Ma vaatan, et ma pole siia päris ammu kirjutanud, aga sellegipoolest soovitan antud kirjutist mitte lugeda neil, kelle jaoks võib avastus, et ma polegi enam süütu väike tüdruk, psühhotraumasid põhjustada. Eelkõige pean siinkohal silmas ema ja R-i. Teised - oma vastutusel.
Niisiis... kas te olete kunagi seksinud ühel päeval nii mitu korda, et teil läheb lugemine sassi? Või käinud ringi nagu närvipundar, otsides võimalust omaette jääda? Või vaadelnud iga objekti nagu võimalust uue asukoha proovimiseks? Või olnud nii lähedal ebasündsas positsioonis vahele jäämisele, et ei jõua riidessegi panna, sest kogu muu maailm on hajunud ära ja järgi jäänud vaid teie kaks? Ja tegelikult üldse mitte hoolinud vahele jäämisest? Lausa nii vähe, et hakate ümber hindama oma arvamust neist, kes ei suuda käsi teineteisest eemale hoida ka seltskonnas. Nii hullult, et te ei hooli sellest, kes veel samas ruumis on. Mõistus ütleb, et ei tohi, aga vastu ka panna ei suuda. Ei ole? Siis te vist ei ole veel seda õiget inimest kohanud.
Tegelikult on mul veel palju rääkida, sest vahepeal on saanud palju ka elada, aga veidi hiljem võib-olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar