Sel nädalal tundsin lausa kaks korda ja kõvasti, kui tähtis ma oma töökaaslaste jaoks olen Tähtis siis jutumärkides. Ja see ei puuduta ainult mind.
Esmaspäeval jäin ilma õpside jõulupeost, sest Tema ärasaatmise tõttu läks mul veidi kauem. Veel enne aga viisin teiste kätte ära kaasaostetud snäkid ja hoiatasin, et tulen hiljem ise. Leppisime kokku, et helistan valmis saades ja saan täpsemad instruktsioonid tulemiseks, aga kui see aeg kätte jõudis, ei võtnud mitte keegi telefoni. Nii ma siis istusingi õnnetust ja teadmatuses Viru keskuses üle tunni aja. Vaid vahetult enne kontserti sain nad kätte. Ja selle asemel, et keegi vabandaks, et mu lihtsalt ära unustasid või mida iganes nad mõtlesid üldse - esimene lause kohtudes oli kerge rünnak. Vihje minu kingituse maha unustamisele. Kas see on siis olulisem kui mina ise? Pealegi oli see juba kaks tundi Silmarõõmuga teel minu juurde olnud. Tohutud ummikud olid ju täna lumetormile. Aga üks kord on andestatav eks. Edasi oli ju tore ka.
Aga kolmapäeval juhtus see jälle. Siis unustati terve meie rühma õpsid õhku rippuma. Pidime kõik koos "autodega" liikuma ürituse toimumiskohta, viimasel hetkel veel kästi mingit stuffi kaasa võtta. Ja siis ei kippu ega kõppu. Kell oli juba väga palju ja meie naiivselt ootasime, et küll nad kohe võtavad ühendust või jõuavad meie juurde. Tühjagi. Ise helistades saime veel vastu pead, et miks me juba ise kohale pole tulnud. Neil olid autod täis olnud ja nad olid ära läinud. No tore. Meie teeme hilinevate lapsevanemate tõttu ületunde ja siis jäetakse meid infoauku. Kui keegi oleks enne öelnud, et Maria, kas sa saad ise autoga tulla või et tulge palun ise ühistranspordiga, oleks kõik korras olnud. Aga jätta meid koos asjadega ripakile lihtsalt? Uriseseime kõik kõvasti. Keegi ei tahtnud minema hakatagi sellele üritusele, aga meie käes oli teistele vajalikke asju. Polnud valikut. Nii me siis tormasime ühistranspordiga ja matkasime veel jala ka pikalt. Ja siis kiirustati meid veel tagant. nagu oleksime ise süüdi oma hilinemises, mida õnneks peaaegu vältida suutsime. Jällegi - isegi mitte kahetsevaid nägusid. Väga nõme tunne oli, aga tuli head nägu teha suure seltskonna ees. Sellegipooelst veetsime pea terve ürituse kirudes. Kõiki ja kõike. Tõeline jõulutunne kohe.
2 kommentaari:
Mulle jäi arusaamatuks - MIKS on vaja teha viisakat nägu, kui niimoodi käitutakse?
Et ka edaspidi normaalselt suhelda saaks. Ja sest väga palju oli mitte milleski süüdi olevaid asjaosalisi ning täiesti asjasse mitte segatuid - ütleme siis kliente - minu jaoks lapsi ja lapsevanemaid, kelle ees ei saa tülitseda ning keda ei sobi kahe tule vahele kannatama jätta. Aga eks näis, mis sellest saab.
Postita kommentaar