Praegu ma tõesti mõtlen, et äkki peaks palvetama. Nagu päriselt. Aga kas see üldse tüütaks pühapäevauskliku nagu mina puhul? Ma ei taha ka olla see, kes Jumala poole pöördub vaid hädas. Aga just hädaga ongi praegu tegu.
Ema helistas. Et öelda, et mu onunaine vaagub elu ja surma vahel juba üle kuu aja ning millegipärast ei ole keegi vaevunud seni mind sellest informeerima. Ja tundub, et asjad saavad minna ainult halvemaks. Väga suure tõenäosusega ka lähevad. Ja mul on nii kurb. Mulle meeldib mu onunaine. Kuigi me näeme väga harva.
Ma olen alati olnud nii õnnelik ja tänulik, et surm kõnnib minust kauge kaarega mööda. On ju olnud vaid üksikud surmajuhtumid, mis minu maailma mõjutavad. See oleks kindlasti üks neist. Ja ma juba praegu ei tea, kuidas sellega hakkama saada. Kuidas käituda. Ema tänane kõne oligi nagu see ettevalmistav - ole valmis, ta kohe sureb - tüüpi kõne. Ja mind nii häirib, et ma ei saa mitte mdiagi teha olukorra parandamiseks. Ja mul on nii kahju mu onutütardest. Mida nemad veel tunda võivad praegu. Me oleme ühevanused ka enam-vähem. Ma ei taha mõeldagi, mida ma tunneksin, kui minu ema või isa või kasuisa või mõne hea sõbra elu samamoodi juuksekarva otsas ripuks. Ja ma olen juba praegu hunnik õnnetust:(
Ja see muidugi ka ei aidanud, et ema otsustas mulle selle jutu lõpuks loengu pidada sellest, kuidas elada. Annoying.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar