aprill 06, 2010

Kaks aastat ja keegi ikka ei taha

Käisime täna lastega esimest korda Tallinna Loomade hoiupaigas. Väga positiivne kogemus ja korralik elamus. Hingeminev, see tähendab... Tallinna oma on täitsa euro, aga sellegipoolest peavad suured koerad ära amhtuma ruutmeetri peale. Huvitav, kas seetõttu nägimegi, et üks suurem koerlane on ära õppinud mime meetri kõrgusele hüppamise, kui millegi üle erutub? Selles suunas on ju vähemalt ruumi. Aga ma saan aru, et raha ei kasva puu otsas. Ja kohe kindlasti mitt heategevuslikul asutusel.

Saim taaskord kassitoas kasse paitada ja pisitibu püüdis iga kord, kui kõrvale vaatasin, kassikrõbinid joogivette lajatada. Suuremad oleksid kõik need loomad koju hea meelega tassinud ja tüdruk muudkui klõpsis pilte ja videosid. Koeri vaatasme puurides. Ei teadnud ju, kes on sõber ja kes mitte. Vaid pisematel lasime end läbi puurivarbade limpsida. Ja viimaks anti meile nelja peale ka üks vaa isane koer jalutamiseks. See tähendab, et mul oli innukas koer eest tõmbamas ja kolm last järele vedada:D Mitte, et makurdaks. Tore oli. Aga mul oli sellest loomast nii kahju. Nii tore koer ja keegi teda ei taha, sest ta on juba kümneaastane, kuigi pisike ja armas. Samas oli näha, et ta on siiski juba elatanud tegelane. lpsed lugesid kokku, et meie vast kümneminutilise jalutusringi jooksul kergendas koer end ühtepidi neli ja teistpidi kuus korda. Ju see pole enam selles eas väga lihtne tegevus. Ja mul oli nii meeletult kahju, kui olin sunnitud teda jõuga sinna puuri tagasi lükkama. Ta vaatas mulle nii lõputult kurvalt otsa. Ei tahtnud mitte olla seal teiste kadedate koerte kisa keskel. Enamus koeri on nii suured ja ilusd, kusjuures. Aga mõni seisab seal aastast 2008. Ju kõik kardavad neid koljatlikke olevusi. Teadmata, et tegu on tegelikult kaisukarudega. Kurb, et inimesed loomadest nii vähe hoolivad. Kui ära kaotavad, siis oleks justkui aksessuaarist ilma jäänud, aga otsima ka ei hakka. Samas sealsed töötajad paistavad olevat väga südmlikud ja abivalmis. Üks onu isegi tõi lastele kommi. Mul oli temast nii kahju ja tüdrukust ka, sest viimane ei tohi kommi süüa ja onu tahtis vaid head, aga tekitas kurva situatsiooni.

Igal juhul... soovitan kõigil, kes tahaksid oma pere täiendadaneljajalgse võrra, alustada sõbra otsinguid just varjupaigast. Saate tõenäoliselt tervema ja lojaalsema kaaslase.

Kommentaare ei ole: