Ma olen nii kuri praegu, et värisen üle kere. That's a first. Ja umbes samavõrra õnnetu. Sisemus karjub ja rebeneb. Ei, ei ole infarkt. Aga sama hästi võiks olla. Miks me teeme kogu aeg teineteisele haiget? Ma vist ei suudaks praegu enam rohkem haiget saada. Ja teil ei ole mõtet küsida, mis lahti on. Seekord ma ei räägi. Võib-olla ongi parem. Võib-olla on mingisugune murdepunkt.

Täna ma vist lähen küll tööle täiesti magamataja punaseks nutetud silmadega. Tore. Tõesti tore! Ja milles see kõik vajalik on? Ärge minu käest küsige. Mina eelistaksin sellest olukorrast nii kiiresti, kui võimalik välja tulla, aga see on ainult minu eelistus. Ma ei jaksa samas ka pidevalt selgitada ja vabandada. Eriti kui seda ei tahetagi. Eriti, kui on selge, et tegu on mingi nõmeda arusaamatusega.