juuli 20, 2009

See nädalavahetus oli üleni eneseületuse päralt

Küll sai võideldud hirmuga, küll ebamugavusega, küll kohanetud tagaplaanile jäämisega, küll ebameeldivamate asjade tegemisega.

Reede õhtul startisime jälle Kadrina poole ühe Silmarõõmu sõbra sünnipäevale. Valisin tükk aega riideid ja sobitasin ehteid, nagu ikka. Ootasin sellest midagi toredat väikses, kuid mõnusas seltskonnas. Tegelikkus oli aga nii erinev. Sain sellest kohe peale kohale jõudmist aru. Kohal oli suurem kari napsisõpru, enamus isased, ja siis terve õhtu nad üritasid üksteisest üle rääkida. Veel tundus, et kõvem mees oli see, kes kõvemini naeris. Üsna hirmus oli. peo mõttes aga võib toitu kiita, kuid muidu oli külm ja igav ja tegelikult ma arvan, et Silmarõõm tundis sama, kuigi ei tahtnud seda endale tunnistada, sest tegemist oli ühe ta parima sõbra sünnpäevaga. Ma siis püüdsin ka olla tubli kaasa ja head nägu teha ja tegingi terve õhtu, aga pidevalt käis peast läbi mõte, et tahaks koju. Sooja tuppa. Iga kell on meil kahekesi mõnusam. Ja siis kirusin end, et tema on ju minu pärast ka üle elanud tema jaoks igavaid üritusi head nägu tehes ja mina ei suuda siis samaga lõpuni vastata ja samas seda, et ma ei osanud sealt ise koju minna. Muidu oleks ta saanud seal edasi olla soovi korral. Aga võib-olla pakkusingi talle head vabandust ära tulemiseks. Minu meelest see sünnipäevalaps ise ja tema elukaaslane on väga toredad, aga pidu oli lihtsalt labane ja planeerimata. Keegi ei muretsenud selle pärast, et kõik end hästi tunneksid või üleüldse üksteist tundma saaksid. Viimaks hakkas mul tervisest ka kahju. Kõik on pidanud kuulma sel aastal mu suurenenud vingu sel teemal. Polnud vaja lisa tekitada, aga nüüd olen ikkagi korralikuma nohu välja arendanud.

Teine päev oli isa päev. Ta näitas meile oma elukaaslast, praegust ja tulevast kodu ning esivanemate hauaplatse ja kahte superarmsat hundikutsut, kes nendega kodu jagavad. Käisime ka koos ujumas. Üsna tore päev oli. Lihtne on mõelda, et mu isa peaks olema tõeline lurjus seetõttu, et mu 21 aastaks ära unustas, aga tegelikkus ei ole nii must-valge. Kõik tema lähedased, kellega siiani kohtunud olen ja ka tema ise on olnud üsna meeldivad inimesed. Aga eks veel on see tasapisi teineteise kompamise faas ka. Kõik ongi rohkem kikivarvul. Aga juba on hakanud ilmnema ka mõned ärritajad. Ta üritab mind kasvatada hoolega. A la lubab mulle pidevalt sõna ok kasutamise eest vitsa anda. Tükk aega ignoreerisin lihtsalt ta märkusi, aga viimaks vastasin, et saab vastu ka (vitsa). No tõsiselt või? Tõesti arvab, et tal on nüüd mingi õigus mulle etteheiteid teha või? Ei tea, kust ta selle sai? Ühised geenid talle veel seda ei taga. Ja paar kohtumist samuti mitte. Teine asi, mis mind aina enam ärritama hakkab on tema alfa-isaseks olemine. No fine. Vanakooli mees, kes ongi harjunud naist kamandama ja perekonnas A ja O olema, aga nii enesekeskne ei saa ju ka olla. Või saab? Ma olen ka suhteliselt enesekeskne, aga praegu on küll nii olnud, et tema räägib endast ja sellest, mida tema õigeks peab (mitte, mis talle meeldib). Ja ma saan aru, et talle meeldib ka endast rääkida ja esineda, aga siiani pole ta peaaegu üldse ilmutanud huvi minu mineviku ja soovide vastu. Ainus erand, mis meelde tuleb, on minu karjäärialane ambitsioonikus ja selles osas tegi ta isegi ühe huvitava ettepaneku. Aga et kuidas ma elanud olen ja millega tegelenud olen ja mis mulle meeldib jne??? Kas teda lihtsalt ei huvita või ta ei arva veel, et tal on õigust mult isiklikumaid asju küsida? Viimane tundub tema puhul küll ebatõenäoline. Aga samas tal on plusse ka. Otsekohesus näiteks. Ja ma avastan vaikselt ühiseid jooni. Ja veel... tundub, et talle pakub ka pinget minuga tuttavaks saamine. Ja talle meeldib uhkustada minu laskmissaavutustega juba.

Tema kodust võiksin ka rääkida. See on nii ilus. Täis Eesti-aegset antiiki. Aga kõik on hea hinnaga leiud tegelikkuses. Lihtsalt mul oli suu lahti nende kodu nähes. Ja ta on integreerinud ühe mu titepildi oma öökapile teiste laste piltide kõrvale. Mis on armas ja millele ta ka mu tähelepanu juhtis. Aga eks ma jätkan seda järjejuttu kunagi tulevikus veel.

Muidu möödus nädalavahetus maasikate korjamise ja töötlemise tähe all. Polnudki väga hull. Ja ujuda sai palju. Harjutasime peakat üle vähemalt viie kui mitte kümne aasta. Ja mina olin ainus, kes lõpuks julges ka kõrgemalt peakat hüpata Neerutis. Mitte küll kõige kõrgemalt, aga see vaheastegi oli minu jaoks eneseületus.

Ja siis ma leidsin uue Printsessi päevikute osa poest ning lugesin seda ja päevitasin, kuigi tulemusi väga näha ei ole ja Silmarõõm ostis mulle minu isikliku Pipi raamatu ka. Mingi hetk hakkan seda üle lugema. Nüüd aga vist lõpuks tuleb töönädal. Õigemini nädalad.

3 kommentaari:

Allar ütles ...

Ma kuidagi pooljuhuslikult sattunud aegajalt su blogi lugema ja päris huvitav on teise elukäiku jälgida. Eriti seda su isa lugu.

Selle koha pealt mõtlesin, et ütlen ka paar tarka sõna sekka. Esiteks kohe alguses jäi su jutu põhjal mulje, et su isa tunded sinu vastu on pigem ajendatud uudishimust, et "kuidas mul see laps välja kukkus" ja rahulolust, et "päris hästi sain hakkama". Nüüd peale seda alfa-isase ja etteheidete tegemise lugu olen ma selles ka päris kindel. Ja teiseks sa pead kindlasti esimesel võimalusel oma arvamust talle avaldama samamoodi nagu sa siin blogis neid avaldad. Või oled sa seda juba teinud?
Igatahes parem kui tal tekib sinu kui naise vastu respekt kohe või vastasel juhul teie suhtlemine jääb ükskord lihtsalt katki.
Aga elame näeme, eks loen jälle, kui siia satun... jõudu-jaksu! ;)

PS: Kukkus ka kuidagi väga õpetav kommentaar välja, aga noh, pidin kohe ütlema... :)

Mia ütles ...

Aitäh tagasiside eest! Ma veel pole plõksinud temaga eriti. vb kardan teda kohe jälle oma süül kaotada. aga ühel hetkel vist saab sõrad risti panna jah.

Gio Ve ütles ...

Your report is very interesting indeed. I invite You to see in my site a great collection of views of borders (riigipiirid) in my Italian-Estonian site http://www.pillandia.blogspot.com
Best wishes from Italy!