Jahimehe tütar

Isa kordab mulle seda aeg-ajalt. Et olen jahimehe tütar. Ja eile õhtul kutsus ta mu ootamatult kaasa värskelt lastud looma nülgima. Ma tean, et see kõlab paljude kõrvadele halvasti. Ega ma isegi teadnud, kuidas ma reageerin sellise protseduuri nägemisele. Ma olen ju enamuse oma elust või noh välja arvatud need esimesse elukümnesse jäänud puu otsas elamise aastad selline girly girl olnud. Isa ütles ka, et ta oli kõigeks valmis. Aga mind üllatas mu külmaverelisus. Ei ajanud mind miski oksele. Suutsin isegi veidi aidata. Looma paigal hoida ja veidi isegi noaga töötada. Ja tõesti üllatasin ennast.

Muidu olin ka tubli. Proovisin paljusid erinevaid toite, mida ma muidu ei söö. Isegi selle looma maksa, sest see ei haisenud nagu seal. Aga maitse oli ikka vastik, nii et kuupsentimeetrisest tükist oli enam kui küll.

Muidu oli ka huvitav. Sain jälle palju uut teada. Ja kogeda. Ma vist pole rääkinud teile sellest, mida mu "õde" minust arvab. Tal on minusse juba kaugelt nii palju usku, et tal poleks kohe üldse midagi selle vastu, kui ma DNA testi tegema nõustuks. Sest kes teab - äkki ma veel kipun ta päranduse kallale või äkki issi armastab teda nüüd minu jagu vähem või kes teab? Ma ei tea. Kõik on jaburad põhjused. Ja oleks ta siis mingi teismeline. Aga ok. Ma rohkem endale eelarvamusi ei tekita. Võib-olla ta muidu on väga tore inimene ja tegelikult ma ju väga tahaksin oma vanemat õde-venda ja vanaema tundma õppida. Ma olen ju alati üksiklaps olnud ning kes meist ei oleks õde-venda igatsenud?

Aga vähemalt mõned mu värsked lähikondsed on aktsepteerinud minu olemasolu. Vanaema on vist algusest peale näha küsinud, aga siiani pole see millegipärast veel juhtunud. Loodetavasti ikka varsti juhtub. Isa ennast olen ju küll viimasel ajal tihemini nägema hakanud. Ja väidetavalt isa ja vend on minu au kaitsmiseks lausa ühe mehe lõua loperguseks löönud. Mis on väga meelitav. Kui see tõsi on.

Ahjaa... üks teema veel. Mu isa eile muudkui kallistas mind ja andis mulle põsemusi ja isegi suudles mu kätt. Ja siis rääkis mulle, kui kallis ma talle olen. Kui südamelähedane. Et tema veri. Ja et tal on nii kahju, et ta ei saanud mind kasvatada ja et nüüd, kui ma luban, siis hakkab ta mulle igasuguseid asju õpetama. Ja et miks ma küll teda varem üles ei otsinud. Tema väidab, et see oleks olnud nii lihtne. Aga ma ju proovisin. Ikka ja jälle. Ja edutult. See selleks.

Tegelikult tahtsin rääkida sellest, mida ta mulle ütles. Et olen kallis jne. Ja mitte lihtsalt formaalsusena. Sest ausalt, mina ei suutnud talle samaga vastata, sest ma isegi ei tea, kas ja mida ma tema vastu tunnen. Ju on veidi raske ka end täielikult avada inimesele, kes kakskümmend kaks aastat lihtsalt puudu oli. Ja toob vabanduseks selle, et täitis emale antud lubadust eemale hoida. Kas see peaks minu jaoks vabandus olema? Sest ei ole. Ma saan aru, et ema ei tahtnud temaga enam tegemist teha, aga mina ja ema oleme kaks erinevat isikut ja ma ei suuda kokku lugeda kordi, kus mu silmad on vesiseks läinud teistele oma olematust isast rääkides ja veel kurvem on see, et rohkemgi on kordi, kus ma olen täiesti külma närviga rääkinud lugu Barbie'st, kus isa pidi varsti mulle nuku tooma, aga ei tulnudki tagasi. Ja ma ei tea, kas ja millal juhtub see, et isa on minu jaoks rohkemat kui tuttav, kellega ma muidugi alati kokku saada tahan, aga kellega siiski mingit distantsi hoian. Ja tema tahaks nüüd küll armastavat isa mängida. Nagu ma ei tahaks. Muidugi tahaksin. Aga see on raske minu jaoks. Teda nüüd järsku usaldama hakata. Ma olen isegi tugev ja usaldan inimesi üsna kergesti ning ka andestan palju. Aga ta on natuke erijuhtum. Tegelikult isegi palju. Ja ma ei ole see, kes teise rõõmustamiseks talle valetaks oma tunnete kohta. Ah... mul läks mõte katki. Aga võite soovitusi jagada, kuidas selles olukorras käituda.

Üks asi veel. Erinevus ema ja isa vahel. Nii naljakas, kui see ka ei ole, me oleme temaga peaaegu iga kord seksist rääkinud. Ma ei teagi, miks. Ju ta üritab mulle kiirkorras elu õppetunde anda. Et mida tohib ja mis poleks mõistlik. Mis on naljakas. Aga kohati isegi tore. Ja emaga oleks imelik nii seksist rääkida. Kuid isaga täiskasvanuna suhtlema hakates... miks ka mitte? Meie vahel on nagunii piisav distants, et ei oleks mingit valehäbi.