Tänasest on mul vend

Ja nii ongi. Mul on nüüd vend. No tegelikult oli ta juba algusest peale. Minu elu algusest siis. Ta juba 30 ju. Ainult, et minu elus on ta uhiuus ja mina tema omas veel uuem ning veel suurem üllatus. Ja täna juhtus ootamatult nii, et isa tegi meid tuttavaks. Muidugi, meie esmakohtumine polnud kaugeltki ideaalne. Ega ka koos veedetud päev. Sest nii mu isa kui vend ja kõik nende tuttavad, kellega täna kohtusime, olid täis nagu templielevandid. Ja olenemata sellest, et mu lähisugulased mu ees selle pärast korduvalt vabandasid ja rääkisid, kui piinlik neil on purjus olemise eest, ei takistanud see neil edasijoomist. See selleks. Meie kohtumine oli meile kõigile ootamatu ja kõik joovad vahel. Aga just enne seda, kui me lahku läksime, tegi mu vend enda margi maha. Ta palus, et ma läheksin poodi talle viina ja suitsu tooma. No tere hommkust! Minu meelest ma ei ole talle veel midagi võlgu. Ja muidugi, ma teeksin talle nii mõnegi teene. Aga sellist ma küll ei tahaks. Kuigi shokist isegi nõustusin esialgu. Õnneks siiski asjad ni ikaugele ei läinud. No aga mida ta mõtles? Kas ta oli tõesti juba nii täis, et ei andnud endale oma tegudest aru? Et see on igat pidi inetu. Ja mulle alandav. Eriti nii värske tutvuse puhul. Ja eriti, kui ta tahab endast mulle head muljet jätta. Sest mina küll tahtsin talle head muljet jätta. Ja tema jättis mulle ka väga südamliku ning toreda mulje, mida ta pidigi olema. Oli näha, et ta ei teadnud täpselt, kuidas minuga käituda. Alustuseks tellis mulle minu protesteerimisest hoolimata väga uhke jäätise. Ja oleks ma ei tea mida kõike veel kokku ostnud, kui ma vaid kergetki soovi avaldanud oleksin. Ja lubas sada korda, et kui mul on mingi mure, siis nüüdsest igavesti on mul olemas suur vend, kellele helistada ja kes alati aitab. Mis on nii armas. Aga ma tõesti ei kujuta hetkel veel ette, millega ta mind aidata saaks. Aga tema püüdlikkus ol iväga armas. Ja pani mind muhelema. Ta kordas veel, kuidas ta tahaks kõik kaotatud aastad tasa teha. Ja küsis sada korda, kas võib mulle helistada. Kutsus külla ja niisama välja. Näha oli, et ta tahaks kõike korraga. Et talle meeldib mõte väikeõest. Nagu mullegi mõte suurest vennast. Mulle meeldib üldse see, et ma ei ole enam üksiklaps. Ja kohe varsti saab minust ka tädi, sest mu vennal on viieaastane poeg, kellega ma ka arvatavasti kohtun. Vend juba küsis, kas ma olen nõus teda vahel hoidma. Ja muidugi olen. Ma olin juba lootuse kaotanud, et minust kunagi tädi saada võiks. Aga selgus, et ma juba teoreetiliselt olen.

Mis veel... minu meelest on see nii armas, kuidas mu isa ja vend minuga uhkustavad. Kõigi tuttavate ees. Muudkui kordasid. See on minu laps. See on minu õde. Minu UUS õde. Vähemalt nemad kaks tunnistavad minu olemasolu. Ja neil on selle üle hea meel. Ja mul on nii hea meel, et mu perekond sel aastal juba kahe liikme võrra kasvanud on. Mis sellest, et algus on imelik ja mis siis, et ei ole võimalik aega tagasi keerata. Aga mul on nüüd suurem vend, kes mind igati kaitsta tahab. Ja ma ei jõua ära oodata seda, mil teda kaine peaga näha saan. Et mis mulje jääb siis, kui ta end julgeks joonud ei ole.

Ja ma sain täna paljusid loom ipatsutada. Ning tutvusin enam-vähem esimese punkariga minu elu jooksul. Kusjuures ta tundus nii normaalne inimene olevat. Ja ma sain oma lihasaagi kätte. Kuigi erinevalt isast ma vist toorelt teda sööma ei hakka. Hetkel kõik, sest tohutu uute muljete hulk on mu ära väsitanud.