Torbikud

Kolmapäev oli siis päriselt Sandra sünnipäev ja ühtlasi harukordne päev, mil sai Dalai Lamat Eestis näha. Niisiis oligi meil Sandraga diil, et läheme nui neljaks seda vaatama ja pärast välja sööma.

Hommik aga oli karm. Sain kliendi käest ebaõiglaselt niimoodi sõimata, et ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ja Piret tõi kuskilt konjakipudeli ja käskis mul juua. Muidugi see, et ma nutune olin, levis ka kolleegide seas kulutulena, aga õnneks olid kõik väga mõistvad ja toetavad ja lõpuks sain konjakita asjast üle. Aga jätkuvalt vihkan seda, kui parandamatult nõrk ma olen.

Igatahes, päeva jooksul sai selgeks, et töölt läheme Lamat kuulama lausa kolmekesi ja nii ma siis alguses hängisingi seal kolleegidega - nii paistis see ka veidi vähem tööluusina. Sandra muidugi solvus ära, et ma kohe neid otsima ei tulnud ja viskas toru ära, aga ma ju teadsin, et ta on koos Riinuga ja kõik on hästi. Lisaks oli seal ju tohutu rahvamass, millest üsna võimatu teisi leida.

Kui ma siis ükskord selle katsumuse ette võtsin, selguski, et nad on end kuskile keskele pressinud ja pidin sinna pidevalt vabandades läbi teiste trügima. Otsing tulemusi ei andnud ja siis mingi hetk hakkas keegi mutike mu peale karjuma, et julgen seal telefoniga teda segada. Nojah. Vaatasingi siis mõnda aega maailmakuulsust üksi ja üritasin kõigest väest ta sõnumile keskenduda, aga ei tulnud välja nii hästi kui tahtnuksin.

Mingi hetk sain Sandralt uue kõne, et tal olla paha hakanud ja siis sain veel neid taga otsida. Sellega Lama kuulamine piirduski ja kui tal veidi parem hakkas, läksime siiski sushit otsima. Tema jaoks oli selline toore kala söömine uudne kogemus ja ega minagi seda tihti ei tee - pulkadega oli veidi veel õudsem. Kartsin kogu aeg, et need erinevad sushid lendavad käest või kukuvad sülle, aga midagi hullu ei juhtunudki. Seekord sain ka igasuguseid huvitavaid variante proovida, kuni reaalselt rohkem ei mahtunud. Soovitud macha rohelise tee jäätisekokteil oli ju ka veel enne soolast serveeritud. Ja nüüd ma jälle ei taha tükk aega toorest kala näha, aga see selleks. Koht ise oli minu meelest üsna kummaline. Tibatilluke ning ülerahvastatud - kiitus nende toidule - aga mingid animejoonised roosas ruumis ei olnud minu stiil. Oleksin eelistanud midagi stiilsemat ja minimalistlikus aasia stiilis.

Kuna kell oli liikunud väga kiiresti, ei hakanud ma enam viieks minutiks tööle tagasi tormama ja otsustasime hoopis koju jalutada. Lootsime nii kõhtu veidi ruumi saada.

Teel käisime ka poest läbi ning saime pähe mingite poolpaljaste animebeibedega sünnipäevatorbikud, aga see eest sai palju naljakaid pilte. Mina sushit söömas on muidugi täiesti omaette klass ja seeria, aga pärast tuli ka mõningaid ilusaid. Otsisime taas huvitavaid taustu ja sundisin Sandrat minema suspedes postripoisi hargivahet katsuma:D Eks ta ikka itsitas ja punastas, aga meil oli s*tta kanti lõbus:) And no harm done too.

Õhtu veetsime Riinuga kahekesi screensaverit jõllitades - jah, jälle - ning siis saigi päev otsa.

Sain sel päeval ka kurva uudise - vanaema mees oli pärast pikka haigust ära surnud ja eks seda võis ka oodata vanaema kohmaka südamliku sünnipäevakõne peale, aga tuli mulle siiski üllatusena. Samas, tunnistan ausalt, et ma ei oska selle üle eriti kurvastada. Me pole ju kunagi kohtunudki ega sõnagi vahetanud. Kas see teeb minust halva inimese? Mõistusega saan ju aru, et surm on kurb sündmus ja ta oli kallis paljudele, aga minu jaoks ta justkui polekski reaalne isik. Aga ega ma tuttavate surmagi puhul eriti mõistlikult käituda ei oska ja klišeesid ka loopida ei taha. Aga vot selline kummaline mõru šokolaadi maitseline päev oli.