Ehk mis toimus eile.
Eile oli väikevenna sünnipäeva pidu. Sättisin end veel ülemäära ilusaks ja ei suutnud mitte edvistada nende selgelt liiga noorte poiste ees, kellel veel lube ei ole ja keda sinna viima pidin. Oli üllatavalt tore. Kuigi ma ei teadnud sealt peaaegu kedagi ja südaööst vms oli vanadest tuttavatest vaid sünnipäevalaps alles. Õnneks aga oli juba tekkinud hulk uusi tuttavaid. Mulle uued tuttavad meeldivad. Need peod, kus jutt teistega kuidagi sujuma ei hakka, on need kõige nõmedamad.
Saime palju saunas käia. Väga kuumas saunas. Mina ja Veiko olime esimesed. Ann muidugi ei tulnud kaasa, aga ta nagunii ainult muigab, kui V mulle pluuto musi teha üritab või üks meist teise süles istub. Ja nii me siis tegime V-ga koos suurema osa lollusi ära. Ann vaatas vaid siis imelikult, kui V-ga kahekesi paljalt dushi alt tulime, aga kammoon. Mõlemad täiskasvanud inimesed ja meie vahel pole mingit ohtlikku keemiat. Me just rääkisime sellest, kuidas mõnega jälle on.
Mingil hetkel ma siis jäin üksi. Või noh... ma olin liiga purjus, et kõike üle analüüsida. Laua viin üle aastate oli ikka karm kogemus. Õnneks mitte hommiku mõistes. Aga mingil hetkel olin ma mingite väikevenna sõpradega ülakorrusel mattidel lebotamas ja juttu rääkimas. Ja siis ühel hetkel olime seal vaid mina ja tema. Kohe räägin temast. Ja jutt hakkas muutuma vähem verbaalseks ning rohkem füüsiliseks. Varsti hakkasid inimesed, kes jugelsid toa ukse vahelt nina sisse pistma, ust ka enda järgi kiiresti sulgema ning hirmuga kustutasid ka tule ära. Mida kõike nii veel näha võib eks:D Kogemata...
Mul ei olnud ju mingit meestemurdmise plaani. Üleüldse on imelik ühest suhtest välja astuda ja siis kellelegi uuele oma ihu ja hing avada. Ükskõik kui vähe või palju korraga. Võiks arvata, et seekord oli rohkem ihule, aga tegelikult oli vist siiski hingele. Ma vist ei saagi kunagi kellestki lõplikult üle enne, kui ei tule uus ja parem mees... No kas just parem, aga täitsa ok. Kui see välja arvata, et ma olen nüüd ka lasteahistaja. Aga ta oli pikk!!!! Niiiiiii pikk. Ma ei hakanudki ta vanust küsima. Me lihtsalt nautisime üksteise seltskonda. Koos oli tore. Ja mul oli seda lähedust vaja. Seda tunnet, et ma ikka veel meeldin kellelegi. Kasvõi üheks ööks. Kasvõi svipsiselt. Alati ei tahagi ju mingit tõsist suhet. Tahaks hoopis ilusat ööd. Või kirglikku. Nii kirglikku, et hommikul naudid oma paistes huuli ja habemest kraabitud nahka, ehk mõnd sinikatki...
Ja tõsiselt... mul pole ammu nii tore olnud. Seda pean tema kasuks tunnistama. Kuigi tema jaoks ma jäingi vaid tilliõrritajaks vist. Ütlesin küll kohe, et seda ei juhtu. Tema vaid vastas, et oi kui huvitav... ja me nautusime õhtut edasi. Õigemini ööpimedust. Saunasoojust. Õuejahedust kottpimedas jõeni jalutades. Üksteist toetades. Sõrmi omavahel põimides. Süles ja kõrval. Pikali ja püsti. Rauno, ära loe!:D Aga nüüd ma vähemalt tean, et olen valmsi taas mängu astuma. Muidugi, kui Rauno peaks nüüd leidma kellegi uue kiiresti. Võib-olla oleksin hullumeelselt armukade. Võibolla veidi vähem kui hullumeelselt. Mitte, et ma ei tahaks teda õnnelikuna näha. Aga veel ei mahu mõte pähe. Ka siis, kui ise juba edasi liigun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar