mai 11, 2010

Nüüd on joon all!

Enam pole meil tõesti mitte millestki rääkida.

Naljakas. See on palju vähem valus, kui ma arvasin. Võib-olla on pisarad lihtsalt otsas? Võib-olla keeldub mu ego neid sellise inimese pärast enam rohkem valamast? Ei tea...

Tean lihtsalt, et mul ei ole midagi kahetseda. Selle juures, kes ma olen ja kuidas oma elu elanud olen. Igal asjal on algus ja lõpp. Tihti me ei oska neid küll ette aimata, aga nad tulevad tahes-tahtmata. Ma ei vihka teda. Ega soovi talle halba. Aga ma tõesti ei näe enam ei midagi head. Ei mingit lootust. Nii siis surebki lootus. Vaikselt. Vaiksel ööl, kui isegi autode müra kosta ei ole. Üksinda. Pimeduses. Et sündida uuesti kusagil mujal kellegi teisega.

Kommentaare ei ole: