Võtsin töölt paar päeva vabaks, et võib-olla viimast korda end rahvaüritusel nelja päevaga segaseks rabeleda. Ärge küsige. Ma ju tuntud masohhist. Niisiis seadsimegi neljapäeva hommikul oma sammud bussijaama poole, et koos paljude teistega üks kord aastas Viljandi ära rahvastada. Ärge saage valesti aru, see on armas väike linn, aga on hea, et see vahel ka rohkem rahvast ligi tõmbab.
Nagu arvata võis, ise me ühtegi kontserti ei näinud - isegi ei kuulnud - aga oli tore. Samas tundsin kolmandaks päevaks, et no enam ei taha. Enam ei tundu tore ja naljakas valutavatel jalgadel pool ööpäeva jutti püsti seista, vahel ehk minutiks pingiäärele toetudes ja saiakesi kolme jaona süües, sest pikemaid pause ei tekkinud ja ometi räägiti kehvast kassast. Kui palju hullem saaks siis töökoormus olla. Enim aga ärritavad mind idioodid, kes kõige üle virisevad. Kel on kahju välja käia ühte eurost müntigi, et oma lapse näole naeratus kutsuda ja kes kvaliteedi üle virisevad ilma, et oleks asju lähemalt vaadanudki. Samuti need, kes on jõudnud suureks kasvada vist kordagi ühtegi flööti katsumata ning järjekindlalt igal võimalikul valel viisil seda nüüd suhu topivad. Sellised asjad olid võib-olla alguses naljakad, aga üldiselt lihtsalt šokeerivad oma rumalusega. Vahel tundub, et inimesed üldse ei mõtle ka.
Samas on muidugi ka karjade viisi kenasid ja toredaid inimesi, kes käituvad sinuga viisakalt ja paistavad mõistvat, mida tähendavad need "peopäevad" meile. Nad huvituvad uutest ja põnevatest instrumentidest ning neile seletan ja näitangi asju rõõmuga. Isegi selliseid, mida enam vaadatagi ei tahaks, sest tean, et sadade kordade ette mängimise kasutegur on olnud ümmargune null - pole mitte ühtegi ostetud mitme päeva jooksul. Aga alati on üllatajaid, kes oma rahakotid alles viimastel päevadel üles leiavad ja siis kohati ka asjalikke asju kirevate asemel ostavad. Ja mul on hea meel, kui minu soovituse alusel keegi saab millegi suurepärase omanikuks. Sest ma nagunii ei promo kunagi asju, mis mulle ei meeldi. Ja ma usun, et kui pilli osta, siis võiks see siiski olla ehe ning kvaliteetne - mitte tingimata kõige kallim, aga tõenäoliselt kõige odavam ka asja ära ei aja.
Vahel kohtab seal ka tõeliselt huvitavaid ja kummalisi tüüpe. Näiteks pisikest kasvu mees, kes vaarus pillide kuhja all, mille ta enda külge korraga mängimiseks kinnitanud oli. Või noor karvane mees, kes ei saa parmupilli mängida, sest polnud hambaid, mille vastu seda toetada. Või kaks tüüpi, kellest üks parmupilli mängis samal ajal, kui teine dramaatilise tantsu taustal toitu suust välja ajas. Või vanapapi, kes tuleb kolmandal päeval minuga juttu rääkima ja ütleb, et ainult minu ja minu silmade pärast ta meie putkast korduvalt mööda käinud ongi ning kõige tipuks mulle suupilli loo esitab. Ei teadnud, kas olla meelitatud või punastada kohmetust tekitavast situatsioonist.
Muidugi külgelööjaid on teisigi, kuigi sel aastal hakkasin juba muretsema, et tohoh - kas neid ei tulegi või ei ole ma enam huviobjekt. Pigem tulidki meelitama vanemad isased. Aga see selleks. Mind nagunii ei huvita hetkel uued isased. Isegi mitte delikatessküpsis, kellest Sandra lähemalt rääkis. Aga minu meelest tema üles laetud pilt on nii mittemidagiütlev ja teda peab lihtsalt päris elus nägema, et aru saada, mis ta eriliseks teeb.
Muidugi saime ka ise Sandraga oma pillimänguoskusi täiendada ja end ületada lapseilaseid pille nõudmisel ise proovides ja oli ülimalt tore näha taas ülemust ja tema naist, kes meile suureks oli. Saime muljetada oma India kogemustest ning niisama ka jutustada, aga ega selleks eriti aega ei jäänud kõige muu kõrvalt. Ning ülemus oma sitarimänguga oli muidugi muljetavaldav.
Mõned hetked olid kohe nii hullumeelselt kiired, et meid oli leti taga kaks ja inimesi leti ees ridade kaupa üle üksteise õlgade kõõritamas. See muidugi tähendab, et on üsna suur oht millesti lihtsalt ilma jääda, aga me ei saa sinna midagi teha.
Ahjaa... kõige-kõigemast tüübist ma unustasin rääkida. Nimelt käis meie juures ikka ja jälle üks poiss, kel vist igav oli. Alguses vaidlustas ta minu väite ühe instrumendi nime ja eesmärgi kohta. Alusetult muidugi. Siis hakkas kõike muud läbi proovima ja hinna üle kauplema. Ta oleks oma raha eest ilusti ühe asja saanud, aga tahtis kahte ja ma ei näinud põhjust nii odava kraami puhul ka nii suurelt vastu tulla. Kuni siis tüüp küsis, kes ettevõtte omanikud on. Mul oli ikka karp lahti. Mõtlesin juba ta pikalt saata, aga juhatasin lõpuks ikka ülemuseni. Ja saate aru - väikemees läks ja kauples omale soovitud allahindluse välja. Andsin talle pillid sendikuhila vastu. Ta oli palunud mul enne oma raha üle lugeda ja nüüd - pange tähele - käskis mul taas kontrollida, kas ikka on õige summa. Ma pidin naerma purskama, sest ma ju teadsin, et tegu pole nii või naa õige summaga ja ülemus lihtsalt oli heas tujus ning põhimõtteliselt kinkis talle ühe vile. Igatahes, lootsin, et ta läheb ära, sest ta hakkas oma küsimuste ja kommentaaridega juba väga tüütuks muutuma ning samas ei saanud ma teiste klientidega tegeleda ega pääsenud nood kaubale ligi.
Aga ei! Ta tuli veel ja veel. Mingiks hetkeks oli ta kuskilt raha juurde hankinud. Või ehk oli see tal kogu aeg, aga ta lihtsalt ei tahtnud nii palju mulle välja käia. Nüüd siis tuli ta ja ostis kaks enda omaga sarmast flööti veel ja ütles ausalt, et kavatseb need kuskil kallimalt maha müüa.
Ma müüsin talle pillid ega suutnud enam seda kõike enda teada hoida. Ka teised imestasid, kui kummalise kujuga tegemist on. Aga ta tuli veel ja veel. Ta suutiski ühe flöödi kasumiga maha müüa ning edaspidi hakkas ta käituma nagu üks meist, klientidele ise asju soovitama ja nendega jutustama. Närviline, nagu ma viimasel ajal olen, sain juba päris kurjaks, sest mulle paistis, et enamik klientidest ei pidanud teda ei naljakaks ega kasulikuks ja ta lihtsalt segas. Aga õnneks rohkem temaga suuremaid seiklusi ei olnud - võib-olla seepärast, et korra tema poole jutu pealt vetsu jalutasin. Mind tõesti ei huvitanud enam, mida ta millestki arvab ja ilmselgelt ei olnud tegu enam naiivse väikse inimesega. Pigem ühe üksildase lapsega, kelle maneeridest võis arvata, et ta liigub rohkem vanainimeste seltskonnas.
Teine tore tüüp tuli õhinal meie juurde ja alustas küsimusega, kas siit saab tasuta pille. Kahjuks pidin talle pettumuse valmistama:) Aga muidugi oli ka palju väga armsaid lapsi ja võrratuid naeratusi, kui lapsele osteti mõni huvitav looduslik pill. Minu meelest on need tahtmatud naerunäod palju enamat väärt, kui vanemad välja käima pidid, aga kindlasti kõik ei nõustu minuga. Minust saab vist väga hellitav vanem kunagi ja kohe raudselt saab meie kodus olema palju eksootilisi naturaalseid instrumente.
Muide, ma olen nüüd täiesti veenudnud, et Sandra ümbruskonnas on keegi korraldanud massipsühhoosi ja neile kõigile sisendanud, et tal on sugulane nimega Henri. Nimelt olen kolme suve jooksul juba kaks korda mitu päeva tema toas elanud ja temast nii palju kuulnud, aga sellest kummitusest pole isegi ühtegi pilti väljas ja vahepeal tekkivad või kaduvad meesteasjad ei veennud mind. Ei veennud ka Sandra väide, et ta nägi aknast Henri kätt, sest ma ei näinud ühtegi kätt ja ta oli just enne seda üht võõrast poissi mulle Henri pähe serveerinud.
Järgmisel päeval üritasdi ka too poiss ja tema pruut mulle selgeks teha, et Henri on olemas ja et soovi korral võin teda ka kõrvaltuppa vaatama minna, aga mõni minut hiljem tulid nad ise häbenedes tagasi ja tunnistasid, et pole seal ühtegi Henrit. Ka Sandra välja pakutud DNA-test ei oleks mind veennud, sest tema plaan võtta toas rippunud hommikmantlilt välja kukkunud karvu ei oleks mind sugugi just Henri-nimelise tegelase olemasolus veennud ja nii ongi kaks folki müüdunud kummitusega koos elades, teda kordagi päriselt nägemata. Juba väga naljakas on:D
Nagu arvata võis, ise me ühtegi kontserti ei näinud - isegi ei kuulnud - aga oli tore. Samas tundsin kolmandaks päevaks, et no enam ei taha. Enam ei tundu tore ja naljakas valutavatel jalgadel pool ööpäeva jutti püsti seista, vahel ehk minutiks pingiäärele toetudes ja saiakesi kolme jaona süües, sest pikemaid pause ei tekkinud ja ometi räägiti kehvast kassast. Kui palju hullem saaks siis töökoormus olla. Enim aga ärritavad mind idioodid, kes kõige üle virisevad. Kel on kahju välja käia ühte eurost müntigi, et oma lapse näole naeratus kutsuda ja kes kvaliteedi üle virisevad ilma, et oleks asju lähemalt vaadanudki. Samuti need, kes on jõudnud suureks kasvada vist kordagi ühtegi flööti katsumata ning järjekindlalt igal võimalikul valel viisil seda nüüd suhu topivad. Sellised asjad olid võib-olla alguses naljakad, aga üldiselt lihtsalt šokeerivad oma rumalusega. Vahel tundub, et inimesed üldse ei mõtle ka.
Samas on muidugi ka karjade viisi kenasid ja toredaid inimesi, kes käituvad sinuga viisakalt ja paistavad mõistvat, mida tähendavad need "peopäevad" meile. Nad huvituvad uutest ja põnevatest instrumentidest ning neile seletan ja näitangi asju rõõmuga. Isegi selliseid, mida enam vaadatagi ei tahaks, sest tean, et sadade kordade ette mängimise kasutegur on olnud ümmargune null - pole mitte ühtegi ostetud mitme päeva jooksul. Aga alati on üllatajaid, kes oma rahakotid alles viimastel päevadel üles leiavad ja siis kohati ka asjalikke asju kirevate asemel ostavad. Ja mul on hea meel, kui minu soovituse alusel keegi saab millegi suurepärase omanikuks. Sest ma nagunii ei promo kunagi asju, mis mulle ei meeldi. Ja ma usun, et kui pilli osta, siis võiks see siiski olla ehe ning kvaliteetne - mitte tingimata kõige kallim, aga tõenäoliselt kõige odavam ka asja ära ei aja.
Vahel kohtab seal ka tõeliselt huvitavaid ja kummalisi tüüpe. Näiteks pisikest kasvu mees, kes vaarus pillide kuhja all, mille ta enda külge korraga mängimiseks kinnitanud oli. Või noor karvane mees, kes ei saa parmupilli mängida, sest polnud hambaid, mille vastu seda toetada. Või kaks tüüpi, kellest üks parmupilli mängis samal ajal, kui teine dramaatilise tantsu taustal toitu suust välja ajas. Või vanapapi, kes tuleb kolmandal päeval minuga juttu rääkima ja ütleb, et ainult minu ja minu silmade pärast ta meie putkast korduvalt mööda käinud ongi ning kõige tipuks mulle suupilli loo esitab. Ei teadnud, kas olla meelitatud või punastada kohmetust tekitavast situatsioonist.
Muidugi külgelööjaid on teisigi, kuigi sel aastal hakkasin juba muretsema, et tohoh - kas neid ei tulegi või ei ole ma enam huviobjekt. Pigem tulidki meelitama vanemad isased. Aga see selleks. Mind nagunii ei huvita hetkel uued isased. Isegi mitte delikatessküpsis, kellest Sandra lähemalt rääkis. Aga minu meelest tema üles laetud pilt on nii mittemidagiütlev ja teda peab lihtsalt päris elus nägema, et aru saada, mis ta eriliseks teeb.
Muidugi saime ka ise Sandraga oma pillimänguoskusi täiendada ja end ületada lapseilaseid pille nõudmisel ise proovides ja oli ülimalt tore näha taas ülemust ja tema naist, kes meile suureks oli. Saime muljetada oma India kogemustest ning niisama ka jutustada, aga ega selleks eriti aega ei jäänud kõige muu kõrvalt. Ning ülemus oma sitarimänguga oli muidugi muljetavaldav.
Mõned hetked olid kohe nii hullumeelselt kiired, et meid oli leti taga kaks ja inimesi leti ees ridade kaupa üle üksteise õlgade kõõritamas. See muidugi tähendab, et on üsna suur oht millesti lihtsalt ilma jääda, aga me ei saa sinna midagi teha.
Ahjaa... kõige-kõigemast tüübist ma unustasin rääkida. Nimelt käis meie juures ikka ja jälle üks poiss, kel vist igav oli. Alguses vaidlustas ta minu väite ühe instrumendi nime ja eesmärgi kohta. Alusetult muidugi. Siis hakkas kõike muud läbi proovima ja hinna üle kauplema. Ta oleks oma raha eest ilusti ühe asja saanud, aga tahtis kahte ja ma ei näinud põhjust nii odava kraami puhul ka nii suurelt vastu tulla. Kuni siis tüüp küsis, kes ettevõtte omanikud on. Mul oli ikka karp lahti. Mõtlesin juba ta pikalt saata, aga juhatasin lõpuks ikka ülemuseni. Ja saate aru - väikemees läks ja kauples omale soovitud allahindluse välja. Andsin talle pillid sendikuhila vastu. Ta oli palunud mul enne oma raha üle lugeda ja nüüd - pange tähele - käskis mul taas kontrollida, kas ikka on õige summa. Ma pidin naerma purskama, sest ma ju teadsin, et tegu pole nii või naa õige summaga ja ülemus lihtsalt oli heas tujus ning põhimõtteliselt kinkis talle ühe vile. Igatahes, lootsin, et ta läheb ära, sest ta hakkas oma küsimuste ja kommentaaridega juba väga tüütuks muutuma ning samas ei saanud ma teiste klientidega tegeleda ega pääsenud nood kaubale ligi.
Aga ei! Ta tuli veel ja veel. Mingiks hetkeks oli ta kuskilt raha juurde hankinud. Või ehk oli see tal kogu aeg, aga ta lihtsalt ei tahtnud nii palju mulle välja käia. Nüüd siis tuli ta ja ostis kaks enda omaga sarmast flööti veel ja ütles ausalt, et kavatseb need kuskil kallimalt maha müüa.
Ma müüsin talle pillid ega suutnud enam seda kõike enda teada hoida. Ka teised imestasid, kui kummalise kujuga tegemist on. Aga ta tuli veel ja veel. Ta suutiski ühe flöödi kasumiga maha müüa ning edaspidi hakkas ta käituma nagu üks meist, klientidele ise asju soovitama ja nendega jutustama. Närviline, nagu ma viimasel ajal olen, sain juba päris kurjaks, sest mulle paistis, et enamik klientidest ei pidanud teda ei naljakaks ega kasulikuks ja ta lihtsalt segas. Aga õnneks rohkem temaga suuremaid seiklusi ei olnud - võib-olla seepärast, et korra tema poole jutu pealt vetsu jalutasin. Mind tõesti ei huvitanud enam, mida ta millestki arvab ja ilmselgelt ei olnud tegu enam naiivse väikse inimesega. Pigem ühe üksildase lapsega, kelle maneeridest võis arvata, et ta liigub rohkem vanainimeste seltskonnas.
Teine tore tüüp tuli õhinal meie juurde ja alustas küsimusega, kas siit saab tasuta pille. Kahjuks pidin talle pettumuse valmistama:) Aga muidugi oli ka palju väga armsaid lapsi ja võrratuid naeratusi, kui lapsele osteti mõni huvitav looduslik pill. Minu meelest on need tahtmatud naerunäod palju enamat väärt, kui vanemad välja käima pidid, aga kindlasti kõik ei nõustu minuga. Minust saab vist väga hellitav vanem kunagi ja kohe raudselt saab meie kodus olema palju eksootilisi naturaalseid instrumente.
Muide, ma olen nüüd täiesti veenudnud, et Sandra ümbruskonnas on keegi korraldanud massipsühhoosi ja neile kõigile sisendanud, et tal on sugulane nimega Henri. Nimelt olen kolme suve jooksul juba kaks korda mitu päeva tema toas elanud ja temast nii palju kuulnud, aga sellest kummitusest pole isegi ühtegi pilti väljas ja vahepeal tekkivad või kaduvad meesteasjad ei veennud mind. Ei veennud ka Sandra väide, et ta nägi aknast Henri kätt, sest ma ei näinud ühtegi kätt ja ta oli just enne seda üht võõrast poissi mulle Henri pähe serveerinud.
Järgmisel päeval üritasdi ka too poiss ja tema pruut mulle selgeks teha, et Henri on olemas ja et soovi korral võin teda ka kõrvaltuppa vaatama minna, aga mõni minut hiljem tulid nad ise häbenedes tagasi ja tunnistasid, et pole seal ühtegi Henrit. Ka Sandra välja pakutud DNA-test ei oleks mind veennud, sest tema plaan võtta toas rippunud hommikmantlilt välja kukkunud karvu ei oleks mind sugugi just Henri-nimelise tegelase olemasolus veennud ja nii ongi kaks folki müüdunud kummitusega koos elades, teda kordagi päriselt nägemata. Juba väga naljakas on:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar