Viimastel aastatel olen ma vaid korra võid paar jääle jõudnud. Iga kord suure õhinaga läinud ja samamoodi iga kord seal hambad ristis kannatanud. Alla pole ka tahtnud anda, sest ma ju tean, et uisutamises peitub mingi maagia. Miks muidu ma lapsepõlves pea igal näalavahetusel taasjääl olin. Olgu siis kas sõbraga või täiesti ihuüksigi tihti. Mis mind selleks motiveeris?
Õnneks sellel nädalavahetusel kaks päeva järjest uisutamas käies avastasin taas maagia. Kõik trikidki tulid meelde ja mõnes asjas muutusin veelgi osavamaks. Põhiline on aga see, et ma hakkain uisutamist taas nautima. Ja uisul ja uisul on ikka vahe. Ma ju suure hooga ostsin endale mõni aeg tagasi uued isiklikud uisud. Kunstnahast. Sest Lõunakeskuse plastikkuubikud olid uisst ikka väga kaugel. Aga see pvc või mis iganes materjal ta ka oli... ei saanud ka omaks. Ka peale terava uisu kindlusemõttes ise teritada laskmist, oli ikka pdievalt tunne, et libisen rohkem külgedele kui otse. Ja see käis väga närvidele. Seekord otsustasin taas laenutamsie kasuks. Esimesel päeval sain ka mingid plastikust hokiuisud, mis olid küll alguses harjumatud, aga sõidumõnu tuli siiski tagasi. Teisel peäval sõitsin plastikust iluuiskudega, mis tegid harjumuspäraselt haiget, aga siiski pean tõdema, et nautusin sõitmist. Ja nüüd... nüüd ma siiski tahaksin endale kvaliteetseid nahast iluuiske. Tahaks teada, mis tunne on sellistega sõita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar