Ma otsin praegu sellele küsimusele vastust, sest käisin eile ülilahedas edasijõudnute bailatino tunnis, mis tõotab olla keeruline ja pingutamist nõudev, aga ka seda väärt. Et aga muidu peaks ma minema teise treeneriga algajate tundi ja see ei ole selline tund, kus iga tund võetaks uut kava või korrataks ühte ja sama, siis puudumine teeb asjad üsna võimatuks. Nüüd ma siis arvutasin igatr pidi, et kui ma sel ja sel päeval käiksin kahes tunnis järjest, siis kas ma tapaksin end nii ära? Oleks see füüsiliselt ja ka ajaliselt võimalik? Ja kas viies puudumised miinimumini, suudaksin ma seal tunnis teistega ühele tasemele jõuda ja seal püsida, sest seal trennis pidid paljud käima juba neljandat aastat järjest ja mina pole vist juba kaks aastat üldse trennis käinud. Aga esimese taaskäimise nädala põhjal arvan, et ma ei olegi veel lootusetult roostes ja kui siiani olen hakkama saanud - mõnes tunnis ka paremini kui enamus - siis miks peaks üks superlahe, kuid pingutust nõudev tantsutund mul üle jõu käima. Ja pealegi seal on väga laheda olemisega treener, kes vist on ka minu tugitreener tegelikult. Seega mul ju peaks olema loomulik õigus tema trennis käia, eks?
Muust elust veel nii palju, et ma sain veidi vähem kui viie päevaga oma kudumisprojektiga ühele poole. Kudusin Silmarõõmule enda meelest superilusa salli ja kuigi see võttis oodatust tunduvalt rohkem aega, jäin rahule. Kas teil on ka kududes nii, et te ei jõua ära oodata vaheldusekohti? Uut värvi triipe? Teistsugust mustririda jne. Mind ajab pidevalt ühe asja tegemine hulluks.
Ja nädalavahetus oli mõnes mõttes piin. Esimesed poolteist päeva võitlasin endaga, et mitte Talle helistada ja haledalt paluda, et ta ikka minu jaoks ka aega leiaks oma Eesti visiidi ajal. Aga ma ei tahtnud ju nii hale olla ja see oleks olnud tema võit, kuigi selles mõngus vist ei ole päriselt võitjaid ja kaotajaid ja kanged olles kaotame mõlemad. Halvimal juhul sõbra tervikuna. Ja siis viimased pool päeva, kui olin jõudnud ära oodata tema kõne, milles ta teatas, et tal siiski ei ole minu jaoks aega (või piisavalt tahtmist kokku saada), võitlesin endaga, et ise mitte teda üles otsida, nagu talle oleks meeldinud vist. Aga õnneks oli mul teisel päeval olemas Kats, kes lubas mind tagasi hoida lollusi tegemast. AH, miks ei võiks elu kunagi lihtne olla? Miks ma pean pidevalt mõtlema, kas me ikka oleme sõbrad või on tema minu jaoks olulisme sõber kui mina tema jaoks? Kui üldse oluline olen. Olenemata tema aeg-ajalt tulevatest kinnitustest sellele. Sest teistes situatsioonides paneb ta mind end alaväärtuslikuna tundma. Ebaolulisena.
Noh, vähemalt Silmarõõmuga on kõik korras ja see on tegelikult väga suur asi. Avastame end isegi samamoodi mõtlemas ja väga ebatavalistes ning etteennustamatutes situatsioonides:D Ja ma ei suuda kirjeldada, kui hea meel mul on, et temaga kunagi nüüdseks juba üheksa kuud tagasi tuttavaks sain, sest vähe on nii toredaid inimesi kui tema. Nii armsaid ja usaldusväärseid, tasakaalukaid ja samas tegutsemisvalmeid.
Esimene kasvatajapäev sai ka üle elatud. Mitte päris nii, nagu ma ette kujutasin, aga mitte ka kehvemini. Eks läheb veidi aega enne, kui saame asuda päriselt ettenähtud programmi täitma, sest kaheaastastele ei tee selgeks, et me teeme nii mitte sellepärast, et see oleks väga vajalik või ülimalt fun, vaid seepärast, et keegi tähtis tädi või onu käskis. Ma saan väga hästi aru, et lasteaed kui alushariduse asutus saab ja peabki lapsi edasiseks eluks ette valmistama ning oleks väga hea, kui kõik lasteaiad suudaksid seda ühtmoodi ja ühel tasemel teha, aga sellistes kohtades ei saa rakendada standardnorme, sest keegi meist ei ole standardne.
Muust elust veel nii palju, et ma sain veidi vähem kui viie päevaga oma kudumisprojektiga ühele poole. Kudusin Silmarõõmule enda meelest superilusa salli ja kuigi see võttis oodatust tunduvalt rohkem aega, jäin rahule. Kas teil on ka kududes nii, et te ei jõua ära oodata vaheldusekohti? Uut värvi triipe? Teistsugust mustririda jne. Mind ajab pidevalt ühe asja tegemine hulluks.
Ja nädalavahetus oli mõnes mõttes piin. Esimesed poolteist päeva võitlasin endaga, et mitte Talle helistada ja haledalt paluda, et ta ikka minu jaoks ka aega leiaks oma Eesti visiidi ajal. Aga ma ei tahtnud ju nii hale olla ja see oleks olnud tema võit, kuigi selles mõngus vist ei ole päriselt võitjaid ja kaotajaid ja kanged olles kaotame mõlemad. Halvimal juhul sõbra tervikuna. Ja siis viimased pool päeva, kui olin jõudnud ära oodata tema kõne, milles ta teatas, et tal siiski ei ole minu jaoks aega (või piisavalt tahtmist kokku saada), võitlesin endaga, et ise mitte teda üles otsida, nagu talle oleks meeldinud vist. Aga õnneks oli mul teisel päeval olemas Kats, kes lubas mind tagasi hoida lollusi tegemast. AH, miks ei võiks elu kunagi lihtne olla? Miks ma pean pidevalt mõtlema, kas me ikka oleme sõbrad või on tema minu jaoks olulisme sõber kui mina tema jaoks? Kui üldse oluline olen. Olenemata tema aeg-ajalt tulevatest kinnitustest sellele. Sest teistes situatsioonides paneb ta mind end alaväärtuslikuna tundma. Ebaolulisena.
Noh, vähemalt Silmarõõmuga on kõik korras ja see on tegelikult väga suur asi. Avastame end isegi samamoodi mõtlemas ja väga ebatavalistes ning etteennustamatutes situatsioonides:D Ja ma ei suuda kirjeldada, kui hea meel mul on, et temaga kunagi nüüdseks juba üheksa kuud tagasi tuttavaks sain, sest vähe on nii toredaid inimesi kui tema. Nii armsaid ja usaldusväärseid, tasakaalukaid ja samas tegutsemisvalmeid.
Esimene kasvatajapäev sai ka üle elatud. Mitte päris nii, nagu ma ette kujutasin, aga mitte ka kehvemini. Eks läheb veidi aega enne, kui saame asuda päriselt ettenähtud programmi täitma, sest kaheaastastele ei tee selgeks, et me teeme nii mitte sellepärast, et see oleks väga vajalik või ülimalt fun, vaid seepärast, et keegi tähtis tädi või onu käskis. Ma saan väga hästi aru, et lasteaed kui alushariduse asutus saab ja peabki lapsi edasiseks eluks ette valmistama ning oleks väga hea, kui kõik lasteaiad suudaksid seda ühtmoodi ja ühel tasemel teha, aga sellistes kohtades ei saa rakendada standardnorme, sest keegi meist ei ole standardne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar