Vahepeal juhtus jaanipäev ja seejärel kohe Soome reis ning last but not least üks väga lahe veini ja lauamänguõhtu Silmarõõmu, Annika ja Aivariga.
Jaanipäev oli nagu jaanipäev ikka. Grillimine, telkimine, puude tuhastamine ja antud juhul ka mingi kohalik simman. Meie jaoks oli rohkem jaanipäev öö vastu 23ndat kui jaaniöö ise, sest käisime Silmarõõmu, tema venna ja tolle tüdrukuga ning veel paari sõbrannaga VLÜ kontserdil Vihulas, mille eredamad mälestused ikka veel mind ja Silmarõõmu muigama panevad ja kontserdiga pole neil otseselt mingit seost peale asukoha. Öö veetsime Viitna järve ääres telkides, kuna originaalplaan mere äärde maanduda lükati ümber suure kamba karvaste poolt, kes seal bikerite kokkutulekut pidasid. Aga meil oli ka lahe õhtu. Grillisime puutikkudel vahukomme ja ka veidi liha, mis pimedas isuäratav välja nägi, aga hommikul kahjuks enam mitte ja laulsime lõkke ääres kitarrisaatel rahva lemmiklaule nii palju, kui oskasime. Me valmistusime küll põhjalikult. Printisin isegi sõnu koos kitarriduuridega mitu kopiat, aga avastasime, et puuduv raadiotaust mõjutas meid kohe väga. Sest kaasalaulmises oleme kõik suured meistrid, aga ainult kitarrinootide põhjal küll kõike meelde tuletada ei suuda.
Muidu aga olid mõnusad pühad. Vedelesime voodis ja magasime suvalistel kellaaegadel ja sõime ainult maitsvaid kahjulikke asju, hea alkoholi tarbimisest rääkimata.
Nädalavahetuse aga veetsime neljakesi Soomes poiste vanemate juures. Ma kusjuures ei olnudki varem Helsingis rohkem kui päeva korraga veetnud ja seekord kavatsesin linnaga tõsisemalt tutvust teha. Tavaliselt ma Aleksanderinkatust kaugemale ei jõua. See on põhiline shoppingutänav - kes veel ei tea. Seekord nägin ka kurikuulsa idakeskuse ära ja ega ma ei õppinudki seal õigesti orienteeruma, aga Kmppi tundub ikka veel arusaamatum. Käisime mõlemas. Aga kuna Soome on see ajuvaba maa, mis põhilistel shoppamisaegadel kõik poed kinni hoiab, siis ei olnud ka meil võimalik kusagil põhjalikumalt shopata. Väljaviskamisajad tulid pidevalt liiga vara vastu. Aga muidu oli tore külaskäik. Hoolimata teiste soovist Serenasse ja Linnanmäkisse mina, tuli hoopis kultuursem reis. Sõitsime bussiga mööda Helsingit ringi ja käisime ka Heurekas. MInu jaoks ol isee esimene kord ja muuseumi kohta ol isee üllatavalt huvitav. Sain ikka kõvasti end ületada, kui nõustusin köie peal rattaga sõitma ja ausalt - seletamine, et raskus ratta all hoiab mind püsti ning turvavõrk püüab kinni ka kõige leidlikumad, ei aidanud üldse. Ratas ise oli nii väike, et ma kogu aeg kartsin, et löön põlvega vastu kenksu ja selle käigus kaob rattal tasakaal ja ma kukun. Seega väntasin ülikiiresti ja ma pole üldse kindel, et seda rohkem tegema nõustun, kuigi lapsed paistsid seda kaifivat. Maavärina harjutus tundus selle kõrval just mulle paras köki-möki. Minust on saanud vastik arg täiskasvanu.
Siiski oli sellel reisil ka üks mõru maigu suhutooja, mida ei lasknud unustada ei heureka, ei avastus, et Subwayd leidub ka Soomes ega mõnus Vuosaari rannas veedetud aeg, sest Tema suutis mind jälle välja vihastada oma meisterliku peitusemängga, hoolimata kõigist lubadustest ja teeseldud? rõõmust võimaluse üle üksteist näha. Sest välja ta ei ilmunudki. Ausalt, ma ei saa aru, kuidas ma ikka selle peale endast välja lähen. Ja ma ei saa aru, miks ta üldse ülikooli peale mõtleb, kui tal üks eriala juba nii käpas on. Ja ma ei mõtle seda, millega ta elatist teenib. Ta on meister minu väljavihastamises. Palju õnne talle! Ja oh õnnetust mulle.
Esmaspäeva õhtu oli ka lahe. Veinitasime ja mängisime Cashflowd Silmarõõmu pool. No tegelikult ühest roosast veinist sai küll kuus erinevat alkoholi ja hommik oli oi kui kahtlane. Ma ei ole siiani kindel, kas meil kõigil oli paha toorest kalast isetehtud sushis või alkoholist, sest meil olid nii erinevad reaktsioonid, aga kõigil peale Annika siiski oli paha. No ikka auokseringideni. Aga ma teie rõõmuks ei süvene sellesse ja meil oli tõesti nii fun, et ma ei kahetse midagi. Ja nüüd tagasi normaalse elu juurde?
Jaanipäev oli nagu jaanipäev ikka. Grillimine, telkimine, puude tuhastamine ja antud juhul ka mingi kohalik simman. Meie jaoks oli rohkem jaanipäev öö vastu 23ndat kui jaaniöö ise, sest käisime Silmarõõmu, tema venna ja tolle tüdrukuga ning veel paari sõbrannaga VLÜ kontserdil Vihulas, mille eredamad mälestused ikka veel mind ja Silmarõõmu muigama panevad ja kontserdiga pole neil otseselt mingit seost peale asukoha. Öö veetsime Viitna järve ääres telkides, kuna originaalplaan mere äärde maanduda lükati ümber suure kamba karvaste poolt, kes seal bikerite kokkutulekut pidasid. Aga meil oli ka lahe õhtu. Grillisime puutikkudel vahukomme ja ka veidi liha, mis pimedas isuäratav välja nägi, aga hommikul kahjuks enam mitte ja laulsime lõkke ääres kitarrisaatel rahva lemmiklaule nii palju, kui oskasime. Me valmistusime küll põhjalikult. Printisin isegi sõnu koos kitarriduuridega mitu kopiat, aga avastasime, et puuduv raadiotaust mõjutas meid kohe väga. Sest kaasalaulmises oleme kõik suured meistrid, aga ainult kitarrinootide põhjal küll kõike meelde tuletada ei suuda.
Muidu aga olid mõnusad pühad. Vedelesime voodis ja magasime suvalistel kellaaegadel ja sõime ainult maitsvaid kahjulikke asju, hea alkoholi tarbimisest rääkimata.
Nädalavahetuse aga veetsime neljakesi Soomes poiste vanemate juures. Ma kusjuures ei olnudki varem Helsingis rohkem kui päeva korraga veetnud ja seekord kavatsesin linnaga tõsisemalt tutvust teha. Tavaliselt ma Aleksanderinkatust kaugemale ei jõua. See on põhiline shoppingutänav - kes veel ei tea. Seekord nägin ka kurikuulsa idakeskuse ära ja ega ma ei õppinudki seal õigesti orienteeruma, aga Kmppi tundub ikka veel arusaamatum. Käisime mõlemas. Aga kuna Soome on see ajuvaba maa, mis põhilistel shoppamisaegadel kõik poed kinni hoiab, siis ei olnud ka meil võimalik kusagil põhjalikumalt shopata. Väljaviskamisajad tulid pidevalt liiga vara vastu. Aga muidu oli tore külaskäik. Hoolimata teiste soovist Serenasse ja Linnanmäkisse mina, tuli hoopis kultuursem reis. Sõitsime bussiga mööda Helsingit ringi ja käisime ka Heurekas. MInu jaoks ol isee esimene kord ja muuseumi kohta ol isee üllatavalt huvitav. Sain ikka kõvasti end ületada, kui nõustusin köie peal rattaga sõitma ja ausalt - seletamine, et raskus ratta all hoiab mind püsti ning turvavõrk püüab kinni ka kõige leidlikumad, ei aidanud üldse. Ratas ise oli nii väike, et ma kogu aeg kartsin, et löön põlvega vastu kenksu ja selle käigus kaob rattal tasakaal ja ma kukun. Seega väntasin ülikiiresti ja ma pole üldse kindel, et seda rohkem tegema nõustun, kuigi lapsed paistsid seda kaifivat. Maavärina harjutus tundus selle kõrval just mulle paras köki-möki. Minust on saanud vastik arg täiskasvanu.
Siiski oli sellel reisil ka üks mõru maigu suhutooja, mida ei lasknud unustada ei heureka, ei avastus, et Subwayd leidub ka Soomes ega mõnus Vuosaari rannas veedetud aeg, sest Tema suutis mind jälle välja vihastada oma meisterliku peitusemängga, hoolimata kõigist lubadustest ja teeseldud? rõõmust võimaluse üle üksteist näha. Sest välja ta ei ilmunudki. Ausalt, ma ei saa aru, kuidas ma ikka selle peale endast välja lähen. Ja ma ei saa aru, miks ta üldse ülikooli peale mõtleb, kui tal üks eriala juba nii käpas on. Ja ma ei mõtle seda, millega ta elatist teenib. Ta on meister minu väljavihastamises. Palju õnne talle! Ja oh õnnetust mulle.
Esmaspäeva õhtu oli ka lahe. Veinitasime ja mängisime Cashflowd Silmarõõmu pool. No tegelikult ühest roosast veinist sai küll kuus erinevat alkoholi ja hommik oli oi kui kahtlane. Ma ei ole siiani kindel, kas meil kõigil oli paha toorest kalast isetehtud sushis või alkoholist, sest meil olid nii erinevad reaktsioonid, aga kõigil peale Annika siiski oli paha. No ikka auokseringideni. Aga ma teie rõõmuks ei süvene sellesse ja meil oli tõesti nii fun, et ma ei kahetse midagi. Ja nüüd tagasi normaalse elu juurde?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar