Minu kõrvalmajas elavad vist kaks mormooninoormeest. Ja minu tähelepanekute põhjal tundub, et mormoonipoisid on peaaegu alati väga armsakesed. Eile ütles üks neist naabripoistest mulle bussipeatuses kokku juhtudes isegi "tere". Eestlased ju nii ei tee, aga ma ei tea, kas see tuleneb nende kultuurist või usust või siinsetest töökohustustest või lihtsalt sellest, et me pilgud kohtusid. Tegi tuju heaks. Nii väike asi ju iseenesest. Nunnu poiss ütleb tere. Aga kahjuks oma kogemusele tuginedes võin öelda, et nende nunnudus kaob ära kohe, kui nad päriselt rääkima hakkavad. Siis ma mõtlen vaid: mine ära. Ma ei taha sinu kirikusse tulla. Mul on juba oma kirik ja koht. Aga tegelikult võiks olla päris huvitav mõne sellise nunnukesega pikemalt vestelda nende mõtetest ja elust siin. Ehk avardaks oma maailmagi? See ei tohiks ju veel raske olla. Ja nunnude uute sõprade vastu pole mul ka absoluutselt mitte midagi:)
Aga veel... täna nägin taas kevadet. Esimest oravat. Kahevärvilist. Esimesi Tammsaare teed ületada proovivaid parte - väga loodan, et see neil eluga õnnestus. Tõeliselt sooja päikest, mis teeb pai tervele su kehale ja ka hingele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar