Kallid sõbrad. Järgnev võib teid šokeerida, isegi traumatiseerida.
Mina käisin täna jooksmas. Päriselt ka. Tahtsin õue minna ja mitte üksi. Raunol oli mingi jooksukohustus ja kutsus kaasa jalutama. No ja kuna ma vähemalt illusiooni loomise eesmärgil sportlikud riided selga olin pannud, siis otsustasin, et tühja kah - jooksen.
Nõme idee! No tõesti. Jooksmine ilma hädavajaduseta jääb vist alatiseks minu mõistes idiootsuseks. Aga ma pingutasin ja arvan, et jooksin kokkuvõttes oma poolteist-kaks kilomeetrit ikka. Neljasel rajal. Kuna ma jooksen pigem kiiresti ja jupiti, siis sai ikka lugematu arv kordi ühe tüdrukuga üksteisest mööda joostud. Ja Raunole kaotasin vaid 10-15 minutit. Tema jooksis terve tee:D Aga temal ei olnud pärast paha ka. Minult, olenemata mõõdukusest, on siiani sporditegemisest võrdselt hea ja halb olla. Rammestus - hea. Valu hingamisel - halb. Õnneks see on juba minevik ja suutsin isegi laulda. Rohkem ei šokeeri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar