Heaoluriik kellele?

Esimene õhtu Rootsis ja juba ajab kõik mind siin hulluks. Üks lühike sõit üle mere ei tohiks ju nii stressirohke olla. Lend ise läks küll edukalt ja maandudes avastasin kaks rida eespoolt ka meie suure Põhja-Euroopa bossi. Täitsa tore oli teda taas näha ja veidi jutustada:) Sain veidi siseinfot ka meie tulevaste juhtide kohta.

Sealt edasi aga läks seikluseks. Juba üliammu saabus teade, et meile on majutus broneeritud ning minu soovi peale, et keegi mulle vastu tuleks või muudmoodi transpordi korraldaks, sest ma ei tahtnud hilisõhtul suunal linnast välja seiklema hakata, ka see "korraldati". Saingi lühikese kirja, et takso on teatud kellaajaks tellitud. Kui ma siis täna hommikul veel igaks juhuks meeldetuletuse enda saabumise kohta saatsin ja tahtsin üle kontrollida kõiki asju, siis sellele vastust ei tulnudki, aga ma veel ei paanitsenud. Mõtlesin, et ju siis ootab keegi mind lennujaamas sildiga, mul on ka mingisugune aadress ja telefoninumber. Kui raske see ikka saab olla!

HAH!

Polnud seal ühtegi minu nime kandva sildiga tegelast. Tegin teda otsides mitu tiiru ja küsisin ka abi ametlikust taksoteenistusest. Nemad aga arvasid, et mulle lihtsalt unustati see bronn teha ja et võtku ma maja eest ükskõik, milline takso. Nojah... mis mul muud üle jäi? Tööpäev oli ju läbi ja ega ma ei lootnudki ühtegi rootslast kätte saada. Polnud ka päris kindel, keda otsima hakata. Siis sain veel enda peale vihastada, et ei olnud võtnud paberil kolleegide telefoninumbreid kaasa, sest meie firmasisised lühinumbrid, mis on mu mobiili salvestatud, siin tööle ei hakanud. Seega neilt ka nõu küsida ei saanud. Krt 2!

Viimaks siis võtsin takso, mil peal silt Airport cab ja lootsin, et sellist nime kandvaid sõidukeid ikka kontrollitakse pidevalt. Sattusin nii veel seitsmekohalise takso peale ja näitasin talle paberilt nii täpset aadressi kui oskasin.

Vähese keeleoskusega mees ütles no problem ja asjad hakaksid aina enam mulle Indiat meenutama (ja mitte heas mõttes). Varsti ta siis otsustas rooli taga kiirteel minu antud paberisse süveneda. Enne veel oli teavitanud mind röögatust linnast välja sõitmise hinnast, aga öelnud ka, et muidu läheks veel rohkem. Mida iganes see ka ei tähistanud.

Ma arvasin, et ju tal on kohustus mind informeerida umbkaudsest hinnast, aga tema piiksutas oma gpsi ja muude mänguasjadega ning lõigi kohe selle summa masinasse. Kui ta siis aga oma keelebarjäärist hoolimata avastas, et ma ei tahagi täpselt sinna minna, kuhu tema ette kujutas, siis keevitati veel summale üht-teist otsa. Ma vaid leppisin sellega, sest mida muud mul teha oli.

Kohale jõudmine oli ka paras tširkus sellest hoolimata, et ta oli omaalgatuslikult helistanud mu peatumispaiga kontaktnumbril ja küsinud täpsustavat infot. Läks veel tükk maad tiirutamist ja minu sisetunde ignoreerimist ning teinegi kõne kellelegi, kes mu bronnilehel olnud telefonile vastab ja siis taas mõningase ekslemise järel jõudsime selle maja ette, mida ma olin ennegi arvanud.

No ok. Ma isegi ei räägi rootsikeelsest taksohinnakirjast, poolenisti rootsikeelsest broneeringukinnitusest jne. Kui aga siis mingi etteantud uksekoodi abil maja tagaküljelt ühest avausest sisse pääsesime, siis hingasin kergendusega. Oli selline seesam-avane hetk. Aga mitte kauaks.

Algas järgmine müsteerium. Langoljeeridelikus tühjas hoones ei paistnud olevat kedagi, kuigi oli kuulda hõredaid elutegevuse hääli. Minu ees aga oli tühi vastuvõtulett ja selle taga rippusid tubade numbrid. Olin õnneks ennegi kuulnud, et seal tuleb isetegevust teha. Taksojuht käis minuga veel igal pool kaasas ja lõpuks pakkus juba väga kahtlase tooniga edasist abi. Aga vähemalt mõne aja pärast tuli talle meelde, et kuskil pidi kirjas olema ka minu toa number ja siis leidsimegi ühe ninna vahtinud paberi, mida me enne ei märganud oma ähmis. Leidsin õige numbriga võtme, maksin taksoarve ja hakkasin tuba otsima. Sellega oli juba üsna kiire ka, sest põis ei olnud valmis sellisteks seiklusteks.

Aga siis... siis käisin terve maja läbi ja kusagilt ei hakanudki paistma minu toanumbrit. Õnneks olid nüüdseks sinna tekkinud ka kaks asjaga rohkem kursis olevat meesterahvast. Üks neist oskas kohe öelda, et peaksin paiknema ühes teises majas ülemisel korrusel. Ta seletas mulle ära ka ühe mu bronnil ja võtmekapilgi kirjas olnud rootsikeelse sõna - mässen. Oleks keegi aga seda varem teinud, ehk oleks ma kohe osanud sööklamajja minna. Mitte, et ma siiski oleksin pääsenud teisest majast võtme otsimisest. Või kohe õige sissepääsu taas leidnud.

Ühesõnaga, oli tõeline aaretejaht. Ja ma ei saa aru, kuidas korraldatakse koolitust uutele esmakordselt siia tulevatele töötajatele nii, et keegi ei vaevu seletama üldse, kuidas siin asjad toimivad. Eriti, kuna toimuvad ebaharilikult, kohal ei ole õhtul enam kedagi ja kõik sildid on tibatillukesed ja rootsikeelsed. Ise tahavad nad siin ka väliskülalisi majutada. No tule taevas appi! tahaks nüüd hüüda.

Igatahes olen lõpuks oma tillukeses kriiskavvalges ent ometi armsas katusekambris ja kui netijumalad lubavad, siis saan vähemalt selle blogipostituse üles panna. Sest jumal hoidku selle eest, kui ma peaksin siia arvutisse Skype'i tahtma või julgeksin tõsiselt loota, et FB-gi minuga siin koostööd teeks!

Ootan juba hirmu ja huviga hommikust seiklust, kui peab vist karupeest välja imema info selle kohta, kus siin suurel alal täpselt meie treening toimuma hakkab.

Mõnus õhtu katusel

Eilne oli jälle natuke omamoodi päev. Või pigem õhtu, sest päeva esimese poole olin kodus karmi mõttetööd teinud ja kui siis enam üksi ekraanil paiknev sõna arusaadav ei olnud, otsustasin, et pean ka seda haruldaselt ilusat ilma lähemalt vaatama minema.

Ja läksimegi Aivariga Piritale jalutama. Mina muidugi kiikasin pidevalt sealseid rulluisutajaid, et end kuidagi panna ja minu rõõmuks tundus, et on teisigi, kes end neil veel väga vabalt ei tunne. Ei ole ma ainus ebakindel hädapätakas ja ei kavatse alla ka anda.

Igatahes, teine suurem plaan oli ka. Tahtsin enne sügist ikka katusekino ära näha ja kuna oli laupäev ning seal näidati filmi Tuulest viidud, siis ei jäänudki ühtegi kahtlust - ostsime piletid ära ja jalutuskäigult naastes tuli leida vaid tee, mis pärast poodide sulgemisaega Viru keskuse katusele viiks. Soovitan teistelgi huvitatutel selleks aega varuda, sest mingeid skeeme küll polnud, liftid ei tööta ja suured nooltega plakatid seal kõrval on petekaks ning ka kõik turvamehed ei oska aidata.

Koht ise oli väga positiivseks üllatuseks. Mugavad vanaaegsed lamamistoolid ja isiklikud kõrvaklapid, baar, mis pakkus nii kakaod kui vahuveini sangriasid ja fliispleedid, mis öö laskudes filmiarmastajaid soojas hoiaksid. Mmmm... ja kuna maniakke, kes öösel neli tundi õues vana filmi vaadata tahaksid, polnud just väga palju, saime ka head kohad.

See ja üle igasuguste ootuste huvitav film lasidki õhtut nautida vaid vähese värisemisega. Ja need neli tundi möödusid kui lennates omapäraste tegelaskujude seltsis. Ideaalne ilm oli ka. Aga kuna mul oli juba nüüd külm, siis ei kujuta hästi ettegi, kas seal ka külmema ilmaga tore oleks.

Öösel jalutasime veel läbi linna minu juurde, kus puhusime tema jaoks vaid madratsi täis ja siis peaaegu kohe ära kukkusime, et täna kella kahe paiku ärgata:D

Neljal rattal on kindlam kui kaheksal!

Ehk siis olenemata sellest, et sundisin end sel nädalal lausa kolm korda uisud alla panema ja iga kord pikema ringi tegin, siis olin ikka hirmuhigist märg - eriti tee ületamisel ja mägedel. Seega eelistan siiski autot tema väiksema rataste arvu, aga parema tasakaaluga. Jalad läksid ka kohe pingutusest krampi, aga mulle siiski tundub, et asi paraneb ja üllatasin ennast, et ka oma hästi tasapidi sõitmisega käisin Rocca al Mare kooli juures ca 45 minutiga ära.

Minu esimese pikema sõidu õhtu, mil avastasin, et muidu siledana tundunud teed ei kõlba absoluutselt rullikatega sõitmiseks (nagu ka hiljem proovitud kergliikustee laudsillad), oli ka muud moodi naljakas.

Nimelt käisime pärast autoga poes - et viiks taara ära ja nii - ning tuli kallale hirmus Sprite'i isu ja ostsingi. Auto ees aga kukkus pudel maha. Arvasin, et pole hullu, sest juba enne sai sealt osa ära joodud, aga kui ma siis pudeli rooli taga uuesti lahti keerasin... oo õuduste purskkaevu!

Ma ei suutnud kiiruga midagi teha ka ja nii ma siis istusin koduni loigus ja lootsin, et enamuse magusast limonaadist imevad sisse püksid mitte iste, sest see oleks katastroof. Ja Sandra pidi naerukrampidesse surema, kui nägi KUI märg mu püksitagumik on. Hea, et hoovis üksi olime:D

Spontaanne spordiotsus

Eile oli selline eriskummaline päev, kui otsustasin järele uurida, kas kuulujutul, et Rademaris on tõsine rulluiskude allahindlus, on tõsi taga.

Ma ei olnud ju üldse kindel, kas mul on ikka mõtet veel üks paar osta - äkki jääb seisma niisamuti nagu eelmine, millega põhikoolis kümmekond korda sõidetud sai. Aga samas olen ma ju suvi otsa tahtnud taas alustada ja terve mu töökoht on rulluisufänne täis.

Niisiis suundusin otse töölt Rocca al Maresse jahile. Nägin viisakaid hindu ka ühes teises poes ja proovisin jalga nii mõndagi paari, mis kõik mind omal algatusel mööda kahhelkive edasi veeretasid. Ilma, et asjad eriti minu kontrolli all oleksid.

Igatahes, läkski nii, et ostsin uisud ja korralikud kaitsmed ka. Sai ka proovisõit kodu läheduses ära tehtud ja uued kvaliteetuisud on täitsa mõnusad, kuid eks ma ikka värisen tohutult nende peal ja kukkumist kardan kui tuld.

Oli plaan ka tänase ideaalse ilmaga uiske testida, aga läks nii, et enne oli pime, kui mul selleks aega tekkis. Selle asemel koristasin ja ootasin korteriomanikku raha järele ja rääkisin H-ga valetamisest. Tema meelest ei ole valged valed valed ja samuti annab tema meelest valge vale sildi külge kleepida kõigele, mis teisi õnnelikuks teeb ja enda elu kergendab, kuni see kahju ei tee. Minu jaoks on see väga raske, aga eks elu näitab, kas õpin vajadusel valetama või mitte. Või äkki piisab iseendaks olemisest ja põhjatust aususest kombineerituna viisakusega.

Mul on ussid kõhus!

Neljapäev oli taas sünnipäev - seekord tahtis Sandra ametlikult õhtul välja minna ja nii me siis läksimegi pubituurile juba tuttavaid värvilisi kokteile otsima.

Otsustasime lauas tumeroheliste jookide taustal ka tõde ja tegu mängida, mistõttu on minu telefonis ühe keskealise soliidse itaalia härrasmehe telefoninumber - nad kohe küsisid üllatunult, et kas eesti naised ongi ise nii agressiivsed tutvujad:D. Samuti on Sandra kaameras pilt minust kahe briti poissmehega ja hulk teisi, kus me kahekesi keset linna Kungla rahvast, Bad Touch'i ja Mere lapsi laulame:D Koos tantsuga!

Sandra ise aga pidi muuhulgas kellegi võõra meie lauda kutsuma ja saigi hakkama - kaks toredat saksa noormeest ühinesid meiega lausa terveks õhtuks ja üleüldse astus ligi palju õnnesoovijaid ja muidu jutustajaid. Olime ju taas äratuntavate sünnipäevatorbikutega.

Mingil hetkel tuli meie juurde ka üks tädi baarist ja küsis, kas me tahaksime nende korraldatud hirmu faktoris osaleda. Mina, S ja üks saksa noromees olime nõus - eriti, kuna nagunii juba igasugu valgust kartvaid julgustükke tegime. Ka sakslased ühinesid mänguga ja pidid laulma nii õllelaulu kui küsisid ettekandjalt, kas ikka talle ka meeldivad saksa mehed - eesti keeles.

Igatahes, õhtu möödudes selgus, et nii mina kui see saksa kompu valitigi välja hirmu faktori võistlejateks. Olin veel enne üle küsinud igaks juhuks, et ega midagi väga jälki ei tule ja kinnitati, et ei. Aga eks meie definitsioonid olid veidi erinevad.

Esimene ülesanne oli lihtsalt fun. Pidime kingad ja sokid jalast võtma ning saime asemele sõlme keeratud ning jäässe külmutatud sokid. Ülesanne oli paljajalu õue minna, seal sokid lahti harutada, jalga panna ja tagasi baari tulla. Lubati ka nt õuetingimustes vett sulatamiseks kasutada ja kui me siis taipasime, et niisama vastu maad toksimisest erilist tolku pole, siis tormasimegi täiel tempol paljajalu Hollywoodi purskkaevu juurde sokke leotama.

Michael oli veel nii palju härrasmees, et kui oma sokid lahti sai, aitas veel minu omi ka harutada. See aga läks talle maksma väärtuslikke minuteid ja kui tagasi jooksime, selgus, et mina olin ühele tüdrukule ära teinud, tema aga mängust välja kukkunud. Vähemalt tegime purskkaevu ääres hänginud teistele turistidele nalja ja endal oli ka tõeliselt lõbus.

Teine üleanne aga oli tükk maad karmim. Saime igaüks kausitäie elavaid vihmausse, mis tuli võidu nahka pista. Konkurent hoiatas mind ette, et need on vastikud, aga sain ise teada, mismoodi muld hamba all krigiseb ja kuidas elavad vingerdised kikude all katki minna ei taha. Nii ma siis neelasingi kaks ligi 20cm-st tervelt alla, aga kahjuks olin teisest neiust aeglasem ussimugija ja kukkusin välja. Aga vähemalt tegin ära midagi, mille puhul arvasin, et seda ei juhtu nii pea. Imelik tunne oli küll mõeldes, et sõin usse, aga mis siis.

Terveks õhtuks oli nalja kui palju ja koju jalutades ostsin veel cocat nende söövitamiseks:D Aga minu low ei olnud mitte kõige suurem low, kuigi oleksin soovinud ka ehk võistluse Michaeli kombel kaks ussi varem katkestada:D Nüüd sõin neid ju vaid oma lõbuks, kuigi ega me auhinda ei tahtnudki.

Igatahes, vahepeal tuli ilma kutsumata meie lauda veel mingi purjus eesti isane, kellest kuidagi lahti ei saanud ja kes süüdimatult kõik meie joogipõhjad endale sisse kaanis. Seda hoolimata keeldudest ja kurjaks saanud Sandra karjumisest. Aga jah... minu meelest kellegi jääpõhja lõpuni luristamine on ikka omaette low jälle. Aga meil oli ülimalt lõbus õhtu ja jälle nii mõndagi meenutada.

Torbikud

Kolmapäev oli siis päriselt Sandra sünnipäev ja ühtlasi harukordne päev, mil sai Dalai Lamat Eestis näha. Niisiis oligi meil Sandraga diil, et läheme nui neljaks seda vaatama ja pärast välja sööma.

Hommik aga oli karm. Sain kliendi käest ebaõiglaselt niimoodi sõimata, et ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ja Piret tõi kuskilt konjakipudeli ja käskis mul juua. Muidugi see, et ma nutune olin, levis ka kolleegide seas kulutulena, aga õnneks olid kõik väga mõistvad ja toetavad ja lõpuks sain konjakita asjast üle. Aga jätkuvalt vihkan seda, kui parandamatult nõrk ma olen.

Igatahes, päeva jooksul sai selgeks, et töölt läheme Lamat kuulama lausa kolmekesi ja nii ma siis alguses hängisingi seal kolleegidega - nii paistis see ka veidi vähem tööluusina. Sandra muidugi solvus ära, et ma kohe neid otsima ei tulnud ja viskas toru ära, aga ma ju teadsin, et ta on koos Riinuga ja kõik on hästi. Lisaks oli seal ju tohutu rahvamass, millest üsna võimatu teisi leida.

Kui ma siis ükskord selle katsumuse ette võtsin, selguski, et nad on end kuskile keskele pressinud ja pidin sinna pidevalt vabandades läbi teiste trügima. Otsing tulemusi ei andnud ja siis mingi hetk hakkas keegi mutike mu peale karjuma, et julgen seal telefoniga teda segada. Nojah. Vaatasingi siis mõnda aega maailmakuulsust üksi ja üritasin kõigest väest ta sõnumile keskenduda, aga ei tulnud välja nii hästi kui tahtnuksin.

Mingi hetk sain Sandralt uue kõne, et tal olla paha hakanud ja siis sain veel neid taga otsida. Sellega Lama kuulamine piirduski ja kui tal veidi parem hakkas, läksime siiski sushit otsima. Tema jaoks oli selline toore kala söömine uudne kogemus ja ega minagi seda tihti ei tee - pulkadega oli veidi veel õudsem. Kartsin kogu aeg, et need erinevad sushid lendavad käest või kukuvad sülle, aga midagi hullu ei juhtunudki. Seekord sain ka igasuguseid huvitavaid variante proovida, kuni reaalselt rohkem ei mahtunud. Soovitud macha rohelise tee jäätisekokteil oli ju ka veel enne soolast serveeritud. Ja nüüd ma jälle ei taha tükk aega toorest kala näha, aga see selleks. Koht ise oli minu meelest üsna kummaline. Tibatilluke ning ülerahvastatud - kiitus nende toidule - aga mingid animejoonised roosas ruumis ei olnud minu stiil. Oleksin eelistanud midagi stiilsemat ja minimalistlikus aasia stiilis.

Kuna kell oli liikunud väga kiiresti, ei hakanud ma enam viieks minutiks tööle tagasi tormama ja otsustasime hoopis koju jalutada. Lootsime nii kõhtu veidi ruumi saada.

Teel käisime ka poest läbi ning saime pähe mingite poolpaljaste animebeibedega sünnipäevatorbikud, aga see eest sai palju naljakaid pilte. Mina sushit söömas on muidugi täiesti omaette klass ja seeria, aga pärast tuli ka mõningaid ilusaid. Otsisime taas huvitavaid taustu ja sundisin Sandrat minema suspedes postripoisi hargivahet katsuma:D Eks ta ikka itsitas ja punastas, aga meil oli s*tta kanti lõbus:) And no harm done too.

Õhtu veetsime Riinuga kahekesi screensaverit jõllitades - jah, jälle - ning siis saigi päev otsa.

Sain sel päeval ka kurva uudise - vanaema mees oli pärast pikka haigust ära surnud ja eks seda võis ka oodata vanaema kohmaka südamliku sünnipäevakõne peale, aga tuli mulle siiski üllatusena. Samas, tunnistan ausalt, et ma ei oska selle üle eriti kurvastada. Me pole ju kunagi kohtunudki ega sõnagi vahetanud. Kas see teeb minust halva inimese? Mõistusega saan ju aru, et surm on kurb sündmus ja ta oli kallis paljudele, aga minu jaoks ta justkui polekski reaalne isik. Aga ega ma tuttavate surmagi puhul eriti mõistlikult käituda ei oska ja klišeesid ka loopida ei taha. Aga vot selline kummaline mõru šokolaadi maitseline päev oli.

Uued sokid ja vanad kadunud sõbrad

Ka õigel päeval ei pääsenud ma külalistest ja tööpäeva hakkisid lõputud rõõmu valmistavad õnnitluskõned ning sõnumid:) Sõime kolleegidega sefiiritorti ja eriti naiselikku maasikatükkidega Fresitat. Kusjuures neile meeldis.

Õhtu aga oli taas tore. Helistas vana ülemus, kellega päris pikalt rääkisime ja siis tulid külla väikevenna ja ristiema. Sain neilt veel vanaema saadetud kanepilehemustrit meenutavad villased sokid:D Hiljem liitus nende ja minu ja Riinuga ka Sandra ja Aivar ja korraks isegi minu suureks üllatuseks Kadrian, kelle eest ma ei suutnud ega üritanudki oma solvumist eriti varjata. Tema aga käitus samas nagu kõik olekski kõige paremas korras. Noh, nende kümne minuti jooksul, mil ta siin oli, sain talle vähemalt teda pool aastat oodanud India kingitused üle anda ja mul oli ikkagi väga hea meel teda näha. Sellest olenemata, et kõik vaatasid kerkinud kulmudega pealt, kuidas üks mu kauaegsemaid ja parimaid sõbrannasid esitab mulle küsimusi nagu: millega sa praegu üldse tegeled?

Õhtu lõppes kolme tüdruku poolse Aivari kiusamisega, sest kohe-kohe oli ju Sandra sünnipäev algamas ja me kõik üsna veinised - seega ei seganud meid ükski südametunnistus nõudmast, et ta paljastaks meile oma muskleid ja parema pildi saamiseks nööpisin ka tema särgi lahti:D Aga noh... Sandra sünnpäevaks ju võib...

Neiu aga suutis ise oma sünnipäeva alguseks magama jääda. Mis meile väga hästi sobis. Jõudsime tordi valmis seada koos safariküünaldega ning õhupalli peidust välja võtta ja siis sai teda taas lauluga äratada. Aivar kinkis talle lausa lennuki - imetlust vääriv tähelepanelikkus meesterahvalt. Me Riinuga olime suure mõttetöö tulemusena talle spa-kehahoolduse välja valinud, aga kahjuks ta ei paistnud sellest üldse rõõmu tundvat. Olenemata sellest, et kingitust valides lähtusime just tema soovidest ja mõtetest. Aga kust pidingi ma teadma, et tema kurvameelsed märkused, et ta pole kunagi spas käinud, ei hõlma x, y, z etc protseduure? Ja me lootsime veel asja erilisusega punkte teenida, aga noh, jah. Ehk annan ka ühel hetkel ikka alla ja hakkan nõmedat raha kinkima.

Pühapäev on puhkepäev, esmaspäev on tantsupäev

Vähemalt enamiku jaoks. Kuna Riin oli end juba kaugelt siia vedanud, siis muidugi ei saanud me lasta tal kohe taas ära minna. Sandra aga pidi pühapäeval taas tööl olema ja seega meie kaks vedelesime mõned tunnid filme vaadates ning siis vedasime end taas vanalinna, sest Riin tahtis ükskord ka korralikult ja tormamata linna näha. Meil oli ka submission - teha endast imelikke pilte. Alustasime lausa kodubussipeatusest, tehes endast pildi lipuga reklaami taustal:D Hiljem sai veel lehepostkaste kallistatud ja ühe pildi peal on meiega koos isegi pissiv poiss. Ei, me ei ole perverdid:D Tulemuseks oli terve hulk jäädvustatud säravaid ilmeid.

Oli taas fun ja saime ka üle pika aja mingis vanalinna hiinakas pulkadega süüa. Tõestasin Riinule, et olen eestlase kohta täitsa osav hirmõhukeste pehmeks hautatud porgandiviilude kättesaamises:D Õhtul aga olime kolmekesi sisukad - vaatasime tunde kahe arvuti screensavereid korraga:D

Esmaspäeva meeldetuletamisega on mul praegu tõsiseid raskusi, aga me vist käisime McDonaldsis rämpstoitu hävitamas - S ja mina muidugi võistlesime, kes rohkem jaksab:D Ning koju jõudes plaanisime viimaks ometi isikliku tobeda tantsu valmis teha. Sandra nõudmisel sai vastavaks looks valitud Bloodhound Gang'i The Bad Touch:D Me siis mõni aeg viljelesimegi igasuguseid bad touch'e - Riin oli vahepeal naerust kõveras maas ja mina lõpuks poolalasti, sest veiniselt ja tantsuselt hakkab ju hullult palav. Ja nii me siis keskööl võtsimegi minu sünnipäeva vastu pesuväel.

Sandra oli seekord kõvasti pakkimisse panustanud:D Erinevatest Puhhi-teemalistest paberitest tulid üksteise järel välja nii musikujulised plaastrid kui Itaalia-raamat, küürimishari kui sädeluskäntsakas ja ärgem unustagem roosat Zac Efroni pildiga vihikut, millele ma alles rakendust otsin. Ehk peaks sinna kliendiintervjuudel märkmeid kirjutama?:D Öösel sai ka igasuguseid lugupidamist väljendavaid tooste öelda ning pulmamarsi saatel uus küürimishari vanale seltsiks viia. Just like any other day with us three:D

Teistmoodi pidu

Olen juba aastaid tahtnud oma sünnipäeval vanalinna fotojahti korraldada, aga alles nüüd avanes selleks võimalus. Ja seega tuli mul ühe lühikese õhtu ja hommikuga kokku panna jahimaterjal ning hilisem pidu. Käisin neli korda autovahet asju tassimas ja urisesin, sest nii tüütu oli seda kõike üksi teha. Lisaks hirm, et äkki ma ei jõuagi kõike õigeks ajaks valmis, aga kuidagi tuli siiski kõik välja.

Olime üsna väikese seltskonnaga, aga võimalus osaleda oli antud paljudele. See oligi minu plaan välja selgitamaks, kui palju on mul hetkeseisuga sõpru ja kui palju tuttavaid. Nothing shocking though...

Sandra sinna saamiseks pidi aga pingutama. Nimelt tuli ta pärast öövahetust kuidagi eriti hilja töölt ja ei tahtnud kuidagi ka magama jääda. Lõpuks aga jätsime ta mõneks tunniks omaette ja tagasitulles ei aidanud isegi raputamine teda taas teadvusele tuua. Ainus, mis töötas, oli mina ja Riin kõigest jõust Kungla rahvast röökimas:D Ja siis üritas uimane Sandra kuidagi end taas ärkvele ajada, aga teades teda, siis meid isegi ei üllatanud, et ta oli valmis pigem kõigil teistel enda järgi oodata laskma, kui jätma juuksed triikimata ja piirduda kerge meigiga. Noh, jah....

Ühel hetkel siis saatsingi sõbrad kummalistes paarides linna avastama lootusega, et nüüd on mul endal paar tundi aega muid asju ajada ja tõenäoliselt jõuan veel ka sõpru piilumas käia, aga juhtus nii, et minu hoolde usaldati väike sõbranna ja siis tuli asju tema tempos teha. Ma ei saa kurta, aga jõudsime koju napilt enne teisi. Ja parim nali oli see, et olin terve tee tagasi tassinud kaasas Reijo kingitud lille, aga kui ma siis kodupeatusesse jõudsin, sain teada, et mu imelikul tundel, et paberisse keeratud lille vars on kuidagi väga pehme, oli ka põhjus - olin juba ei tea kui kaua õrnalt vaid paberit kaasa vedanud. Ja teistel oli seda kuuldes nalja kui palju. Aga tundus, et neil oli ka muidu linna peal lõbus - nagu ma arvasingi. Veiko lausa lubas, et tänuks selle korra eest ja kui ma viitsiks veel kunagi hiljem talle ka 12-tunnise jahi korraldada, võin ma taas mõne ta peopaiga tualettpaberiga ära tapetseerida:D Oh aegu ammuseid:)

Õhtu oli ka tore. Tegime kõikvõimalikke jäätisekokteile ja ka vahuveini serveerisin peidetuna mahla sisse. Mängisime aliast ja ajasime vist nii ühe mu välismaalasest sõbra minema kahjuks. Ja kui mulle siis meelde tuletati, et võiksin parimatele jahimeestele auhinnad ka kätte anda, siis sai näha, kuidas õnnelikud Sandra ja Veiko oma uute kollaste kopaautodega läbi küpsisekausi rallit mängisid ja küpsiseid teisaldasid:D

Otse läbi virtsavee juhipositsioonile?

Hei-hei!

Olen ikka elus. Lihtsalt viimased nädalad on taas olnud üks tõsine tegevuste virr-varr, mil eriti kodus pole olnudki ja üksi üldse mitte.

Möödunud nädalast suurema osa veetsin tööasjus Tartus. Mitte nagu see midagi uut ja võõrast oleks eks, aga te ei tea, kui sürr oli oma kunagises kodulinnas vajaduste sunnil hotellis ööbida ja pealegi veel paigas, kus ma vist kunagi varem käinud ei ole ning kuhu ka iseseisvalt liikuda ei osanud. Hurraa taksodele! Veel midagi uut Tartu mastaabis.

Igatahes, käisin taas mööda kliente, lasin vasikatel oma sõrmed surisema imeda ja heldisin sellest, kui tore mõni tippjuht olla võib. Näiteks üks vanem härrasmees oli meie kohtumist nii tõsiselt võtnud, et küpsetas ise eelmisel õhtul meie jaoks seenepiruka. Minu meelest ütlemata armas liigutus olenemata sellest, et ma seeni ei söö ja püüdsin igati teda solvamata pirukat vältida.

Sain ka esmakordselt käia laudas, kus tuli jalutada läbi lehmauriini jõe ning kus ka heledad püksid omale pruunid plekid peale said. Jippikajee! Aga muidu oli väga huvitav ja minu meelest on piirkonnajuhtidel väga lahe töö.

Külastuste vahepeal oli meil ka suur firmaüritus, mille mina kokku panema pidin ja tuli väga hästi välja - võin uhkustada. Seal sain ka viimaste võõraste nägudega nimed kokku panna ning juba kommenteeriti, et ma tunnen end vist nende seltsis juba täitsa mõnusalt. Ja nii ongi. Eelneva õhtu "juhtide koosolek" suitsukala saatel neist ühe hotellitoas aitas ka kaasa:D Väga lahe seltskond on meie firmas. Samas sain juba ise toeks olla uuematele, kes samuti kohe ära märkisid, et meiega on tore. Mul oli muidugi töine päev ajal, mil teised lõõgastusid, aga sai palju tehtud ka ja tormasin end lausa higiseks selle nimel. Juht ma iiski veel ei ole, aga jälle tuli igasuguseid provokatiivseid ettepanekuid sel teemal.

Töö eest tasuks oli aga tore õhtu. Olin ammu tahtnud ühele kursaõele külla minna - nüüd aga selgus, et vahepeal on üht-teist toimunud ja nüüd kuulub tema juurde ka üks pisike armas olevus. Ja millal enne olen ma öelnud ei võimalusele titat ahistada!? Seega saimegi paar tundi paari aasta järel muljetada ja uue ilmakodanikuga tutvuda ning siis ootas taas unemaa.

Reede hilisõhtuks sain tagasi koju, kus algasid kibekiired ettevalmistused sünnipäeva(nädala)ks. Aga sellest tuleb vee mitu eraldi postitust.

P.S. Me viimasel ajal konkureerime Sandraga kõiges. Sellega seoses helistas ta mulle ka ühel Tartu-päeval, uhkusenoot hääles, et teatada, et nüüd oskab tema ka keelt rulli ajada:D

Vasikavaimustus

Sõna otseses mõttes. Neljapäeval oli siis esimene intervjueerimise päev, mil pidin suurkliendile külla minema ja oma ala eksperdiga silmitsi seisma. Põlved ikka värisesid küll, aga seda enam oli mul hea meel, et olin tulnud koos asjaliku kolleegiga, kes mind korduvalt kitsikusest päästis. Lisaks oli omavahel tore paremini tuttavaks saada ja see, et tema noorem laps minu vanune on, ei tekitanud ka suhtlemisel mingeid piire. Lõõpisime nii, et vähe pole.

Pärast kordades oodatust pikemaks kujunenud intervjuud sain katsuda loomi ja tore klient üritas mind enda juurde tööle meelitada - müügiargumendiks seal töötavate abiellumiseas noormeeste suur hulk. Kahjuks ei osutunud üksi neist mind kui ilmaimet vaadanud tüüpidest arvestatavaks. Aga loomad ise olid ägedad. Nägin ka meie tooteid lähemalt ja sain mitmesajaruutmeetrise sitabasseini äärel kõlkuda. Kõige-kõigemad olid muidugi vastsündinud vasikad, kes mind üldse ei kartnud, pai teha lubasid ja mind siis lakkuma hakkasid. Ma lausa sulasin ja jube raske oli end neist taas eemale sikutada. Ka pärast meeste korduvaid kutseid ja ähvardusi mind kättpidi ära tirida. Lõpuks kolleeg lubas, et toob mulle kontorisse ka ühe kingituseks, aga mind ei hirmutanud see mõte üldse. Lubasin talle latte piima ja lehmakommi anda ning kui ta tahab, siis minu poolest võib ta kõik me kontori sõnajalad ära süüa.

Kahjuks teisele intervjuule me ei jõudnudki, sest tüübi kannatus oli katkenud juba pool tundi pärast umbmäärase kohtumisajavahemiku läbi saamist. Selle asemel läksime siis hoopis teistele klientidele külla ja mul oli väga tore päev.

Päike lõõskas ja loodus kutsus. Käisime ka üsna harukordses maasööklas, mille eest mind juba uksel hoiatati ja kus prae mahlaklaasi hinnaga sai. Kõige šokeerivam oli aga siiski naise tualeti kraanikausi äärel paiknev suur pruun pesuseebi käntsakas, milletaolisi ma vist küll ligi kakskümmend aastat kohanud ei ole.

Järgmine peatuspaik oli kusagil Pärnumaal peres, kelle kaunis kodukohas kasvavad lisaks vissimuudele ka kanad, kassid-koerad ja jaanalinnud. Viimastega tegimegi tutvust pererahva ootamise ajal. Olime valmis mõelnud juba ka head alibid juhuks, kui mõnda kutsuvasse aeda raksu läheme ja vahele jääme, aga hiljem saime hoopis sõimata, et miks me ei läinud siis. Kes keelas. Klient lubas süüa kodumaiseid vilju palju kulub.

Sõingi ära selle suve esimese eesti õuna ja kõrvale lahke pererahva pakutud kohvi-kooki. Nii soe tunne jäi sisse ja saime ka kaubale, et mõni päev läheme tagasi intervjuud tegema.

Kolmas peatus oli taas ühe suurkliendi juures, kus ka kohe oma kolleegiga kokku põrkasime. Tundub, nagu meid oleks siin Eestis nii tohutult palju, aga eks Eesti ise ole üks väike koht ka. Sain tema müügibussi uudistada ja kellegi kliendi värskelt küpsetatud saiakesi nosida ning siis läksid meie teed taas lahku.

Kuna meil hakkas kahju mehest, kel veel pärast tööpäeva ametlikku lõppugi nelja kliendi külastamine ees ootas, siis tulime appi ja tegime ise ühe käigu veel. Ka seal peres kasvas vasikaid ja üks isend võttis mu lakkumise lausa nii tõsiselt ette, et sõrmi hoidis hallikas karvadega segatud lima koos ja püksidki said läbimärjaks, aga mis siis sellest. Mul oli tore ja teistel naljakas. Ainult armukadedad ja kaitsvad koerad tegid mind veidi murelikuks. Ja koju tagasi saingi juba kella kaheksaks.

Et siis kõik see üle äärte ajav energia maha ladida, haarasin rõõmuga Katsu ettepanekust veel vastu ööd randa jalutada. Saime taas veidi rääkida ning öösel tuli ülihea uni.

P.S. Sel nädalal vihjati ka, et minust võiks aasta pärast vabalt järelturu müügijuht saada ja minu üllatunud-kohkunud-austatud oleku miks-küsimusele tuli vastuseks vaid, et sest mehed austavad mind ja mitte igaüks ei suuda nende austust ära teenida. Aga eks elu näita, mis saama hakkab.

Kas siin jagatakse tasuta pille ehk folk?

Võtsin töölt paar päeva vabaks, et võib-olla viimast korda end rahvaüritusel nelja päevaga segaseks rabeleda. Ärge küsige. Ma ju tuntud masohhist. Niisiis seadsimegi neljapäeva hommikul oma sammud bussijaama poole, et koos paljude teistega üks kord aastas Viljandi ära rahvastada. Ärge saage valesti aru, see on armas väike linn, aga on hea, et see vahel ka rohkem rahvast ligi tõmbab.

Nagu arvata võis, ise me ühtegi kontserti ei näinud - isegi ei kuulnud - aga oli tore. Samas tundsin kolmandaks päevaks, et no enam ei taha. Enam ei tundu tore ja naljakas valutavatel jalgadel pool ööpäeva jutti püsti seista, vahel ehk minutiks pingiäärele toetudes ja saiakesi kolme jaona süües, sest pikemaid pause ei tekkinud ja ometi räägiti kehvast kassast. Kui palju hullem saaks siis töökoormus olla. Enim aga ärritavad mind idioodid, kes kõige üle virisevad. Kel on kahju välja käia ühte eurost müntigi, et oma lapse näole naeratus kutsuda ja kes kvaliteedi üle virisevad ilma, et oleks asju lähemalt vaadanudki. Samuti need, kes on jõudnud suureks kasvada vist kordagi ühtegi flööti katsumata ning järjekindlalt igal võimalikul valel viisil seda nüüd suhu topivad. Sellised asjad olid võib-olla alguses naljakad, aga üldiselt lihtsalt šokeerivad oma rumalusega. Vahel tundub, et inimesed üldse ei mõtle ka.

Samas on muidugi ka karjade viisi kenasid ja toredaid inimesi, kes käituvad sinuga viisakalt ja paistavad mõistvat, mida tähendavad need "peopäevad" meile. Nad huvituvad uutest ja põnevatest instrumentidest ning neile seletan ja näitangi asju rõõmuga. Isegi selliseid, mida enam vaadatagi ei tahaks, sest tean, et sadade kordade ette mängimise kasutegur on olnud ümmargune null - pole mitte ühtegi ostetud mitme päeva jooksul. Aga alati on üllatajaid, kes oma rahakotid alles viimastel päevadel üles leiavad ja siis kohati ka asjalikke asju kirevate asemel ostavad. Ja mul on hea meel, kui minu soovituse alusel keegi saab millegi suurepärase omanikuks. Sest ma nagunii ei promo kunagi asju, mis mulle ei meeldi. Ja ma usun, et kui pilli osta, siis võiks see siiski olla ehe ning kvaliteetne - mitte tingimata kõige kallim, aga tõenäoliselt kõige odavam ka asja ära ei aja.

Vahel kohtab seal ka tõeliselt huvitavaid ja kummalisi tüüpe. Näiteks pisikest kasvu mees, kes vaarus pillide kuhja all, mille ta enda külge korraga mängimiseks kinnitanud oli. Või noor karvane mees, kes ei saa parmupilli mängida, sest polnud hambaid, mille vastu seda toetada. Või kaks tüüpi, kellest üks parmupilli mängis samal ajal, kui teine dramaatilise tantsu taustal toitu suust välja ajas. Või vanapapi, kes tuleb kolmandal päeval minuga juttu rääkima ja ütleb, et ainult minu ja minu silmade pärast ta meie putkast korduvalt mööda käinud ongi ning kõige tipuks mulle suupilli loo esitab. Ei teadnud, kas olla meelitatud või punastada kohmetust tekitavast situatsioonist.

Muidugi külgelööjaid on teisigi, kuigi sel aastal hakkasin juba muretsema, et tohoh - kas neid ei tulegi või ei ole ma enam huviobjekt. Pigem tulidki meelitama vanemad isased. Aga see selleks. Mind nagunii ei huvita hetkel uued isased. Isegi mitte delikatessküpsis, kellest Sandra lähemalt rääkis. Aga minu meelest tema üles laetud pilt on nii mittemidagiütlev ja teda peab lihtsalt päris elus nägema, et aru saada, mis ta eriliseks teeb.

Muidugi saime ka ise Sandraga oma pillimänguoskusi täiendada ja end ületada lapseilaseid pille nõudmisel ise proovides ja oli ülimalt tore näha taas ülemust ja tema naist, kes meile suureks oli. Saime muljetada oma India kogemustest ning niisama ka jutustada, aga ega selleks eriti aega ei jäänud kõige muu kõrvalt. Ning ülemus oma sitarimänguga oli muidugi muljetavaldav.

Mõned hetked olid kohe nii hullumeelselt kiired, et meid oli leti taga kaks ja inimesi leti ees ridade kaupa üle üksteise õlgade kõõritamas. See muidugi tähendab, et on üsna suur oht millesti lihtsalt ilma jääda, aga me ei saa sinna midagi teha.

Ahjaa... kõige-kõigemast tüübist ma unustasin rääkida. Nimelt käis meie juures ikka ja jälle üks poiss, kel vist igav oli. Alguses vaidlustas ta minu väite ühe instrumendi nime ja eesmärgi kohta. Alusetult muidugi. Siis hakkas kõike muud läbi proovima ja hinna üle kauplema. Ta oleks oma raha eest ilusti ühe asja saanud, aga tahtis kahte ja ma ei näinud põhjust nii odava kraami puhul ka nii suurelt vastu tulla. Kuni siis tüüp küsis, kes ettevõtte omanikud on. Mul oli ikka karp lahti. Mõtlesin juba ta pikalt saata, aga juhatasin lõpuks ikka ülemuseni. Ja saate aru - väikemees läks ja kauples omale soovitud allahindluse välja. Andsin talle pillid sendikuhila vastu. Ta oli palunud mul enne oma raha üle lugeda ja nüüd - pange tähele - käskis mul taas kontrollida, kas ikka on õige summa. Ma pidin naerma purskama, sest ma ju teadsin, et tegu pole nii või naa õige summaga ja ülemus lihtsalt oli heas tujus ning põhimõtteliselt kinkis talle ühe vile. Igatahes, lootsin, et ta läheb ära, sest ta hakkas oma küsimuste ja kommentaaridega juba väga tüütuks muutuma ning samas ei saanud ma teiste klientidega tegeleda ega pääsenud nood kaubale ligi.

Aga ei! Ta tuli veel ja veel. Mingiks hetkeks oli ta kuskilt raha juurde hankinud. Või ehk oli see tal kogu aeg, aga ta lihtsalt ei tahtnud nii palju mulle välja käia. Nüüd siis tuli ta ja ostis kaks enda omaga sarmast flööti veel ja ütles ausalt, et kavatseb need kuskil kallimalt maha müüa.

Ma müüsin talle pillid ega suutnud enam seda kõike enda teada hoida. Ka teised imestasid, kui kummalise kujuga tegemist on. Aga ta tuli veel ja veel. Ta suutiski ühe flöödi kasumiga maha müüa ning edaspidi hakkas ta käituma nagu üks meist, klientidele ise asju soovitama ja nendega jutustama. Närviline, nagu ma viimasel ajal olen, sain juba päris kurjaks, sest mulle paistis, et enamik klientidest ei pidanud teda ei naljakaks ega kasulikuks ja ta lihtsalt segas. Aga õnneks rohkem temaga suuremaid seiklusi ei olnud - võib-olla seepärast, et korra tema poole jutu pealt vetsu jalutasin. Mind tõesti ei huvitanud enam, mida ta millestki arvab ja ilmselgelt ei olnud tegu enam naiivse väikse inimesega. Pigem ühe üksildase lapsega, kelle maneeridest võis arvata, et ta liigub rohkem vanainimeste seltskonnas.

Teine tore tüüp tuli õhinal meie juurde ja alustas küsimusega, kas siit saab tasuta pille. Kahjuks pidin talle pettumuse valmistama:) Aga muidugi oli ka palju väga armsaid lapsi ja võrratuid naeratusi, kui lapsele osteti mõni huvitav looduslik pill. Minu meelest on need tahtmatud naerunäod palju enamat väärt, kui vanemad välja käima pidid, aga kindlasti kõik ei nõustu minuga. Minust saab vist väga hellitav vanem kunagi ja kohe raudselt saab meie kodus olema palju eksootilisi naturaalseid instrumente.

Muide, ma olen nüüd täiesti veenudnud, et Sandra ümbruskonnas on keegi korraldanud massipsühhoosi ja neile kõigile sisendanud, et tal on sugulane nimega Henri. Nimelt olen kolme suve jooksul juba kaks korda mitu päeva tema toas elanud ja temast nii palju kuulnud, aga sellest kummitusest pole isegi ühtegi pilti väljas ja vahepeal tekkivad või kaduvad meesteasjad ei veennud mind. Ei veennud ka Sandra väide, et ta nägi aknast Henri kätt, sest ma ei näinud ühtegi kätt ja ta oli just enne seda üht võõrast poissi mulle Henri pähe serveerinud.

Järgmisel päeval üritasdi ka too poiss ja tema pruut mulle selgeks teha, et Henri on olemas ja et soovi korral võin teda ka kõrvaltuppa vaatama minna, aga mõni minut hiljem tulid nad ise häbenedes tagasi ja tunnistasid, et pole seal ühtegi Henrit. Ka Sandra välja pakutud DNA-test ei oleks mind veennud, sest tema plaan võtta toas rippunud hommikmantlilt välja kukkunud karvu ei oleks mind sugugi just Henri-nimelise tegelase olemasolus veennud ja nii ongi kaks folki müüdunud kummitusega koos elades, teda kordagi päriselt nägemata. Juba väga naljakas on:D

Et siis järjega täpselt nädala ajast maas õhtus, mil võtsin ka Sandra kaasa ja läksime tema ning Omariga linna peale. Jõin alustuseks ära oma esimese millimallika ja oi, see oli kole! Järgnes väga roosa kokteil Patrickus, mis asja nii palju paremaks tegi, kuigi ise suurem asi ei olnud.
Meil oli plaan lihtsalt mööda tänavat jalutada ja baare järjest ette võtta, aga Tonicus olid vaid oma töötajad kohal ja seega järgnes Nimega või Nimeta - jälle ma ei tea, kumb see on. Seal sai kõige paremaid kirjusid kokteile ning viimaks hakkasid need end ka tunda andma.

Juba parajasti lõbusatena pidime kohtuma mingite teiste Omari tuttavatega, kes tutvustasid meile ühte väga armsat sisehoovi peidetud söögi-joogikohta, kus iga tool isemoodi ja üks kiilas mees luulet loeb. Või luges. Aga sealt ajas meid vihm üsna varsti ära.

Meie viimaseks peatuseks oli mingi itaalia vinoteek, kus mulle ka kell üksteist süüa serveeriti. Nämmad mereelukad jahusoolikate vahel. Selgus veel, et ühel neiul meie kambast on sünnipäev ja teine tunneb Katsi - jälle see väike Eesti. Kolmas aga oli minuga lausa nimeni sarnane ja neljandal oli täpipealt sama veinide maitse:D Aga jutt täitsa jooksis ja mul oli tore. Sandra aga oli väsinud ja mossis ja arusaadav ka pärast öötööd ning mõnda tundi und. Seega läksid meie teed teistest juba keskööl lahku, kuigi meid igati ka mujale kaasa meelitada prooviti. Oleksin hea meelega läinud, kui poleks teadnud, et stardime varahommikul folgile. Jäime veel napilt viimastest bussidest maha ja jalutasime vastu ööd koju. Ja siis tuli veel asju pakkima hakata - pole vist vaja mainida, et hommik oli kole. Aga folk on omaette teema ja väärib ka eraldi posti.