Uus vanasõna, ma loodan. Nimelt otsustasin kandideerida ühele huvitavale töökohale, kus ka kandideerimisprotsess teistest suuresti erines. Nimelt tuli enda tutvustus youtube'i videovormis üles laadida tavapärase CV+kaaskiri paketi asemel. Ja seetõttu tegimegi Annikaga kolmapäeval elus esimest korda televisiooni. Sadu duubeleid ja kilode kaupa nalja, sest mul oli KM kaasas, kes just kuigi suure vaimustusega video loomisesse ei suhtunud ja pidevalt kas pildile hüppas või heliefekte tegi. Mis oli küll tohutult naljakas, aga lõpuks ajas päris kurjaks. Aga kokkuvõttes oli meil tore päev ja video sai ka paarkümmend minutit enne tähtaega ilusti üles laetud.
Ainult üks asi mind häiris ja see on eestlaste paranoia. Me tahtsime ühe klipi ka kuskil viisakas kohvikus filmida, käisime ilusti veel enne luba küsimas ja selgitamas, et meil on vaja lihtsalt ilusat tausta ja filmime personaalsetel eesmärkidel ehk sellest ei saa neile mingit kahtlase väärtusega reklaami. Ometi saime paar väga kategoorilist "ei-d" ja hakkas juba tunduma, et jääb ära, kui meid ühe ülemusega kokku viidi ja tema ütles, et aga muidugi võime tema kohvikus paarikümnesekundilise klipi filmida. Aitäh talle! Ja teistele: võtke rahulikult! Oleks siis, et me oleksime luba küsimata midagi filmima hakanud või teinud videot kommertskanalitesse kommertsiaalsetel eesmärkidel. Aga ei olnud ju nii.
Muidu aga... kes hästi otsib, võib mind veel mõnda aega youtube'ist üles leida. Minu meelest tulemus oli ka päris hea täisalgajate kohta, kui väga varieeruv heli välja arvata, aga seda me tõesti ei osanud ise parandada. Vähemalt olen jälle targem ja igati rahul, et väljakutse vastu võtsin. Ka siis, kui sellest asja ei saa. Meil oli fun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar