Neljal rattal on kindlam kui kaheksal!

Ehk siis olenemata sellest, et sundisin end sel nädalal lausa kolm korda uisud alla panema ja iga kord pikema ringi tegin, siis olin ikka hirmuhigist märg - eriti tee ületamisel ja mägedel. Seega eelistan siiski autot tema väiksema rataste arvu, aga parema tasakaaluga. Jalad läksid ka kohe pingutusest krampi, aga mulle siiski tundub, et asi paraneb ja üllatasin ennast, et ka oma hästi tasapidi sõitmisega käisin Rocca al Mare kooli juures ca 45 minutiga ära.

Minu esimese pikema sõidu õhtu, mil avastasin, et muidu siledana tundunud teed ei kõlba absoluutselt rullikatega sõitmiseks (nagu ka hiljem proovitud kergliikustee laudsillad), oli ka muud moodi naljakas.

Nimelt käisime pärast autoga poes - et viiks taara ära ja nii - ning tuli kallale hirmus Sprite'i isu ja ostsingi. Auto ees aga kukkus pudel maha. Arvasin, et pole hullu, sest juba enne sai sealt osa ära joodud, aga kui ma siis pudeli rooli taga uuesti lahti keerasin... oo õuduste purskkaevu!

Ma ei suutnud kiiruga midagi teha ka ja nii ma siis istusin koduni loigus ja lootsin, et enamuse magusast limonaadist imevad sisse püksid mitte iste, sest see oleks katastroof. Ja Sandra pidi naerukrampidesse surema, kui nägi KUI märg mu püksitagumik on. Hea, et hoovis üksi olime:D