Et siis järjega täpselt nädala ajast maas õhtus, mil võtsin ka Sandra kaasa ja läksime tema ning Omariga linna peale. Jõin alustuseks ära oma esimese millimallika ja oi, see oli kole! Järgnes väga roosa kokteil Patrickus, mis asja nii palju paremaks tegi, kuigi ise suurem asi ei olnud.
Meil oli plaan lihtsalt mööda tänavat jalutada ja baare järjest ette võtta, aga Tonicus olid vaid oma töötajad kohal ja seega järgnes Nimega või Nimeta - jälle ma ei tea, kumb see on. Seal sai kõige paremaid kirjusid kokteile ning viimaks hakkasid need end ka tunda andma.

Juba parajasti lõbusatena pidime kohtuma mingite teiste Omari tuttavatega, kes tutvustasid meile ühte väga armsat sisehoovi peidetud söögi-joogikohta, kus iga tool isemoodi ja üks kiilas mees luulet loeb. Või luges. Aga sealt ajas meid vihm üsna varsti ära.

Meie viimaseks peatuseks oli mingi itaalia vinoteek, kus mulle ka kell üksteist süüa serveeriti. Nämmad mereelukad jahusoolikate vahel. Selgus veel, et ühel neiul meie kambast on sünnipäev ja teine tunneb Katsi - jälle see väike Eesti. Kolmas aga oli minuga lausa nimeni sarnane ja neljandal oli täpipealt sama veinide maitse:D Aga jutt täitsa jooksis ja mul oli tore. Sandra aga oli väsinud ja mossis ja arusaadav ka pärast öötööd ning mõnda tundi und. Seega läksid meie teed teistest juba keskööl lahku, kuigi meid igati ka mujale kaasa meelitada prooviti. Oleksin hea meelega läinud, kui poleks teadnud, et stardime varahommikul folgile. Jäime veel napilt viimastest bussidest maha ja jalutasime vastu ööd koju. Ja siis tuli veel asju pakkima hakata - pole vist vaja mainida, et hommik oli kole. Aga folk on omaette teema ja väärib ka eraldi posti.