juuli 06, 2009

5 (viis!!!) kuud

Enne, kui jätkan, ma lihtsalt pean ära mainima, et kajakas sittus mulle Soomes õla peale. Minu esimene linnusitatabamus.

Aga tänase jutu taustsüsteem on see, et me oleme Silmarõõmuga juba viis kuud koos olnud. Minu jaoks on see uskumatult pikk aeg. Minu jaoks on üldse väga huvitav aeg. Minu elus pole ka tõsine ja suhe kunagi varem sõnapaar olnud ja ega ta nüüdki tõsine tõsiduse mõttes ei ole, aga ta on vägagi oluline ja kuigi on asju, mis mind ärritavad tema juures ning ma olen muutnud arvamust mõnel teemal, olukorda ümber hinnanud, on mul ikkagi tunne, et see on alles algus ja me ei hakka lõpetama. Ja seda ütlen mina, kelle senine rekord on kuus kuud midagi defineerimatut.

Aga keegi ei viitsi nagunii lugeda suuremas koguses ninnu-nännut ja mul ei ole erilist vajadust sellest ka pikemat kirjutada, sest minu peas keerleb juba umbes ndal aega üks hoopis teine mõte.

Seoses isaga tutvumisega, sain teada ka oma õe ja venna nimed nii mööda minnes... ja kuna isa ütles, et mu õde oli mind netist üles otsinud, siis vastasin samaga. Internetiajastu:D Ja selgus midagi minu jaoks shokeerivat. Orkuti sõnul on meil kolm ühist sõpra. Seega mul on sõpru, kes tunnevad minu õde. Ja see tundub nii ebaõiglane, sest mina ei tunne. Aga samas nii hea, sest nagunii meie tutvumine saab olema imelik ja nii saan ma objektiivsemat taustainfot tema kohta. Täna õnnestuski Marleenilt uurida, kes ta selline on ja Marleenil oli ka suu lahti, sest tema ja mu õde on sõbrannad, kes kunagi isegi elasid koos teises maailma otsas. Mis on nii veider. Marleen on Svea vanem õde. Mina ja Svea oleme sõbrannad ja tema ja minu õde on ka. Vanemate ja nooremate poolõdede paarid. Onju Eesti on väike? Aga ikkagi tundub nii ebaõiglane, et kõik need aastad, kui mina olen unistanud oma õest ja vennast, on minu sõbrad saanud nautida nende seltskonda ja tähelepanu seda tõenäoliselt isegi palumata. Ega hindamata nii, nagu mina oleksin teinud. Enam ma ju ei tea, kuidas ma nende suhtes käituksin. Enam ei ole võimalust, et nemad mind üles otsiksid esimesena, aga ma üldse ei kahetse, et mina selle sammu astusin. On olnud huvitav. Minu perekonnaring on kasvanud, kuigi kahtlen, et need sidemed kunagi väga tugevaks muutuksid. Aga meie perekondademustrid on nii naljakalt sarnased. Mu emal on sõber ja temale olen mina kasulaps ja tema kaudu on mul kasuõed-vennad ja nende lapsed. Ja mu isal on lapsed ja uus naine, kelle kaudu kasulapsed ja lapselapsed. Minu peres on väga palju pooli ja kasusid. Me võiksime tõsielulise Vaprate ja ilusate stsenaariumi koopia kokku seada kindlasti. Kusjuures on päris hea tõenäosus, et minu üks kasu ja üks pool tunnevad ka üksteist, sest nad elavad väga lähestikku väga väikeses kohas.

Laulupeost ma ei viitsi räkida, kuigi käisin üle mitme aasta nii laulu- kui tantsupeol. Viimane oli tunduvalt nauditavam, sest me käisime laupäeval, kui õhtul sadas vihma nagu nõelu ja kontsert oligi kontsert, mitte midagi ühiselt laulmist üles kutsuvat. Aga minu jaoks oli üllatav avastus see, et mulle hakkavad rahvariided aina rohkem meeldima. Käisin ostsin isegi Suva etnosokke ja ma tahaksin väga teada, kust neid stiilseid Muhu värvides kleite sai. Ja mulle ei meeldinud eesti rahvariided varem üldse.

Kommentaare ei ole: