mai 24, 2010

Nii uskumatu

Üsna naljakas on teada, et nüüd tõesti mind oodataksegi Indiasse. Kuulda käske book your flight ja start preparing your visa. 

Nüüd, kus ma enam lootagi ei osanud. Ja nüüd, kui ma olin juba juuri ajama hakanud. Aga vanajumal pidigi plaanide tegemise peale naerma. Ja täpselt nii on. Ja tundub, et seekord jääb see poole vinnaga elamine vähemalt lühikeseks. Pean kohe karmid otsused langetama. Täna veel ei julgenud tööl rääkida. Rääkisime vaid ühest võimalikmust tulevikust. Tegelikkuses on ju neid vähemalt kaks. Ja ma ei suuda mingit lõplikku otsust langetada. Et kas minust saab suhtleja või õpetaja. Mõlemas valdkonnas saan tegelikult teha mõlemat. Hetkel lihtsalt arvan, et pean hüppama ja vaatama, kas tiivad kannavad. Lõppude lõpuks ega lapsed ilmast otsa ei saa. Selle võrra naljakam oli saada täna üks alates sügisest oodatud lapsehoidmise pakkumine. Ei öelnud neile ka midagi kindlat. Ei ole ju minu eluski midagi kindlat. Ja enne ma midagi ette ei võta, kui mul on kirjalik tõestusmaterjal käes.

Kommentaare ei ole: