mai 01, 2010

Võõrutusravi vol 1

Eile oli volber ja mul pole ammu volbril nii tore olnud. Siiani ei suuda meenutada, mida ma näiteks eelmisel aastal samal ajal tegin. Blogi ka seekord ei aidanud mälu taastada. Mäletan, et volbril on alati väga külm olnud ja ma eelistaksin pigem toas olla. Aga ei ole.

Eile oli vastupidi - troopiliselt soe. Mõnuuuuus. Ma arvan, et ei olnud väga segane vahepeal keset ööd vaid lühikeste varrukatega kleidiga õues käia. Ja ma sain lõpuks oma uut kleiti kanda. ja nägin välja vapustav. Kindlasti oleks olnud ka kleidi seljast ära aitajaid, aga õnneks mul on püsipartner S, kellega voodit jagada ja kes mu end tagasi hoides ka minu sooviavalduse peale kleiti lukustada aitab:D

Igatahes, ma olen Tartus ja ma tulin siia S-i kutse peale korporatsioon Rotalia pidu külastada. Pidime lausa külaliste listis olema ja sinna ei pidanud igasugused sisse saama. Dresscode jne. Tegelikkuses me sinna korporatsiooni ei jõudnudki. See oli lihtsalt nii eraldi neist kahest, kus käisime. Aga kõigest ikka kronoloogilises järjekorras.

Jõudsin Tartusse pärast üheksat kõige kiuste. Tallinna poolel oli veel mingi action, mille tõttu oli bussijaam päästeautosid täis ja inimesi muudkui nügiti majja sisse tagasi. See sai aga nii kiiresti läbi, et nüüd on natuke raskesti usutav, et see üldse juhtus. Kui viimaks Tartusse jõudsin, sundis S mind end ilusaks tegema, kuigi ma ei tundnud end üldse ilusa ja väärtuslikuna - aitäh S. Seejärel veidi veinitasime S-i ja Riinuga ja südaöö paiku liikusime välja. 

kõige esimese asjana tulid vastu mingid suvalised tüübid, kes pakkusid tasuta kallisid. Ja kes olime meie, et keelduda sellisest asjast eks? Eriti, kuna see tundus nii tore ja õige algus super õhtule. Mul oli seda nii väga vaja. Mul on nii väga vaja tunda taas, et ma olen palju väärt ja et mitte keegi ei või minuga mängida ega mind alaväärsena tundma panna.

Korp! Revelias oli kohe algusest peale väga tore. Otsustasime olla avatud ja kohe algusest peale ütlesin vähemalt mina igale poisile, kelle pilk minul peatus "tere". No nemad olid muidugi ka üliviisakad. See meeldib mulle väga korpipoiste puhul. Ja minu esimene korpikülastus oli väga lahe. Kohe läks kuidagi nii, et varjutasime kõik teised kohal viibinud tüdrukud. Või vähemalt mulle tundus nii. Enesekindlus ja sõbralikkus lihtsalt teevad nii. Ja kuna me ei püüdnud käituda nunnalikult nagu korralikud naiskorporandid, siis oli meil ka lõbus. Ja meestel intrigeeriv. Ja imekombel ei tulnudki lapsi ahistada. Ma nagunii olen oma õppetunni kätte saanud - see ei tööta - ja minu põhimõte mitte noortega jännata oli väga õigustatud. Seekord sattusid ette omavanused ja lõplik valik oli lausa vanem. Mul oli kohe plaan teha lollusi. Selliseid, mida tavaolukorras kahetseks, aga kuna ma juba nii messed up olen, siis palusin S-il end vaid nõmedatest tätoveeringutest eemale hoida. Igatahes, perfect night oli.

Sai naljakaid asju süüa, tüübid tegid momentaalselt jooke välja ja ma ei räägi siin seisukohast, et neid on tore ära kasutada, vaid et on tõeliselt armas, kui küsid meeldiva välimusega noormehelt, kust juua saab ja siis tema vastuseks läheb ja ostab sulle klaasi mahla ning ignoreerib lauset, et sa võid ise ka enda eest täiesti edukalt maksta. See on lihtsalt selline armas old school käitumine ja taaskord põhjus, miks eelistada vanemaid mehi. Või siis, kuidas rebased on kohustatud või aukohustatud sind eskortima ja õhtul koju saatma. Või kuidas nad sulle oma jakki pakuvad, kui sul külm hakkab. Või sinu asju tualeti ukse taga hoiavad. Või elementaarsest viisakusest toovad sulle pokaali, kui ise pudelist veini jooma hakkavad. Jne jne jne. 

Niisiis me istusime korporatsiooni juhtkonna lauas ja inimesed kogunesid meie ümber. Ja meil oli lõbus. Tohutult lõbus. Ja vahepeal käisime ka korporatsioon Sakala peol, kus nägin enda üllatuseks vanu Tallinna tuttavaid ja nägin, et kunagine hea tuttav oli vahepeal väga suure ja ümmarguse kõhu ette kasvatanud. Hirmuäratav, kui minuvanused inimesed paljunevad.

Sakala aias ol iväga mõnus. Riinul vist mitte nii väga, sest ta otsustas pärast seda lahkuda. Ja õnneks me leidsime noormehe, kes oli täiesti nõus teda koju viima. Tõesti paha oleks, kui oleks pidanud tal üksi minna laskma.

Meie liikusime sealt tagasi Reveliasse, kus nägin uuesti üht varem kohatud nnunnut poissi ja siis em tantsisime, kuigi mul ei olnud algul üldse tuju.  Aga tema vaba käitumine ja enda lolliks tegemise hirmu puudumine ka tantsuplatsil mõjus mullegi ergutavalt. Ja kõik oli nunnu ja hea. Natuke aega saime ka kottpimedas kitarri saatel vanu eesti laule laulda. Mitte, et keegi meist ühegi laulu sõnu täies pikkuses oleks teadnud. 

Ja siis muidugi oli ka veidi romatikat ja suudlemist - ei enamat. Veel tundus liiga veider. Aga samas tundus see nii hea mõte olevat. Tema ei teeks mulle raudselt haiget. See oli kohe näha. Isegi, kui temas ei ole potentsiaali ega erilist väljakutset minu jaoks, et ma teda oma tulevikus näeksin, oli mul tänu talle ja teistele tore.

Kunagi, kui oli juba valge, otsustasime koju ära minna ja teda paluti meid saata. Mitte, et ta ei oleks tahtnud. Lasime tal siis poole tee pealt orsa ringi keerata ja läksime ise Maci. Tee peal leidsime veel uusi tuttavaid, kellega käsikäes pikas reas Maci poole jalutada. Mul oli tore, S pirtsutas veidi. Ja kui me lõpuks söögi, mida ma tegelikult ei tahtnudki, kätte saime ja kodu poole teele asusime, asus veel üks tüüp meid jälitama ja muudkui nõudma, et me temaga rummi jooksime. Mis oleks igas teises olukorras tempting, aga mõte iseenesest selle tüübiga pudelit jagada - ütleme lihtsalt, et not so tempting. Magama saime alles pool kaheksa hommikul vms. Ajal, mis normaalsed inimesed ärkavad ja nüüd kohe-kohe suundun oma toimetajaga kokku saama. Tore, et mu telefon täiesti tühi on. Ärge üritagegi mind kätte saada:D

1 kommentaar:

Sandra ütles ...

no ei saa ju mingite võõrastega kätt jagada, kes teab, mis haigused tal kallal on? või noh, oleks siis veel mingid ilusad olnud....:D