Viimasel ajal on mul tunne, et ma ei jaksa enam. Kohe mitte üldse ei jaksa. Ja mitte midagi ei jaksa. Ja mitte miski ei aita. Ärkan, nagu oleks puuga vastu pead saanud (loe: poleks magama läinudki) ja magan igal võimalusel. Või söön, sest need kaks tunduvad olevat loogilisimad lahendused energia taastamiseks. Või siis veedan aega, tehes asju, mis mulle meeldivad. Või vedelen niisama. Kogu kodu upub segadusse, kuigi ma vahepeal ikka üritan jupphaaval seda likvideerida. Ja kõik tähtajalised asjad nihkuvad aina lähemale, aga ei liigu edasi. Praegu vähemalt koristasin enam-vähem ära Annika küllatuleku auks. Aga varsti on see segadus tagasi, ma tean.
Igatahes, eilseks ühtuks ma olin nii väsinud, et ei jaksanud absoluutselt midagi teha. vedelesin voodis, käisin ringiratast mööda samu veebilehti ja vahepeal vedasin end kööki tankima. Jõin tohutult palju. Ja viimaks kurtsin ka teistele, et väga nõme on olla. Ja teate mis? Sellest oli kasu. Ma ei tea, kuidas. Võib-ola lihtsalt platseeboefekt, aga mulle tundub, et mõned mu sõbrad teavad ja oskavad midagi, mida mina veel ei oska. Vähemalt energia koha pealt. Ühel hetkel ta ütles mulle: ok, võta siis ja käskis magama minna. Ise veel mainis, et vabalt võib üritus läbi kukkuda ega täpsustanudki, mida ma võtma peaksin. Aga mul hakkas minutitega nii naljakas. Väsimus kadus ära. Magada oleks ikka tahtnud, aga isegi ei saanud kohe. Kogu keha surises justkui võõrast energiast. Seda kogunes nii kiiresti nii palju, et saatsin talle igaks juhuks sõnumi käsuga lõpetada mida iganes ta teeb või ei tee.
Ühest küljest oli see hea, aga teisest... see polnud minu oma. Ma ei osanud seda vist kasutada õigesti. Või omaks võtta. ma tõesti ei tea, mida ma siin räägin. Räägin vaid oma tunnetest selle suhtes. Ma pole mingi ekspert. Võib-olla oli asi selles, et tegu oli meessoost inimese energiaga. Igatahes... vähemalt korraks oli hea. Korraks tundus, et on lootust. Hommikul ärkasin aga ikka taaskord nagu laip ja vedasin end vägisi tööle. ma ei tea, kuidas, aga millegipärast hakkab mul kohe töökoha uksest sisse astudes parem. Võib-olla lastel on lihtsalt nii hea ja puhas energia, et selle sees jaksad isegi rohkem!? Isegi siis, kui tülitsed teiste õpetajatega. Isegi siis, kui on pingeline aeg või hetk.
Aga võib-olla mul on lihtsalt kevadväsimus ja hea kujutlusvõime!?
Igatahes, eilseks ühtuks ma olin nii väsinud, et ei jaksanud absoluutselt midagi teha. vedelesin voodis, käisin ringiratast mööda samu veebilehti ja vahepeal vedasin end kööki tankima. Jõin tohutult palju. Ja viimaks kurtsin ka teistele, et väga nõme on olla. Ja teate mis? Sellest oli kasu. Ma ei tea, kuidas. Võib-ola lihtsalt platseeboefekt, aga mulle tundub, et mõned mu sõbrad teavad ja oskavad midagi, mida mina veel ei oska. Vähemalt energia koha pealt. Ühel hetkel ta ütles mulle: ok, võta siis ja käskis magama minna. Ise veel mainis, et vabalt võib üritus läbi kukkuda ega täpsustanudki, mida ma võtma peaksin. Aga mul hakkas minutitega nii naljakas. Väsimus kadus ära. Magada oleks ikka tahtnud, aga isegi ei saanud kohe. Kogu keha surises justkui võõrast energiast. Seda kogunes nii kiiresti nii palju, et saatsin talle igaks juhuks sõnumi käsuga lõpetada mida iganes ta teeb või ei tee.
Ühest küljest oli see hea, aga teisest... see polnud minu oma. Ma ei osanud seda vist kasutada õigesti. Või omaks võtta. ma tõesti ei tea, mida ma siin räägin. Räägin vaid oma tunnetest selle suhtes. Ma pole mingi ekspert. Võib-olla oli asi selles, et tegu oli meessoost inimese energiaga. Igatahes... vähemalt korraks oli hea. Korraks tundus, et on lootust. Hommikul ärkasin aga ikka taaskord nagu laip ja vedasin end vägisi tööle. ma ei tea, kuidas, aga millegipärast hakkab mul kohe töökoha uksest sisse astudes parem. Võib-olla lastel on lihtsalt nii hea ja puhas energia, et selle sees jaksad isegi rohkem!? Isegi siis, kui tülitsed teiste õpetajatega. Isegi siis, kui on pingeline aeg või hetk.
Aga võib-olla mul on lihtsalt kevadväsimus ja hea kujutlusvõime!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar