Nimelt avastasin üks päev, et minu üheksaaastasel väikesel sõbral, kes ei oska veel kingapaelugi kinni siduda ning ei saa ka lukkudest alati jagu, on hakanud kaenla alla karvad kasvama. Võib-olla see ongi normaalne nii vanade eesti poiste puhul - ma omal ajal ei käinud sõprade kaenlaaluseid piilumas - aga minu jaoks oli see suur shokk. Ta on ju veel nii väike ja abitu. Kuidas ta siis saab juba välja näha nagu suur mees? See on jabur vastuolu ju, aga tundub, et aasta-aastalt hakkabki aina enam silma paistma, kuidas ta oma eakaaslastest erineb. Ja mul on kurb selle pärast, sest ma ei tea, kuidas ma saaksin tal aidata teistele järgi jõuda. Kui üldse. Tema sõbrad hakkavad varsti juba tüdrukutest mõtlema ja igasuguseid meelemürke järele katsetama, aga meil kellelgi pole aimugi, milliseks KMi teismeiga kujuneb. Ja minu hirmuks on see aeg juba vähemalt füüsiliselt poolelt algamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar