Kinkisime emmele jõuluks uue mobiili

Tema kümme aastat vana Nokia asemele. Vahepeal on tulnud ju värvid, kaamerad, raadio ja pärishelinad. Rääkimata igasugustest internetiviguritest, milleni ma veel ei küündi.

Ja nii naljakas on kuulata, kuidas ema vaheldumisi vingub, kui harjumatu ja halb kõik on ning samas wow'tab, kui äge on, et kaameraga zoomida ja kontrasti muuta saab. Jne jne...:D

Ühe asja unustasin veel selle jõulu juurest ära. Nimelt käisin esimest korda lumelauaga sõitmas. ja see oli äge. Ägedam, kui lootsin. Ja tuli paremini välja, kui kartsin. Aga kolme liuga oli toss täielikult väljas ka. Küll ma kunagi provin veel. Järgmine aasta või midagi...

Leidsin ilusa luuletuse

Kes oled mulle...

Oled mulle kõik,
nii valu kui rõõm,
vahel vaikne ja leebe, vahel tormine tuul.
Oled tumedas taevas kuldkollane kuu,
tähtede sära ja punetav suu..
Nii palju on öelda,
kuid tõrgub mu keel,
neid sõnu ei julge sulle öelda ma veel.


Ma tean nii täpselt, millest see räägib.

Imeline kummaline maailm jälle

Kadrinas ühe lilleleti juures oli silt:
Soovi korral võta lilled ja jäta raha lauale. Vajadusel küsi abi kassapidajalt.


Wow!

Häid asju ka

Esiteks, tore on teada, et oled parim inimene kellegi elus. Toob naeratuse näole isegi, kui seal ees on võib-olla. Sest ma tean, mida see tähistab. Eelkõige hirmu anda võim enda käest ära ja hüpata tundmatus kohas vette seal, kus on oht haiget saada.

Teiseks, sain ühe tõeliselt armsa jõulukingituse. Silmarõõm kirjutas mulle laulu. !!! Nagu päriselt. That's a first. Ja tänu sellele ja paljudele muudele tema suurepärastele omadustele, saab ta andeks ka nt oma aastakäigule omased üliirriteerivad omadused. Ikka hea ja halb käsikäes. Jõulud tõid kõik välja, aga ma ei saa seda siin lahti kirjutada. Ei taha temaga kakelda. Ja lisaks laulule tellis ta mulle kuskilt häädeseade õpikud. Ootan huviga, millal mul on aega neid uurima hakata.

Ja üleüldse, see aasta on olnud tõeline kinkimise rõõm. Tagasiside on vapustav. Sada prossa pihtapanemised. Või ok... 95%. Võib-olla keegi tegi lihtsalt head nägu. Ja mulle tundub aina enam, et ma peaksingi loobuma oma kingituste avamisest ja keskenduma teistele ideaalkingituste otsimisele. Sest see lihtsalt on nii palju tervislikum. Kuigi äge oli ka see, et sel aastal kooti mulle kaks paari kindaid ja üliarmsad sokid.

Kui alandatuna end vahel tunda võib

Sel nädalal tundsin lausa kaks korda ja kõvasti, kui tähtis ma oma töökaaslaste jaoks olen Tähtis siis jutumärkides. Ja see ei puuduta ainult mind.

Esmaspäeval jäin ilma õpside jõulupeost, sest Tema ärasaatmise tõttu läks mul veidi kauem. Veel enne aga viisin teiste kätte ära kaasaostetud snäkid ja hoiatasin, et tulen hiljem ise. Leppisime kokku, et helistan valmis saades ja saan täpsemad instruktsioonid tulemiseks, aga kui see aeg kätte jõudis, ei võtnud mitte keegi telefoni. Nii ma siis istusingi õnnetust ja teadmatuses Viru keskuses üle tunni aja. Vaid vahetult enne kontserti sain nad kätte. Ja selle asemel, et keegi vabandaks, et mu lihtsalt ära unustasid või mida iganes nad mõtlesid üldse - esimene lause kohtudes oli kerge rünnak. Vihje minu kingituse maha unustamisele. Kas see on siis olulisem kui mina ise? Pealegi oli see juba kaks tundi Silmarõõmuga teel minu juurde olnud. Tohutud ummikud olid ju täna lumetormile. Aga üks kord on andestatav eks. Edasi oli ju tore ka.

Aga kolmapäeval juhtus see jälle. Siis unustati terve meie rühma õpsid õhku rippuma. Pidime kõik koos "autodega" liikuma ürituse toimumiskohta, viimasel hetkel veel kästi mingit stuffi kaasa võtta. Ja siis ei kippu ega kõppu. Kell oli juba väga palju ja meie naiivselt ootasime, et küll nad kohe võtavad ühendust või jõuavad meie juurde. Tühjagi. Ise helistades saime veel vastu pead, et miks me juba ise kohale pole tulnud. Neil olid autod täis olnud ja nad olid ära läinud. No tore. Meie teeme hilinevate lapsevanemate tõttu ületunde ja siis jäetakse meid infoauku. Kui keegi oleks enne öelnud, et Maria, kas sa saad ise autoga tulla või et tulge palun ise ühistranspordiga, oleks kõik korras olnud. Aga jätta meid koos asjadega ripakile lihtsalt? Uriseseime kõik kõvasti. Keegi ei tahtnud minema hakatagi sellele üritusele, aga meie käes oli teistele vajalikke asju. Polnud valikut. Nii me siis tormasime ühistranspordiga ja matkasime veel jala ka pikalt. Ja siis kiirustati meid veel tagant. nagu oleksime ise süüdi oma hilinemises, mida õnneks peaaegu vältida suutsime. Jällegi - isegi mitte kahetsevaid nägusid. Väga nõme tunne oli, aga tuli head nägu teha suure seltskonna ees. Sellegipooelst veetsime pea terve ürituse kirudes. Kõiki ja kõike. Tõeline jõulutunne kohe.

Sõbrad, kallid olete!

Nädalavahetusel käisime Silmarõõmuga Tartus - ka teised kutsuvad teda juba nii ja see on väga naljakas kõrvalt kuulduna - nägin S-i ja Riinu ja sain Panges ning Metros head toitu nautida. Panges jäi küll elamus seekord nõrgaks, sest oma viimase nohuga ei tundnud ma isegi kolmetärnise toidu puhul mingit maitset. Fun noh. Ja muidu jõime veini ja rääkisime öösiti lolli juttu, laulsime unelaule või õigemini mina laulsin ja nemad tegelesid kogu keskendumisvõimega minu üle naermisega:D Ja mängisime lauamänge ka. No ega me siis mingid klubiloomad enam pole. Kodus heas seltskonnas on palju mõnusam. Kes sellest veel aru saanud ei ole, ei ole seda õieti kogenud.

Ja kui linna tagasi jõudsin, tuli mulle külla Tema. Tuli Eestisse ainult selleks, et minuga teatrisse tulla. Tema jaoks üldse esimene kord, aga Talle meeldis. Ehk tuleb teine kordki? Ja tundub, et saan Teda jälle aina rohkem usaldada. Et Ta pingutab, et oma lubadusi pidada. Ja meil oli tore. Erinevalt Temast, minul ei ole näost näkku suheldes ebamugav. Ma ei pea midagi varjama. Tema eest küll mitte. Millegipärast olen kindel, et Ta ei teeks mulle enam (meelega) haiget. Kahju, et jälle kohtumine nii lühike oli. Oma territooriumil arvan, et oleks ka pikemalt tore.

Ja eile õhtul käisin veel Kaarli õpsidega Bentoni kontserdil, mis oli väga hea. Sealt peale kummitab mind Josh Grobani Don't Give Up, õige nimega küll You are loved. Ja ma muudkui kuulan seda youtube'is. Kahju, et Youtube repeati ei tunnista. Kodus saaks plaadi peale panna. Aga ma pole kodus. Ja siia tõmmata ei taha. Ema tuletas mulle just üleeile meelde, et mul on ju plaat. Mis on hea, sest see on hea. Kui olen kogu Rauno shokolaadi ära söönud, siis vist lähengi koju:D Enam pole palju jäänud.

Ja varsti tuleb Riin. Läheme jälle teatrisse. Seda ootan ka. Ma pole kunagi tantsuetendusi vaatamas käinud.

Ja siis on juba praktiliselt jõul. Ja kui te veel ei tea, siis mina armastan jõule:)

Šokiteraapiast

Täna on olnud väga huvitav päev. Aga seda ma saan peaaegu alati öelda, kui isaga kokku saanud olen.

Aga täna veetsime peaaegu terve päeva kahekesi. Ülejäänud tegelased tulid mängu ja lahkusid üsna kiirelt.

Aga täna sain ka mitmeid uusi tuttavaid.

Kõigepealt tehti mind tuttavaks isa elukaaslase pojaga, aga see oli nii korraks, et pean nüüd ausalt tunnistama - ei mäleta ta nägu enam:(

Ja siis läksime isaga mingisse ehituspoodi, kus tal tuttavad ees olid ja kus üldse väga lõbusad müüjad olid. Mul oli tore. Ja ma sain sealt oma profimutrivõtme ning kollased politseikinnud, mida mul vaja ei ole, aga no issi nii tahtis osta...:D Las teeb veidi oma puudujääke tasa. Mitte, et vaid raha välja käimine kaotatud aega tasa teeks. Aga las ta hellitab mind natuke. Ma usun, et olen selle ära teeninud.

Järgmine peatus oli vanaema kodu. Kuna seekord teadsin sellest käigust ette, siis sain tee pealt jõulutähe kaasa osta. Ma jumaldan neid lilli, aga peaaegu kunagi ei ole neid jõulude ajal meie kodus. Ema ei pea oluliseks ja tavaliselt on mul ammu enne pankrot, kui nende ostmiseni jõuan.

Ja vanaema juures oli väga tore. Ta tegi meile sooja teed ja sis rääkisime niisama vabas õhkkonnas juttu. Ja meil oli mõlemal tõeliselt hea meel kohtuda. Ta ütles, et olen alati külla oodatud isast sõltumata. Ja külaskäik lõppes meie esimese kallistusega. Tundus selline soe ja pehme, nagu peabki olema.

Ja siis läksime isa ja tema (eks)naise Tallinna koju, et see enne naise tulekut soojaks kütta. Niisiis mul oli eelis - teadsin, et ootab ees üks pingeline kohtumine, aga millegipärast ma väga ei närvitsenud.

Saime isaga tükk aega kahekesi seal teda oodata. Sain jälle palju uut infot. Sain ka veidi solvuda, et inimesed, kes oleksid saanud mind isa otsimisel aidata, on eelistanud vaikida, varjata ja otse valetada, et ei tea temast midagi. Muidugi vähemalt ühe maili ülelugemisel selgus, et ma siiski ei pea ühes lugupeetud mehes pettuma, sest ta tõesti rääkis mulle, mida teadis. Isa versioon muidugi kõlas nii, nagu nad oleksid omal ajal enam-vähem sukk ja saabas olnud. Mis on liialdus. ma juba tean, et liialdused ongi tema stiil. Aga korraks mõtlesin küll, et kumb mulle julmalt näkku valetab?

Aga edasi. Sain veel veidi pettuda. Sain teada, et ma polegi nii eriline. Isegi kui eriliseks olemine läbi kellegi sohilaps olemise ei ole just kõige auväärsem kategooria. Tänapäeval muidugi ei tähenda see eriti midagi. Aga mulle meeldis mõelda, et mina ja minu lugu, me oleme veidi erilisemad teistest. Aga pole me midagi. Isegi mitte selle pere raames. Isa rääkis nii muuseas, et ma ei ole ainuke. Pakun, et olen ainus, kes teab. Ja mu poolõed-vennad on juba minu olemasolust üsna shokis. Huvitav, kas nad läheksid hulluks, kui kuuleksid, et meid on veel? Et oleme üks suur ja kirju õnnelik/õnnetu perekond? Kui Hanno teaks, et ta pole isegi mitte esiklaps? Ja isa ei jõudnud oma teistest lastest rääkimisega täna isegi mitte lõpuni. Nii, et neid võib veel olla. Pakun, et minul ongi sellest uudisest veel kõige rohkem savi. Minu ainus huvi on, et ma nendega juhuslikult kohtudes nt verepilastuseni ei jõuaks. Kuigi samas, üsna irooniline ja huvitav oleks mu isa teiste hüljatud lastega kogemusi vahetada:D

Ja siis veel... isa ja vanaema ütlesid, et ma pean oma isale andeks andma kõik tema puudused, sest mu vanaema noore ja rumala emana triikis ta ajud sirgeks. Tegelikult ka. Ta pressis värskelt kootud mütsi lapse peas, sest paremat vormi ei olnud. Aga mu isa kirju minevik ja paljud kõrgelt kukkumised ehk seletavad ka üht-teist. Mitte, et ma teda napakaks peaks. Aga keskmiseks eestlaseks ka kindlasti mitte. Mis mulle enamuses meeldib. Ja täna selgus, et tõenäoliselt saame temaga edaspidi ka nt energiavahetusest rääkida. No kelle isa veel sellest teemast jagaks? Ja oleks nõus teda õpetama veidi?

Aga tagasi tänaste sündmuste juurde. Ühel hetkel ei olnud me enam kahekesi seal suures ja uhkes majas. Aga isa siiani ametliku naise asemel jooksis uksest sisse väike poiss, kes üldse algul minu poole vaadata ei märganud. Mul ühendas kohe ära, et see saab olla vaid mu vennapoeg. Oligi. Aga seekord me tuttavaks ei saanud. Õnnestus teineteist vaid korraks piiluda. Tema emaga meid küll tutvustati, sest ema järgnes kohe lapsele, aga ema oli nii külm kui külm minu vastu. Nad ei saa minu isaga läbi, ok, aga ta käitus nii, nagu ma oelks otseselt temale midagi halba teinud ja tema peaks olema seal suguvõsas üks vähestest, kellel ei tohiks minu olemasolu kohta mingit arvamust, veel vähem eelarvamusi minu isiksuse suhtes olla.

Ja see pole veel kõik... ootasin ,et khoe tuleb ka vend, aga sisse astus hoopis siiani nägematu õde oma mehega. Ta meenutas mulle täiega Hannahit välimuselt. Minust oli ta tükk maad lühem. Ja ta oli tore. Vähemalt esmamulje on selline. Tuli sõbralikult kätt suruma. Isa pani meid kõrvuti seisma. Minu meelest me oleme nagu siga ja kägu, aga isa nägi või kujutas ette mingeid sarnasusi. Võib-olla iseloom paistis läbi? Ja tema elukaaslane tundus ka tore. Nemad paistsid mõelmad rõõmustavat sele kõigi jaoks ootamatu kohtumise üle. Õemees küsis vaid, et kas mina olengi SEESAMA Maria?

Ja siis tulid Hanno ja tema ema. Tema ema vist nägi mind ja põgenes kohe kuskile peitu. Mina teda ei näinudki. Aga Hanno, erinevalt mu õest, oli seekord nii tsiviliseeritud vastupidiselt eelmise kohtumise ülevoolavusele. Tegi kohe hirmuga teleka lahti - mu isa on vist ainus peale mu missist kliendi, kellel on pooleteistmeetrise diameetriga teler - ja asus eesti sarju vaatama. Sest oh õudust, kui peaks veel selle võõra ja väiske õega rääkima hakkama. Kainena ei oska vist. Tüki aja pärast tuli klassikaline "kuidas läheb" küsimus, millele ta "hästist" pikemat vastust ei tahtnudki. Nii krampis oli kohe. Ma ei pea teda nüüd halvemaks inimeseks ega midagi. Lihtsalt imelik oli, et ainus, keda arvasin enda liitlaseks, käitus, nagu ma oleksin katk vms. Ja samas õde, kellest teadsin ette, et võib kõike oodata, oli soe ja sõbralik. Või oli see vaid hetkeline enesekontroll?

