Lindti kommidega minu rõõmustamiseks ja see on nii tore. Tema on nii tore ja olen kindel, et temast saab ka suurepärane isa just nii, nagu ta on olnud suurepärane partner minule.

Things are getting real

Laupäeval korraldati mulle babyshower kõige ootamatuma inimese poolt. See küll ei olnud üllatus, aga just tema soov seda teha, oli kohe kindlasti. Kui tihti ikka juhtub, et elukaaslase eks sellise asja ette võtab, abiks elukaaslase ema?

Igatahes, oli rahulik pärastlõuna klaasipuhastusvedeliku-sinise vahuveini ja snäkkidega. Olid mõned sõbrannad ja ämm. Kahjuks paljud ei saanud tulla, aga ma ei tahtnudki suurt üritust ja üritan seda mitte südamesse võtta. Huvitav oleks küll teada, mis põhjusel paljud ei tulnud, aga ma neid üle kuulama ka ei hakka.

Kuigi ma seda ei oodanud, saime ka hunniku kingitusi. Kõige armsam oli vist taas korraldajalt - väga huvitavate küsimustega beebiraamat ja integreeritud mälestustekast. See oli küll täitsa kümnesse. Lisaks sai Triibu nunnusid puitmänguasju ja veel ühe pidukostüümi. Mitu vesti see nüüd kokku teebki? Nüüd on tal ka kikilips.

Lisaks olin väga liigutatud, et ämm tegi ise võileivatordi ja ei olnud mingit kohutavat printsessitorti, vaid hoopis maiustused, mida korraldaja oli märganud, et ma armastan. Teised on nüüd kadedad mu ämma peale :)

Eile hakkasime pakkima ka haiglakotte - üks Triibule ja teine meile. Loodetavasti kahest piisab. Mulle tundub, et meil on veel aega, aga kõik ümberringi juba pakivad ja mu rasedusapp ütles, et kott peaks nüüd koos olema. Ka sünnitusplaani kirjutasin valmis ühel õhtul kirjutamistujus olles. Muidugi mõlema sisu võib veel muutuda ja riideid ma endale ei oska veel pakkida, sest ma ei taha oma väheseid selgaminevaid asju kuni üheksaks nädalaks kättesaamatuks muuta.

Tänasega on täis juba 33 nädalat. See tähendab, et Triibu võib tulla juba 7 nädala pärast. Või siis ka 4-5. Või veidi hiljem. Asjade poolest on pea kõik valmis ja isegi mähkmete järgi ei sügele ma hetkel enam, sest pea kõik, mida veel proovida soovin, on kodu poole teel. Muidugi hiljem võib juhtuda, et miski ei sobi ja müüme maha, aga mis sellest?

Mõelda vaid - loetud nädalate pärast peaksime me saame lapsevanemateks. Igaveseks. Miski ei ole kunagi enam sama. Ühest küljest ma nii ootan. Teisest aga natuke kardan ka. Ma küll püüan sellele mitte mõelda, aga ma tean isiklikult kahte inimest, kes on lapse kaotanud just kaheksanda kuu paiku. Mulle ei mahu nii kole võimalus pähegi meie puhul.

Ka tööl on nüüd jäänud põhimõtteliselt vaid kolm nädalat. Ausalt öeldes ei ole mul üldse kahju. Ma loodan, et mu asendaja ei riku ära kõike, mille nimel ma olen vaeva näinud, aga samas ma olen juba vaimselt lahti lasknud üsnagi kõigest. Järgmisel aastal tuleb siis, mis tuleb. Ainus, mis loeb, on Triibu tulek.

Kirjad Kahele Triibule 13

Tere, mu kallis!

Nii uskumatu, kui see ka ei tunduks, oleme me edukalt jõudnud koos käia üle seitsme kuu ja jäänud ongi veel kuni kümme nädalat, sest kui sa selle aja peale ise välja ei tule, siis sikutatakse.

Eile käisime taas ämmaemanda juures. Nii harjumatu on käia nii tihti. Kahe nädalaga ei jõua ma veel arstivisiite igatsema hakatagi, aga samas on hea teada, et sina oled ikka eeskujulik tegelane, kes järgib etteantud kasvukurvi ja püsib muidu normis. Me eile naersime, et pean su paksuks söötma, et sind taas näha saaksin ultrahelis, aga ära muretse. Nii egoistlik ma ka ei ole.

Mina olen siin natuke hädisem olnud viimasel ajal, aga sind selles küll süüdistada ei saaks. Kui kõik rasedused oleksid sellised nagu sinuga, siis võiksid sa vabalt veel hulgim õdesid-vendi saada, aga ma ette ei luba siiski, okei!?

Oleme nüüd mõnda aega regulaarselt õhtuti su liigutusi lugenud, nagu käsitakse, ja sa näid olevat üsna aktiivne tegelane. Vähemalt siis, kui uneaeg kätte jõuab. Sul ei möödu vist päevagi, kui viie minutiga alla kümne tou kirja saaksin. Samas, haiget ei tee sa ka praegu, kuigi sul on seal kõhus vist juba üsna kitsas. Miks sa muidu muudkui keerutad? Ma küll ei usu, et su pea kogu aeg põranda suunas on või oled sa mingi eriti paindlik tegelane, sest kuigi enamasti oled sa mu paremal küljel, siis vahel leian su ka vasakult või hoopis ülevalt. Praegugi turnid sa kõrgustes. Peaasi aga, et sul seal hea on.

Nädalavahetusel käisime me issiga lasteasjade messil ja see oli sinu õnn, sest nüüd ootavad sind lõpuks ees ka mõned mõnusalt värvilised ja lapselikud riideesemed. Seni, kuni see on minu teha, ei hakka sa erinevalt enamikest rootsi lastest tapeediga kokku sulama. Ma ei jõua ära oodata, millal sulle kõiki uusi asju tutvustada ja selga proovida saan, kuigi riidest mähkmed on nii nunnud, et võib-olla pead siin hoopis nende väel suure osa ajast veetma hakkama emme rõõmuks.

Eraldasime sulle ka juba poole oma ruutriiulist. Sa pole veel sündinudki ja juba on sul seal neli kasti asju ja kummutitäis riideid. Nipet-näpet siin-seal veel ning suuremad asjad on ka mujal. Ostsime nüüd ka uue suure porimati, mille peal sinu vankrit hoiustada, aga sorri. Kassid jõudsid ette ja on täiesti veendunud, et see vaip on nende oma. Eks sa pead edaspidi nendega oma territooriumi eest võitlema hakkama, aga tea, et nad on üldiselt toredad. Kui sa just ise neile haiget ei tee.

Sinu issi korrutab nüüd juba üsna tihti, et tule välja. Sina aga vastad talle julgete müksudega ja õige ka. See on sinu otsus siiski ning hetkel võiksid sa veel veidi end koguda ja kasvada. Nii kiire meil ka ei ole. Ootame sind aga kõige meelsamini jaanuari esimeses pooles, kui sa just päris issi nimepäeval tulla ei taha. Usu mind, detsembris ei taha sa ise ka edaspidi sünnipäeva pidada, sest siis on kõigil jõuludega piisavalt tegemist ja sind ähvardaksid jõulu ja sünnipäeva ühiskingitused ning tähelepanu jagama pidamine. Sul on aga õigus täiesti sinu enda sünnipäevale, mil see ongi kõige tähtsam sündmus. Samas, ma ei soovita sul liiga kaua ka venitada, sest siis me saame kahjuks issiga vähem aega sinuga kodus olla. Kas oleme kokku leppinud?

Armastame ja ootame,
Sinu emme ja issi

Kõik käib kõhupõrkega

Ma ei tea, kas ma sellest juba olen teile rääkinud, aga rasedusega kaasneb suur kõht. See fakt iseenesest ei ole vast kellelegi üllatuseks. Küll aga üllatas mind, kui palju kehakuju muutumine minu elu mõjutada võib.

Tavaolukorras ka kergelt pehmemas vormis olles ei jää kõht mulle tavaliselt ette. Nüüd aga ei möödu peaaegu päevagi, mil ma midagi endale peale ei ajaks. Tihti aga põrkavad asjad kõhult veel edasi nagu lutsu visates ja siis on plekke hulgem, püüdku ma olla nii hoolikas kui tahes. Eriti piinlik oli viimati Eestis vahvleid süüa, sest vahvlipuru on halastamatu ja maandus põrkest ikka üsna kaugel igal pool minu ümber, vastavalt algsele kukkumisnurgale. Minu pealt saaks geomeetriat õppida. Mulle tundus juba, et mina olen kui laps mitte lihtsalt lapsekandja. Samas, kuni mu raseduskaebused püsivad enam-vhem sellisel tasemel, siis mul on põhjust rahul olla olukorraga.

Meie elu möödub muidu ka nagu ikka raseduse tähe all. Nüüd on vastav programm juba üsna tihedaks muutunud ja igal nädalal mõni koolitus või arstikülastus. Lisage sinna juurde pea nädal kestnud seljavaevused, toonused, hingamisharjutusi tegema panevad kõhukrambid ja kõrvetised ning siis ei unune hetkekski, et midagi suurt on toimumas. Alatest eilsest on jäänud ka ainult ühekohaline arv nädalaid oodata ja me nii tahaksime juba kohtuda minu kõhu üle võtnud elanikuga. Samal ajal üritan ma sünnituse üle muretsemist muudkui edasi lükata, kuigi ega siinsed osad põhimõtted mulle just positiivsust alati sisenda.

Ühest küljest on siin üsna modernne ja paindlik lähenemine asjadele ja kindlasti ka tipptasemel meditsiiniline abi saadaval. Teisest küljest aga käsitakse siin kodus kannatada vähemalt nii kaua, kuni kümne minuti jooksul 3-5 tuhu käivad. Need peaks olema ka ligi minut pikad ja sellist ajakava jälgima poolteist-kaks tundi enne, kui soovitatakse esimest korda haiglaga suhelda. Klassikaline pidi olema kolm kõne haiglasse enne päriselt kohale minemist ja minu jaoks kõige hirmutavam on, et vahepeal võib see haigla, kellega suhelnud oleme, täis saada ning tuleb hoopis kuhugi mujale sammud seada. Kujutate ette - poolteist-kaks tundi piinelda iga teine minut ja lisaks närvitseda, et kuhu ma üldse oodatud olen.

Teine suurem mure on valu ja selle kontrollimine. Muidugi oleks ilus mõelda, et ma saan ise hakkama selle ilusa loomuliku asjaga, aga ma ei viitsi ka lõputult kangelast mängida, nui neljaks. Samas ei taha ma nõelu näha rohkem kui vaja - eriti oma seljas. Ühtegi tõhusat alternatiivi aga ei pidanud olema. Eks me varsti näeme, kuidas selle üle elan.

Positiivse poole pealt aga pidi siin ämmaemand olema põhimõtteliselt ainult minu päralt ja on täiesti okei nõuda, et ta kogu aeg minu juures olemas oleks. On isegi välja reklaamitud, et kui mõnega üldse ei klapi, siis võin uut ämmakat nõuda. Samas, nad on ju ka inimesed ega oota kuskil riiulil reas, kuni keegi neid igatsema hakkab. Loodetavasti mul selliseid probleeme ei teki või kui ka tõesti üldse ei sobi üks, siis leitakse ruttu keegi uus.

Mis veel? Lubati, et esimesed tunnid lastakse perel rahus üksteisega tutvuda ja puhata - miinus kontroll iga viieteist minuti tagant. Samuti ei kiirustata nabanööri läbilõikamisega ja kõik süstid on vabatahtlikkuse alusel. Eks ma pean varsti hakkama oma sünnitusplaani kokku kirjutama.

Röögime mõnuga

Heihopsti! Kas ma teile juba meie uuest lambist rääkisin? Nüüd igatahes räägin!

Oma suurelt shoppingureisilt tulime tagasi ka uue vannitoalambiga. Vana oli kole ning pime ja kui seal pirni tugevama vastu vahetasime ja seejärel koduhoidjad päev läbi tuld põletasid, ootas meid tagasitulles hulk deformeerunud plastikut. Ega me pahandanudki, sest miski muu peale koleda lambikatte kahjustada ei saanud. Uue lambiga polnud ka kiiret, aga ikkagi olime rahul, et nüüd üks sobiv isend ette jäi.

Kodus ei läinudki kuigi kaua kuni Lemmik uue lambi lakke pani. Oli tema mõnusalt valge ja kena. Küll aga on temaga üks suur aga, mille peale ei oleks osanud ka kõige loomingulisematel hetkedel tulla.

Nimelt on tegu kõlar-lambiga. Meie jaoks kõlas see lihtsalt kui meeldiv boonus. Et saab turvaliselt vannis muusikat kuulata jne. Samas ei näinud me end just selle funktsiooni sagedaste kasutajatena.

Siis aga selgus, et kas meie oleme imelikud või on seda lambi autorid. Nimelt, hakkab see raibe iga kord tule süütamise järel meie peale karjuma, et tal kas õnnestus või ei õnnestunud bluetoothiga ühenduda. Ma ei tea, miks see üldse oluline info on. Piisaks ju sellest, kui ta käsu peale muusikat mängima hakkaks. Aga ei. Iga kord on vaja lärmata oma porgandihäälel ja ikka kohe maksimaalselt valjusti.

Muusika kuulamine läbi vannitoalambi tundub meile selline üsna kõrvaline tegevus võrreldes näiteks vetsus paberi üles leidmisega, Ja selleks pole meil mitte heli vaid valgust vaja. Heli ehk aitaks juhul, kui ta tõesti juhendaks, et veidi vasakule vms. Aga seda ta ju ka ei tee.

Me arvasime, et kuidagi peaks ju saama seda heli reguleerida, aga ühtegi nuppu kusagilt ei paistnud. Lemmik siis helistas lambitootjale ja sai teada, et a)heli välja lülitada ei saa ja b)vaiksemaks seda keerata ka ei saa. Ongi selline loll lamp. Nuta või naera.

Igatahes on see jobu juba mitu korda keset ööd, kui emb-kumb vetsu vaikselt hiilib, mõlemad korralikult üles ajanud. Mis siis veel saab, kui beebi kohal on!? Ja kes oleks võinud arvata, et üks lamp nii õel olla võib. Ta on iseenesest hea lamp, aga varem või hiljem läheme me sellele kõlarile kallale ja siis juba ilma siidikinnasteta.

Kõhukatsujad ja muidu kommenteerijad

Selle ise rase olemisega olen ma üht-teist õppinud ja avastanud ka, et varem olen isegi vist teiste rasedate vastu ebaviisakas olnud. Nüüd aga olen targem ja näiteks ei hakka lambist kommenteerima kellegi kõhusuurust ka siis, kui tean kindlalt, et seal keegi kasvab. Enne ei tundunud mulle eriline patt kommenteerida, et küll sul on ikka suur kõht, sest see vahel tõesti üllatas mind. Veel vähem tundus mulle patt kommenteerida kellegi väiksust. Nüüd aga, olles lugenud üht-teist ja kuulnud teiste rasedate arvamusi, tean, et kummagi kommentaariga inimesele just head meelt ei valmista. Parem on need arvamused endale hoida. Ühelegi inimesele ei meeldi ju, kui teised lambist nende kehale hinnanguid annavad. Miks peaks ühele niigi hormonaalsele rasedale selline asi rohkem meeldima? Halvimal juhul tekitab see lausa lisastressi ja muret.

Lisaks suurusele ei ole mõtet ka kommenteerida kellegi kehakuju. Põhjus on täpselt sama. Mu oma ema pidas vajalikuks mind informeerida, et mu kõht pidi kummalisel kõrgusel olema. No aitäh! Aga kuni ämmaemand kõike normaalseks peab, siis usun pigem teda kui kedagi, kellel palju vähem sellealaseid teadmisi ja kogemusi.

Ja lõpuks veel... kõhukatsujad. Olin neist kuulnud igasuguseid lugusid, aga väga kaua ei puutunud need üldse minusse. Viimase kuu-kahega on aga hakatud ka mind rohkem katsuma. Ma ei ole väga tundlik selle osas, sest ma tean, et üldiselt inimesed mõtlevad sellega ainult head. Samas eriti kummaline on see, et oma lähedased ei katsu. Pigem on nendeks omavolilisteks katsujateks just võõramad inimesed ja tavaliselt juhtub see nii ootamatult ja ruttu, et jõuan vaid möelda, et so that's what just happened. Miks nad arvavad, et see on okei? Lemmik ütleb, et katsu vastu, aga kuna minu peas ei ole okei teisi loata katsuda, siis ei suuda ma ka samaga vastata. Samas, huvitav oleks ju küll nende reaktsiooni näha.

Muidu aga on mul üks tore kõhutantsija ja hästi läksid nii ultraheli eelmisel nädalal kui ämmakavisiit teisipäeval. Ta on juba 39cm pikk, jalasuurusega 5,9cm ja ka juukseid on tal juba veidi. Nüüd tundub, et aeg hakkab rohkem lendama, sest tänase seisuga on juba 30 nädalat täis. Kohe-kohe ongi vaid ühekohaline nädalate arv jäänud ja ma ei tea, kas ma peaksin rohkem pabistama.

Me oleme üsna valmis Triibu tulekuks. Seekord Eestis käies ostsin veel igasugust vajalikku kraami kokku ja üleeile, kui leidsin autost ühe lutipudelijupi ning selle sujuvalt oma käekotti viskasin, sain hiljem naerda, kui see mulle taas kotis vastu vaatas. Olin juba unustanud, et see seal on ja ajas muigama, et ise ma ei ole veel emagi, aga juba on ema käekott.

Oleks ma teadnud, kui keeruline on lasteriiete majandus

Ühest küljest, shopata nunnusid beebiriideid on tore. Teisest aga, mida oleks vaja ja kui palju - arvamusi on nii erinevaid. Lisaks ju beebid kipuvad kiiresti kasvama, nii et peame igasuguseid suurusi kokku krahmama.

Olen püüdnud asjale süsteemselt läheneda. Meil on Google Docsis tabel, kus kirjas peamised riietetüübid ja suurused ning oleme järjest lisanud, mis olemas on. Samas, nüüdseks olen kõik läbi pesnud ja algsetest suurustest pole suurt midagi järel. Asjad on kas suuremad või väiksemad kui sildid väidavad ja mis suurusele nad päriselt vastavad nüüd, pole mul aimugi.

Käisin täna kõik riided läbi, kõrvutades samatüübilisi omavahel pikkuse osas ning siis liigutades neid kas paremale või vasemale vastavalt selle, kas asi oli teistega võrreldes suurem või väiksem. Juba nii tekkis hulk hunnikuid. Tegelikult võiks ju ka laiusi vaadata, aga ma lihtsalt ei jaksa. Ja ma üldse ei oota, et peaksin sama tegevust kordama iga pesupäeva järel. Samas, ma ei taha maha magada millegi kandmist, sest kes teab, kui kiiresti meie Triibu kasvama hakkab.

Igatahes, nüüd tundub mulle, et 50 suurust meil praktiliselt ei olegi. Aga võib-olla on need nüüd hoopis veel väiksemaks muutunud ja 56 on uus 50. Või uus 53 näiteks. Rootsi kaasemade soovitust igaks päevaks kahte riietekomplekti omada ei suuda me veel kaugeltki täita. Vähemalt mitte nädala varuga. Samas on meil nüüd olemas mõned bodyd igas suuruses, osa neist pikkade, teised lühikeste või olematute varrukatega, mõned püksid, mõned pidžaamad/kombed, mõned paksemad kombed, üksikud pluusid ja hunnikus päranduseks saadud mütse. Ikka veel tundub mulle, et meil ei ole üldse jakke/pusasid/kampsikuid ja kõik, mis on, saavad veel tükk aega suured olema. Päranduseks oleme saanud ka natuke kummalisemaid riideid nagu ülikonnavestid, mil isegi dekoratiivne taskurätik kaasas, mõningad traksipüksid jms. Ma ei oska neid veel kuhugi liigitada.

Lemmik naerab ja soovitab mulle järjekindlalt, et ma võiksin kohe suure lapse sünnitada ning et ta võiks hundinahas ringi liikuda. Samas ma tean, et küll asjad lahenevad kogemuste tekkimisega. Hetkel aga tunnen ma end üsna lost olevat kogu selles maailmas.

Rasedusrõõmud

Juba mõnda aega pole, külg ees, kuhugi minemisest mitte mingit kasu, aga tee lollile peale selgeks. Harjumus on tugevam.

Ka rasedariided hakkavad juba vaikselt volte tekitama. Ma ei tea, kuhu see viimastel kuudel kiiresti kasvav kõht veel mahtuma peaks.

Vahel valutab siit ja sealt ning kõik uurivad, et kuidas ma end tunnen ja kuigi tähelepanu on meelitav, siis enamasti pigem kummastav, sest ma ei oska kuidagi vastata. Ma siiski olen ikka see sama mina. Lihtsalt ümaram. Ja Triibu on olnud nii chill kaaslane, et tema üle ma ei saa ega taha kurta. Ei peksa ta mind ei ribidesse ega ürita jalaga ust sisse lüüa allpool. Samas keha ei käitu päris nii ikka nagu enne. Näiteks - piinliku jutu hoiatus - täna tundsin end üsna gaase täis olevat ja siis järsku tundus nagu puuks oleks kõhus trepist alla kukkunud, aste astmelt. Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Olin vaid tänulik, et see show üsna vaikselt ja vetsus lahti läks.

Muidu aga on hea olla. Elasin üllatavalt hästi üle meie tuhandekilomeetrise shopingureisi. Kaasa võetud padjad olid terve aja tagaistmel ilma minuta, sest sabale meeldib me uus auto. Nüüd on meil aga olemas eel hulk asju tuleviku tarbeks alates beebilusikatest ja tekstiilidest kuni uue vannitoalambi ja lumelabidani. Triibu kogu täienes veel osade roosade asjadega, sest need olid ainsad nunnud. Samas ühest õhukesest roosast marlist sai juba kasutuseelse läbipesuga hallikas koristuskalts.

Koju tuli ka veidi riideid kosuvale minule ning ports lehmaasju tibule. Sel nädalal said tellitud ja jõudsid jube ruttu kohale ka turvahäll ning paar magamiskotti, et tal talvel voodis turvaline ja mõnus oleks. Selleks ajaks aga, kui ta kasvab, on nüüd juba olemas ka päris voodipesu. Lisaks esimesed ise ostetud lutid igaks hädavajaduseks, autopeegel lapse jälgimiseks, muusikaline mänguasi, mõned vannitoatarbed ja maailma pikima tšeki jagu asju veel. 28 nädalat on täis, 12 veel. Nüüd hakkab vist aeg lendama.

Kirjad Kahele Triibule 12

Tere, mu kallis!

Tahtsin lihtsalt teada anda, et ettevalmistused sinu tulekuks on täies hoos. Oleme siin ostnud kokku nunnusid riidest mähkmeid ning neid ja sinu riideid läbi pesnud hoolega, sest sinu issi tõi lõpuks Ikeast sulle ära isikliku kummuti. Lisaks oli ta nii armas, et tõi töökojast ära ka emme tehtud klaaskausi ja läks oma algatusel laupäeva hommikul kell seitse lennujaama tädi Laurale vastu. Vot selline mees on sinu issi! Ja sinu emme armastab teda väga.

Igatahes, nüüd on sinu tulekuks valmis ports riideid suurustes 50-56, Rootsi vanaema ostetud esimene kaisukas ning hulk mähkmeid, mis ei tekita emmele südametunnistuse piinu.

Sina ise aga arened ka hoolega. Viimase nädalaga oled sa hakanud kuidagi teistmoodi liigutama. Enam ei ole väikesed värelused ja vopsud. Nüüd on näha, et sa proovid piire edasi lükates omale ruumi teha ning korra isegi nägin väljaspoolt, kuidas sa vist keerasid. Terved sellised lained käivad üle kõhu. Kunagi näitan sulle videost, kui tahad. Lisaks on nüüd käes esimesed kogemused sellega, kuidas sa luksud. See tõesti on nii ühtlase rütmiga, et pole kahtlustki, mis toimub.

Oleme ostnud sulle nüüdseks ka mähkimisaluse ning beebiasjade koti, nii et pea kõik esmavajalik on olemas. Ja üht-teist veel. Lisaks võtame homme ette suure retke Ullaredi, et osta ära veel mida iganes kasulikku ja nunnut nad beebidele pakuvad. Ma loodan, et sa hindad seda 1000-kilomeetrist reisi, mille me peamiselt sinu pärast ette võtame pooleteise päevaga. Alguses lootsime ühe päevaga hakkama saada, aga see tundus veidi liiga karm.

Igatahes, tänaseks oled sa 27 nädalat vana ja esimene beebi sinu beebigrupist on juba sündinud. Ma loodan, et sina siiski ootad veel sellega mõnda aega. Sinu issi aga meenutas mulle, et varsti on jäänud sinu tulekuni vaid ühekohaline arv nädalaid ja kuigi me väga ootame, on see omajagu hirmuäratav ka. Eelkõige see, kuidas sa küll minu kõhust välja saad ja selge on, et emme jaoks see meeldiv olema ei saa. Sinu emme on kaks nädalat juba kannatanud, sest ämmaemand tegi talle vereproovi võtmisega väga haiget. Mis siis beebi kõhust välja saamisest rääkida. Aga me teeme selle koos ära nii hästi, kui oskame. Eks!?

Varsti näeme!

Kirjad Kahele Triibule 11

Tere, mu kallis!

Mulle ei mahu pähe, et umbes kolme - kindlasti vähem kui nelja - kuu pärast oled sa meiega. See on ju vaid paar kuud! Nii hirmus tore. Ja ongi hirmus ja tore korraga. Ma võin ju olla lugenud igasuguseid tarku raamatuid ja artikleid selle kohta, mida beebiga oodata, aga see ei tähenda, et ma päriselt mõistan, kuidas meie elu edaspidi välja nägema hakkab. Kas me üldse kunagi enam magame? Ja kas ma ka, nagu Lemmiku sõbrad, silmagi pilgutamata tati su ninast välja imen.

Igatahes, me oleme teinud veel natuke ettevalmistusi sinu tulekuks. Broneerisime end ühele sünnitusettevalmistuse kursusele ja tellisin sulle esimesed nunnud riidemähkmed ära. Proovimiseks. Nüüd ootan, kuni naabruskonna väikeettevõtjal uus mähkmekaup tuleb ja siis läheme taas talle koju külla katsuma ja ostma. Ta juba korra seletas meile üsna põhjalikult, mis on mis.

Eile ostsin sulle maailma kõige pehmema tekikese, aga sinu issi ei lubanud mul uues ägedas beebipoes liiga pikalt ringi jalutada. Isegi imestasin, et ta selle tekiga nõus oli. Ma tahaks muudkui sellele pai teha. Sinu imearmsa pesa ja imetamispadja saime ka kätte. Kas ma juba kirjutasin sellest? Igatahes, läks kaks korda kauem ja kulus kordades rohkem närvirakke, kui ma sellele kulutada kavatsesin, aga nüüd on mul millega magada ja sul saab ka olema. Lisaks saime ühelt naabritädilt sulle hunniku riideid ja sealhulgas on sul juba rohkem ülikondi kui issil vist. Issi aga tõi sulle Mallorcalt ka ühe kostüümi juurde.

Sel nädalavahetusel tahtsime ka oma lemmikturvatoole katsumas/ostmas käia ainsas poes, kus need mõlemad olemas paistsid olevat, aga võta näpust! Polnud neil kumbagi kohapeal. Lisaks soovitati meil maha matta mõte sind kohe tooli panna ja lahkusime sealt suuremas segaduses kui enne. Tegin terve eilse õhtu taas uurimistööd ja tuleb vist ikka sulle kõigepealt turvahäll hankida. Ja siis loota, et leiame ka sobivad adapterid. Ja kõige lõpuks kuna see on ootamatu kulu, siis peame veidi ka rahakotile mõtlema. Mitte küll sinu turvalisuse arvelt, aga hetkel on oht, et sul saab seekõttu korallroosa häll olema. Moodne väikemees kohe algusest.

Ja täna, täna jõudis lõpuks kätte uus ämmaemanda vastuvõtt. Eelmine oli ju juuni alguses. See oli maailmatuma ammu ju! Täna ta mõõtis emme vererõhku ja sinu pesa suurust. Kuulsime esimest korda su südamelööke, mis jäid 140 ringi ja emmet torgiti mitu korda, aga meie tulemustega jäädi rahule. Katsu edaspidi ka sama hea laps olla ja näeme juba varsti!

Kuidas alustada rasedana päeva?

Eks ikka trepist alla kukkumisega!

Ah, ärge nüüd liigselt ka ehmatage. Haiget said vaid hüppeliiges, üks sõrmeküüs ja ego ning viimase haavu lakkusin tööasjade pärast juba niigi. On lausa võimalik, et just selle tõttu kogu see jabur kukkumine juhtuski. Pea oli pulki täis. Igatahes, ei jõudnud ma oma kodumajast väljagi, kui suutsin õigest trepiastmest mööda astuda ja süldina põrandale oma jala peale maanduda. Kukkusin küll vaid kaks astet ja ehmatus oli paras. Ka esimesed sammud seejärel olid üsna ebameeldivad ja ka ülejäänud täna pole otseselt nauditavad olnud, aga meiega on kõik korras. Beebi on aktiivne ja esimest korda tunnen teda ka ülevalpool naba lööke harjutamas. Oli igati õnnelik õnnetus, aga tahtsin lihtsalt ajaloo huvides siia ka jäädvustada, kui koba ma olen.