Mõnikord on mul nii kõrini ära helltatud inimestest. Ja mõnikord on mul nii kõrini, et money does matter. Aga õnneks see kõik ajab mind tõsiselt närvi vaid mõnikord.

Teinekord aga ma pole rikastele ja kuulsatele üldse kade. Näiteks siis, kui mulle väga lähedal juhtub selline asi, et keegi avaliku elu tegelane tuntakse linna peal ära. Keegi, kes on väga tore ja armas ja näinud aastate jooksul kõvasti vaeva, et taastada ja hoida oma privaatsust. Ja siis keegi lihtsalt jultunult küsib talt üle, kas ta on See ja Teine ning siis teeb temast pilti. Ja lubab, et seletab hiljem, miks. Ei, mitte mingil avalikul üritusel. Isegi mitte kinnisel, kuhu osalejad nagunii oskavad pressi oodata. Lihtsalt oma igapäevatoimetuste keskel. Neil hetkedel on mul häbi oma ametivendade pärast. Ja neil hetkedel saan alati uuesti aru, miks paljud ajakirjanikke ei salli.