Mina jäin endasi nende imeilusasse avarasse elutuppa diivanile kössitama, külmunult teki sees, jalad tagumiku alla keeratud. Ja kõik teised peale venna tegid asja kööki. Justkui koondusid ühte kohta tundmatuse eest peitu. Ma oleksin oodanud kõike muud, aga mitte ignoreerimist. Seda see ju põhimõtteliselt oli. Ma oleksin oodanud salvamist. Või ülimat viisakust. Tseremoniaalset tutvumist. No kõigiga mul ei avanenudki võimalust tutvuda. Või noh... oleks avanenud, aga ei soovitud. Ja ma ei tahtnud emast mööda minna, et oma vennapojaga tuttavaks saada. Loodetavasti teinekord jõuab. Veidi teistsuguses õhkkonnas.

Aga mulle meeldis, et me keegi ei saanud selleks ette valmistuda. Vähemalt mitte konkreetselt. Läks nii, nagu minema pidi. Ei jõudnud ette närveerida. Sellegipoolest oli selline adrenaliinilaks, et käed värisesid. Küll mitte palju, aga siiski. Kohtumine jäi põgusaks, aga algus on tehtud. Ja sellest, et isa naine põgenes, saan ka aru. Tema jaoks on minu väljailmumine kindlasti kõige raskem. Otsene löök allapoole vööd. Aimatava nähtavaks muutumine. Nina alla hõõrumine omamoodi. Mis siis, et mina pole süüdi. See ju ei loe. Ma olen valus tagajärg. Ta võis ju teada, et isal on teisi, aga see ei tähenda, et see talle meeldis. Või et ta sellega ok oleks. Ja ma ei eeldagi, et meil temaga mingid suhted tekkima peaksid. Kuigi isa pani täna korraks ette, et paneb mu tema peakohale elama. Millise kodusõja see kaasa tooks!? Usun, et ta on isa kommete tõttu palju kannatanud. Isegi, kui see abielu vaid fiktiivne oli. Aga isa sõnul oli naine see, kes lahutust ei tahtnud. Minu meelest küll ilusa kodu ja laste nimel koos elamine õige ei ole. Lahutatud naine ei ole ju nii õudne olla!?

Aga täna sain veel veidi haiget. Esiteks, selgus, et mu isa ei mäletanud isegi minu nime. Seda ma ei taha analüüsima hakata. Siis, et ta ei saanudki kunagi kätte kirja, mida talle andmekaitses otsinguid alustades kirjutasin. No miks siis üldse pakkuda, et kirjuta - saadame edasi. Ja siis lõpetuseks, et asju veidi võrdsustada... andsin isale lugeda hoopis seda kirja, mille kolm aastat tagasi ta nimekaim kätte sai. Ka korral, kui proovisin teda leida.

Aga kuna me mõlemad oleme rahul tutvumisega, siis loodetavasti meie suhe jätkub ja ehk saan ka teistega paremini tuttavaks ja ehk ka hakkan hästi läbi saama? Õega ei paistagi asjad lootusetud. Kuigi ta siiani kohtumist vältinud on. Aga noh... eks näeme, kuidas meie lugu jätkub.

Mida kingib issi oma türele jõuludeks?
Ristpeamutrivõtme.
Kuidas reageerib tütar?
On ropult rahul. Sest alternatiiv oleks olnud pärliga kuldkõrvarõngad vmt.

Hirmu suured silmad

Ei ole enam nii suured. Vähemalt esinemise ja eriti mikritega esinemise koha pealt. Täna sai üle elatud teine kontsert ja mind ei häiri enam eriti ei see, et mul on isiklik mikker võimendamaks häält - see on isegi flattering - ega ka see, kui ma ennast ei kuule, sest kehamälu aitab kaasa õigesti laulmisele. Natuke vast pingutan reflektoorselt kõvema hääle tegemiseks, aga vist on enam-vähem paika saanud. Ja on ikka suur vahe, kas pead veel laval närvitsedes ka nootides orienteeruma või tunned lugusid piisavalt hästi, et peast laulda. Ja ma olen õppinud tundma tehnikat, seda kokku ja lahti pakkima ning hakkan vaikselt aru saama, miks neil, kes selles kooris juba vähemalt aasta laulnud on, üldse enam mingit esinemispalavikku pole. Kindlustunne eesootava osas annab tohutult juurde. Ja eelnevad kogemused. Ning kiitus.

Aga muidu olen ikka paranoikute kunn. Veel tuttavat publikut ei tahaks. Ja üleüldse liiga tihti on tunne, et äkki ma ei meeldi teistele. Mitte ainult kooris. Mis on tõenäoliselt paranoia. Miks ma ei peaks neile meeldima? Ma ei ole nii kole ja paha inimene ju ka. Ja mis siis ka oleks sellest, kui ma kellelegi ei meeldi? Mul on ju ümberringi päris palju inimesi, kellele väga meeldin. Jälle mingi lõvidevärk vist...

Aga mina jooksin täna vastu seina täie hooga!

Eile õhtul...
Mina: Ma olen vist ikka üks väga patune usklik.
Rauno: Jumal tänatud!

Kolm poodi

Ma tükk aega mõtlesin, kas üldse raatsin teiega seda infot jagada, aga need poed lihtsalt on kiitust väärt.

Käisin nädalavahetusel Rakveres ja Kadrinas - jälle - mistõttu seekord kiidangi Rakvere kauplusi.

Esiteks, Vaala keskuses asub väike Realiseerimiskeskuse esindus. Mind on juba tükk aega huvitanud, kus see asub ja nüüd kogemata komistasin otsa. Sellest oli kasu ka. Sain sealt jabura hinnaga hulga imelisi viskiklaase. P.S. Kes veel ei tea - ma ei joo viskit. Aga need klaasid on lihtsalt nii ilusad ja omapärased. Kes on näinud viimast Gossip Girli, siis Chuck joob seal ühest samalaadsest viskit. Seda vaadates mõtlesin kohe, et tahaks ka neid ja kohe nad sülle kukkusidki. Tore muigama panev hetk.

Teiseks, avastasin samast keskusest ehtepoe H & A, mis millegipärast erineb teistest omasugustest. Nad on isegi pihta saanud, et jõuluajal - eriti - on kasulik osta sisse punaseid ehteid. Ja ma tegin neile kassat ka.

Koha 2.5 võidab samuti Vaala keskuses asuv Apelsin, kus müüakse kõike. Nägin mitmeid meiegi lasteaias tunnustatud esemeid ja ostsin ühe ägeda ujuvate kaladega lambi kaasa ka. Küll saab kunagi Jaagupis pisikesi rõõmustama. Kui keegi on nõus selle sinna ära viima. Mina ju ei ole.

Ja väga auväärse kolmanda koha saab pood nimega Virulane, mis asub kuskil üsna Rakvere Tallinna-poolses otsas. Seal müüakse Eesti parimate brändide laojääke vms olematute hindadega. Kusjuures neil on ka normaalseid suurusnumbreid. Ainus viga on, et kaardiga ei saa maksta. Me kõik leidsime sealt endale midagi. Mina tulin tagasi üliarmsa roosa Montoni kleidiga, mille eest vaid sada krooni küsiti. Silmarõõm sai lõpuks mantli. Kui mul oleks olnud rohkem kui kümme minutit aega, oleksin vast veel midagi leidnud. Ärge siis seda poodi päris tühjaks ostke enne, kui ma jälle sinna jõuan:)

Paljastest naistest

Silmarõõmu pool. Veidi vingu jälle. Kui me kunagi tuttavaks saime ja ma esimest korda tema poole sattusin, ei teinud ma sellest numbrit, et tal seinal Playboy kalender on. No mis siis ikka. Vaba mees eks. Aga alates sellest hetkest, kui oleme koos olnud, olen julgenud sel teemal ikka sõna võtta. Kui uus pilt ees on vms eks. Ei ole halvasti öelnud, ei ole karjunud ega sarkasmiga lajatanud, nagu mul kombeks. Ei ole palunud maha võtta. Sest nii ebakindlat muljet ka endast jätta ei tahaks. Ja nii see ripubki juba peaaegu terve aasta ta seinal. Aga võib-olla oleksin ikka pidanud selle koha pealt jonnima? Sest nüüd ta ostis uue. Ja see tundub juba kui isiklik solvang mulle. A la minust jääb väheks. Ja ma ääri-veeri rääkisin ka talle sellest. Ja kui ta nüüd seda lugedes end ebamugavalt tunneb, siis ongi hea. Mul on ka ebamugav.

Paljud mehed loevad meesteajakirju. Ma isegi ei ürita seda muuta. Aga tavaliselt need ei vedele kusagil avalikult. Mitte nii, et kõik külalised kohe näevad, missugune maitse sul naiste osas on. Detailselt. Tema kalender aga vahib kõigile uksest sisse astujatele vastu. Ja ma tean, et minus tekiksid küll imelikud mõtted, kui läheksin suhtes olevale sõbrale või sõbrannale külla ja seal ripuks seinapeal paljaste inimestega kalender. Mitte kunstipärane, vaid meelega mingeid erootilisi aistinguid esile kutsuv. Ma mõtleksin kohe, et kuidas naispool seda talub ja miks selline asi mehele lubatud on? Miks ta üldse nii teeb?

Muidu ta nagu pole siuke tough guy tüüp, aga seekord küll solvusin. Kaua võib.

No kui ikka ei taha olemise asemel elada...

Mul on üks sõber. Selline armas ja tore, aga väga-väga häbelik ning tagasihoidlik. Nägin teda eile üle pika aja ja kui ta vahepeal wc-s käis, ununes püksilukk lahti. Enamusele oma tuttavatest mainiksin ma seda igasuguse ülemõtlemiseta kohe, aga temale ei öelnudki, sest ta oleks raudselt ennast veel ebamugavamalt ühe naisterahva - või kahe - juuresolekul tundnud kui tavaliselt. Kui õues oleks veel valge olnud, oleks ma julguse kokku võtnud, aga teda pimedas ära saates, otsustasin teda piinlikkustundest säästa.

Aga see lugu on siiski suurem kui üks lahtine püksilukk. Tean teda juba aastaid. Viimased poolteist aastat oleme ka ühes linnas elanud, mina põliselanikuna ja tema uusasukana. Kõik inimesed on erinevad ja seetõttu võtab neil ka kohanemine erineval hulgal aega. Aga poolteist aastat ära elada nii, et pole ühtegi uut sõpra tekkinud ja töölt minnakse otse koju iga päev. Ja siis veel igasugustesse kokkusaamiseettepanekutesse ka veel väga kahtlaselt suhtuda, nii nagu teda tõeliselt paluma peaks... no kuulge.

Ja ometi, ma nii tahaks aidata tal siin ennast rohkem kodus tundma hakata. Ning nii ma siis ikka ja jälle veangi teda kodust välja või brainstormin erinevaid ideesid, mida ta peale töö teha võiks või kuidas sõpru ja naisi leida saaks. Ja ta on seda mult ise palunud. Aga igale minu lennukale ideele järgneb väga ettevaatlik "Vaatame...".

