juuli 16, 2009

Miks ma ei taha, et ükski minu kallim kunagi sõtta läheks

Vaatasin eile vastu ööd üht Grey anatoomia viienda hooaja osa, kus Oven une pealt Cristinat kägistama hakkab ja kohe tuli meelde, mida isa oma kogemuse kohta rääkis. Tema elukaaslane oli püüdnud teda une pealt voodis veidi nihutada, et ise ka ära mahtuda ja lõpetas murtud ninaga. Isa ei ärganud ülessegi. Seda ka üsna värskelt peale mingisugust missioonikogemust. Ja mul oli eile nii õudne magama minna.

Sinnamaani mul ei olnud kindlat seisukohta sõdade suhtes. Nüüd on. Ma olen positiivselt meelestatud sõjaväelise treeningu ja treenitud meeste suhtes, aga see on kõik ju vaid viimane abinõu. Juhuks, kui ei jää muud üle ja tuleb end kaitsta, sest selge see, et isegi kui tahetaks, ei ole pisike Eesti kunagi see riik, kes teist ise ründama läheb. Aga sõdasid ma ei taha. Ja veel vähem igasugust teiste sõdadesse sekkumist. Solidaarsuse mõttes saan aru, et käsi peseb kätt ja kui me ei lähe, ei tulda meile ka appi. Aga puht egoistlikust seisukohast ei taha ma kunagi olla see, kes saab tagasi psühholoogiliselt perses mehe, keda pidevalt kartma peab. Keegi ei võida sellest. Seega kõik sõjaväelises mõttes ambitsioonikad mehed ja adrenaliiniotsijad - hoidke eemale!

Kommentaare ei ole: