Igavene igivana dilemma

Piinan end taaskord küsimustega: helistaks talle, kui ta juba siin on? Küsiks, kas ta mind ka näha tahab? Ei, helistab ise, kui näha tahab. Istuks kodus ja ootaks kõnet nagu luuser, sest muidu me äkki kohtume alles saja aasta pärast? Või otsiks endale meeleheitlikult tegevust, et teha nägu, et mul ei ole tema jaoks aega ja ma nagunii eriti ei hooli? See ajab mind hulluks. Tema ajab mind hulluks!!! Nii heas kui halvas mõttes. Säh sulle lähedane sõber...