Kurb, aga tõsi.
Alates laupäeva hommikust olen põhimõtteliselt orav rattas olnud. Ja ratas pöörleb aina kiiremini. Kõigepealt see tattoostuff ja hirmulebo veidi pärast seda. Siis juba esimene katse nina õue pista, sest ilm oli ju fantastiline. Veetsime õhtu ja öö ja suure osa ka järgmisest päevast Aivariga. Käisime Maci ründmas, õppisime inglise keelt - mina olin siis see kuri õpetaja - ja tegime koos neid koduseid asju, mida ma üksi ei viitsi kuidagi. Järgmisel päeval aga ärkasin mina taas vara. Ma ei saa enam aru, mis toimub, aga seekord aitas vara ärkamine mul päevaga hakkama saada. Esimese poole päevast veetsime loomaaias. Alati tore. Siis saatsin tema koju ja tulin ise ka koju viimaks laule pähe õppima. Sellest ei tulnud aga eriti midagi välja, kuna olin arvestanud, et lähen alles vastu ööd Uue Sõbraga kinno, aga ta helistas äkki ja palus mul kohe startida. Ja kas te teate, kuidas selline kiirustamine naisterahvale mõjub? Imekombel jõudsin isegi õigeks ajaks. Tõenäoliselt seetõttu, et ta ütles mulle veerand tundi varasema aja. Tark mees:D
Film ise oli täiesti ulme ja nii sünge, kui olla saab. Mul oli pärast veel pikalt sitamaitse suus ja temal ka, kuigi talle meeldivad ajaloolised väärtfilmid. Mulle jälle meeldib uusi asju proovida. Kuigi niipea PÖFFile vms ei kisu. Käisime veel söömas ja siis jalutasime minu juurde. Selle öö veetsin juba uue noormehega. Tema rääkis mulle mu hüpnotiseerivatest boamao silmadest ja ilusast kõhust ning mina sulasin. Minu meelest on see eriti äge, et talle meeldivad minu juures need kohad, mis mulle endale ei meeldi väga. Loodetavasti tähendab see seda, et ta hindab mind kõrgemalt kui ma ise, mitte et ta oleks imelik vms. Seda kõike oli hea kuulda, sest vaadatud filmis oli üks koht, mis mulle nii mu enda värskeid kogemusi seoses alandamisega meenutas, et mul läks korraks tuju ära. Aga mida enam ma sellele mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et probleem ei ole minus. Ei ole lihtsalt head põhjust, miks peaks keegi teine tahtma üht inimest nii alandada. Eriti veel kedagi, kes on andnud endast parima tolle alandaja heaks.
Aga see selleks... ma rohkem ei räägi, sest S ei lubanud mul temast rääkida. Põhimõtteliselt... Samas ma pean ju info läbi töötama verbaalselt ja kirjalikult, et edasi minna. See tuleb juba päris hästi välja. Enam ei tundugi, et mdiagi oleks valesti või halvasti. On see, mis on.
Niisiis oli üks unetu öö, sest ma ei oska kunagi esimestel öödel magada inimese kõrval, kes ei ole lihtsalt sõber. Me oleme nii erinevad, aga millegipärast see täitsa töötab. Sellevõrra toredam oli ees ootav 13-tunnine päev. Just jõudsin koju. Oli pikk tööpäev, ületunnid arenguvestluse näol - esimene läks suurest närveerimisest hoolimata üsna hästi - ja kooriproov, mille jaoks ma ei jõudnudki õppida. See maksis kätte ka. Sain terve seltskonna ees korra punastada, kuigi püüdsin seda hirmsast vältida. Siis, kui mul paluti korraks mitte kaasa laulda, sest ma ei saanud mingeid nõmedaid kõrgeid noote kätte. Ja ma pole enam kunagi kindel, kas saan või mitte. Juba laupäeval ees ootav kontsert ei lisa just kindlust.
Nüüd aga peaks veel tööd tegema. Ja ma üldse ei jaksa ega viitsi. Hull nädal ootab ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar