Aga mina müüsin end ise orjaks

Eile!

Üsna teadlikult, aga siiski õhkõrnas lootuses, et see pole nii.

Nimelt, käisin eile tegemas oma meremeeste tervisetõendit ja peale kolme tundi uuringuid läksin siis firma peakontorisse end vormistama. Ja mis siis selgus? Minu palk hakkab olema nii väike, et ma ei jugle kellelegi öeldagi. See on brutoma väiksem kui mul varem halvematel aegadel neto on olnud. No tõsiselt armas.

Aga ma kirjutasin lepingule ikkagi alla, sest ma olin juba end igati torkida lasknud ja mul ei ole küll kavatsust see tuhandekroonine tõend ise tagant järgi kinni maksta. Ju siis töötan kaua suudan ja loodan, et sobib. Aga kogumisemõte, mis mul selle tööga seoses oli, jääbki nüüd vist vaid mõttetasemele.

Ühesõnaga. Alandav oli. Ja kurb. Ja mina olen nüüd üsna õnnetu. Aga loodame, et sellega on ka nii, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Äkki on jälle lahe seltskond vähemalt ja nad lihtsalt peavad mind laskma vähemalt mõnel ööl laevast maha.

Ainult üks asi... õigemini üks inimene hoiab mind praegu masendusse langemast. Sest ta on nii armas. Ja mis selle teisega saab... ma ei tea. Ta on ka armas ja ta pingutab nii väga, aga... ma ei ole seda veel enda jaoks päris selgeks mõelnud. Loodetavasti laheneb kõik ise ja talle jääb keegi teine silmapiirile. Aga imelik on see, et ma pole kunagi arvanud, et minust saab üks neist, kes kuangi kaaluvad välismaalasega suhte loomist. Mis sest, et olen ennegi Eestis maabunud välismaalastega kohtamas käinud. Aga nüüd on ju veel hullem. Oh, magus piin!

Vasakpoolsusest

Nüüd on siis asjad lõplikult selged!
Ma olen üleni vasak.

Seda tean juba pikemalt, et oma poliitilistelt vaadetelt olen vasakpoolne ja ma eelistan ka igas teises mõttes vasakut paremale, aga et ka loodus mulle seda ette kirjutab... no seda poleks küll arvata osanud.

Aga vot nii on. Käisin eile meremeeste tervisetõendit tegemas ja lasin end igate pidi uurida ja torkida. Pissisin isegi purki ja pidi nselle purgiga siis ringi jalutama. Üsna alandavad võtted. Huvitav, kas nii üritatakse jonni murda?

Igatahes. Lisaks mu poliitilistele vaadetele ja sellele, et isegi mu vasak rind on ilusam kui parem - võite ise kontrollida - on mul ka vasak kõrv täiuslik ja parem pole seda mitte. Mulle pole kunagi varem kuulmisuuringuid tehtud ja nüdü siis selgus, et kuulen täitsa hästi, aga paremat kõrva on mingil eluperioodil tabanud mingi haigus ja see on veidi kehvem. Minu teada mul pole kunagi korralikek kõrvahaigusi olnud. Aga nojah.

Ja kõigele lisaks... võite kolm korda arvata, mida CHRi perekonnanimi tähendab. No see on lausa naljakas. Ma võiks siis juba vasakukäeline ka olla. See on ka ainsana puudu siit kompotist.

It's raining men!

Aga ma ei karju "Halleluuja!"

Pigem hoian oma pead kinni ja mõtlen, mis nüüd saab.

Peale põhimõttelislet pooleteist aastast vaikust on jälle käes periood, kui kõik järsku avastavad, et on olemas üks lahe chick nimega Maria. Ja nüüd ma siis pean valima või?

Mõnes mõttes on lahe üks kord ka Katsi tavaolukorras olla ja teada, et ma ei ole tühi koht teiste jaoks, aga samas on nõme ka.

Kas ma sellest rääkisin, kuidas me üks öö Ragnariga tund aega telefonis rääkisime kõigest ja mitte millestki? Sain teada, et Soomest ei ole sugugi odavam Eestisse helistada kui nt Hispaaniast. Ja minu telefoniarved kasvavad ka muudkui CHRi ja CouchSurfingu külaliste pärast. Ma ei taha oma tulevastele arvetele mõeldagi.

Enivei, Ragnar Ragnariks. Tema vist oli, on ja jääb, aga asja temast ikka ei saa. Praegu on minu dilemma keskmes hoopis CHR ja Christopher, minu uus tulevane töökaaslane.

CHR on mission impossible ja me mõlemad teame seda. On küll hästi kurb ja kõik muu klapiks, kuigi ega mulle ei meeldi küll, et ta itivend on. Ma kunagi mõtlesin, et ma ei taha ühtegi itivenda ega ühtegi ühtegi ehitajat ja nüüd on korraga põhimõtteliselt mõlemad. CHR oleks täiuslik, kui meid ei lahutaks üksteisest neljatunnine lennukisõit ja Christopher on millegipärast veendunud minu täiuslikkuses või selle läheduses mind veel õieti tundmatagi.

Täna siis oli see päev, kui püüdsin kõigi meeste suhtes aus olla. Kaasa arvatud Manu, argentiinlane, kes ka varsti Eestisse tuleb ja kellele ka liiga hea mulje olen jätnud vist. Rääkisin täna neile üksteisest. Manust küll teistele mitte, aga polnud ka põhjust. Argentiina on ju veel kaugemal kui Hispaania. Aga ta on ka hästi armas inimene.

Praegu aga sunnib mind keset ööd kirjutama see, et sain veidi aega tagasi mingi viieminutise vahega kaks armsat Head ööd! sõnumit nii CHRilt kui ka samade nimetähtedega Christopherilt. No mida teha? Mina olen üsna kindel, et kummastki ei saa asja, kuigi praegu on fun, kuid ühe osas ei taha mina alla anda ja teises osas on teine järeleandmatu. No mida teha? Ja kas kuidagi nii ei saaks, et mõni mees oleks ka igaks küljest sobiv? Ma ei ütle täiuslik, sest hakkan juba leppima täiusliku puudumisega, aga ma nii tahaksin, et oleks keegi, kes sobiks mulle nii geograafilistel, emotsionaalsetel kui ka kehakeemilistel põhjustel.

Ah. Jama on, ühesõnaga. Ideid?

Meremees

Nüüd olen mina siis ka meremees. Või midagi sinna poole. Või midagi sinna poole püüdleja poole...

Heippa!
See on sõna, mida täna kõige rohkem kuulsin.
Marten. Kaisa. Kristjan. Annika.
Need on nimed, mida täna kõige rohkem hüüdsin.

Käisin täna proovipäeval. Ühes teatud laevafirmas. Ma ei mäleta, kas olen selle nime mianinud, aga hetkel ei kavatse igatahes täpsustada.

Hommikul saime hulga võõrastega laevafirma peakontoris kokku. Ebaviisakas sekretär saatis meid mõne külma sõnaga mingi ümmarguse laua taha istuma ja ootama. Enne konfiskeeris veel dokumendid ära.

Istusime siis nagu kukununnud seal väikses toas ümber laua. Osa luges lehti. Mina sodisin oma kalendrit. Oli ju vaja ka tähtis olla:D Lõpuks tuli üks tore tädi meile firmast rääkima ja siis saatis meid kohaliku arsti juurde. Enne tuli veel täita ära mingi terviseajalugu näitav iksikeste tabel.

Läksime siis kambaga arsti juurde ja kuna ukse taga oli igav, sisi hakkasime juttu rääkima ja enam ei olnud igav. Lõbus oli. Arsti juures käik oli ka nii mõttetu, et ta ei kontrollinud kellelgi ühtegi tervisenäitajat ning minult küsis nt hoopis, kus mu kodutänav asub ja mida ma õpin ja kui ütlesin, et tahan Austraaliasse edasi õppima minna, siis ütles, et tema on seal elanud ja käskis mitte väga kauaks jääda.

Edasi ei olnudki enam palju vaja, et meie laeva peale minevast kambast üks ühtne team saaks. Meid oli kaks müüjat, kaks kaksikutest koristajat ja üks laotööline. Teine oli ka. Kusjuures, mu kunagise sõbranna isa, keda ma kaua ära ei tundnud ning kes vist mind ära ei tundnudki, aga ta oli kuidagi nii liimist lahti ja imelik, et me kõik hoidsime temast eemale. Mul on natuke häbi, sest ma vist tean, mis ta selliseks muutus ja see ei olnud alkohol või midagi muud, milles ta iseennast süüdistada saaks.

Enivei, meil oli nii lahe. Üsna palju oli enne laevale saamist lihtsalt ootamise aega ja me kasutasime seda ära tutvumiseks. Lõpuks olime kõik nii, et kui KUI me ühte laeva ja ühte vahetusse ei saa, siis me ei tea, mis saab. Koos oli nii tore.

Me sattusime Kaisaga paari ja meid pandi taxfree poesaali tööle. Muudkui panime laeva värinaga paigast vibreerunud pudeleid tagasi sirgesse ritta, sõime kommi katkistest pakkidest ja panime asju õigetele kohtadele tagasi, aga meil oli tore. Vähemalt esialgu oli huvitav. Ainus, mis mind segas, oli see, et meil polnud aega üldse kaubaga tutvuma ja siis juba hakkasid poodi sisse vajuma igasugused kliendid. Kaasa arvatud soomlased, kes küsisid mult asju, millest ma aru ei saanud ja mille asukohta ei teadnud ka siis, kui sõnast aru sain. Ja sisi ma muudkui palusin neil oodata ja käisin targematelt küsimas või neid kutsumas. Aga üldiselt oli mõnus õhkkond ja ma väga loodan, et me jääme Kaisaga kokku. EI tahaks jälle uut laeva, uut meeskonda ja uut partnerit.

Muide, me saiem selleks korraks nii ilusa kajuti kahe peale. Kohti oli neli, aga meid kaks ja seal oli lausa kergelt antiikses stiilis peegellaud ning tool. Hästi armas oli. MItte lihtsalt plastik ja metall. Ja me ei olnud kuskil maa all, vaid kuuendal korrusel, kus ongi suurem elu.

Päev läks nii kiiresti, et me ei saanud arugi, kui olime juba sihtkohas ja kui olime tagasi. Ma ei jõudnud Soomes isegi aknast välja vaadata. Kõige kiirem aeg oligi siis, kui rahvas vahetus. Meil oli vaja ju jälle pood kaubaga täita ning korda seada. Siis tulid ka absoluutselt kõik rohkem ja vähem osalised appi.

Ja meie laopoiss, Christopher on ikka ... ma ei teagi, mis. Iseloomult ta mulle meeldib, aga tal on must minevik ja ma natuke kardan teda. Ja samas me saame hästi läbi. Ja samas Kaisale ei meeldi ta enam üldse peale oma musta mineviku üles tunnistust. Ja veits labased naljad on ka. Nt palus ta mul pidevalt kükitada, et ilusat vaadet imetleda. Aga seda ta siiski ei saanud.

Aga üldiselt. Tahaks juba tööle. Meie kambal on kõigil suvel sünnad ka. Kahju, et laeval tööl oleku ajal tähistada ei tohi. Ka vist mitte peale tööpäeva lõppu. Aga oma pris sünnipäeva tahaksin siiski täitsa vabaks saada, et CHR ja teised siia tulal saaksid. Sandra juba paanitseb, et kas ma ikka saan. Mina ei viitsi aga pabistada. Nagunii ei saa ma hetkel selles suhtes midagi teha.

Lühidalt BSBst ka.
See oli viimase aasta parim kontsert.
Muusika oli hea.
Poisid olid kenad.
Show oli super, eriti koreograafia.
Tundus, et ka esinejad ise nautisid seda, mida tegid.
Super!!!
Mitte nagu mingi Enrique, kes oskab ka laulda ja näeb hea välja, aga kelle kontserdil küll muid lisaväärtusi polnud.

Aga nüüd tsau!

Epiloog

Juba lennujaamas kohvrit, mis siiski ei ületanud kaalupiirangut, ära andes, oli mul paha tunne, et kuna kindlustus katab vaid 5000, siis Murphy teeb nii, et selle kohvriga juhtub midagi.

Ja täitsa lõpp, kui õigus mul oli. Kaks tundi peale õiget aega Tallinnasse jõudmist see paha tunne aina süvenes. Ja süvenes siis, kui hakkasime kohvreid ootama ja Sandra oma tuli, aga minu oma ei paistnud kusagilt, kuigi me olime need koos ja ühes kohas ära andnud. Siiski, lootus veel jäi, sest kuigi lint jäi seisma, ei olnud mina ainus, kes seal veel tühjade kätega passis. Ootasime veel.

Mõne aja pärast pandigi lint jälle jooksma. Ja tuli veel kohvreid. Iga kohver leidis üles oma õnneliku omaniku ja koos mindi minema. Koju. Ja siis seisin seal juba mina üksi. Tegelikult ka paar meest ühelt teiselt lennukilt, sest nemad olid juba nii meeleheitel, et ootasid teise lindi juures. Ja siis tuli juba mingi töötaja, kes ütles, et ei. Siit küll rohkem midagi ei tule. Ka lint jäi jälle seisma. Seekord lõplikult. Meil soovitati minna kaotatud pagasi infolauda. Siis läks veel palju aega enne, kui Sandra leidis üles vajaliku kviitungi ja vormistasime ära minu õnnetuse. No muidugi, kuna ma jäin juba käetkotist ilma, siis nüüd olin pakkinud kõik olulise kohvrisse. Kaasa arvatud kindlustuspoliisi ja politseitõendi. Avaldus tehtud, saime lõpuks ära minna. Tädi infolauas ütles veel väga külma häälega, et eks nad võtavad ühendust, kui midagi välja tuleb. Neile on vist tõesti kohvrite ärakaotamine loomulik tegevus. Nagu söömine. Või hingamine. Või pissil käimine.

Ma olin nii kuri ja jälle kord pääsesid mu silmist valla pisarad. Olen mina alles piripill, ma tean. Aga ma olin nii kuri. Ma peksin ka autos kätega kõiki läheduses asuvaid asju. See tundus lihtsalt nii ebaõiglane. Mul on vist mingi karmaerror. Kui me 2006 sügisel Katsiga Atlantises kulbis käisime, rööviti ju mind ja tema sai kõik tagasi. Kui mind BCN-s rööviti, siis Sandra minu kõrval jäi täiesti puutumata ja siis kohe otsa jälle. Jälle jäin mina oma asjadest ilma ning minuga kaasas olev isik pääses puhta nahaga. Ma ei tea, kas ma tõmban selliseid jamasid ligi või mis.

Pidin terve nädala hakkama saama ilma oma lemmikhambaharja, meigieemaldaja ja kogu kosmeetikata, telefonilaadijata ning ka kõik kingitused k.a. sulav shokolaad olid kohvris. Kohvris, mis polnud isegi minu oma. Seda nõmedam oli see ära kaotada. No aru ma ei saa. Lennuk jääb kaks tundi hiljaks ja ikka ei leita aega minu asjade peale tõstmiseks. Mismoodi? Või see tõesti kukkus maha? Sest kui see lõpuks õnneks siiski tagasi jõudis, siis ema sõnul oli see üleni must. Mida ta kohe kindlasti ei olnud siis, kui ta enda käest ära andsin ja lennujaama töötajate hoolde usaldasin.

Ok. See teema selleks. Õnneks on ta end nüüd ammendanud. Ainult, et ma ei leidnud ühte shokolaadi enam. Huvitav, kas kellelgi oli lennujaamas nälg või?

Järelloost veel nii palju, et nüüd on peaaegu kõik meie sealsed uued sõbrad maandunud ka meie msns, aga aktiivselt suhtlen neist vaid ühega. Ka Alfonso kirjutab vahel ja mingil ajvabal põhjusel armukadetseb. Ta julges mult küsida, et kas minu ja D vahel juhtus midagi intiimset. Mitte, et see tema asi oleks, sest meil temaga ei olnud ju mingi selline suhe, aga ei juhtunud, sest ma ei läinud Hispaaniasse meest otsima, aga sellegipoolest andis CS mulle SC. Ja ma veel ei tea, mis sellest saab, aga kohe, kui ma saan teada, kuidas mu töögraafik suvel jooksma hakab, siis paneme kõik paika. Me peame sel aastal Sandraga koos Suurupis sünnipäeva ja nad ähvardasin kõik nagunii meile külla tulla. Ühendame kaks meeldivat. Sandra tahab näha Walterit ja mina CSi.

Praegu on kõik veel mäng, sest mis ikka juhtuda saaks, kui meid lahutab tuhandeid kilomeetreid maad, aga see mäng on lõbus. Näiteks eile me jõudsime kokkuleppele, et kui mina saan 26 millegipärast, siis me abiellume ja Sandra saab meie lapse ristiemaks ja arutasime isegi, kas abielluda kirikus või riigiasutuses.:D Ja siis totakas Sandra kuulutas oma msns ametlikult kõigile meie "kihluse" välja. Nojaa. Aga nalja peab ju saama. Isegi kui naljas peitub terake tõde. Punkt!

Seiklusjutt vol 3

Sest ma tahaksin selle teema kaelast ära saada ja muudest juba hiljem minu jaoks oluliseks muutunud asjadest ka kirjutada.

Kuues päev:
Kuigi teised vaatasid mind nii, nagu ma oleksin peast põrunud, oli viies päev tegelikult täitsa tore - eriti tänu Aleksandrile ja enne ka Sandrale, sest üksi... ma ei tea, mis siis oleks saanud.

Kuuenda päeva pühendasime jälle shoppamisele ja la Ramblale eelkõige. Mina tahtsin enne ka osta uuesti mõned asjad, milest eelmisel päeval ilma jäin. See tundus küll tobe, aga samas ka ainus võimalus kilde kokku korjata, sest minult rööviti ju jupp minu minevikku. Siiski on mul sigahea meel, et suur osa pilte oli juba turvaliselt salvestatud Alfonso arvuti kõvakettale. Sealt me nad ka kuuenda päeva lõpuks kätte saime.

Hommikul siiski ei oodanud mind minu kott koos asjadega, nagu arvata võite, vaid mind äratas minu nina ees uue komplekti võtmetega vehkiv David. Ma isegi ei kuulnud, kuidas ja millal ta neid tegemas käis, aga ta julges meile veel ühe paari anda. Mul oli nii hea meel, et mul olid kotis vaid tema võtmed aga ei ühti vihjet sellele, mida need avavad. Vot see oleks jama olnud. Ja see oleks ka jama olnud, kui minu koti asemel oleks kotist ilma jäänud Sandra, sest tal olid sinna jäänud dokumendid ja lennupiletid ja märkmik aadressidega.

Shoppasimegi terve päeva ja kulutasime ma-ei-tea-kui-palju raha ära enne, kui David töölt tuli ja me välja pitsat sööma läksime. Ta tahtis meid viia ühte selle keti restorani, kus ta ise töötab ja seal me siis maadlesime hiiglaslike pitsadega ning alistusime üllatavalt heale roosale, kerge mulliga veinile. Mulle päriselt ka maitses see.

Ühel hetkel aga hakati restoranis tegema juba väga otseseid vihljeid, et on kojuminemise aeg, aga meie ei tahtnud veel tu-du-le minna. Jalutasime hoopis mödöa randa, kuni koperdasime ühe araabia vesipiibutamise koha otsa ja sinna me ka maandusime. Mõneks ajaks. Sandra ja David võistlesid, kumb on kõvem mees piibutama ja mina üritasin lihtsalt mitte ära külmuda ja jälgisin mööda maad siblivaid hiiri. Jah, PÄRIS hiiri. Mitte neid, kes arvuti küljes või puuris käivad. Metsikuid asunikke. Sadamaperemehi.

Ka peale peatust piibutelgis ei tahtnud me veel koju minna. David tahtis Musta lmbasse, aga me tahtsime midagi muud näha ja lõpetasime sealsamas Kennedy pubis, kus oli mõnusalt kodune muusika. Nemad jõid sangriat ja mina tahtsin rummi, sst kuigi sangria on väikses koguses hea, tahtis mul eelmisel õhtul juba teine klaas sama teed tagasi tulla ja isegi Barcelona hiiglamakange rumm koolaga oli parem. Ja selle suutsin ma probleemideta ära juua enne, kui teised kahepeale sangria kannuga lõpetasid. Siis tuli veel tequila ring, sest me polnud vist veel Davidi arvates piisavalt täis ja alles peale seda võtsime ette järjekordse pika jalutuskäigu koju. David tahtis võtta taksot, aga kuna ta ei lubanud meil praktiliselt midagi maksta ja ega me ei tundnud ka ennast väga rikkana, siis valisime tihti jalutamise.

Ka seekord jalutasime põhimõtteliselt kodutänavani, aga siis hakkas David põrkama ja jonnima, et ta tahab taksot. Me ütlesime, et võtku siis ja ta võttiski. Meie jalutasime edasi. Ta sõitis meile järgi, aga kui me ikka keeldusime, siis jäeti meid omapead. Ma korraks küll mõtlesin, et huvitav mis tujus ta meid kodus ees ootab, aga õnneks selle koha pealt ei tekkinud probleem.

Aga umbes pool minutit peale seda, kui D ära sõitis, hakkas meie kõrval sõitma üks teine auto kahe kutiga, kes samuti eriti ingliskeelt ei puhunud, aga nad suutsid meile ka kehakelega selgeks teha, et neile väga meeldiks, kui me nendega kaasa läheksime ja neil suhu võtaksime. Kasvõi oma kodus, kui seda eelistama peaksime. Jah, just. Muidugi me läksime kaasa, sest kuidas nii ahvatlevast pakkumisest ometi ära öelda?

Hispaania mehed on ikka üsna ilased. Nagu seegi, kes Sandrat tänaval kahele poole musitama tuli nagu nad kõik tervitavad ja siis keelega lähenes, kui mina käisin tänava nurga peal silte üles kirjutamas, et oskaksin tagasi D töö juurde tulla.

Ja siis langes maa peale öörahu.

Seitsmes päev:
David võitles oma bossi käest selle päeva vabaks, et näidata meile Tibidabo mäge ja sealset väga ilusat kirikut. Kirik oli tõesti ilus, aga mind ei võlu mitu korda ühe vaate nägemine tavaliselt. Mis siis, et seekord veidi kaugemalt. Ja mul oli külm ka seal kõrgel mäe otsas. Tore oli vaid kass, keda seal oma bocadillos peituva pekiga toitsime. Saime jälle uue sõbra.

Järgmine peatus oli l'Aquarium. See oli küll sama kallis kui loomaaed ja sisaldas ka vähm eksponaate, aga mul oli juba suva. Ma tahtsin lihtsalt midagi lahedat näha ja kuigi see Sandrale väga mõju ei avaldanud, meeldis mulle küll näha päris pingviine ning haisid ja raisid ujumas üle mu pea. Ja pisikesed merohobud. Ja kala, kes nägi välja nagu ogaline liblikas. Siis ma oleksin ka väga tahtnud oma digikat.

Siis sõime veel kuulsad Häägens-Daz'i jäätist või kuidas seda kirjutataksegi, aga see oli pallju kehvem seal levinud itaaliajäätistest. Ma olen hakanud väga selgelt eristama põhjamaade ja lõunamaade jäätisi maitse poolest. Lõunamaade omad on palju paremad kuidagi. Ma ei oska seda seletada. Seda peab ise proovima. Ja ei, see ei ole sama, mida da Vinci kohvik Eestis itaalia jäätise pähe pakub. See on ausalt öeldes crap.

Siis võtsime ette tee tattoosalongi - hoopis teise, kui see, kus meil aeg kinni pandud oli - aga me ei julgenud kohe minna. Sandra rääkis, et ma saan väga veriseks ja mina arvasin, et me võime pillima hakata jälle ning seega läksime enne läbi apteegist, et osta hooldusvahendeid ja nossukaid ning kodust, et panna selga midagi tumedat ja kehast eemale hoidvat ning juua midagi, et julgust jätkuks.

Läkski esimene tequila lubatud viiest alla ning sandra jõi jutiga ära mingi pool liitrit sangriat ja D võttis vist mõlemat ja midagi veel ning siis jooksime juba taasi salongi, sest see õhtu oli meie viimane võimalus ja Mont Juic'i maagilisi laulvaid ja värvilisi purskaeve töötamas näha ning me ei tahtnud hiljaks jääda.

Tegelikkuses aga ei hakanud keegi meist nutma. Mina sain omale nabaka ja D niburõnga. Sandra aga tegigi teoks oma unistuse tattoost ja ta püsis üllatavalt valuvaba näoilmega kogu selle aja, mis mul tema juures olla lasti. Ja ei mul ega D-l ei tulnud tilkagi verd. Umbes poole tunni pärast oli kõik läbi ja läksime. ise uhkust täis, purskkaevude juurde tagasi. Seal tegime veel pilte oma värsketest kaunistustest ja muidugi ka megavõimsast purskkaevust. Naljakas, kuidas kõik kõige paremad asjad on tasuta.

Sel õhtul me välja ei läinud. Jäime hoopis koju lõpuni viima oma lubadust viis tequilat ära juua. Sandra oli nõrk ja piirdus vaid sangriaga, aga ega ka mina väga mehiselt vastu ei pidanud. Selle õhtu kolmas tequila tahtis niiväga tagasi tulla ja ma juba tundsin refleksi, et nüüd kohe tulebki. Sinna samasse D magamistuppa, aga tuli hoopis täismehine krooks. No muidugi, teistel oli lõbu laialt. D vaatas mind umbes sama suurte silmadega ja naeris sama hullult nagu iga kord, kui me koos poes käisime ja Sandra keeras müüjale selja ja alati juhtumisi D-le näo, et võtta oma rinnahoidjast kui ainsast turvalisest kohast välja meie viimane pangakaart:D

Oih. Aga nüüd ma valetasin teile kogemata. Peale vit tequilat ja minu oi-oi kui täis jäämist selle kiire joomise peale läksime mina ja D siiski välja. Ma tahtsin vähemals ühe korra korralikult tantsida. Sandral oli jälle uus vabandus ja seekord ma nõustusin sellega, et ta jääb koju magama.

Me D-ga kraapisime kokku viimased rahad ja läksime alustuseks jälle vist mingisse iiri pubisse. D läks jooke ostma ja mina, münusalt svipsis, tantsisin pmaette nurgas. Ja siis järsku ei tantsinud enam omaette. Mind keerutas mingi teine mees. Ja siis järsku tundsin juba tema huuli oma kaelal. Olin siiski veel piisavalt täie mõistuse juures, et keerutasin end sujuvalt vabaks ja jalutasin D-le vastu, kes oli just joogid kätte saanud. D oleks vist temast hakkliha teinud nähes, et mulle tehakse liiga jälle ja see oli veel üsna süütu asi.

Me istusime mingite Rootsi vanatädidega ühte lauda ja uhkustasime oma rängastega. Mina kittusin veel ära, kuidas mind rööviti ja nemad ütlesid, et neil juhtus ka nii eelmine kord BCNs käies. Ju see on BCNi külastamise juures umbes sama kohustuslik element nagu Tartu tudengite juures üle kaarsilla käimine, mida ma ka ei plaani. Aga ka see seiklus juhtus ilma minu sooviavalduseta ju.

Sealt liikusime edasi mõnda klubi otsima, aga enne vele jõudsin ma Ramblal üksi valssi tantsida ja niisama lolli juttu ajada. Aga siis topiti meile kätte mingid allahindluse flaierid ja oligi otsustatud, millises klubis maandume. See oli siuke üsna pisike kahekorruseline maja, kus all mängiti r'n b-d ja hip-hop'i, üleval oli 80ndad, 90ndad ja muu pop. Algul olime all, pärast aga üleval.

Väga lõbus oli. Ma ei tea, palju ma D jalgadel tallusin oma pehmete jalgadega ja ma lausa rippusin ta küljes, sest nii tundus kuidagi kindlam. Me tantsisime vist ikka päris hullult. Või tema sõnade kohaselt mina tantsisin päris hullult:D Hah! Ma olen kainelt sama hull tantsuplatsil. ainult siis läks natuke pahasti, kui me hullult võimlesime ja ma oma peaga vastu mingi teisi chicki pead põrkasin nii, et ta prillid kuhugi maha lendasid. Aga see oli D süü rohkem, sest mina olin seljaga ja ta ei hoiatanud mind. Mind paneb siiani imestama, et ma ei saanud eriti värske rõnga tõttu istuda kägaras ega muud sellist, aga ma sain pärast painutada end kummaski suunas peaaegu maani.

Mingil hetkel siiski otsustasime ära minna. D arvas vist, et ma olen väga täis ja tegelikult olin ka üsnagi, sest ma tahtsin aeg-ajalt maha istuda ja tema muudkui sikutas mind jälle püsti ja toolidele. Aga maas ongi tegelikult ju magavam. Ma tegin seda teadlikult, mitte ei kukkunud. Mind lihtsalt väga ei huvita, mis mulje ma tantsides jätan, kuni endal lõbus on ja ongi nii, et up and down, left and right and around.

Kui õue läksime, oli hakanud vihma sadama. See oli põhimõtteliselt esimene kord sealviibides. Mind pani see üllatama, sest Sandra leidis enne reisi kuskilt statistika, et mais sajab seal üldse kõige rohkem - ca iga kolmas päev - aga pärast kuulsin, et seal pole juba neli aastat korralikult sadanud. No sel päeval oli küll täitsa korralik vihm, ette rutates.

Mina laulsin õues I'm singing in the rain'i, kuni üks võõras mees mulle vastu laulma hakkas. See oli eriti naljakas ja lahe. Ma nakatasin kedagi hea tuju pisikuga. Me jalutasime möda Ramblat tagasi koju. Ma jõudsin seal veel korra postiga tantsida ja siis proovisime hääldada nende poodide, millest möödusime, nimesid. Shiseido on ja jääb kõige raskemaks vist. David sai minuga päris kõvasti vaeva näha, et ma ikka koju ka jõuaksin ja kuni mina läksin kikusid pesema, jäi tema oma madratsil, jalad padja peal, magama ja norskama. Ta oli järgmisel päeval nii shokeeritud, kui me Sandraga nagu ühest suust kinnitasime, et ta ka tegelikult norskab päris häälekalt. Mina pidin ka norskama, aga vaikselt. Nõme ikkagi, aga no mis teha.

Hommik oli kurb. Viimane päev. Ja väljas kallas vihma. Jõudsime järeldusele, et BCN nutab, sest me peame lahkuma. Laskma üksteisest lahti. Vähemalt mõneks ajaks. Sel päeval käisime vaid minu itaaliakeelset raamatut ümber vahetamas. Kõik olime kuidagi pahas tujus. Kurb oli ju. Ja me vaikisime. Ja istusime kodus. Ja vaatasime pidevalt kella, et millal peaksime liikuma hakkama. Ja oli kurb. Ja oli veel kurvem.

Lõpuks jõudsidki kellaseierid sinnamaani, et pidime minema hakkama. D tuli meid saatma. Ta ootas isegi rongi ära. Mõned vägagi paljuütlevad kallistused ja oligi meie seekordne seiklus läbi. Lennujaamas ekslesime veel veidi ja ootasime hilinevat lennukit, aga lõpuks olime siiski õhus ja teel kodu poole.

Veel üks ääretult kasulik asi

Ma/ mul:1.
2. On: vähe sõpru, aga veel vähem vaenlasi. Liiga vähe aega, et jõuaks kõige tegemist nautida. Võimalus üks järjekordne pisike ära hellitada. Liblikad.
3. Vihkan: inimesi, kes astuvad teistele peale, et ise paremasse seisu jääda.
4. Igatsen: CHRi, puhkust, BCNi jne
5. Kahetsen: et sain teada, kui väheoluline sõber ma mõne inimese jaoks olin, aga samas on hea meel ka.
6. Armastan: tantsida ja kirjutada ja suhelda ja oma perekonda ja sõpru ja...
7. Olen alati: tahtnud välismaale õppima või elama või tööle minna.
8. Ei ole: kunagi tahtnud proovida näiteks narkootikume.
9. Tantsin: nii, et teised saavad haiget, aga kaugemalt pealt vaatajatel on lõbus ja mul ka, enamasti.
10. Laulan: viimasel ajal pigem üksi autoga sõites. EI kannata enam väga avalikult laulda.
11. Nutan: kergemini kui tahaksin, aga mitte väga tihti.
12. Kaotan: tavaliselt tänu sellele, et ei taha üle laipade minna.
13. Tekitan segadust: nii kodus kui teiste ja enda peas ja EI KORISTA kuigi tihti, kui aus olla.
14. Peaks õppima: pesumasinat käsitlema ja mis vedelik siiski autos kuhu käib. Peale bensiini.

Kõige lemmikumad:
1. Päev: jõululaupäev, sest mulle meeldib kingitusi teha.
2. Number: 6 ja 21
3. Värv: türkiis, fuksia, pruun, kollane
4. Lill: päevalill, gerbera, hüatsint, liilia
5. Kuu: august
6. Laul: The Lighthouse nt
7. Söök: kana ja spagetid hiinapärases kastmes
8. Jook: apelsinimahl
9. Riideese: kampsun?

Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka?- täitsa suure huviga
2. Hüppaksin benjit?- kohe väga tahaksin
3. Liugleksin?- jääl? Ma armastan seda
4. Elaksin maal?- kui, siis lühikest aega. Üldiselt piirdun vaid samanimelise planeediga.
5. Hüppaksin langevarjuga?- oooojaa. Oligi plaan seda sel suvel teha, aga enam ei ole kindel, kas jõuan.
6. Kõnniksin sütel?- jah
7. Tapaksin kellegi?- sääse
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga?- jälle või? Vabalt! Mulle meeldivad uued tuttavad ja ka uusi toite proovida.
9. Laulaksin karaoket?- enam vist mitte. vähemalt mitte peaproovita:D või suure koguse alkoholita.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks?- ei, sest tuhanded aastad inimelu tõestavad, et lihasöömine ei ole halb.
11. Näitaksin punast tuld?- kui peab, siis peab.
12. Oleksin ellujääja?- vähemalt tahaksin olla
13. Paneksin kellegi nutma?- olen teinud seda. Mitte küll enamasti meelega.
14. Lööksin last- ei!
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega?- Aga 20? Või aasta nooremaga? Kõike on tehtud.

Elulised faktid:
1. Kodulinn: see pisike, mida Eesti pealinnaks kutsutakse.
2. Haridustase: pool kõrgemat
3. Juuste värv: hispaanlaste jaoks blond, skandinaavlaste jaoks brünett.
4. Silmade värv: ümbert roheline ja seest pruun.
5. Kinganumber: 4 ja 0
6. Nahavärv: ka peale BCNi liiga valge
7. Keskmine nimi: Beibe vist:D
8. Tuju: hetkel segu liblikatest ja sessistressist
9. Vasaku-/ paremakäeline: kahjuks parema
10. Välismaal elanud?- veel mitte, aga küll jõuab

Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: CHR
2. Kus ma viimati käisin: WCs või Sandra pool või BSB kontserdil või Tallinnas või Barcelonas? Selles on küsimus!
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Proua Peatoimetaja
4. Viimati helistasin: Riinule
5. Kas ma naeran tihti? Vähem, kui võiksin
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu?- no parem oleks!:D
7. Kas ma olen sentimentaalne?- ooooojaaa
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat?- Eesti tingimustes on seda raske mitte teha.
9. Kas ma olen sõbralik?- ise arvan küll nii
10. Eelarvamused: üritan neid mitte endale tekitada
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl?- oma kitsas ühikavoodis
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: The Nanny Diaries vist
13. Mida ma tegin eile südaööl?- Naersin, kõht kõveras, Sandra pool
14. Viimati küpsetasin: vastlapäeval kukleid ja mul on arm seda tõestamaks.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed?- Lühikesed
16. Kas kannan käevõrusid?- võrreldes käevõrude hulgaga, mida oman, praktiliselt mitte.
17. Ostan: asju kokku:D
18. Hetkel kuulan: kuidas mu arvuti vahelduseks normaalset häält teeb ja kuidas autod mööda sõidavad

Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: neid on nii palju ju
2. Suitsetan: mitte mingis olukorras
3. Olen rahul praeguse eluga?- mitte väga, aga alati võiks ju paremat tahta. Käib kül
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa?- üldiselt aitas ikka keha kaasa
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: üldpikkus. No nagu tõsiselt. Ma ei suuda pikkadele meestele vastu panna:D
6. Kas mulle meeldivad raamatud?- Jah
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ei plaanigi hetkel, aga sai Katriniga kokku lepitud, et järgmisele BSBle läheme ka.
8. Kas ma tahan abielluda?- jah

Laura andis ja mina annaksin edasi Sandrale, Riinule, Mariale, Mari-Leenule ja kõigile muudele huvilistele.

Seiklusjutt vol 2

Hey.
Kell on 2:03am ja ma ei saa magada.
Mõtlesin, et kasutan siis aega ära ja kirjutan muljed Barcelonast lõpuni.

Viies päev:
Algas sellega, et mina kõndisin kikivarvul olles hirmul, et kas meid visatakse välja või mitte. Ma ei julgenud isegi dushi alla minna. Pesin vaid pea ära ja küsisin selleks ka enne luba.

David oli aga tegelikult maha rahunenud ning edasi oli Sandra see, kes mõtles, kas jääda või mitte. Mina olin jäämise poolt, kuigi olen kindel, et ka W juures oleks ok olnud, aga ma lihtsalt ei tahtnud hakata veelkord kolima. Lõpuks jäi Sandra ka nõusse ja edasi sujusid asjad juba paremini. Või noh... ilma host'i-poolsete tõrgeteta.

Sel päeval oli plaan külastada loomaaeda, mis pidi olema üks Euroopa - või oli see maailma - suurimaid ning seejärel tahtsime lõpuks pühenduda päevitamisele. Vähemalt mina tahtsin. Seiklesimegi siis üksi metrooga mööda linna ja jõudsime isegi õigesse peatusesse. Väljusime lausa loomaaia väljapääsust, aga mida me ei leinud, oli loomaaed ise. Igal pool postidel rippusid loomaaia reklaamid, aga mitte kuskil polnud vihjeid, kuhu suunda see jääda võiks ja see nn loomaaia väljapääs viis meid keset ühte parki.

Jalutasime siis ühes suunas ja teises. Käisime mitu korda edasi-tagasi. Vahepeal kallistasime päris palme ja tegime sellest pilti ning siis jõudis ka üks inglise keelt oskav kohalik meiega juttu ajama tulla juba. Tahtis kuskile drinkima minna, aga me ei võtnud vedu ja siis ta läks minema. Poor-poor guy:)

Lõpuks istusime ühe korraliku välimusega maja ja pargi vahel maha vist kuumaveetorule, et rahulikult kaarti uurida. Kogu ümbruskond tundus selline mõnus ja sõbralik. Kuni järsku sõitis üks rolleriga paks must mees minu juurde. Mõtlesin, et tuleb jälle flirtima nagu kõik teisedki, aga ei. See tüüp sõitis minuni, haaras mu sülest minu käekoti ja sõitis edasi kordagi tagasi vaatamata.

Ma olin täiesti shokis. Me olime ju kõiki "mängureegleid" järginud. Me hoidsime väga kõvasti kinni oma kottidest kesklinnas ja mind rööviti äärelinnas. Me ei käinud pimedatel tänavatel ja seal, kus vähe rahvast oli, kuigi ega ka röövimispaigas teisi väga lähedal polnud. Me ei patseerinud kahtlastel tänavatel. Me ei kandnud kaasas olulisi ja eriti väärtuslikke asju. Aga ikkagi tuli pauk ära.

See tüüp oli nii haaratud oma missioonist, et oleks peaaegu Sandral üle varvaste sõitnud ja Sandrat päästis vaid kiire reaktsioon. Ta ütles, et ei saanud algul arugi, et midagi muud halba juhtus ka. Ma hakkasin röökima oma vigases hispaania keeles ja mõni auto jäi seisma ka, aga ka vaid korraks, et näha, mida see hull plika kisendab ja sõitsid siis edasi.

Aga siis sõitis meie juurde üks hall auto ja sealt hüppas välja üks teine mees. Edasi oli nagu filmis. Tüüp lähenes väga kiirete sammudega ja tõmbas käigupealt oma politseimärgi välja, tutvustas end, rääkis, et elab seal samas ja nägi, mis juhtus ning helistas ka juba politseisse. Mina helistasin ka, aga minu hispaaniakeelse küsimuse peale, et kas ma saaksin ingliskeelse politseiliiniga ühendust, visati julmalt toru ära. Igatahes, see eriti tore politseinik, kellel oli tegelikult vaba päev, käskis meil oodata oma töökaaslasi ja asus ise oma isikliku autoga mind röövinud meest taga otsima.

Varsti tuligi auto kahe vormis politseinikuga ja nad olid ka väga toredad, kuigi nad inglise keelt ei osanud. Nad otsisid isegi välja meie saatkonna kontaktid, kuigi neist erilist kasu ei olnud. Saatkonnas ei vastanud keegi telefonile ning nagunii olid dokumendid alles. Politseinikud kuulasid lühidalt nutuse minu mure ära ja sõitsid minema.

Siis ma enam ei pidanud vastu. Ma olin pannud sekunditega kinni kõik oma pangaarved, sest mingil lollil põhjusel olid mul sel ja ainult sel päeval kaasas mõlemad pangakaardid. Ma imestan siiani, et mulle Hansapanga number ja lausa koos suunakoodiga sellises kriisisituatsioonis meelde tuli. Igatahes, helistasime Davidile, et rääkida, mis juhtus ja siis istusime lihtsalt sinna samasse muru peale maha, et veidi rahuneda. Siis ma vist küll nutsin juba päriselt. Mäletan Sandralt taskurätiku küsimist. Huvitav, kas kunagi tuleb üldse aeg, kui suudan ka oma kriisidest esimesi kordi rääkides mitte nutma hakata? Ma juba suudan olla rahulik ... või noh enam-vähem rahulik... läbi terve kriisisituatsiooni, kuid siis enam mitte, kui pean hakkama kellelegi enda olukorda kirjeldama. Kuidagi nii hale hakkab endast siis.

Igatahes, varsti peatus meie nina all jälle selle eriti toreda ja ka enam-vähem inglise keelt kõneleva politseiniku auto ning ta kutsus meid kaasa veel ühele otsiretkele mööda naabruskonda. Noh, vähemalt nägime kohti, mida muidu vist eluski näinud ei oleks. Kuna ka koos ei leidnud me kedagi, siis lõpuks viis ta meid ära lähimasse politseijaoskonda ja läks ise ära. Ma olen talle siiani nii tänulik, aga enam ei saa teda kuidagi tänada, aga ta tõesti oli musterpolitseinik. Huvitav, kui paljud meie politseinikud, vabal päeval niimoodi välja tuleksid? Aga tema ütles, et see on tema kodu ja tema mure ka, sest talle ei meeldi nende linna varaste pealinna maine. David hoiatas meid tegelikult juba enne reisi, et Barcelonas on palju vargaid ja sama tegid ka paljud muud tuttavad ning foorumitekülastajad. Ainult Alfonso ütles, et Barcelonas pole varasteprobleemi. Huvitav, kas ta ütleks ka praegu oma järgmistele võõrustatavatele sama? Vast mitte.

Politseijaoskonnas läks vist tunde. Muidugi, hakkasin jälle nutma, kui mingi valvelauaametnik küsis, mis juhtus. Siiski, suutsin end vist piisavalt arusaadavaks teha, et mult võtta kontaktandmed ja saata ooteruumi oma elu üle järele mõtlema. Mõtlesime siis Sandraga seal oma uue kogemuse üle.

Kõik teised ootajad olid nii mossis nägudega seal ruumis ja mõtlesid vist, et me oleme laksu all või midagi sest me suutsime ikka naerda, kõht kõveras. Lihtsalt, mul tuli järjest meelde, et peale digika, mälupulga, Davidi võtmete, mp3-mängija, paraja koguse sularaha, mõlema pangakaardi ja tutika telefoni, olid seal ka mu uued mustade kassidega kõrvarõngad, sõnaraamat ja mitu Barcelona raamatut, rannarätik ja juba korraks seljas käinud pesu. See oligi kõige naljakam, sest järsku sai röövijast pervert. No kes see muu ikka teiste musta pesu pärast nii palju vaeva näeb? See oli mul kotis, sest David käskis mul kohe hommikul ujumisriided selga panna, sest ka Barcelona linnasisestes randades ei pidanud olema riietumiskabiine. Nagu tõesti. MIKS NEID EI OLE???

Politsei jaoskonnas sain ka kõvasti keelt praktiseerida. Meie juhtumit registreeris üks mees, kes inglise keelest küll midagi ei mõiganud, aga vähemalt oli tema ka hästi tore. Kõige naljakam oli kirjendada oma lemmikkäekotti ennast. No ta ei saanud aru ühestki minu inglisekeelsest analoogist sõnale kortsuline. Lõpuks kirjeldasin oma kotti nagu väikest vana koera, mida see tõepoolest ka meenutas:D

Avalduse tegemine käis päris ruttu ja peale seda otsustasime, et ei lase sel tropil kogu oma päeva ka ära rikkuda ja otsime ikkagi loomaaia üles. Teel trammipeatusesse avastasime veel, et oleme nende särava m*nni - sry - läheduses ja tegimegi selle taustal pilte. No oleme seksituristid? - Oleme!

Seekord leidsime ka loomaaia üsna ruttu üles. Tuli välja, et me juba käisime sama maja ees, aga päris väravani ei jõudnud ja nad tõesti ei reklaami seda väga. Siis aga saime jällekord pettumuse osaliseks. Tuli välja, et loomaaia pilet maksis ca 16 eurot, mis on ikka väga kallis võrreldes Tallinna omaga ning avatud pidi ta ka olema veel vaid poolteist tundi. Pöörasime otsa ringi ja otsustasime külastada hoopis seda parki loomaaia ümber.

Me ei jõudnud vist sadat meetritki läbida, kui meid märkasid kaks pisikest tumedanahalist kutti. Mul oli jälle tõsine hirm, sest minu roosad prillid olid juba katki. Aga nemad olid hoopis sõbralikud. Kutsusid meid endaga kaasa randa ja mingile peole õhtul ja... aga me rääkisime ära, et mul pole enam käterätikutki ning on hoopis plaan külastada Ciutadella de Vila? parki. Nad jätsid hüvasti ning läksidki edasi, aga tulid siis tagasi teatama, et otsustasid koos meiega parki tulla.

Ja tulidki. Natukeseks. Piisavalt kauaks, et jõudsin ka neist ühe või paar pilti klõpsutada Sandra digikaga. Kõige rohkem kahju ongi mul selest, et poolte päevade pildid on puudu või siis on neid väga vähe, sest Sandra ei näinud kõige jäädvustamises nii suurt mõtet kui mina. Ja ka Alfonsot, kel kogu aeg kaamera kaelas, ei olnud ju enam meiega.

Varsti aga tulid need tüübid välja uue legendiga, et peavad hoopis minema koju sööma ja jätsid meid omapead. Ei olnud kurb. Ei olnud mingi vabastav hetk ka mitte. Jalutasime omaette ringi ja varsti helistas juba David, kelle tööpäev oli lõppenud või küsis ta end meie pärast varem ära. Ma ei mäleta. Igatahes, oli ta kümne minuti pärast koos meiega. Võttis takso ja tuli. Me oleksime vist oodanud vabalt ka tunde. Mina vähemalt. Tema juures ei kartnud ma kedagi või kui, siis teda ennast ta temperamendi pärast, aga see läks ka lõpuks täiesti üle.

Ta uuris siis veelkord, et mis juhtus ja milline see pätt oli. Mul oli nii piinlik, et ma mäletasin ülivähe ja mul ei tulnud pähe isegi numbrimärki vaadata. Isegi mitte, kas see oli valge või kollane ja see oleks ka juba otsinguid poole võrra kitsendanud.

Igatahes, kuulas ta siis minu kehva kirjenduse ära ja läks eemale, et võtta üks telefonikõne. Ma kuulsin vaid üksikuid seda tüüpi kirjeldavaid silpe. Tagasi meie jurde tulles, äratas ta meis lootust, et võib-olla on hommikuks kõik möödas ja ka asjad tagasi.

Siis läksime rannaäärde jäätist sööma ning seejärel tapas'eid proovima. Me valisime beebikaheksajalad. Need olid nämmad. Sandra valis sama - ma ei tea, miks - aga ta sai alles tükk aega peale sööma hakkamist teada, millega tegu oli.

Pärast läksime koju soojemaid riideid selga panema ja siis meie nõudmisel hakkasime otsima kohta, kust saaks sangriat jälle. Seda kohta, kuhu David meid algul viia tahtis, me üles ei leidnudki, aga me saime siiski oma sangria. Läksime tagasi Musta Lamba kõrtsi, kus esimeselgi õhtul käisime ja seal sai palju nalja.

Kuna tapas'te restorani kelner ignoreeris etiketireegleid ja lasi Sandral esimesena maitsta veini ja ka kallas temale esimesena, siis õhtu nali oli, et Sandra on mees. Ja Mustas Lambas sai temast Aleksander. Ta käitus nagu tõeline eesti mees. Räägis mehe juttu ja saatis musisid võõrastele naistele. Ja kui me koos wc-sse läksime, siis virutas ta mulle vastu tagumikku sellise laksu, et terve baar pidi minu kiljumist kuulma.

Päevale panigi punkti meie naerukrampides veedetud õhtu Mustas Lambas peale mida läksime koju tuttu.

Ma vist jätkan hiljem. Kuigi mul väga und ei ole, hakkab mu läpaka aku tähjaks saama ja seda piiksumist ei taha me keegi kuulda. Mu läpakas on nagu loom selle koha pealt.
Head ööd!

Seiklusjutu aeg

Nüüd üritan end koku võtta ja kirjutada ära kõik, mis vahepeal toimus.
Päris algus on eelmises postis.

Esimene päev:

Matkasime Alfonsoga kodumägedes ja klõpsisime palju pilte. Nägime palme ja kaktuseid ja papagoid. Pärast aga suundusime linnaga lähemalt tutvuma. Esimene peatus oli itaalia jäätise kohvik ja kohe teine oluline oli Sagrada Familia nimeline Gaudi pooleli jäänud imelike kirik. Tundub imelik öelda lihtsalt kirik millegi nii suursuguse kohta.

Veel hulk pilte hiljem suundusime Walteri, ühe Alfonso sõbra poole, kus terve nende kamp paar korda nädalas ühte totakat arvutimängu mängimas käib. Ei jäänud seegi reede neil vahele. Sandra oli ka nii hasardis. Tema lemmikmängu mängiti. Minu hasart kasvas rohkem, kui nad lõpetasid ja kõik koos linna peale läksime. Esialgu potsatasime ühte L'Ovella Negra ehk musta lamba nimelisse baari, mida kõik kohalikud armastavat paistavad. See oli ikka väga täis. Õnneks Hispaania erineb selle poolest Eestist, et inimesed ei karda istuda lauda, kus keegi juba ees on. Seega ei olnud vabade laudade puudumine meie jaoks probleem. Seltsis oligi segasem ja saime lauanaabritega ka tuttavaks.

Seal jõime oma elu esimest sangriat (mingi hea veinikoks) ja mõne aja pärast liikusime edasi ühte teise baari, mis polnud poolti nii meeldiv kui esimene. Seal oli kitsas ja nii suitsune, et ma pidin kogu aeg välja värske õhu kätte põgenema oma valutavate silmade pärast. Ja väljas luurasid väiksed mehikesed, kes üritasid mind veenda iseendale roose ostma. Si, claro! EI, see polnud hallukas.

Hästi huvitav oli see, et tolles tibatillukeses suitsuhaisuses baaris, kus kõndimagi ei mahtunud, tantsiti. Isegi meie sõbrad tantsisid ja neid oli nii lahe vaadata. Nad tegelikult ka nautisid seda. Mitte nagu eesti mehed, kes vaid kõrvale ja tagasi astuda oskavad/julgevad. Sõbrapoisikesed üritasid meid ka meelitada tantsima, aga me tükk aega ei läinud. Ma tegelikult ka ei tahtnud tansida nii väikses kohas, sest tavaliselt ma hakkan inimestele haiget tegema, kui end tantsupõrandal vabaks lasen. Lõpuks siiski ei pidanud ma enam vastu ja läksin Josue või kuidas teda kirjutatigi ning Walteriga salsatama ja merenquetama. Hah! Need pole üldse rasked tantsud. Nalja sai vähemalt palju.

Õhtu lõpuks oli Alfonso avastanud Sandra enda jaoks ja neiu ise oli nii parajalt purjus, et tükk tegemist oli tema koju saamisega. Noh, vähemalt saime mitu korda proovida taksoga sõitmist. Neil oli vist kodus ka lõbus, kui mina vannitoas aega veetsin.

Teine päev:

See oli vist see hommik, kui Sandra raputas mu üles suure ehmatusega, sest tal ei olnud enam und. Vaene tema küll. Pärast ei olnud enam mul ka.

Selle päeva plaan oli veel mõnda vaatamisväärsust külastada ja rannas käia ning õhtul koos juba vanade sõprade ja meie teise võõrustaja, Davidiga pidutseda.

Tegelikult aga pani Sandra hommikul palja jala otsa uued kingad ja siis veetsime mitu tundi talle mugavaid papusid otsides. Vahepeal ostsime ka kohaliku telefoni, sest millegipärast ei saa sealt ainult sim-kaarti osta või vähemalt nii mulle öeldi ja muidugi, ei tulnud ka mina kingapoest tühjade kätega ära. Ja kahe uue käekoti omanikuks sain ka. Kolmanda ostsin juba esimesel õhtul.

Kui lõpuks Sandrale ka mugavad JA ILUSAD plätud ostetud said, oli pool päeva küll möödas, aga suundusime linnast välja Sitgesi nimelisse väikelinna, sealsesse geiranda. Meie muidugi ei teadnud, et see geirand on ja mina ei saanud aru ka, sest pöörasin tähelepanu vaid oma seltskonnale, soojale liivale ja merele, kus sai ära tehtud selle aasta esimene ujumine. Pidime rannas Davidiga kokku saama ja kui ta tuli, siis ta küsis ka vaikselt Alfonsolt, miks ta meid geiranda tõi ja A oli ka nagu, et:... ??? misasja? Aga Sandra ütles ka pärast, etnägi kahtlaselt palju homoseksuaalseid paare seal. Minu jaoks oli see lihtsalt naljakas tagant järgi kuuldes. Oli gei rand või mitte... vahet ju pole.

Päev möödus jälle megakiirelt ja suundusime korraks koju riideid vahetama. Aga Sandra jäi kohe magama, ristseliti üle voodi:D Ma ei mäletagi, mida me Alfonsoga niikaua tegime. Vist vaatasime pilte ja rääkisime niisama juttu. Lõpuks ajasin Sandra üles plaaniga küsida, kas ta üldse tahab kaasa tulla klubitama ja tal oli nii paha olla. Ma ei saa siiani aru, miks. Igatahes, siis läks rabistamiseks. Talle tuli süüa anda ja ta pidi end korda tegema ja läks nii, et sinna klubisse, kus sõbrad ees ootasid, meid ei lastud. Jäime 9 minutit hiljaks. ÜHEKSA!!!

David tegi siis paar kõnet ja meie neli läksime ühte teise väiksemasse latinoklubisse. Seal oli ka täitsa tore. Kui see välja arvata, et valutavate jalgadega madalatest kingadest keelduv Sandra istus terve aja nurgas ja mängis mu uue telefoniga. Tantsisime paar tundi, kuni hommik tuli ja siis jalutasime palja jalu koju. Minu jalad olid tegelikult veel üsna heas seisus, aga Sandra omad mitte ja ma arvan, et ilma minuta oleks ta keeldunud palja jalu kõndimast. Nojah. Vähemalt on seal puhtad teed.

Kolmas päev:

Kolmas päev algas hilja. Saime vist alles kella kahest üles. Aga polnud ka väga hullu. Kui lõpuks üles ärgatud saime, ootas David meid Guelli pargis ja pärast käisime ka Mont Juic'il. Täitsa tore päev oli. Aga õhtul saime paraja ehmatuse osaliseks. David pidi tööle minema ja meie pidime uuesti A-ga kokku saama. Tol hetkel olime me veel üsna imikuarengustaadiumis ka ega osanud üksi liikuda. Meil ei olnud veel kaartigi. Ja A mobiil oli välja lülitatud. Mõtlesime, et äkki ta solvus jälle vms, aga otsustasime ikkagi koju sõita ja ta ukse taga oodata.

Õnneks vaid minuteid enne meie sinna jõudmist, proovisin uuesti talle helistada ja telefon kutsus. Suur jeeeeeeeeeeeee oli. Sel õhtul jäime tuppa. Sandra jäi magama jälle ja meie A-ga vaatasime kolme päevaga tehtud sadu pilte, lugesime kätelt elu- ja armujooni ja siis tegi ta mulle pikalt, küsimata, jalamassaazhi.

Lõpuks ärkas Sandra ka üles ja siis õpetasime Alfonso Gini mängima. Hästi lahe oli. Kuni tema pidevalt võitma hakkas. Siis enam ei olnud väga lahe, sest meil oli tingimus, et kolmekordne kaotaja peab jooma ära klaasi rummikoksi. Muidugi, meie Sandraga olime esimesed kaotajad. A läks rummi tooma ja tegi meile meie mõistes mingid ülilahjad koksid. Siis läks ta korraks tagasi kööki ja meil oli nii lõbus. Jõime mõlemad oma koksi hetkega põhjani. Tagasi tulles olid A-l niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii suured silmad. Siis ta aga hakkas tingima, et järgmine koks tuleb kahe kaotuse kohta juba. Ja et nii ei läheks, nõudis, et me end paljastaksime. Päris kõva kauplemine käis selle üle. Ja muidugi, kui ta ise jälle kaotama hakkas, lõpetasime mängu ära.

Sel õhtul sai veel korra nalja. David oli saatnud mulle ühe sõnumi. Teate, kui sarnased sõnad on inglise keeles jalg ja toit? Ta tahtis teada, kas ma katalaani toitu sööksin, aga küsis midagi hooooooooooooooopis muud.:D

Neljas päev:

Mina ärkasin esimesena. Kuna meil kummalgi Sandraga polnud tulnud pähe kontrollida, kas üks teist dushigeeli ka kaasa võttis, siis suundusin nüüd nurgapoodi seda ostma. Täitsa mõnus oli siuke väike hommikune shopping ihuüksinda suuuuuuuuuuures linnas, mis tegelikult enam ei tundugi nii suur. Kõik sai jala läbi käidud. Üks hea asi selle reisi juures oligi palju jala liikumine.

Igatahes, kui ma mingi viieteist minuti pärast poest tagasi jõudsin, olid kõik üleval ja A teatas tõsiselt, et meil on sigakiire. Saime vist Davidist valesti aru ja meil oli mingi tunnike aega, et pakkida ja tema juurde ümber kolida. Igatahes, valmis me jõudsime. A jättis meid üksi ja ütles, et me helistaksime, kui jälle valmis oleme möllama. Et ta läheb teeb end korda.

Me panime asjad maha ja läksime koos Davidiga kesklinnaga tutvuma. Käisin tunnikese mööda pisipoode kiiresti ehteid kokku ostmas ja siis pidi David jälle tööle minema. Viimaks ometi meie kauaoodatud vabadus omaette linna nautida! Üritasime orienteeruda veidi ja ühtlasi kingitusi osta. Mina tahtsin ka midagi selga, sest aru ma ei saa, mis krdi pärast mul oli vaid paar pluusi kaasas ja üks oli juba kolmas päev seljas ning haises. Varsti helistasime A-le ka, et mis ta teeb nii kaua. Ja ma ei tea, kas see on neil mingi komme pidevalt plaane ümber teha või mis. Igatahes, ta ütles, et ei tule meiega välja enne õhtut.

Vähemalt õhtu osas ei mõelnud ta ringi. Läksime tema poole, et siis koos Port Veil?i nimelise sadamaga tutvuda ja seal veidi mõnusalt eestimaise alkoholi saatel lõõgastuda. Ei möödunud ükski õhtu kainelt. Ei sinnani ega ka edaspidi. Aga see õhtu oli päris õudne. Meil oli Davidiga kokkulepe, et anname talle teada, kus me öösel oleme. Lihtsalt, et ta ei muretseks. Ta rääkis, et tal on üks paha kogemus sellega. Ma olin talle öelnud ka, et oleme vast 12ks kodus. Üksi nagunii ei julgeks seal öösel väljas olla. Ei teaks, kuhu minna ka, mis sest, et sel päeval sai lõpuks kaart ostetud.

Igatahes, David helistas mingi 11 paiku ja küsis, kus oleme. Lasin A-l temaga rääkida ja ta pidi ka meiega liituma, aga kui ta kohale jõudis. Täitsa jube, kui kuri ta oli. Ta ütles praktiliselt kaks lauset. Ütles, et tal on Üks Probleem. Et me pidime helistama ja kodus olema. Ja et võime ööbida selle öö tema pool, kuid siis ta viskab meid välja ja tuiskas minema. Sandra oli nii shokis ja ega minulgi hea tunne sees polnud. A läks talle järele. Nad vaidlesid ikka väga pikalt. Nägin kaugelt, kuidas D edasi-tagasi kõndis ja ühe suitsu teise järel süütas. Lõpuks tulid nad tagasi ja D oli veidi rahulikum. Lubas meil isegi jääda. Aga Sandra keeldus kategooriliselt tagasi minemast. Ta ei tundnud end enam turvaliselt ja ma saan temast täitsa aru. See oligi täielik ülereageering. Me lihtsalt ei pidanud vajalikuks nii vara helistada ega arvanud ka, et meil nii kaua läheb.

Sandra tõusis püsti ja läks eemale ning A järgnes talle. Meie jäime D-ga asju selgeks rääkima. Ütlesin talle ka, et S ei taha enam tema juurde jääda. Pärast selgitasin ka, miks, aga siia ma seda ei kirjuta. A juba helistas Walterile, et kas too oleks nõus meid enda juurde võtma, kui selle öö Davidi juures ära magame ja David nõustus ise ööseks kodust ära minema, kui nii parem on. Pärast ta selgitas, et tal oli raske päev tööl ja lihtsalt mõõt sai täis. Ta muidugi vabandas Sandra ees ja lõpuks oli ka Sandra nõus siiski palmi all magamise asemel Davidi juurde tagasi minema ning ka D sai loa OMA KODUS magada.

Sandra jäi üsna ruttu magama. Ju selles oli oma osa ka teadmisel, et A käis välja just Walteri nime, sest see tüüp on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii Sandra maitse. Minu maitse küll mitte. Minu maitse on keegi hoopis teine. Me rääkisime D-ga veel pool ööd juttu. Ta rääkis mulle oma karmist elust ja siis vabandas magava Sandra ees oma temperamendi pärast vist seitsmes keeles. See oli nii armas ja nii naljakas. Kahju, et S ei mäleta sellest ise midagi.

...jätkub.

Viva Barcelona!

Hola kõigile!

Oleme tagasi!

Asjad küll veel mitte, aga meie vähemalt ja ka ühes tükis.

Tõsine seiklus oli. Nii head kui halba. Rohkem siiski õnneks head.

PS. See tuleb megasuperhüperpikk postitus.

Alustan siis algusest.

Start oli üleeelmisel reedel Tallinna Lennujaamast. Minu ja ka Sandra esimene õhusõit. Ilm oli hästi ilus ja vaade aknast suurepärane. Neli tundi möödus suuresti kaarte mängides ja ka aknast välja vahtides ja olimegi kohal.

Saatsin kohe Gabrielele, kellest mul kahjuks pilte pole, sõnumi, et oleme küll kohal, aga otsime veel pagasit ja sain väga imeliku vastuse. Belt n 44, espero. Ma sain vaid ootamise osast aru. Jälitasime siis üht meie lennukil olnud turismigruppi, lootes, et äkki nad teavad, kust pagasi kätte saada võiks. Hahaa! Suur nali. Nende giid vedas meid valesse kohta. Alels hiljem jõudsime pagasilintideni ja üllatus-üllatus. Ma taipasin ära, et Gabriele oli kuidagi teadnud meie pagasi linti:D Täisteenindus ikka. Ootasime siis pikalt pagasit, mis oli varustatud igaks juhuks hiiglaslike siltidega: Going on vacation. Don't tell my owner! ja kontaktid. Gabriele ootas meid oma autoga väljapääsu ees ja tundus hästi tore.

Ta viis meid meie esimese host'i - Alfonso juurde ja pidi pärast järgi tulema, et meile itaaliapärane õhtusöök korraldada koos ühe sõbraga. Aga siis sain sõnumi, et tal on hästi kahju, aga ta boss sundis teda siiski juba samal õhtul tööasjus Madriidi sõitma ja rohkem me kahjuks ei kohtunudki.

Alfonso oli ka super. Nii tore. Nii viisakas. Nii abivalmis. Nii kannatlik. Nii sõbralik. Nii mõnus kaaslane. Ta tegi meie peatumise enda juures kuninglikuks ja lahendas pidevalt mingeid meie jamasid. Ma tõesti ei tea, kuidas kõik talle kunagi tagasi teha. Heas mõttes.

Esimene õhtu möödus tema kodu taga mägedes mütates ja... saate aru? Seal lendas vabalt päris papagoi. See oli terve reisi jooksul minu jaoks kõige üllatavam asi. Peale papagoi olid igal pool hiigelkaktused ja palmid. Paradiis looduse poolest. Üsna lähedal paradiisile ka seltskonna poolest.

Mina metsas...

Käbi avastamas...

Esimesed metrooseiklused Barcelonas...

Esimene bocadillo chorizo nimelise vorstiga. Ainult vorst oligi seal saia vahel:D Kõik järgnevad olid paremad.

Meie esimene ja ainus rannapäev Barcelona lähistel Sitgesi nimelises külas geiderannas:D Alfonso ei teadnud enne. Aga tore oli.

Minu kullakesed: vasakult Alfonso, David ja Sandra

Ärge Davidile öelge, et selle siia panin. Ta lööks mu maha:D

Meie sõbrad esimesest peoõhtust. Need kaks on brasiillased. Nimesid kahjuks ei mäleta.

Guess who?

See pilt lihtsalt meeldib mulle nii väga ja ütleme ausalt... ega mul Christiani vastu ka midagi pole:)

Meie uued sõbrad Musta Lamba kõrtsis. Ma ei tea, miks Alfonsot pildil pole, aga teised on Christian, Joshua, Mario, Christian2 ja Walter.

Chickipilt:D
Me õppisimegi seal vaid ühte tüdrukut tundma.

Järgmises baaris Sandra ja Alfonso. Sandra2 ja Joshua

Meie Walteriga salsatamas

Kõik on vaid varjude mäng. Varjus oleme Sandra, mina ja David.

Sry. Mul kulus praegu nende piltide üels laadimiseks kaks tundi ja tegelikult on pilte veel. Ma kirjutan mõni teine kord meie reisist edasi. Senikaua võite Sandra blogist uurida. Link on minu blogis olemas.