Eilne oli jälle natuke omamoodi päev. Või pigem õhtu, sest päeva esimese poole olin kodus karmi mõttetööd teinud ja kui siis enam üksi ekraanil paiknev sõna arusaadav ei olnud, otsustasin, et pean ka seda haruldaselt ilusat ilma lähemalt vaatama minema.
Ja läksimegi Aivariga Piritale jalutama. Mina muidugi kiikasin pidevalt sealseid rulluisutajaid, et end kuidagi panna ja minu rõõmuks tundus, et on teisigi, kes end neil veel väga vabalt ei tunne. Ei ole ma ainus ebakindel hädapätakas ja ei kavatse alla ka anda.
Igatahes, teine suurem plaan oli ka. Tahtsin enne sügist ikka katusekino ära näha ja kuna oli laupäev ning seal näidati filmi Tuulest viidud, siis ei jäänudki ühtegi kahtlust - ostsime piletid ära ja jalutuskäigult naastes tuli leida vaid tee, mis pärast poodide sulgemisaega Viru keskuse katusele viiks. Soovitan teistelgi huvitatutel selleks aega varuda, sest mingeid skeeme küll polnud, liftid ei tööta ja suured nooltega plakatid seal kõrval on petekaks ning ka kõik turvamehed ei oska aidata.
Koht ise oli väga positiivseks üllatuseks. Mugavad vanaaegsed lamamistoolid ja isiklikud kõrvaklapid, baar, mis pakkus nii kakaod kui vahuveini sangriasid ja fliispleedid, mis öö laskudes filmiarmastajaid soojas hoiaksid. Mmmm... ja kuna maniakke, kes öösel neli tundi õues vana filmi vaadata tahaksid, polnud just väga palju, saime ka head kohad.
See ja üle igasuguste ootuste huvitav film lasidki õhtut nautida vaid vähese värisemisega. Ja need neli tundi möödusid kui lennates omapäraste tegelaskujude seltsis. Ideaalne ilm oli ka. Aga kuna mul oli juba nüüd külm, siis ei kujuta hästi ettegi, kas seal ka külmema ilmaga tore oleks.
Öösel jalutasime veel läbi linna minu juurde, kus puhusime tema jaoks vaid madratsi täis ja siis peaaegu kohe ära kukkusime, et täna kella kahe paiku ärgata:D
Ja läksimegi Aivariga Piritale jalutama. Mina muidugi kiikasin pidevalt sealseid rulluisutajaid, et end kuidagi panna ja minu rõõmuks tundus, et on teisigi, kes end neil veel väga vabalt ei tunne. Ei ole ma ainus ebakindel hädapätakas ja ei kavatse alla ka anda.
Igatahes, teine suurem plaan oli ka. Tahtsin enne sügist ikka katusekino ära näha ja kuna oli laupäev ning seal näidati filmi Tuulest viidud, siis ei jäänudki ühtegi kahtlust - ostsime piletid ära ja jalutuskäigult naastes tuli leida vaid tee, mis pärast poodide sulgemisaega Viru keskuse katusele viiks. Soovitan teistelgi huvitatutel selleks aega varuda, sest mingeid skeeme küll polnud, liftid ei tööta ja suured nooltega plakatid seal kõrval on petekaks ning ka kõik turvamehed ei oska aidata.
Koht ise oli väga positiivseks üllatuseks. Mugavad vanaaegsed lamamistoolid ja isiklikud kõrvaklapid, baar, mis pakkus nii kakaod kui vahuveini sangriasid ja fliispleedid, mis öö laskudes filmiarmastajaid soojas hoiaksid. Mmmm... ja kuna maniakke, kes öösel neli tundi õues vana filmi vaadata tahaksid, polnud just väga palju, saime ka head kohad.
See ja üle igasuguste ootuste huvitav film lasidki õhtut nautida vaid vähese värisemisega. Ja need neli tundi möödusid kui lennates omapäraste tegelaskujude seltsis. Ideaalne ilm oli ka. Aga kuna mul oli juba nüüd külm, siis ei kujuta hästi ettegi, kas seal ka külmema ilmaga tore oleks.
Öösel jalutasime veel läbi linna minu juurde, kus puhusime tema jaoks vaid madratsi täis ja siis peaaegu kohe ära kukkusime, et täna kella kahe paiku ärgata:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar