Neljapäev oli taas sünnipäev - seekord tahtis Sandra ametlikult õhtul välja minna ja nii me siis läksimegi pubituurile juba tuttavaid värvilisi kokteile otsima.
Otsustasime lauas tumeroheliste jookide taustal ka tõde ja tegu mängida, mistõttu on minu telefonis ühe keskealise soliidse itaalia härrasmehe telefoninumber - nad kohe küsisid üllatunult, et kas eesti naised ongi ise nii agressiivsed tutvujad:D. Samuti on Sandra kaameras pilt minust kahe briti poissmehega ja hulk teisi, kus me kahekesi keset linna Kungla rahvast, Bad Touch'i ja Mere lapsi laulame:D Koos tantsuga!
Sandra ise aga pidi muuhulgas kellegi võõra meie lauda kutsuma ja saigi hakkama - kaks toredat saksa noormeest ühinesid meiega lausa terveks õhtuks ja üleüldse astus ligi palju õnnesoovijaid ja muidu jutustajaid. Olime ju taas äratuntavate sünnipäevatorbikutega.
Mingil hetkel tuli meie juurde ka üks tädi baarist ja küsis, kas me tahaksime nende korraldatud hirmu faktoris osaleda. Mina, S ja üks saksa noromees olime nõus - eriti, kuna nagunii juba igasugu valgust kartvaid julgustükke tegime. Ka sakslased ühinesid mänguga ja pidid laulma nii õllelaulu kui küsisid ettekandjalt, kas ikka talle ka meeldivad saksa mehed - eesti keeles.
Igatahes, õhtu möödudes selgus, et nii mina kui see saksa kompu valitigi välja hirmu faktori võistlejateks. Olin veel enne üle küsinud igaks juhuks, et ega midagi väga jälki ei tule ja kinnitati, et ei. Aga eks meie definitsioonid olid veidi erinevad.
Esimene ülesanne oli lihtsalt fun. Pidime kingad ja sokid jalast võtma ning saime asemele sõlme keeratud ning jäässe külmutatud sokid. Ülesanne oli paljajalu õue minna, seal sokid lahti harutada, jalga panna ja tagasi baari tulla. Lubati ka nt õuetingimustes vett sulatamiseks kasutada ja kui me siis taipasime, et niisama vastu maad toksimisest erilist tolku pole, siis tormasimegi täiel tempol paljajalu Hollywoodi purskkaevu juurde sokke leotama.
Michael oli veel nii palju härrasmees, et kui oma sokid lahti sai, aitas veel minu omi ka harutada. See aga läks talle maksma väärtuslikke minuteid ja kui tagasi jooksime, selgus, et mina olin ühele tüdrukule ära teinud, tema aga mängust välja kukkunud. Vähemalt tegime purskkaevu ääres hänginud teistele turistidele nalja ja endal oli ka tõeliselt lõbus.
Teine üleanne aga oli tükk maad karmim. Saime igaüks kausitäie elavaid vihmausse, mis tuli võidu nahka pista. Konkurent hoiatas mind ette, et need on vastikud, aga sain ise teada, mismoodi muld hamba all krigiseb ja kuidas elavad vingerdised kikude all katki minna ei taha. Nii ma siis neelasingi kaks ligi 20cm-st tervelt alla, aga kahjuks olin teisest neiust aeglasem ussimugija ja kukkusin välja. Aga vähemalt tegin ära midagi, mille puhul arvasin, et seda ei juhtu nii pea. Imelik tunne oli küll mõeldes, et sõin usse, aga mis siis.
Terveks õhtuks oli nalja kui palju ja koju jalutades ostsin veel cocat nende söövitamiseks:D Aga minu low ei olnud mitte kõige suurem low, kuigi oleksin soovinud ka ehk võistluse Michaeli kombel kaks ussi varem katkestada:D Nüüd sõin neid ju vaid oma lõbuks, kuigi ega me auhinda ei tahtnudki.
Igatahes, vahepeal tuli ilma kutsumata meie lauda veel mingi purjus eesti isane, kellest kuidagi lahti ei saanud ja kes süüdimatult kõik meie joogipõhjad endale sisse kaanis. Seda hoolimata keeldudest ja kurjaks saanud Sandra karjumisest. Aga jah... minu meelest kellegi jääpõhja lõpuni luristamine on ikka omaette low jälle. Aga meil oli ülimalt lõbus õhtu ja jälle nii mõndagi meenutada.
2 kommentaari:
Kena neiu, mida on küll niisuguses läbus ja usside = jälkuse söömises leida?
Kena anonüümne, ma ei tea, kas oskan seda sulle päriselt selgitada, aga minu meelest on huvitav vahel enda piire katsetada. Teha midagi ebatavalist ja vahel taunitavatki. Ega ma neid siis hea maitse pärast söönud, aga ei kahetse ka absoluutselt seda eneseületust.
Postita kommentaar