Aga ma tõesti ei tea, miks ta ise ei pinguta, kui talle oma praegune elu ei meeldi? Ma pole ka võib-olla kõige sotsiaalsem tüüp, aga ma saan oma elu elatud ja kõik tehtud nii sõpradega koos kui ka vajadusel üksinda, leides tee pealt uusi sõpru. Maailm ei ole ju nii kole koht, et täiskasvanud mees selle eest end tuppa peitma peaks. Või mis?

Ja nüüd jääb järgi vaid jõulurahu...

Yesss! No stress.
Sest täna on alles 10. detsember ja mul on kõik jõulukingitused kas olemas, valmis või välja mõeldud ja poes ootamas. Ma olen niiiiiiiiiii rahul, et lõpuks ka viimane kingitus paika loksus. Mitte ühtegi käib kah asja. Mitte ühtegi kiirostu. Täpselt õiged asjad õigetele inimestele.

Sellest, kuidas ma peaaegu hea olin

Vähemalt nii pidi see pealkiri algul välja nägema. Jah, vahel ma planeerin ette:D Aga see lugu ise ei tundunud veel valmis olevat. Ja kuigi ma põdesin, et vist jääbki kirjutamata, ol isee hea, sest nüüd on lool lõpp.

Ma olen üle aasta tahtnud taas verd andma minna, aga ei saa ega saa, sest mul ei ole kahte nii nohuvabanädalat kordagi olnud, et nina ka kinni ei oleks ja tegelikult verd loovutada tohiks. Aga viimasel ajal mind muudkui kutsutakse sinna. Küll saab veregrupispetsiifilisi sõnumeid, küll üldisi. Hiljuti, saanud sõnumi, et just minu verd vajatakse, juba jooksin verekeskuse poole, aga jäin kuus minutit hiljaks. Kuus minutit! Ja järgmine võimalus oleks olnud alles kolme päeva pärast. Nagu mu hetkeks lahtine nina nii kaua püsiks. Väga kahju oli.

Täna aga sain lausa kõne sealt, et neil on ikka väga hädasti minu abi vaja. Mõtlesin siis, et lähen vähemalt kohale. Eks siis nemad otsustavad, kas praagivad mu välja või mitte. Ja imekombel ei praakinud. Täiesti esimest korda käisin üksi. Ja tore oli. Mul on väga hea meel, et mul õnnestus lõpuks see hea tegu ära teha. Kohe palju rohkem jõulutunne on.

Miks vahel võõrad on paremad kui omad?

Sest omad ei ole kunagi neutraalsed ja seega ka mitte objektiivsed. Mis ongi just hea. Nende juures. Aga vahel on vaja teistsugust suhtumist. Lisaks igasugused haiget saamise/tegemise võimalused ja piinlikud hetked jne jne jne. Ja seetõttu ongi mul väga hea meel, kui vahel mõne täieliku võõraga korralikult jutusoonele satun. Kohe nii, et teadmata teisest mitte midagi, tead tegelikult tema kõige isiklikumaid mõtteid.

Reede oli üks selline hea päev. Käisime Silmarõõmuga koos Svea õe juures, kuhu aega-mööda üsna mitu inimest kokku kogunes. Ja tõeliselt tore oli. Aga ma usun, et nautisingi jälle kõige rohkem seda ülimat avatust. Tõeliselt mõnus. Ja alati pole sveitslast ka messnengeris, et kohe temaga kõike läbi arutada. Tavaliselt on tema minu objektiivne arutluspartner. Teised kõik on juba kuidagi üksteisega seotud. Ja siis ma pean alati mõtlema, kui hea mõte oleks nendega milelstki rääkida. Tihti ikka räägin ka. Kui huvidekonflikti ei teki. Aga alati ei ole võimalik. Ärge võtke isiklikult eks. Mul nii palju saladusi ka teie ees ei ole, mu kõige kallimad.

Eile oli ka tore päev. Kaarlis oli üks suurem üritus ja nägin üle pika aja paljusid kalleid inimesi minevikust. Mitmel oli ka väga häid uudiseid. Ja üldse oli suur-suur taaskohtumise rõõm. Järgnenud õhtusöögil sain Kaiega veel enda laululapse minevikku meelde tuletada. Ja ta küsis mult huviga, et kas ma praegu ka laulan. Ju ma siiski oskasin natuke hästi:D Ja sain rõõmuga kekata, et jah.

Ja täna käisime Silmarõõmuga kinos New Mooni vaatamas. Mis oli väga hea idee. Minu meelest, oli film väga hea. Vist isegi parem, kui raamat. See polnud nii overly depressing. Mis ei takistanud mind korduvalt silmi pühkimast eks. Aga kole tahtmine tuli jälle neid lugema hakata. Siiski järgmiseks korraks tahaks hard-cover päris raamatuid. Originaale siis. Ikka inglise keelseid. Teisiti pole kindlasti õige efekt. Ja nii ma siis ootan ning kaalun. Äkki veab ja jõuluvana kuuleb mind? Kui ei, siis tuleb vist jälle rahakotti kergendada. Seda eeldusel, et mul veel on uuel aastal krediitkaart netiostude tegemiseks. Ma olen kohe täitsa mures oma NPNK lõppemise pärast. Oli teine päris ilus ka. Ja väga tihti sõber hädas.

Üle saja aasta üks blogimäng

Mängureeglid on lihtsad: pane kirja kolm soovi ja saada teatepulk kolmele blogisõbrale edasi. Kui raatsid, võid pärast pühi teada anda, kas mõni soov ka täide läks.

Eelkõige võiks ilmuda mingi moment of clarity, et ma saaksin ise lõpuks aru, mida ma tahan ja kuidas ma selle poole püüdlema peaksin hakkama. Natuke raske on seda aga tähtajaliselt teha.

Lihtsamatest ja materiaalsematest asjadest ka. Uus arvuti või ime vanaga?

Lots of love.

S? Riin? R?

Teenindusest ka väljaspool märtsikuud

Kõigepealt, heast.

Avastasin eelmisel nädalal ühe väga hea kingituste poe - Kingituste Kiirabi, mis asub Eks Kaubamajas ja pakub lisaks erilistele ja originaalsetele kingitustele ka eeskujulikku teenindust. Müüja suhtles minuga sõbralikult, pakkus välja erinevaid lahendusi. Samas ei olnud pealetungiv ega käitunud ka nagu tõeline kasumit taga ajav kapitalist. Ta võttis aega minu küsimustele vastamiseks ja mõtles kaasa. Ta tegi endast parima, et mina kui klient rahule jääksin. Tegin üsna mitu ostu korraliku summa eest ja ilma, et selleks otsest vajadust oleks olnud, ütles ta omaalgatuslikult, et teeb mu nende püsikliendiks, sest nii võidan ma rahaliselt. Ja tegigi. Ning see ei olnud mingi tülikas protsess. Vaid väga meeldiv üllatus. Ja see müüja kutsus mind ka nende töötubadesse ning ei unustanud naeratada. Suure osa teisi klienditeenindajaid võiks tema juurde koolitusele saata.

Ja nüüd pigem halvast. Lõplikku järeldust veel ei tee.

Jutt käib siis online-pärlipoest nimega Helmehaldjas. Mul on nendega väga erinevad kogemused. Kõigepealt käisin nende töötoas, mis oli väga tore. Õpetaja oli tore ja ka kõik teised töötajad meeldivad. Siis otsustasin neilt ka endale materjali tellida, mis käis mõnusalt kiiresti - kolme päeva pärast võisin asjadele järgi minna. Aga siis võttis mind vastu mingi kaktuseiseloomuga tädi, kes alguses mu pakki üles ei suutnud leida ja siis lausus väga umbusklikult, et kas ma ikka olen kindel, et see üldse valmis olema peaks? Ei, ma lähen alati huupi kohale, eks. Ja ta ei lasknud mul ka kohapealt lisa osta. Huvitav, et mõni firma siiani ei ole rahast huvitatud.

Edasi oligi ainult nõme suhtumine. Järgmist tellimust ootasin pea kolm nädalat. Aga mis siis, kui mul oleks olnud kiire selle asjaga? Juba hakkaski kiireks minema. Ja kui ma teaksin mõnda paremat pärliedasimüüjat Eestis, siis ei olekski vaevunud enam oma pakile järgmi minema ega ka neile teatama. Sest nad olid selle täiesti ära teeninud. Esiteks, kolme nädalaga jõuab maja püsti panna. Nemad ei suutnud kotti pärleid komplekteerida. Samas eelmine kord oli ju superkiire. Ja postitusaega ei lisandunud, sest tahtsin ise järgi minna. St et kogu nende töö oli vaid olemasolevad materjalid kokku panna. Nad ei lase tellidagi hetkel laos mitte olevaid asju. Kuna ma teadsin, et nad kolivad, siis eeldasin, et kulub veidi enam aega. Aga nad olid kodulehele riputanud eraldi teate, et paari päevaga taastub tavapärane rütm. Miks anda katteta lubadusi? Nimelt kolimisega nad ka lõpuks oma hilinemist põhjendasid.

Ma ei ole väga vastik klient, vähemalt enda meelest, ja mulle ei meeldi inimestega tüli kiskuda, aga ma jõudsin neile kaks infopäringut saata. Mõlema puhul tuli automaatvastus, et saan vastuse oma küsimustele esimesel võimalusel. Mida pole siiani juhtunud. Esimesest kirjast on möödas umbes kuu, teisest veidi vähem. Kas nad ei loegi oma kirju või? Ja kas siis on nii raske saata teade, et kolimisega seoses on jätkuvalt viivitused ja vabandada? Urisesin ikka kohe päris palju. Ja rohkem nendega mingit tegemist teha ei kavatse. Ka nende ülikvaliteetsed pärlid ei ole seda väärt.

Dexter, mu arm

Ma olen see inimene, kes mitte ainult ei talu õudukaid, vaid ei saa ka aru, mida teised neis leiavad. Vastik ju. Miks tuua oma ellu juurde koledusi. Ent ometi Dexter mulle meeldib. Ja mida muud seegi on? Kuigi Riin väidab, et on hoopis thriller. Eesti keeles põnevik siis? No minu meelest oma ohvreid hakkiv sarimõrvar on ikka õudukateema.

Eile öösel mõtlesin, et miks see nii on? Miks Dexterit teistest kõrgemale sean? Ja miks ka Sae saaga on selline, mida vaadata tahan? Ja leidsin, et nad poevad eelkõige pähe. Veristamine on tõesti teisejärguline, kuigi let's face it! Saag on aina rohkem ka veristamine, aga keegi ei saagi eeldada, et nad kuue osa jagu kvaliteeti toodaksid. Dexter aga... see on nii huvitav. Nii teistmoodi elu. Ja samas raske on öelda, et tegu oleks teistest halvema inimesega. Tapmine on vale jah. Põhimõtteliselt. Aga surmanuhtlus? Ka vale? Palju väiksema inimhulga meelest ju... Ja timukad? Mõrvarid või rahvakaitsjad?

Mulle meeldib selle sarja kliiniline puhtus. Sa ei näe kunagi midagi tõeliselt koledat. Ka surm on seal ilus. Just vägivaldne surm. Võib-olla olen ma lihtsalt imelik, aga ma olen täiesti sõltuvuses sellest enda omast täiesti erineva elu jälgimisest. Spooky. Creepy. Intriguing. Addictive. Honest. Palju palju must-valge vahele mahtuvaid värve.

Tuleviku tarbeks

True love has nothing to do with being good or bad or measuring up to someone's standards or even deserving someone's love. It just is what it is and feels how it feels. No explanations needed. No apologies pleaded.

Mida teha, kui su parim sõber on idioot?

No mitte IQ mõttes, aga lolluste hulk, millega ta hakkama saab ületab ka kõige pessimistlikumate inimeste ootusi. No ikka täielik tuutu-luutu on ta, nagu üks meie laps ütleb. Ja ma ei saa tema viimast lollust otseselt ka kellegagi arutada. Kui, siis ta endaga, aga ma tõesti ei viitsi talle ka moraali lugeda. Eriti, kuna ta teab niigi väga hästi, kui rumal tegu see oli. Aga ma ei saa aru, miks ta teeb iseenda elu nii raskeks? Oeh. Ma olen ta peale lausa kuri, kuigi see ei puutu üldse minusse. Või siis väga kaudselt. Samapalju kui igasse teise inimesse siin planeedil. Mulle ei meeldi, kui ta teeb ennast kahjustavaid lollusi, aga mulle meeldib veel vähem, kui ta teeb teisikahjustavaid.

Haldus - see maagiline mittemidagitähendav sõna

Meie elame sellises majas, millel on keegi haldur. Mingi pisike venekeelne mees, kes omaalgatusel midagi ei tee ja murega tema poole pöördudes sul kuskile mujale pöörduda käsib.

Eelmisel nädalal oli tema tegematajätmistest suurem jama. Keset päeva käisid siin mingid mehed ja vahetasid vist kõigi trepikodade välisuste lukud ära. Lahked mehed, nagu nad olid, tulid ja tõid nad ka igasse korterisse ühe võtme. Kusjuures siiani ei tea, miks see lukuvahetus üldse vajalik oli. Pigem ju elu ebamugavamaks tegev samm, sest varem oli meil kolme ust avav universaalvõti ja paari aastaga on sellest saanud kolm erinevat võtit. Ülitüütu.

Aga probleemidest siis... ei mingit eelinfot. Keset päeva, kui enamus inimesi - õnneks mina tol hetkel mitte - on tööl - tullakse ja vahetatakse ära ukselukk. Ja oleks siis, et iga korter saaks jälle paar võtit, aga saab ühe. Ning sedagi ei saa kätte, sest kui neid parasjagu kodus ei olnud, siis maandub võti postkastis ja silt korteriukse peal, millele aga ligi enam ei saa. Ja kui ka õnnestus võti isiklikult kätte saada, selgub varsti, et kuna tegu on juba koopiaga, siis ei saa sellest ka hästi rohkem koopiaid teha ja üldse on teine üks keeruline võtmeke.

Aga see pole veel kõik. Abiks tuli ka minu vähene vene keele oskus ning lukuvahetajate olematu eesti keel. Niisiis ühel hetkel lihtsalt tulid kaks meest ukse taha ja andsid mulle ühe võtme. Nende jutt oli minu jaoks üks arusaamatu mulin. Niisiis ütlesin "aitäh" ja oeltasin, et see avab hoiuruumi vms. Küll on hiljem aega katsetada. Varsti pärast seda pidin välja minema. Võtit muidugi kaasa ei võtnud, sest mida ma ikka hoiuruumi, kus me midagi enam ei hoia, võtmega teeksin? Välisukse snepriosa tundus käe all imelik ja siis välgatas, et hoopis see võti oli. Astusin uue teadmisega rõõmsasti uksest välja. Ja siis hakkasin mõtlema, et oi krt. Ems tuleb varsti ja ei saa ju sisse. Peaksin ikka minema ja võtme ära tooma, et see talle siis kusagil kuidagi üle anda. Aga siis tulin blondiinidemaalt tagasi ja sain aru, et kui võti on toas, siis ei saa sellele ligi mitte ainult ema, vaid ka mina enam. Fun. Kujutage ette, et tulete töölt ja ootamatult ei saa OMA KOJU sisse.

Helistasin siis empsile ja rääkisin loo ära. Muud ma nagunii enam teha ei saanud ja erinevalt minust tunneb tema vähemalt naabrid näo järgi ära. Ehk mõni laseb siis sisse ka. Ja lasigi. Pärast seda kui oli mind veidi kirunud ühe hoopis marginaalsema asja pärast. Ja mina olin kaks päeva võtmevaba. Aga tegelikult ka... miks me sellele haldurile palka maksma peame? Ta ei tulnud ise kohalegi, rääkimata sellest, et oleks igasugused jamad juba eos ära lahendanud. Mitte, et see nii võimatu ülesanne olnud oleks. Aga jah...