Ta on nagu meelemürk. Selline, mille vastu mul vist immuunsust ei tekigi. Alkoholiga ma vähemalt tean oma piire.
Ta on nagu viitsütikuga pomm. Kunagi ei tea, millal pauk käib ja enamasti ei tea ka, miks.
Ta on kuum ja külm nagu Katy Perry laul.
Ma enam ei tea, mida teha. Ise muidugi olen loll. Kõik teised on mind ju kogu aeg hoiatanud. Ja ometi mulle meeldib mõelda, et temas on midagi rohkemat. Midagi paremat. Mu mõistus juba hülbab mind. Ja petab. Mul on välja arenenud väga selektiivne mälu. Mulle ei jää enam meelde asjad, mis haiget teevad, aga mis tõenäoliselt aitaksid just haigust ennast ravida.
Ta on liiga... liiga palju... liiga raske juhtum. Kas see siin olen mina alla andmas? Ma ei tea veel. Tema ju ähvardab mind alalõpmata suhtluse katkestamisega. Ja nõme on see, et see töötab.
Mõnes mõttes olen aastatega tugevamaks muutunud. Mõnes mõttes ei ole ma üldse midagi õppinud. Huvitav, kas mu paha poisi periood jääbki nii lühikeseks? Kas siduvad köied tuleks lihtsalt katki raiuda või lihtsalt järele anda sõlmedest veidi...
Tema parameeter kellegi hindamiseks on see, kas head kaaluvad üle halvad? Ma ei tea, kas see on enam nii.
Tean vaid, et olen väsinud. Tühi... tühi kest. Natuke hale lausa on endast. Sest ma ei oska veel lihtsalt mõtte jõuga enda tundeid muuta. Lihtsalt pliks plaks midagi teha.
Aga... aga kõige kurvem on see, et ta vist peab vajalikuks minuga haletsusest koos olla. Sellest vist enam hullemaks ei lähe. Või noh... alati on läinud. Nuta või naera. Alati, kui ma arvan, et enam ei ole võimalik allapoole kukkuda, see juhtub. Kuule Murphy, ei ole enam naljakas.
Igatahes, meil on habras rahu ja minu sees valitseb ka habras rahu.
Ja kallid sõbrad, kes te siia vahele sattusite. Palun veel kord andeks! Tulega mängides saabki varem või hiljem või korduvalt - nagu minu puhul - kõrvetada, aga see ei oleks tohtinud kuidagi teid ka puudutada.
Ja homme.... homme lihtsalt peab väga hea õhtu olema!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar