Ma olen viimastel päevadel hakanud jäle ümber hindama seda, kes kuulub minu pisikesse sõpraderingi ja kes tegelikult mitte ja jõudnud kurva avastuseni, et mul ei ole enam üldse palju sõpru. Minu kaks parimat sõbrantsi - Kats ja Sandra elavad Tartus ning viimasel ajal aina rohkem sõbrannaks muutunud Riin samuti. Tallinnas on mul veel ainult üks täiskohaga sõbranna - Annika. On muidugi ka Katsu ja siis laeva-Annika, aga nendega on nii, et kui oleme koos, olemegi supersõbrantsid. Kui eraldi, siis ei ole midagi. Meie elud ei muutu sellest. Siis on veel Svea, kes elab Virumaal ja kellega vahel rohkem, vahel vähem suhtlen, aga põhimõtteliselt oleme me ka sõbrannad siis, kui koos oleme. Enamus elust on eraldi.
Sõpradega on veel kurvem seis. Viimased aastad olengi olnud ma see tüdruk, kellel on rohkem isaseid sõpru, aga ka need on erinevatel põhjustel kaugeks jäänud. Veidi veel on Reijo ja Aivar ja Tema, aga neist kellegagi pole enam sukk ja saabas. Vahel ei tea me nädalaid üksteisest midagi. Vahel kauemgi.
Ja siis on ka hulk inimesi, keda alati on tore näha, aga keda ei näe tihti. Jälle sellised defineerimatud inimesed mu elus. Huvitav, kas püsisuhe tähendabki seda, et see üks kõige tähtsam inimene täidab ära mitme hea sõbra kohad? Ma loodan, et siiski mitte. Ma ei taha olla see inimene, kes leiab endale kellegi ja siis unustab sõbrad ära ning uuesti üksi jäädes jääbki üksi. Niisiis... kas keegi tahab täita need paar vaba sõbrakohta? Ütlen vaid paar, sest siis ma suudan veel olla kõigile kvaliteetsõber. Praegu ma üritan ka olla kvaliteetsõber, aga kvantiteedist jääb vist paljude jaoks puudu. Aga teie, kes te alati olemas olete olnud - teadke, et olete mulle tegelikult väga kallid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar