Sõna otseses mõttes. Neljapäeval oli siis esimene intervjueerimise päev, mil pidin suurkliendile külla minema ja oma ala eksperdiga silmitsi seisma. Põlved ikka värisesid küll, aga seda enam oli mul hea meel, et olin tulnud koos asjaliku kolleegiga, kes mind korduvalt kitsikusest päästis. Lisaks oli omavahel tore paremini tuttavaks saada ja see, et tema noorem laps minu vanune on, ei tekitanud ka suhtlemisel mingeid piire. Lõõpisime nii, et vähe pole.
Pärast kordades oodatust pikemaks kujunenud intervjuud sain katsuda loomi ja tore klient üritas mind enda juurde tööle meelitada - müügiargumendiks seal töötavate abiellumiseas noormeeste suur hulk. Kahjuks ei osutunud üksi neist mind kui ilmaimet vaadanud tüüpidest arvestatavaks. Aga loomad ise olid ägedad. Nägin ka meie tooteid lähemalt ja sain mitmesajaruutmeetrise sitabasseini äärel kõlkuda. Kõige-kõigemad olid muidugi vastsündinud vasikad, kes mind üldse ei kartnud, pai teha lubasid ja mind siis lakkuma hakkasid. Ma lausa sulasin ja jube raske oli end neist taas eemale sikutada. Ka pärast meeste korduvaid kutseid ja ähvardusi mind kättpidi ära tirida. Lõpuks kolleeg lubas, et toob mulle kontorisse ka ühe kingituseks, aga mind ei hirmutanud see mõte üldse. Lubasin talle latte piima ja lehmakommi anda ning kui ta tahab, siis minu poolest võib ta kõik me kontori sõnajalad ära süüa.
Kahjuks teisele intervjuule me ei jõudnudki, sest tüübi kannatus oli katkenud juba pool tundi pärast umbmäärase kohtumisajavahemiku läbi saamist. Selle asemel läksime siis hoopis teistele klientidele külla ja mul oli väga tore päev.
Päike lõõskas ja loodus kutsus. Käisime ka üsna harukordses maasööklas, mille eest mind juba uksel hoiatati ja kus prae mahlaklaasi hinnaga sai. Kõige šokeerivam oli aga siiski naise tualeti kraanikausi äärel paiknev suur pruun pesuseebi käntsakas, milletaolisi ma vist küll ligi kakskümmend aastat kohanud ei ole.
Järgmine peatuspaik oli kusagil Pärnumaal peres, kelle kaunis kodukohas kasvavad lisaks vissimuudele ka kanad, kassid-koerad ja jaanalinnud. Viimastega tegimegi tutvust pererahva ootamise ajal. Olime valmis mõelnud juba ka head alibid juhuks, kui mõnda kutsuvasse aeda raksu läheme ja vahele jääme, aga hiljem saime hoopis sõimata, et miks me ei läinud siis. Kes keelas. Klient lubas süüa kodumaiseid vilju palju kulub.
Sõingi ära selle suve esimese eesti õuna ja kõrvale lahke pererahva pakutud kohvi-kooki. Nii soe tunne jäi sisse ja saime ka kaubale, et mõni päev läheme tagasi intervjuud tegema.
Kolmas peatus oli taas ühe suurkliendi juures, kus ka kohe oma kolleegiga kokku põrkasime. Tundub, nagu meid oleks siin Eestis nii tohutult palju, aga eks Eesti ise ole üks väike koht ka. Sain tema müügibussi uudistada ja kellegi kliendi värskelt küpsetatud saiakesi nosida ning siis läksid meie teed taas lahku.
Kuna meil hakkas kahju mehest, kel veel pärast tööpäeva ametlikku lõppugi nelja kliendi külastamine ees ootas, siis tulime appi ja tegime ise ühe käigu veel. Ka seal peres kasvas vasikaid ja üks isend võttis mu lakkumise lausa nii tõsiselt ette, et sõrmi hoidis hallikas karvadega segatud lima koos ja püksidki said läbimärjaks, aga mis siis sellest. Mul oli tore ja teistel naljakas. Ainult armukadedad ja kaitsvad koerad tegid mind veidi murelikuks. Ja koju tagasi saingi juba kella kaheksaks.
Et siis kõik see üle äärte ajav energia maha ladida, haarasin rõõmuga Katsu ettepanekust veel vastu ööd randa jalutada. Saime taas veidi rääkida ning öösel tuli ülihea uni.
P.S. Sel nädalal vihjati ka, et minust võiks aasta pärast vabalt järelturu müügijuht saada ja minu üllatunud-kohkunud-austatud oleku miks-küsimusele tuli vastuseks vaid, et sest mehed austavad mind ja mitte igaüks ei suuda nende austust ära teenida. Aga eks elu näita, mis saama hakkab.
Pärast kordades oodatust pikemaks kujunenud intervjuud sain katsuda loomi ja tore klient üritas mind enda juurde tööle meelitada - müügiargumendiks seal töötavate abiellumiseas noormeeste suur hulk. Kahjuks ei osutunud üksi neist mind kui ilmaimet vaadanud tüüpidest arvestatavaks. Aga loomad ise olid ägedad. Nägin ka meie tooteid lähemalt ja sain mitmesajaruutmeetrise sitabasseini äärel kõlkuda. Kõige-kõigemad olid muidugi vastsündinud vasikad, kes mind üldse ei kartnud, pai teha lubasid ja mind siis lakkuma hakkasid. Ma lausa sulasin ja jube raske oli end neist taas eemale sikutada. Ka pärast meeste korduvaid kutseid ja ähvardusi mind kättpidi ära tirida. Lõpuks kolleeg lubas, et toob mulle kontorisse ka ühe kingituseks, aga mind ei hirmutanud see mõte üldse. Lubasin talle latte piima ja lehmakommi anda ning kui ta tahab, siis minu poolest võib ta kõik me kontori sõnajalad ära süüa.
Kahjuks teisele intervjuule me ei jõudnudki, sest tüübi kannatus oli katkenud juba pool tundi pärast umbmäärase kohtumisajavahemiku läbi saamist. Selle asemel läksime siis hoopis teistele klientidele külla ja mul oli väga tore päev.
Päike lõõskas ja loodus kutsus. Käisime ka üsna harukordses maasööklas, mille eest mind juba uksel hoiatati ja kus prae mahlaklaasi hinnaga sai. Kõige šokeerivam oli aga siiski naise tualeti kraanikausi äärel paiknev suur pruun pesuseebi käntsakas, milletaolisi ma vist küll ligi kakskümmend aastat kohanud ei ole.
Järgmine peatuspaik oli kusagil Pärnumaal peres, kelle kaunis kodukohas kasvavad lisaks vissimuudele ka kanad, kassid-koerad ja jaanalinnud. Viimastega tegimegi tutvust pererahva ootamise ajal. Olime valmis mõelnud juba ka head alibid juhuks, kui mõnda kutsuvasse aeda raksu läheme ja vahele jääme, aga hiljem saime hoopis sõimata, et miks me ei läinud siis. Kes keelas. Klient lubas süüa kodumaiseid vilju palju kulub.
Sõingi ära selle suve esimese eesti õuna ja kõrvale lahke pererahva pakutud kohvi-kooki. Nii soe tunne jäi sisse ja saime ka kaubale, et mõni päev läheme tagasi intervjuud tegema.
Kolmas peatus oli taas ühe suurkliendi juures, kus ka kohe oma kolleegiga kokku põrkasime. Tundub, nagu meid oleks siin Eestis nii tohutult palju, aga eks Eesti ise ole üks väike koht ka. Sain tema müügibussi uudistada ja kellegi kliendi värskelt küpsetatud saiakesi nosida ning siis läksid meie teed taas lahku.
Kuna meil hakkas kahju mehest, kel veel pärast tööpäeva ametlikku lõppugi nelja kliendi külastamine ees ootas, siis tulime appi ja tegime ise ühe käigu veel. Ka seal peres kasvas vasikaid ja üks isend võttis mu lakkumise lausa nii tõsiselt ette, et sõrmi hoidis hallikas karvadega segatud lima koos ja püksidki said läbimärjaks, aga mis siis sellest. Mul oli tore ja teistel naljakas. Ainult armukadedad ja kaitsvad koerad tegid mind veidi murelikuks. Ja koju tagasi saingi juba kella kaheksaks.
Et siis kõik see üle äärte ajav energia maha ladida, haarasin rõõmuga Katsu ettepanekust veel vastu ööd randa jalutada. Saime taas veidi rääkida ning öösel tuli ülihea uni.
P.S. Sel nädalal vihjati ka, et minust võiks aasta pärast vabalt järelturu müügijuht saada ja minu üllatunud-kohkunud-austatud oleku miks-küsimusele tuli vastuseks vaid, et sest mehed austavad mind ja mitte igaüks ei suuda nende austust ära teenida. Aga eks elu näita, mis saama hakkab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar