Täna tundub, et elu on ilus

Käisime täna endise Silmarõõmuga Tuhala nõiakaevu avastamas. Me kumbki polnud seal varem käinud, kuigi mina olen juba ammu tahtnud. Kunagi ei satu lihtsalt õigel ajal. Seekord töötas ette planeerimine ja avastasime tohutult ilusa paiga Eestimaal. Mitte, et neid mujal ei oleks, aga kõik need käänud ja vanad mõisahooned ja vesi igal pool... see võiks kodu olla. Kuigi tegelikult on ju sisemaa. Kaev ise oli... tore/kena/muu ilus sõna, aga sellist Mont Juic'iga võrreldavat maagilist tunnet ei tekkinud. Kuigi üks on looduslik ja teine mitte, eks. Aga mind ei vaimustagi enam kergelt. Sain aga teada, et mu kõige hullumeelsemad saapad omavad ka maagilisi võimeid mudast ja sügavast veest mitte läbi imbuda:D

Töö mõistes oli ka tore päev. Sain teada, et kui kirikukellad löövad, siis tegelikult onud laulavad ja mina peaksin üldse sel ajal vait olema:D
Ja kõige pisem tibu, kes alles väga väheseid sõnu valdab, haaras mul seljatagant kaelast kinni ja pistis pea üle õla, et siis armsa naeratuse saatel mulle lihtsalt õrna häälega "tere" öelda. Selliste hetkede nimel ma elangi:)