Kõik teed viivad Rooma

Olin plaaninud ligi kaks aastat emale üllatusreisi juubeliks teha. Minu mõttekäik oli midagi sellist, et kuigi suure osa minu lapsepõlvest olime vaid meie kaks ja minu küllaltki väikesepalgaline ema pidi mind üksi üleval pidama, ei tundnud ma ju tegelikult millestki puudust. Ei olnud jogurt minu jaoks pidupäeva magustoit. Ja ei pidanud ma ka loobuma klassiüritustest raha pärast. Tõsi, see kõik tuli millegi arvelt. Ei saanud mina käia algklassides koos teistega Disneylandis ja Serenas jne. Aga minu ema ei jõudnud ligi 30 aastat ise Soomest-Rootsist kaugemale. Arvasin, et on viimane aeg.

Tahtsin viia ema kuhugi huvitavasse kohta, avastada koos temaga maailma. Minu esimene mõte oli Egiptus ja püramiidid. Mitte rand. Sest see ei oleks üldse temalik. Ja arvasin, et mul on ju tervelt kaks aastat aega selleks raha koguda.

Ka reisipakkumistega hakkasin tutvuma ligi aasta varem. Siis aga ei jäänud ühtegi sobivat tuuri silma ning lõpuks ju hoiatati kõiki igalt poolt, et jumala eest Egiptusesse ilma äärmise vajaduseta ei roniks. Et võib surma saada ju sealsetes rahutustes. Minu teie mõte - Istanbul - laideti sarnasel põhjusel maha. Kuigi mulle siiani meeldib idee, käia circa nädalaga ära kolmes maailmajaos - Aasias, Euroopas ja Aafrikas. Mida Egiptuse-Istanbuli reis võimaldaks. Aga mõni teine kord.

Lõpuks pakuti mulle hoopis Vahemere kruiisi. Alguses ei arvanud ma sellest eriti midagi. Olin ju ise just Itaaliast tagasi tulnud. Aga ajapikku hakkas see mõte mulle järjest enam meeldima. Uurisin ise erinevate kruiisifirmade pakkumisi ning lõpuks leidsin sobiva. Muidugi rahakorjamisest ei olnud eriti midagi välja tulnud. Kombinatsioon kulukast aastast ja möödunud spontaansest puhkusest tegi tavaelugi keeruliseks. Kuid võtsin end kokku ja kasuisa aitas ka kõvasti. Ostsingi piletid ära 9-päevasele kruiisile, mis pidi algama Barcelonast, võimaldama nuusutada põgusalt Marseille'd ja Dubrovnikut ning andma üsna hea ülevaate kogu Itaaliast. Oli nii mulle tuttavaid kui võõraid peatusi, mis pakkus piisavalt avastamisruumi kui ka võimalusi näidata oma emale juba tuttavaid parimaid paiku.

Parasjagu ajude ragistamist võttis sobivate lendude leidmine. Mulle tundus mõttetu sõita vahetult enne lähtepunkti ja pärast kohe tagasi koju. Tahtsin ikka maksimumi sellest puhkusest võtta. Ning lõpuks õnnestus mul leida rahuldav kombinatsioon lendudest, mis viisid meid alustuseks hoopis Rooma, et seal kauem kui päev veeta, tõid meid seejärel Barcelonasse, kus ootas ees hea sõber Alex ning terve seltskond vähemalt sama häid sõpru Singapurist. Tagasiteel Veneetsiast, käisime ka Milaanos ja alles sealt suundusime koju.

Olin oma ideest rääkinud veel mõningatele lähedastele ja minu ristiema käis välja mõtte kaasata ka teisi selle kingi tegemisse. Tundus hea mõte, sest mu emale ei meeldi ebapraktiline pudi-padi ja sel viisil said kõik panustada asjalikku kingitusse, kergendades samas veidi minu finantskohustusi. Õnneks kõik võtsid idee hästi vastu ja toetasid nii, kuis said.

Olin ema röövimise kokku leppinud ka tema ülemusega ja lisaks teadsid sellest varsti kõik lähedased ja vist ka kõik tema kolleegid. Kole raske oli saladust ema eest varjata. Ning ta saigi haisu ninna, lugedes salaja ühte minu ja tema ülemuse kirja. Oi, ma olin kuri. See oli küll umbmäärane, kuid andis päris hea vihje, et me kuhugi kaheks nädalaks läheme. Nüüd tean, et tulevikus ei tohi ma jätta mitte ühtegi kirjalikku jälge, kui kedagi üllatada tahan.

Mu ema hakkas mind aina enam pinnima. Ähvardas igasuguste asjadega. Rõhus mu süütundele, et asi polegi ju temas, vaid ma teen teistele halba. Teatas, et keeldub Indiasse minemast. Jne jne jne. Mõnel hetkel olin juba käega löömas. Kuid suutsin siiski vastu pidada. Ema sai täpsetest plaanidest teada vaid kolm päeva enne starti, kui mina ja ristiema pere teda kodus ootasime kaardi, Lonely Planeti ja sihtkohtade kirjeldustega. Lisaks siis kõik piletid ja broneeringud, mis omajagu aega ja vaeva nõudsid. Meid ootasid ees kaks nädalat ja Barcelona, Marseille, Livorno, FIrenze ja/või Pisa, Rooma, Napoli, Sitsiilia, Dubrovnik, Veneetsia ja Milaano.

Emal oli paras šokk, miljon küsimust ja kokkuvõttes vist väga hea meel. Muidugi sain veel palju kuulda, kui õudne ma olen, et varem ei võinud talle öelda, sest nüüd tal ei olnud mingit aega ettevalmistusteks ja tema ei jõudvat sobivaid kostüüme hankida.

Siis aga oligi juba minek.

Kõigepealt lendasime läbi Milaano Roomasse, kus ootas ees sõber Fabio, kelle juures ka peatusime. See oli ka ainus koht, kus julgesin peatuda kellegi kodus, kuigi abi pakkusid veel mitmed sõbrad. Ometi ei tahtnud ma riskida oma ema ebamugavasse olukorda panemisega. Fabioga ma ju teadsin, mis ees ootab. Ja minu üllatuseks meeldis ta mu emale väga. Käisime tutvusime õhtuse Roomaga ning siis viis ta meid oma lemmikpizzeriasse, kus saime proovida kohalikku snäkki nimega suppli, mis kujutab endast paneeritud riisipalli, mille keskel sulanud mozzarella juust. Maitseb natuke nagu pilaff, aga on parem. Pizzakohas sain veel kohaliku kama sutra kalendri kingituseks. Üsna naljakas on näha, mida nad aasta igaks päevas voodielu vürtsitama soovitavad. Ja muidugi alustasin oma reisi kohe gelatode konsumeerimisega. Mu ema pidas mind lõpuks magusahulluks selle pärast.

Teine päev oli eelkõige Vatikani päev. Meil õnnestus sattuda paavsti vastuvõtule ja näha isegi katolike pead ennast - muidugi väga kaugelt. Tegime ka Vatikani muuseumis korraliku tiiru ja jõime sealses kõige ebasõbralikumate teenindajatega kohvikus kohutavat jääkohvi. See oligi konkreetselt jääkuubikutega must kohv. Öäkk. Aga hiljem Alex selgitas, et nende kultuuriruumis ongi nii. Mulle meeldis palju rohkem Fabio kodutänava nurgakohvik, kust sai värskelt pressitud apelsinimahla ja maitsvaid croissante imeodavalt ning lisaks tasuta jälgida, kuidas kohalikud oma rütmis elavad, chiuauad puujuurtega kogu jõust võitlevad ja vanaprouad kohvikupidajatega rõõmsalt jutustavad. Sellesse päeva mahtus ka minu lemmikkoha - Capucchini krüpti külastus ja mu ema nõustus minuga, et see on Rooma kõige vapustavam vaatamisväärsus. Siis aga tuli meil kahjuks juba hüvasti jätta ning edasi liikuda.

Ka Barcelona jaoks oli meil napp poolteist päeva. Jalutasime La Ramblal ja sõime imemaitsvat salatit ühes sealses tänavakohvikus. Seejärel vedasime läbi hammaste puhisedes oma rasked kohvrid kohutavasse kesklinna motellituppa neljandal korrusel. Ja see oli tõesti õudne. Tuba oli nii räpane, et seinu ei tahtnud katsuda ja tolmukihiga kaetud ventilaatorit ei julgenudki tööle panna. Kapiuks tahtis avamisel eest kukkuda ja dušisegistit pidi käes hoidma, sest kunagi oli kinnitus vist alla tulnud ja keegi polnud vaevunud seda tagasi panema. Kõik seinad kostsid meeletult läbi ja saime pidevalt osa vanalinna melust. Ainsad plussid olid tõesti suurepärane asukoht ja see, et tuba oli nii väike, et raske oleks olnud ära eksida ka pimedas. Aga siis läksime linna avastama. Käisime Sagrada Familiat seest ja väljast vaatamas, kuigi ma rohkem sisse ei läheks. Otsisime taga Güelli parki ja vallutasime selleks hiigelmägesid. Piilusime sel päeval kahjuks mitte töötavat Magic Fountainit ja siis juba tuli Alex, kes oli minu pärast terve järgmise tööpäeva vabaks küsinud. Oligi ülemusele otse öeldnud, et ühe tüdruku pärast ja see olevat selline mees, kes taolisest vabandusest hästi aru saab. Ta on lihtsalt nii armas. Alex näitas meile veel üht-teist juba hämaras vanalinnas ning siis viis meid sööma midagi väidetavalt väga erilist - nende varianti verivorstist. Me küll vist valmistasime talle pettumuse öeldes, et meil on ka. Aga me ei määri seda röstsaiale laiali. Igatahes jõin seal vanade aegade mälestuseks õlut sidrunifantaga ja sõime neid kohalike armastatud röstsaiu ja siis läksime Alexiga kahekesi Nikhili ja teisi otsima.

Nii tore oli neid taas näha ja muljetada. Lisaks selgus, et Nikhilil ja Alexilgi on ühiseid tuttavaid. Jõime veini ja jutustasime vahepeal toimunust ning viimaks tõi Alex mu tagasi meie hotell/hostelisse. Hüvasti jättes oli mul tugev tunne, et ta vist tahaks mind suudelda, aga kuna mina esimest sammu ei teinud, siis midagi ei juhtunud. Ta tundub olevat lihtsalt liiga hea poiss, kes ei tea, kui hea ta välja näeb. Aga mul ei olnud vaja oma elu keerulisemaks teha. Seega leppisime kokku, et kohtume uuesti hommikul.

Hommik oli masendavalt hall ja vihmane. Käisime emaga veel peatänava äärde jääval kuulsal puuviljade ja mereandide turul ning siis istusime Alexiga ühes kohvikus, kuni tuli aeg laevale minna. Ootasin põnevuse ja ärevusega, mis meid tegelikult ees ootab.

Laev aga oli palju uhkem, kui oleksin loota uskunud. Kui välja arvata ainuke probleem, et meie firma raamatupidaja oli mu palga kandnud valesse kohta, kust ma seda kätte ei saanud, siis oli kõik peaaegu perfektne.

Meeletult head söögid ja teeninduse tase, mida siinmaal võib vaid unes näha. Meil oli nii armas toapoiss, kes tervitas mind nimepidi juba enne, kui olime kohtunudki ja tegi iga päev meile uusi rätikuloomi. Muideks, kuna olime pardal ainsad eestlased, siis jäime üsna paljudele meelde ning korduvalt läks nägu naerule, sest keegi jälle hõikas rõõmsalt üle laeva: Hi, Maria! Mulle tundus, et mitte just paljusid ei oodanud selline kohtlemine välja arvatud vahetult nendega töötava personali poolt.

Ärkasime hommikuti vara, et päevast maksimum maal võtta ning enamiku õhtutest võtsin vastu kõrgeimal tekil lebotamise pesas kerra tõmmates. Kuna oli üsna külm, siis väga ei kiskunud muidu nii ahvatlevatesse õuebasseinidesse-mullivannidesse ega liutorudesse. Pigem vaatasingi pesas sadamatulesid ja päikeseloojangut ning siis sättisime end valmis järjekordseks ootusi ületavaks õhtusöögiks ja meelelahutuseks - kõik muidugi hinna sees. Ainus pettumus oli välja reklaamitud all you can eat sushibar, mida reaalselt veel ei olnud. Samas sõime end pidevalt üle sulašokolaadikoogist ja teistest keelt alla viivatest roogadest. Mereandidest ja ameerikapärastest pannkookidest. Ühel päeval lasin end isegi India täismenüüga hellitada ning see oli hea võimalus laskmaks ka mu emal proovida, kuidas india toit päriselt maitseb. Naabrid muidugi vaatasid mind kui ogarat, kui kätega sõin, aga kokad said aru ja küpsetasid mulle eraldi chapatisid gheega.

Laev ise oli oma firma kõige uuem ja suurem, vaid aasta veel sellisel kujul liikunud alus. Igal õhtul ootasid meid laulu- ja tantsushowd, hüpnotisöör, koomikud, karaoke, klaveribaar soovilugudega ja fotograafid, kes tegid meist suurepäraseid kuid ülikalleid pilte. Ja meie toapoiss Elio täitis iga soovi ning õpetas meid isegi rätikuloomi tegema. Ma vist ei unusta teda ja tema heatahtlikkust kunagi. Tundsime end kui kodus, aga nagu printsessid.

Edasi aga kuangi hiljem

Kuhu ma kadunud olen?

Vaatasin praegu, et on juhtunud midagi ennekuulmatut ja ma ei ole siia mitte sõnagi kirjutanud terve oktoobrikuu. Suhteliselt kiire on olnud, aga loen ma blogisid ikka. Lihtsalt kirjutamisejaksu ei ole hästi. Raske uskuda, et ma tegelikult armastan kirjutamist, eks? Aga ega see tööalaselt ka hetkel väga ei edene. Kui see välja arvata, et tõestasin endale veelkord, et pressiteadetega on võimalik meediasse saada.

Mis ma siis teinud olen? Nüüdseks juba minu jaoks ligi kolm kuud, avalikkuse jaoks veidi üle kahe, olen olnud seotud ühe uue MTÜ vedamisega. Ma ei suuda seda ise ka uskuda, aga me panime vähem kui kuuga käima sorteerimiskeskuse, oma toetuspoe ning abipakkide liigutamise headelt inimestelt hädasolijatele. Kui kellelgi on kodus heas korras riideid või asju üle ja soov nendega midagi head teha, siis võite mulle julgelt kirjutada. Aga jah, et ma ise ka ära ei unustaks, siis panen kirja, et õppisin kiirkorras remonti tegema ja tõestasin iseendale, et žiletiteraga on võimalik klaasidelt värvi eemaldada ilma ennast vigastamata. Me töötasime peaaegu kogu oma vaba aja hilisööni ja tegime seda, millesse keegi ei uskunud - remontisime poeosa ära 1,5 nädalaga! Ja see ei ole mingi 2x2m kedriuberik. Tegemist on ikka mitmekümneruutmeetrise kõrgete lagedega ruumiga.

Töö aga on... raske öeldagi. Ma tunnen aina rohkem, et see ei ole (enam) minu meeskond. Et ma ei sobi sinna. Et meie põhimõtted on nii erinevad. Ja kui nad ei usalda mind isegi MINU eriala puudutavates küsimustes, siis kas ma peaksin seal ikka jätkama. Ja ma armastasin oma tööd ning kolleege ligi kaks aastat. Nüüd aga juba üle poole aasta võitlen ma pidevalt endaga. Ja teistega. Vihastan end seaks. Ja tunnen, kuidas mulle mäkra mängitakse. Mõni päev ma tõesti tahaksin, et mul oleks võimalik lihtsalt uksest välja astuda ja öelda, et nüüd on kõik. Rahulikumal hetkel aga või siis, kui mul on koos kolleegidega tore või ees mõni põnev väljakutse, näen ma, et ei peaks veel alla andma. Ehk läheb paremaks. Mis mind aga takistab ära tulemast on hirm, et väga tõenäoliselt ei ole järgmises kohas selle koha plusse. Ja ka suhete osas võib asi veel hullem kindlasti olla. Mõnes mõttes tahaks taas teha täieliku kannapöörde. Teiselpool maakera ma juba käisin. Kuhu nüüd? Ma ei taha poole Eesti eeskujul üle lahe või Austraaliasse ka pageda. Selles eluetapis tahaksin ma end kindlasti ka oma erialaga üleval pidada. Aga mida talve poole, seda enam mõtlen ma soojematele valikutele.

Positiivseid noote ka. Riin tuli koju. Viimased kaks nädalat on mu ühetoalises korteris elanud korraga vahelduva eduga kuni kolm inimest. Sandra ja mina ja Riin. Ja see oli tore. Aga ka veidi väsitav minusuguse üksiklapse jaoks, kelle jaoks omaette olemine on äärmiselt tähtis. Kui mulle ei ole aega lihtsalt olla, siis ei suuda ma teha ka MTÜ aeganõudvaid asju. Ja nii mõned asjad kuhjusid. Aga nüüd hakkan taas järje peale saama. Selle ja suvaliste filmidega.

Ka pidutseda on veidi saanud. Katsu sünnipäev päädis minu elu esimese Venuse külastusega, kust tahtsin tagurpidi tagasi tulla üsna kähku ning jõudsingi garderoobini, sest seal oli nii krdi kitsas ja mingi higine musklisse pumbatud roosa teesärgiga könn kukkus mulle pidevalt otsa pluss veel hulganisti möödatrügijaid. Katsu aga palus, et ma siiski ei läheks ning edasi oli juba mõnusam. Sain end tühjemaks tantsida. Selleks kulus aega ainult kojumineku lauluni.

Ka Riinu ja Svea ja Co-ga käisime väljas. Pärast minu ja Riinu tribali tantsutundi, mille puhul mina ootasin midagi aafrikapärast, aga sain hoopis hardcore kõhutantsu ja kätekõverdused. Siis aga selgus, et Svea on linnas ning tee viiski meid taas vanalinna, kus ootasid lauamängud, lahjad shotid iga 30 sekundi kohta, I never aususemäng ning siis kostüümivahetus. Olin ju tulnud trenniriietega. Nüüd aga teiste naiskade abiga sai minust superbeib, kel seljas ühe sõbranna litrite ja läbipaistvate osadega must minikleit (Nägin välja nagu working girl), teise sõbranna überläikivad sukakad ja Svea hookeri saapad. Pluss muidugi punane huulepulk. Olime valmis tantsima minema. Ja oli lahe öö. Ning mul muidugi meeletult tähelepanu. 

Sain ka eesti meeste komplimentideparemikust osa. Tantsisime parasjagu sõbrannadega, kui mingi tüüp mu neist eemale nügis. Ta oli nii järjekindel, et andsin talle võimaluse. Aga siis... võib-olla kaks minutit pärast kohtumist ja ei ühtegi sõna, lausus ta: sa võid mulle helistada, kui sa tahad. Ja mainis veel, et hakkab koju minema. Ma ei hoidnud ka ennast tagasi öeldes: mine siis! Ehk veidi järsemalt, kui pidanuks. Võib-olla see lantimisevärk on tema jaoks tõesti üsna uus ja hirmutav, aga millise naise puhul selline line töötaks? Küsiks siis nime või millega ma tegelen. Tutvustaks ennastki. Või küsiks klassikaliselt tüdruku numbrit. Aga ei. Modernne mees vist. Saime kõik hea suutäie naerda. Nagu vist ka üks kiilakas keskealine itaallane, kelle üks Svea kaaskondlane meiega koju kaasa tiris. Nimelt me olime nii väsinud, et Riin riietas mind. Siis võttis Svea mu pantvangi nii, et jäin, perse uppis nagu Puhhil seal kitsas urus, itaallase poole kinni. Ning järgmisena lohistas Svea juba põrandale pikali visanud vässut Riinu uude kohta. Huvitav, mida meie külaline, kes eesti keelt ei mõista, sellest kõigest arvata võis? Kus Sandra siis oli? Ta oli ka alguses meiega, kuid, nagu lugematul arvul kordadel varemgi, ühel hetkel ta lihtsalt keeras end ise üles ning jalutas minema. Suur inimene, ise teab. Ma ei viitsi enam oma pead tema tujude pärast vaevata.

Mul on teile veel palju rääkida ema sõnnipäevaüllatusest, aga jäägu see mõneks teiseks korraks. Ma ei taha teid oma kirjutamistuhinaga päris ära ehmatada:D

Elektriravi ja pepumassaaž ehk mida sünnipäevaks kinkida

Mulle kingiti seekord just nimelt kaks ülaltoodud kogemust. Ei saa öelda, et kahetseks, aga parasjagu piinlik oli küll. Proovisin mõlemad sel nädalal siis ära. Mehed loevad edasi ainult oma vastutusel.

Kõigepealt oli kosmeetikuaeg, mille vautšer rääkis näohooldusest ja näo- ning dekolteemassaažist. Ma ei olnud miljon aastat üldse kosmeetiku juures käinud ja ta tundus telefonis aega kokku leppides nii tore, et ootasin üsna suure õhinaga. Aga sinna saamine oli üsna keeruliseks muudetud. Pidin enne õige koha üles leidmist kringliks külmuma, kuid see selleks...

Ligi pooleteise tunni jooksul ladus ta mulle näkku lugematu arvu emulsioone ja maske ja kreeme. Mitte, et ma seda ja nende häid lõhnu nautinud ei oleks. Tore ju, kui keegi teine sind silub ja patsutab ning seekord ei tehtud mulle peaaegu üldse haiget ka. Kuid ühel hetkel võttis ta välja mingi kummalise asja. Mulle avaneva nurga alt meenutas see kõige enam vanakooli keeduspiraali, kuigi tema kutsus seda klaaskolbiks. Igatahes hakkas ta sellega mulle kergeid elektrišokke jagama. Kui ta liikus parasjagu rohkem spetsgeeliga kaetud aladel, siis oli niisama mõnus hõõrumine. Vähem maskeeritud nahal aga sai korralikke surakaid tunda. See pidi sadat pidi kasulik olema. Ma veel ei tea, aga kannatasin ära, läksin õhtul koju kreemivalangu all, nagu õlivanni kukkunud kassipoeg ja hommikuks igatahes oli ähvardav ja valulik punn küps pigistamiseks ning põletik oligi kadunud. Kusjuures ta kutsus mind tagasi tasuta kordussessioonideks, kui peaksin seda lähiajal vajama. Ma ei oska öelda, kas ma võiksin seda vajada. Kuidas keegi üldse oskab ise hinnata, kas ta elektriravi vajaks!?

Teine osa kingitusest oli massaaž. Nagu korralik eestlane ikka, tormasin reedel tuhat nelja töölt ära, et jõuda lõõgastavasse massaaži ehk siis viisin enne oma stressitaseme lakke. Miks ma seda alati teen? Ei tea... Millegipärast ei olnud ma üldse arvestanud võimalusega, et mind võiks ees oodata meesmassöör, aga nii oli. Pigem kartsin, et satun mingisse vene urkasse, mis ainult vatšeritega suudabki kliente enda juurde meelitada ja me ei saa üldse üksteisest aru. Selline mulje vähemalt telefonis tekkis. Ja mind koheldi aja kokkuleppimisel veidi nagu idiooti, kes ei saanud ise aru, milliste nelja liigi vahel võin valida, kui kodulehel oli välja toodud kuus. Silly me. Aga nüüd ma siis läksingi aroomimassaaži.

Mees ehmatas mind natuke ära. Olen küll ka varem meesterahva juurde sattunud, aga tol korral oli mul aega vahetult enne dušši all käia ning ei olnud ka see aeg kuus. Nagu praegu. Salong ise oli väga maitseka välimusega ning massöör viisakas hiiresabaga meesterahvas, kes vabandas, et ei räägi eriti eesti keelt ning lasi mul valida vene ja inglise vahel. Huvitav, mille ma küll võisin valida:D Siis jättis ta mind ruumi üksi lahti riietuma, nagu ma seda ette kujutasingi ja mitte nagu eelmisel aastal, kui mind saadeti sirmi taga ja massaažilaua taga ootas juba mees. Mina aga olin kimbatuses, et kas ma peangi sirmi tagant paljalt välja patseerima või. Et kui palju paljastust on massööri puhul okei.

Aga jah... sel reedel siis lahtiriietudes üritasin paaniliselt peita vihjeid päevadele ning palvetasin, et Murphy oleks inimene ja seekord midagi lekkinud ei oleks, nagu vahel ikka juhtub. Õnneks ta oli. Ma sain veel mööda põrandat veidi käpuli ringi roomata, sest mu uhiuus sammulugeja oli taskust kes teab kuhu lennanud ja ma tahtsin seda tagasi. Ja siis sain lõpuks siruli. Varsti naases viisakalt koputades ka Saša, kes esimese asjana tõmbas mu püksikud nii madalale, kui üldse sai. Rohkem, kui ma massaažis harjunud olen. Aga tundus, et ta teab, mida ta teeb. Ta oli mult küsinud mõningaid küsimusi terviseprobleemide kohta ja lubas kombineerida aroomimassaaži klassikalisega, sest mu ülad on alati pinges. 

Edasi algas puhas mõnu. Ta raksutas mu selgroogu paika ning kuigi ma alaselja osas olen alati hirmul, sest enamasti tundub mulle, et väike nõks veel ja see läheb pooleks, siis kõik on hetkel superhästi. Massaaž temaga ol itõeline nauding ning ta ise tundus ka väga tore.

Aga siis sai ta seljaga valmis ning asjad läksid eriti imelikuks. Piret on mulle selgeks teinud, et pepumassaaž on täiesti omaette liik ja väga oluline, sest sinna kogunevad piged või muu selline bullšhit. Igatahes tema surub iga kord läbi rätiku mingeid mu pepu punkte ja see on sigavalus. Sašal aga, kes on muideks Pireti koolivend, oli hoopis teine tehnika. Ühel hetkel kooris ta kiire ja ootamatu liigutusega terve mu ühe kanni paljaks ja hakkas seda igat pidi mudima. Ma muidugi tõmbasin alguses ehmatusest täiesti pingesse, sest halloo. Ma ei ole kindlasti kõige suurem konservatiiv, aga see oli juba vägagi private zone. Ja mis veel hullem... ma ei usu, et ta ei olnud selleks hetkeks aru saanud, et mul on päevad. Ma tõsiselt loodan sellele, et kuna oli lõpufaas, siis ei näinud ta midagi eriti rõvedat. Aga samas ma ei kujuta ette hästi, kui hea vaade talle võis selle nurga alt mu kannikaid lahti mudides avaneda. Mis üldse veel varjule jäi. Ma ikka mõtlesin, et kui asi veel intiimsemaks läheb, siis palun tal mõne teise kehaosa mudimiseks leida, aga siis tuli juba kordusprotsess teise kanniga ja mu väärikusest polnud enam nagunii midagi järel, nii et vahet ei olnud. Kui  see võõras tore mees nii väga tahtis mu peput mudida, siis kes olin mina seda keelamaks. Sõbrad, kellele olen oma kogemusest juba rääkinud, pakkusid, et võib-olla talle ka lihtsalt meeldis mu pepu, aga ma tahaks siiski loota, et see siiski oli õige asi.

Järgmisena võttis ta ette mu jalad, millegi massöörid peaaegu kunagi minu puhul ei jõua. Ja siis mulle meenus - õigemini ei meenunud - millal ma viimati raseerida viitsisin. No krt küll! Nagu mu käed poleks piinlikkusest juba piisavalt higistanud. Ja siis jõudis ta jalalabadeni. Ja ma püüdsin meenutada, mis seisukorras need olla võisid. Õnneks on suvi läbi ja jalad olid üsna viisakad. Ja eriline ahv ma ka ei ole, aga ikka tundus veidi piinlik, et keegi peab mu karvaseid jalgu lähedalt nägema ja igati mudima.

Siis tuli minu üllatuseks aeg ümber pöörata. Ja selles kohas käitus ta nagu tõeline proff ja härrasmees, hoides kõrgel üleval enda ja minu vahel suurt rätikut, mille tagant ta poleks kuidagi saanud näha midagi ebasündsat. Kuigi noh. Mul oli juba selline trummi ja pulkade koht. Et mida enam häbeneda. Aga ta mattis mu ilusti taas rätikute alla ning tegeles veel kätega, mille valulikkus ka teda üllatas ja ta soovitas mul igaks juhuks arsti juurde minna. Närviarsti. Ma veel ei jookse, aga who knows. Tõenäoliselt olen lihtsalt hellik, aga käed on tegelt ka sigavalusad.  Ja siis tehti mulle veel elus esimest korda kõhumassaaži, mis seisnes kahe käega minutiks mu kõhule surumises. Ahjaa... aroomiosa seisnes vist selles, et ta määris mind mingi peaaegu lõhnatu J&J beebiõliga. Ma ei hakanud küsima ka, kas ta unustas ära või mis, sest tegelikult oli ju niigi väga hea. Kui need eelnevad piinlikud osad välja arvata.

Sulasin sealt massaaži lõppedes süldina minema ning jõin Saša käsul isegi kaks liitrit vedelikku ära lähitundidel. Kui keegi oskab mulle lähemalt selgitada pepumassaaži ja selle, mis on okei, kohta, siis kuulan-loen huviga.

Suvi. Sõbrad. Seiklused

See suvi... oli omamoodi. See sõna vast kirjeldabki möödunut kõige paremini. Tahtsin ära proovida võimalikult palju. Panna ennast proovile. Ka enda kannatust. Näha, kas unetundide ja omaette aja arvelt tulevad uued kogemused on seda väärt. Ja arvan, et olid.

Proovisin sel suvel võõrustada võimalikult palju erinevaid inimesi. Lisaks Sandrale, kes kolmeks kuuks seekord lausa sisse kolis. Ja see ei olnud lihtne. Väitel, et on tore, kui külalised tulevad ja veel toredam, kui taas ära lähevad, on tõepõhi all. Mis ei tähenda, et ma midagi kahetseks. Aga püüan kõik algusest lõpuni jutiga kirja panna.

Kõige esimene oli Dharmesh - juba vana tuttav Mumbaist, kes sel aastal päriselt Eestisse jõudes, muutes muidugi uuesti ja uuesti plaane, kuni juba kurjaks sain, sest need ei paistnud üldse arvesse võtvat minu enda graafikut. Ja samas kuulus paketi juurde hale jutt, kuidas ta võiks ka hotellis olla, aga tahaks ikka nii väga minu juures olla sel ajal. Ja kui tundus, et see ei ole võimalik, siis anti üsna käskival toonil mulle ülesanne leida mõni sõber, kes teda võõrustaks. Siis ma vihastasin. Aga erinevalt Sandrast, keda samuti külastada sooviti, ei räägitud mulle lugu sellest, et ta ei saa endale hotelle lubada. See ei oleks hästi kokku ka läinud teiste lugudega sellest, kuidas ta armastab nö "little people" esindajaid üllatada kallite kingitustega ja kuidas kõik teda ikka jumaldavad ja kuidas ka mina võiksin võtta osa tema teemantiärist. Igatahes, lõpuks oli ta siin kuus mulle väga ebamugavat päeva, sest ta suudab alalõpmata teha midagi sellist, mis sunnib mind enda kodus pikas dressis magama - midagi, mida ma ka kontvõõraid võõrustades tegema ei vaevu. Asja kergendas vaid olu, et pidin tema külastuse keskel paar päeva ise tööreisil olema. It wasn't all bad, aga vastikusevõdinad on need, mis nüüd, neli kuud hiljemgi veel, selgelt meeles on. Vähemalt tunnen nüüd, et minu auvõlg tema ees on kuhjaga tasutud. Tema aga üritas nuruda välja küllakutset ka järgmiseks aastaks. Ma arvan, et mul on siis tohutukiire. Millal iganes see ka ei ole.

Järgmiseks külalistepaariks olid itaallased Manuel ja Anita, kes olid tutvunud hoopis Šotimaal, kus poiss siiani elab. Ka Sandra oli selleks ajaks sisse kolinud ja paar nendega veedetud päeva olid vast ühed naljakamad meie selle suve võõrustamistest. Ja nauditav oli ka see, kuidas itaalia kokast noormees mulle minu köögis itaalia pastat valmistas. Minu firmapasta, mida aga värisedes ühel teisel õhtul pasta kuningriig esindajatele serveerisin, pälvib seni nende komplimente. Oh my! Mina ja kokkamine. Pure luck, I guess.

Varsti pärast itaallasi, võõrustasin lühidalt Arek/Ericut Taanist, kes on tegelikult poolakas ja juhtus olema samuti meeletult äge inimene. Ma olin küll kirunud end enne, et nii kiirel ajal nõustusin teda võõrustama, aga see ööpäev, mille koos veetsime, hajutas mu kahtlused ning noormees ise õpetas mind mu kodulinna paremini tundma. Lisaks ise tõeliselt Elviselik härrasmees olemisele. Taas väga positiivne kogemus.

Oli ka üks õhtu, mille veetsin kahe erineva egiptlase seltsis. Üks neist oli CS aktivist Hisham Londonist, kes vedas mind üle aastate CS meetingule. Teine, kes oli täiesti algaja CSar, kultuuritegelane Aleksandriast, kelle nime ma kahjuks enam meenutadagi ei suuda. Ja kellega veetsime küll koos ok õhtu, aga rohkem üksteisest kuulnud ei ole.

Umbes samasse perioodi mahtus ka hispaanlane Miguel, kellega niisama mõned korrad kohtusime. Ma ei ole kunagi kohanud turisti, kes rohkem viriseks selle maa üle, mida parasjagu väisab. Mitte miski ei olnud küllalt hea. Peale minu, of course. Mina olin lausa nii hea, et avastasin ta ühel hetkel pargis endale õlamassaaži tegemas, millesse põimiti ootamatult õlamusid. Selles kohas tõmbasin pidurit, sest asi läks juba liiga imelikuks. Ka pidasime maha vaidluse, kus mind süüdistati silmakirjalikkuses, sest ma ei pea CSi seksiotsimiseks, kuigi ei vaidle ka, et kindlasti osa just seda otsib ja leiab. Tema vist on omajagu leidnud ka. Miguel ütles, et kirjutab iseloomustusi vaid neile, kes talle tõeliselt muljet avaldavad ja tegelikult on kohtunud palju enamate CSaritega, kui tema profiili põhjal arvatagi võiks. Ei teeninud ka mina oma püüdlikkuses tema viha Eesti ja meie paksude ja baltikumi koledaimate naiste vastu suunatud viha leevendamisekatsetes kirjalikku arvustust ära. Kusjuures irooniline oli, et ta ise kirus CSi kasutajaid, kes ei vaevu uutele kohtadele ja inimestele võimalust andma. Ma ei ole ammu ühtegi nii ebameeldivat CSi kasutajat kohanud.

Miguelile järgnes kreeklane Nikos, kellele neljaks ööks peavarju pakkusin. Ta oli sel suvel ka ainuke, kes tuli väikese kingitusega. Sandrale ei meeldinud ta ometi algusest peale ja Sandra ei varja oma põlgust kuigi hästi. See oli ka üsna kummaline kogemus. Ma andsin endast parima, et see sujuvamaks muuta. Käisime koos väljas, kokkasime jne. Ja ometi tundsin end taas kodus ebamugavalt, kahetsedes, miks ma olin võtnud ühe mitte erilisi emotsioone tekitanud päringuga mehe oma koju. Aga samas oli tegu inimesega, kes oli juba teinud maailmale ühe tiiru peale ja nüüd teistpidi tegemas. Tundus ju huvitav. Reaalsus aga oli see, et maailmaränduriga oli meil nii tugev keelebarjäär, et pidin kõike neli korda ütlema ning siis mõne aja pärast taas avastama, et ta polnud ikka mind mõistnud. Kui aga oli tema kord rääkida, siis ma sain kõigest aru ja ei teinud ta ka väga vigu. Hakkasin juba oma rääkimisoskuses kahtlema. Ta ei olnud halb inimene ja ma ei saa teda milleski süüdistada. Lihtsalt tüüp, kellega ei tekkinud mingitki sidet ja keda ma ei mäleta kordagi naeratamas või millestki kirglikult rääkimas. Oli vaid pidev arvamismäng, mis talle võiks meeldida. Kuigi ta oli samuti härrasmees, kes ei lubanud mul maksta millegi eest ega poekotte kanda.

Järgmisena mäletan ühte õhtut, kui olin töölt üsna väsinuna koju jõudnud ja leidsin taas eest mitu-mitu CS kirja ja kutset kokku saada. Vastasin kahele sama õhtu päringule ja mõlemad võtsidki ühendust. Ülikiiresti formuleeruski plaan linna peale minna ja ligi 20 minuti pärast saimegi kokku meie kolm ja lisaks Laura, kes sama kiiresti plaani haaratud sai. Saime tuttavaks sakslasest Johannese ja rumeenlasest Cataliniga - mõlemad väga toredad inimesed. Hiljem pidi meiega ühinema ka Catalini hea sõber Marcus, samuti Saksamaalt. Jalutasime ja jutustasime nagu vanad sõbrad, külastasime Patarei vanglat ja hiljem sai sellest kolmapäeva õhtust üks absurdselt hullumeelne öö. Laura oli vahepeal jalga lasknud. Alles jäime Johannes, mina, meiega liitunud Marcus ja Catalin ning vahepeal ka üks iiri tüdruk, keda Johannes veidi teadis. Me jõime nii palju shote, tegime Labori pikal laual moeshowd, jooksime baarist baari ja minu plaanist vara magama minna saigi vara(hommikul) magama minemine, et siis varsti tööle suunduda ning ühtlasi samal päeval magistrivestlusel ära käia. Ma tean, et ma olen hull ja sain sellest ise ka siis kohe aru, aga see oli üks unustamatult tore öö. Tulevatel päevadel kohtusin veel nendega ning vahepeal oli minu juurde maandunud Nepaali päritolu Singapurlane Nikhil. Ühtlasi olin üle elanud meie firma suvepäevad ning hull nädal lõppes minu elu esimese Patarei vangla peoga nende tüüpide seltsis. Nädala märksõnadena võin veel välja tuua everyone wanting a piece of me, mina seletamas, et ma ei ole valmis mingiks suhteks, trummar ööbimas minu toas, meeletu kirg järgnevalt vanglamüüride vahel, salajane öö hostelitoas ja selle suve kivichill Stromkal. Võib-olla kuangi kirjutan pikemalt ka, sest see kõik on tegelikult oluline.

Nikhilist sai ka koheselt hea sõber. Ta on täiesti segane ja suurepärane. Sandra lemmikkülaline ja S tegelikult oli pahane mu peale, et olin lubanud teda üldse võõrustada, sest pidin ise esimesel ööl ära olema suvepäevadel. Aga tüüp võlus ta ära. Ja hiljem ka mõned meie sõbrannad. Ja jälle sai veedetud üks esmaspäeva öö voodi asemel baarides. Häid mälestusi ei riku ei ootamatu elektrikuväljakutse ega puudulik uni. Ta on nii minu inimene ja ma ei jõua oodata, millal me kohtume taas.

Vahepeal pidasin võõrustamisest veidi pausi, sest Annika ja Veiko pulmad sõid ära kogu mu vaba aja. Ometi õnnestus mul lühidalt kohtuda ühe toreda itaallasega Triestest. Ta nimi on Corredo ja ta on tõeliselt armas inimene. Mis siis, et meil on korralik vanusevahe. See pole mulle kunagi võõrustamisel lugenud.

Kohtusime ka Kanada nooruki Danieliga, kes rääkis terve õhtu ainult mingist soome neiust, kellega ta uskus oelvat vastastikuse armastuse leidnud olevat. Olime küll kaastundlikud, kuid tüüp, kes jäi ligi tunni hiljaks ja siis vaidles selle üle vabandamise asemel ning ei tundnud mingit huvi Eesti vastu justkui oleks see olnud vaid kohustuslik samm tema suuremate plaanide teel, ei teeninud ära erilisi positiivseid tundeid.

Järgmisena vedasin mööda linna ringi ameerika kreeklastest Dmitrit ja Kyrit, kes pidid algselt ka minu pool ööbima, kuid kuna lubasin end märkamatult folgile, siis olin sunnitud ammu antud hostimislubaduse tühistama, vabandama ja nad Laura juurde sokutama. Siis aga jäin ma korralikult haigeks ning pidin taas oma plaane muutma. Ühel õhtul, kui olime Aivariga lihtsalt linna peale läinud - ma ei suutnudki veel midagi eriti teha, ka mitte kõvema häälega rääkida, palus Laura mind kaasa õhtust sööma ja nendega tegelema. Ja käisime koos Bastioni aeda avastamas. Vahemärkusena, et see on tõeliselt ilus koht, aga seal on kohutav teenindus ja söök - kui üldse jõuab, siis väga pika aja pärast ja külmalt. Virgutasin end üles nii palju, et neile ka natuke linna näidata ja ühtlasi parimaid baare. Jäin samuti ööseks Laura juurde ja veetsin toreda paariga pea terve järgmise päeva. Käisime koos esimest korda ka Bastioni käikudes. Aga teate, mis on kummaline? Dmitri, kellega olime kuid varem suhelnud ja kes tundus tõeliselt tore, ei olnud mulle üldse enam kirjutanud pärast seda, kui pidin tühistama oma võõrustamise viisakalt. Ei mingit it's ok'd ega ka aitähi, et leidsin neile asemele võõrustaja. Ja kuigi nad pärast tänasid mind linna tutvustamise eest, siis ei vaevutud mulle isegi iseloomustust taas kirjutama. Inimesed on vahel nii kummalised.

Ka nädal hiljem tegelesin ühe Laura külalisega, kelle olin ise sinna suunanud, aga taaskord plaanid muutusid ja kuna Laural oli üsna kiire, siis võtsime Markuse Saksamaalt Sandraga suuresti oma kätesse. Laura nägi temas hooletut poissi, kes jätab oma musta pesu vedelema. Meie nägime üsna toredat noormeest, kellest kohe-kohe saamas arst nagu kummalisel kombel veel mitmest meie selle suve külalisest. Veetsime koos Aivari, Sandra ja Markusega taas ühe väga laheda peoöö.

Ja siis maandusid minu juures õed Claudia ja Julia - ka Saksamaalt. Ma polnudki varem ainult tüdrukuid võõrustanud ja oli ka veidi teistsugune kogemus. Mitte halb. Aga kuidagi tsiviliseeritum. Käisime rannas ja linnas ja kohtusime veel paljude CSarite ning turistidega, kellest osa oli nende ja osa minu kontaktid. Ühine õhtu kujunes selliseks, kus meie seltskonnas oli mina, lühiajaliselt ka Sandra, need kaks saksa neiut, Markus, Daniel Brasiiliast, kaks Taiwani tüdrukut, kellega nii Markus kui Daniel olid varem kokku põrganud, kaks briti venda, kellega saksa õed olid tutvunud siia reisides, eesti tudrukust ja Venezuela poisist koosnev Eestis elav paar, keda Daniel tundis ja... äkki isegi keegi veel. Naersime selles väga rahvusvahelises ja üle keskmiselt haritud seltskonnas, et meil on peaaegu kõik mandrid esindatud. Ma ei jõua ära oodata, millal ükskord Markus mulle selle õhtu pilte saadab.

Sellest järgmisel õhtul oli meie seltskonnas toimunud väikeseid variatsioone. Ikka mina ja kolm sakslast, lisaks Laura ja kaks erinevat vene neiut - Olga ja... appi, ma ei mäleta, aga tean, et ta oli Peterburist.... Olles veetnud pea terve päeva ainult tüdrukute keskis oli see rikastatus hea vaheldus. Sattusime kogemata Regina Spektori kontserdile, mis pani suurepärasele nädalavahetusele imelise punkti.

Õdedele järgnes peaaegu kohe minu elu teine portugaallane Pedro, kes õpib Rootsis. Kuna eelmine kogemus portugaallasega oli nii ebameeldiv, siis osaliselt just seetõttu olin aastaid portugaallastest eemale hoidnud. Temaga oli taas väga lõbus. Käisime tema ja Sandraga oma lemmikpaikades ja õhtust söömas, ajades sundimatult lolli juttu ning teenides ära terve hulga meie uue külalise üllatunud ilmeid. Aga tundub, et ta jäi väga rahule ja jättis enne lahkumist mulle väga südamliku kirja/kaardi, kus kutsus mind heas mõttes hulluks.

Juba järgmisel ööl sadas sisse meile aga veel kirjum seltskond. Kaks ägedat poissi, kelle vahel me Sandraga valida ei suutnud ja niisiis aktsepteerisime mõlemaid. Ülihea mulje jätnud Alexit Barcelonast ja Jaapanis pikalt elanud poolakat Pete'i. Lisaks neile olin lubanud oma maja taga telkida kolmel tüübil Belgiast, kes tundusid olevat väga toredad. Sandra oli jalga lasknud ja seega olin omapead viie mehega, üritades süüa teha, neid bussijaamast ära tuua jne. Õnneks seltskond klappis omavahel väga hästi ja seega oli väga tore kõik koos Patareivile, mu teisele vanglapeole minna. Sain taas hüpata jalutushoovi roostes terasvarbadest katusel, mis tundus seekord palju hirmsam, aga adrenaliin ei lasknud mul ikka seda võimalust kasutamata jätta. Belglased hoidsid rohkem omaette ja kaifisid sealset müramuusikat. Meie kolm nautisime ka vangla rannas öösel paljajalu tantsimist, aga kuna see oli tunduvalt vähem meie tüüpi pidu, siis lahkusime varem. Belglased tulid ära alles varahommikul ja mul ei olnud südant neid vihmakahtlases öös enam telki püsitama sundida, mistõttu sai sellest ööst hullumaja ma kodus, kus kolm inimest laiutas suurtel pindadel elutoas ja kolm viimast keris end magama köögi vaibaga kaetud põrandale. See oli sürreaalne kogemus. Aga vast kõik jäid ikka rahule. Kuigi polnud enam astumisruumigi. Järgmise öö veetsime Bermuudas pidutsedes ja Tallinna parimat proovides ning siis läksid nad kõik vaid paaritunniste vahedega ära, jättes meile Sandra ja Lauraga, kes teisel ööl samuti ühes olid, kustumatud mälestused. Meie vastutulelikkus andis meile juurde taas mitu suurepärast sõpra üle maailma.

Arvasin, et ma rohkem enam ei jaksa võõrustada sel suvel. Kuni sain kirja Nikhili parimalt sõbralt, Donaldilt, kes oli koos oma tüdruksõbra Carisaga samuti Eestit vallutamas ja tahtsid kangesti kokku saada. Mul oli meeletult kiire seoses meie uue MTÜ ettevalmistustega ja plaanisin minna vaid tunniks, kuid nad olid nii toredad. Tunnist sai mitu ja siis minu ehkupeale ja pigem naljaga esitatud kutse tulla ka remonti tegema, võtsid nad rõõmuga vastu, esitades lisatingimuse, et pean nendega hiljem kas või natukeseks linna peale minema. Ma ei tahtnud juua, olles hiljuti üle elanud oma elu esimese ja kohutava pohmaka, aga andsin alla ja nõustusin. Ja nii läkski. Välja arvatud see osa, et ühest joogist sai pool ööd ja üsna kohutav järgmine päev tööl. Kahjuks me rohkem ei kohtunud, kuid ehk varsti jälle. Leidsin taas oma inimesed.

Saigi vist kõik selleks korraks. Ma enam detailsemalt ei jaksa ja keegi vist lugeda ka ei viitsiks. Seiklused tuleb vist veel eraldi.

Kondibukettide päev

Viimane päev Roomas möödus üsna rahulikult. Otsisime üles Bernini elevandi kujuga väljaku, millest olime suutnud vist iga nurga all mööda jalutada varem ning olin alates Rooma jõudmisest - või tegelikult juba veelgi varem lennuki peal - sügelenud ühe erilise koha üle, mis pidi olema kui inimluudest kunstiteos - crypta de capuccini oli vist selle hauakambri nimi. Kusjuures ei teadnud sellest ei kohalikud ega Wikitravel. Teadis vaid mingi väike brošüürike meie lennuki peal ja ma tahtsin tolle kindlasti ära näha. See sai võimalikuks aga alles viimasel päeval.

Aega läks, aga üles leidsime ja võin täiesti kindlalt öelda, et see ongi Rooma tipp. See jättis sügavama mulje kui Colosseum või miski muu. Te ei kujuta ette enne, kui olete seda ise näinud ja ma ei saa ka hästi seda tutvustada, sest jälgisin reeglit, et seal ei tohi fotosid teha. Aga ilmsegelt on see suurepärane näide sellest, kuidas sitast saia teha. Tõenäoliselt on sinna koondatud umbes 3700 massimõrva ohvri maised säilmed. Täpselt ei teatagi, kes need kunstiks kokku pani sajandeid tagasi, aga see on kindlasti väärt üle vaatamist. Ei ole hirmus ka koos lastega külastamiseks, ma usun. See asub Barberini metroopeatuse vahetus läheduses Basilica de Capuccinis - võin jälle veidi nimedega eksida, aga vast leiate soovi korral.

Viimasel päeval jõudsime ka lõpuks jõeäärsesse maalilisse Trastvere rajooni ning sõime seal mingi kolmekäigulise tourist lunch'i, mida Stefano oli soovitanud. Mulle eriti ei maitsenud, aga tore oli ikka välikohvikus karahvinist valget veini juua ja ilusat ilma nautida. Edasi suundusime päris jõe kandale ja lihtsalt lebotasime, jalad üle piirmüüri ääre, kuni oli aeg korjata ära oma rongijaamas terve varanduse eest hoiule antud asjad ning suunduda Fabio poole viimast ööd veetma.

See oli ka huvitav õhtu. Fabio on nagu tulekera. Ta suutis iga paari minuti tagant käia välja uue idee, mida nüüd teha. Ning tegi mulle vastuvaidlemist mitte kannataval toonil selgeks, et tahab näha, kuidas ma süüa teen. Ma küll protesteerisin, sest planeeritud mereannipasta kõlas küll väga hästi aga ma polnud eluski midagi krevettidest erilisemat ise valmistanud ja nüüd anti mulle kätte mingi segu väga erinevatest mereelukatest ning peremees jättis mu neid segama, minnes ise rahuliku südamega dušši alla. Aga sain hakkama. Ajasin teda veel närvi oma kiirema viisiga meloni puhastamiseks, mis vist ei läinud kokku tema ema õpetustega, aga polnud hullu. Jõime veel mahlaga maskeeritud grappat ning varsti oligi uneaeg. Uinusime, et siis vaid mõne tunni pärast taas ärgata. Meie sõbralik võõrustaja ärkas koos meiega kella nelja paiku, et meid lennujaama ära viia ja see oli nii armas. Ma ei saa ikka veel temast väga hästi aru, kuid ta oli tõeliselt tore. Mulle vist meeldivad itaallased. Isegi kogu nende temperamendi ja tuulepäisuse juures. 

Lendasime siis varahommikul kurvalt Itaaliast Norrasse. Mitte, et me poleks Norrat oodanud, kuid kahju oli lahkuda. Norras ootas meid aga hall ilm ja vihm ning meeletult kallis transfeerbuss, mille hind oli vahepeal veel tõusta jõudnud. Seega läksid peaaegu kõik meie vahetatud NOKid bussireisi peale. Järgmine kord rööviti meid päise päeva ajal Burger Kingis. Viisteist eurot eine eest on ju röövimine!? Aga lennujaamas ka ööpäeva passida ei tahtnud.

Siis teatas meie väga head inglise keelt india aktsendiga rääkiv tore bussijuht, et meil ei ole lootustki ühtul kella viie ja hommikul kella nelja vahel tagasi lennujaama saada ja võime veeta need pimedad tunnid hoopis bussijaamas. Oh well. Mõtlesime, et pole ju vahet, kus pingil me tukume. Olime nüüdseks päris väsinud. 

Marssisime siis mööda linna ringi turistiinfot otsides, mis oli rongijaama lähedalt ära kolinud. Õnneks oli vähemalt vihm järele jäänud. Käisime ära city hall'is, kus antakse üle Nobeli preemiaid ja Vigelandi skulptuuripargis - taaskord võin nimedega eksida. Issand, kui kaua sellest juba möödas on. Tagasitulles magasime kungingalossi hoovi tiigi ääres päikese käes. Ise ka imestasime, et uhketes vormides valvurid seal päevitada lubasid, aga me olime tõesti väsinud ja vaja oli üle elada veel üks pikk päev linnas, kus kannatas kõikjale jalutada. Pärast vaatasime üle veel mingi vana kindluse ja kuna masendavalt vihmasest päevast oli saanud meeletult palav, siis sõime veel varanduse hinnaga jäätist ning lebotasime taas nende arhitektuuriauhindu pälvinud liustikku meenutava ooperimaja katusel, kuni õues läks külmaks ja suundusime siis bussijaama, kus meid mõne aja pärast edasi liikuma sunniti - viimasesse öösel lahti olevasse sektsiooni ning magada ei lubatud kellelgi. Ärge küsige, miks. Aga kohe, kui horisontaali vajusid, tuli keegi ja ajas su üles. Nii et ma ei üritanudki enam magada. Mitte enne, kui taas transfeerbussi peale saime. Peaaegu kõik transfeerid magasin lihtsalt maha. Nagu ka esimese päeva pärast kodus varahommikul maandumist. Arvan nüüd, et Oslo kaudu lendamine oli viga, aga muud Norrat tahaks küll kunagi taas oma ilus näha. Selline reisikokkuvõte siis.

Day four - the morning after

Mida me küll tegime?

Mul on raske meenutada. Tuli!

Selleks hommikuks olid pilved lahtunud. Mitte ainult õues, vaid ka hinges. Olime kokku leppinud, et kohtume taas Stefanoga ja käime ära tema lemmiklinnaosas - maalilises Trastveres - aga nagu ikka    Indias phui! Itaalias, plans change. Tema oli juba ammu mingi seltskonnaga linnas ja pool päeva läks katsetele uuesti kokku leppida kohtumisaega ja kohta. No ei õnnestunud üksteisel sabast kinni saada.

Me tahtsime ikka Colosseumis ning Rooma Foorumis ära käia ja see meil ka õnnestus. Nüüd ta igaks juhuks tegi minust pilte kohe palju - iga nurga alt ja kohati lausa oma algatusel. Kuulas isegi konstruktiivset kriitikat, aga ma pakun ikka, et temast on palju ilusamad pildid kui minust. Päike paistis ja tuju oli hea. Kondasime keset linna veel mägedes tükk aega, enne kui suutsime sissepääsu Rooma Foorumisse leida. Lihtsalt jalutasime sellest esimesel katsel mööda kuidagi, aga viimaks sinna jõudes, ootas ees vapustav vaatepilt ning meil kulus kopsude ajaloohõngu täis ahmimisele tunduvalt rohkem aega, kui olime ise ennustanud.

Käisime ära ka Piazza Venezial selles suures uhkes valges majas, kus paikneb tänapäeval mingi muuseum. Palun ärge küsige, mis see päriselt oli. Aga ta oli ilus. Nagu seal kõrval mäe otsas asuv kirikki. Sinna saamiseks tuli läbida tohutu trepp ning jäime sinna istuma ja teisi järele ootama - Stefanot ja tema ameeriklastest külalisi siis, kelleks oli üks äärmiselt tore keskealine paar, kes on sama kaua koos olnud, kui mina üldse elanud. Üheskoos õnnestus meil tunnistajaks olla muinasjutulise pulma algusele. Kuidas imekaunis pruut ja tema isa sammhaaval sellest meeletust trepist üles läksid ning peigmees seal tipus kiriku ukse ees kallimat ootas. Mul on selline fotoseeria, mis teeb iga veel pulmadest unistava, aga ka juba selle etapi läbinud naissoo esindaja kadedaks.

Rääkisime veel veidi juttu seal ning juba jättis Stefano meiega lõplikult hüvasti. Meie neli suundusime aga süüa otsima - mul oli tappev nälg ja see läks mulle kalliks maksma. Sain sittade lihapallide ja rasvakartulite osaliseks. Kusjuures hingehinnaga ja käsuga leida mõni teine koht söömiseks, sest väidetavalt olin need veel odavalt peatänavalt saanud, kuna arvasin algul, et võtan nad kaasa ja lauas söömine oleks veelgi kallim olnud. Mina aga polevat selle luksuse eest maksnud. Oh well. Loll turist. Aga nälg, va loom, ei lubanud kauem oodata.

Käisime üheskoos Hispaania treppe vaatamas, mida igal pool väga kiidetakse. Olime sealt ka varem korra läbi jooksnud, kuid polnud aega lõpunigi ronida. Minu jaoks see aga midagi erilist ei olnud. Käisime veel ühel ilusal väljakul ning kell polnud vist kuusgi, kui teine paar otsustas hotelli naasta. Nad ilmselgelt ei olnud samamoodi nagu mina pähe võtnud kõike ära näha. Me aga jalutasime veel mingeid kaardil välja toodud usuhooneid otsima. Muidugi me neid ei leidnudki, aga koperdasime kogemata hoopis tagasi mu lemmikväljakule ja seega sai me viimseks päevaks planeeritud shoppamine tehtud. Lasin endale oma soovi kohaselt tänavakunstnikul Colosseumist spreivärvidega pildi teha ja pildistasin ise terve protsessi üles, kuidas ta mu kunstiteose korduvalt leekidesse süütas enne, kui selle omale sain. See ei tulnud küll nii ilus välja, kui mõned ta varasemad ja sai hiljem kõigest hoolimata pakkimise käigus veidi viga, aga kodus ta nüüd on ja ootab kohta. Siis ei saanud me aga pidama ja sain omale ühe kena võlts Guessi koti välja kaubeldud. Paar päeva varem ostes oleksin samasuguse "originaali" Prada sildiga saanud. Ma hea meelega oleksin ta üldse ilma sildita võtnud, kuid see ei taha sealt üldse ilusti ära tulla. Ikka koos pealmise kunstnaha kihiga. Koju tuli veel üks kaunis akvarellmaal mu lemmikväljakust, millelt alles kodus avastasin printeripraagi. Jah-jah, neil üks lady maalib neid kodus. Pettust avastades olin vihane küll, aga pilt on ikka meeletult ilus. Kusjuures Aivar ei jäänud mulle absoluutselt alla kunsti kokkuostmises - minu üllatuseks.

Õnnelikult oma viimased eurod ära kulutanud, otsustasime siiski korra veel Trevile pimedas pilgu peale heita. Võimlesime igati, et endast seal üle rahvamasside ilusa taustaga fotosid teha ja siis pakkus üks kaameraga mees enda abi. Ja tegi meist miljon pilti. Käskis mul veel Aivarile musi teha. Ning siis pakkus, et võib meist oma kaameraga ka pilti teha. Alles siis nägin, et tal on see ameerikapärane, kust kohe polariodi välja lasta saab ning et seal on teisigi selliseid ärikaid. Keeldusime viisakalt, ise imestades, et kuidas ta nii rumal on, et enne meile meie oma kaameraga pildid ära teeb. Kas ta tõesti arvab, et me haletsusest või siis meeletust isust end kohe paberilt imetleda ostame veel temalt ka sama teenust, mida just tasuta saime?

Sõime veel kiiruga õhtust ühes kaunis restoranis Trevi lähistel. Kusjuures toit oli hea, kohapeal oli elav muusika ja me ei jäänudki vaeseks. Täitsa üllatav, aga tean seal ühe Rooma sümboli kõrval juba kahte sellist igati toredat söögikohta. Muus osas aga jäid meie kulinaarsed kogemused tagasihoidlikeks.

Jooksime veel, kuidas jaksasime, metroo peale. Et jõuaks meie kohustuslikuks ajaks koju. Igal pool pidutsesid ümberringi vutifännid, sest samal päeval oli toimunud kahe Rooma suurklubi vaheline finaalmäng. Möödusime ühest karaokebaarist, kust kostis nii hea lugu ja ma üldse poleks tahtnud veel kuhugi hotelli naasta, aga lageda taeva alla jäämisega ka viimasel ööl riskida ei tahtnud. Veel vähem nunnadega tüli kiskuda. Ootasime veel meeletult kaua bussi ning tutvusime taaskord hindudega, kes samas hotellis ööbisid. No ei saa ma üle ega ümber. Ning kustusime vist kohe ära. Nagu enamus õhtuid.

Suur tüli

Kolmandal päeval kohtusime lõpuks selle kohaliku hostiga, kes meid viimasel ööl majutama pidi ning muidu ka pidevalt olemas olla lubas ja juba enne meie saabumist tohutult aidanud oli oma algatusel.

Ta oli nii uhke, et sai meid viia kohta, kus väidetavalt turistid eriti ei käi - maailma vanimale maanteele Appaian wayle, millest enamus kuulnudki ei ole. Kusjuures meie olime info selle kohta tegelikult ammu välja kaevanud. Originaalplaan oli aga hoopis see, et läheme kuhugi vee äärde. Aivar tahtis kangesti randa, Fabio põtkis igati vastu ja kompromiss oli mingi järv. Selleni jõudmiseks tuli meil aga leida õige rong ning peletada nö abivalmis kerjuseid. Seekord jätsime vaese tüdruku, kelle abi tegelikult tarvis polnudki, targemana tühjade kätega. Esimesel korral, kui keegi justkui abi pakkus, andis Aivar talle viis eurot, sest vähemaga tüüp ei tahtnud leppida ja Aivar on Aivar. Nüüd aga üllatati mind taas, sest ei osanud kerjamist korralikku inglise keelt rääkivalt kooliealiselt tüdrukult küll oodata. Samuti, olin pidanud enne meie hostiga vahetama mitmeid kummalisi sõnumeid, et ta taas maha rahuneks, sest millegipärast oli ta suutnud end veenda, et Aivar on minu peika ja küllap teame me ise ka, kuidas kuhugi minna jne - ma pole küll päris kindel, miks see üldse oluline oli.

Igatahes, kohtudes meie temperamentse politsei kapteniga, otsustasime kohe Appaian way kasuks ning suundusimegi sinna. Ilm oli taaskord mõneks ajaks ilus ja tee sümpaatne. Hiljem viis ta meid aga ühte ehk veelgi erilisemasse kohta - väiksesse kirikusse, kus juures olevat väidetavalt Jeesus peatanud probleemide eest linnast lahkuva Peetruse ning veennud teda tagasi minema jumala sõna kuulutama täies teadmises, et see talle surmaga lõpeb. Tüüp läkski, kuid suutis enne kirikusse kuidagi ühe marmorkivi sisse Jeesuse jalajäljed tekitada. Saime neid ka oma silmaga näha. Kes veel sama asjaga kekata saab, ah? Olgu see siis legend või ajalugu.

Tagasiteel linna selgus, et meie võõrustajal on kiire, sest... get this!... tema koristaja pidavat kohe varsti tulema ja ta peab talle ilmtingimata ise järele minema. How India is that? Alles nüüdsete teadmiste valguses hakkan aimama, et asi oli taas tema arvamuse taga, et me olevat paar ja ta tahtis lasta meil omaette diskreetselt olla. Aga sellegipoolest viis ta meid vaatama Circus Maximust - vana gladiaatorite võitlusareeni ning erinevaid avalike saunakomplekside võimsaid varemeid, kus tuhanded kord kümblemas käisid. Arhitektuuriliselt meenutas millegipärast enim Tartus Toomemäel asuva kiriku varemeid. Punased sambad kõrgusesse kerkimas igal pool. Kuigi üldse mitte sama aeg ega stiil arvatavasti.

Veel viis ta meid vaatama kuulsat apelsini aeda, millest me, matsid, enne kuulnudki polnud muidugi ja siis piiluauku ukses, millest saab näha Peetruse katedraali tippu teisel pool jõge. Kunagisest salakohast aga oli saanud tema üllatuseks populaarne paik, kus pidi lukuauku piilumiseks pikas järjekorras seisma ja seega me tulime ära. Tema läks oma koristajaga mässama ning meie Aivari soovi kohaselt Rooma püramiidi otsima.

Oi, kuidas ma oleksin tahtnud, et ta ka orienteerida natukenegi oskaks. Seekord oli see minu süü ka, et kaarti iga nurga peal ei kontrollinud, kuid plaanisime esimesena siiski minna üht kuulsat vannide kompleksi külastama ning alles siis püramiidi juurde ja randa, aga mingil hetkel oli meie nina all hoopis täielikult tellingutes tilluke hall püramiid. Nii tore oleks olnud, kui keegi oleks osanud meid informeerida kõigist rekonstrueerimistest, sest samamoodi raiskasime oma aega ainsa seni nägemata tippkatedraani - St Pauli - juures, mis samuti vaid lagastavatest ehitajatest ümbritsetud oli.

Ja samas oleksime me võinud kuulata kohalikke, kes soovitasid meil rannaplaani ära unustada, sest see oli tõsiselt rõve - nagu meie valitud päeval randa jõudmise ajaks tekkinud ilmgi. Igal pool olid ees vaid suletud erabaaride alad ja ainsas avalikus kohas korraliku jalutuskäigu kaugusel ootas meid justkui mustvalge film tormist. Lendas liiva ja sadas veidi. Liiv ise oli peaaegu musta värvi ja taevas muutunud halliks. Kõvasti enesepiitsutamist nõudis korrakski veepiirini jooksmine ja põhimõtte pärast varbaga Vahemere katsumine. Seejärel läksime otsejoones tagasi ka, et sõita taas umbes tund aega Itaalia imelisesse pealinna. Samas rannaäärsed majad paistsid nii kutsuvat meid endas elama kunagi. Vahemere soojad kollased häärberid. Mmm...

Lõpuks jõudsime ikka Terme di Caracalla vannikompleksi juurde ka. Oli ilus. Aga ilm mitte. Seega eriti häid pilte pole. Tagasiteel nägime me aga midagi tõeliselt rõvedat. Ma vist ei kirjutanud veel sellest. Jalutasime rahulikult mööda keskliunna välimist äärt. Olime tunnistajaks ühe abielu algusele. Ja siis... juba surnukangestuses kassipojale kingakarbis kiriku väravas. See oli juba iseenesest piisavalt šokeeriv vaatepilt keset paas päikeselist päeva tänava ääres. Aga asja tegi kordades hullemaks fakt, et mõned inimesed olid arvanud selle väikese kiisu jäätmeid täiendada oma isiklike jäätmetega. Selle kõrvale oli loobitud juba ka mitmesugust muud rämpsu. Öelge mulle, palun, kes nii teeb?

Meie järgmine plaan oli siiski Colosseumis sees ära käia. Jõudsimegi selle maailmakuulsuseni, aga siis läksid asjad käest ära. Valgus oli imeline. Seekord tundus Colosseum mulle palju imelisem kui esimesel katsel. Ja leidsin ühe suurepärase nurga, mille taustal oleksin väga tahtnud ühte fotot endast. Aivar aga oli juba kümmekond meetrit edasi jalutanud. Palusin siis talt seda lihtsat asja - ühte ilusat pilti. Olin meie mõlema huvi kohaselt üritanud talle veidi õpetada kompositsiooni olulisust fotode tegemisel. Ta aga ei viitsinud tagasi tulla olenemata mu mitmetest palvetest ja selgitustest, et kui mina hoopis tema poole liigun, nagu ta eelistas, ei mahu see suurteos enam tervikuna pildile. Sellest aga ei piisanud talle. Ta tahtis sisse minna. Ma siis vihastasin tema lapsiku jonni peale ja vastasin samaga, öeldes talle südamest, et mingu siis ilma minuta. Kaamera oli ka samal hetkel streikima hakanud ja ma olin igati närvis. Ning ta läkski üksi edasi.

Mina jäin kaamera kallal pusima ning otsima üht teist abivalmis külastajat, kes selle lihtsa inimliku teeme mu heaks teeks. Kusjuures, oli üllatavalt raske millegipärast. Küll jäid inimesed minust kaugele. Või siis ei saanud inglise keelest aru. Üks mees ütles mulle alguses resoluutselt "ei", kuid siis vist jõudis kohale, mida ma tegelikult palusin ja ta tuli tagasi. Selleks hetkeks oli mul tekkinud hirm, et tegu on järjekordse turiste luurava tõmmu petisega, kes jõuab mul vabalt koos kaameraga eest joosta. Lisaks tuli tal foto teha sellest imepisikesest silmast piilumise abil, sest ekraan keeldus ikka koostööst. Ja full view asemel sain ikka näo koos tükiga seinast. Aga vähemalt sain kaamera tagasi ning ta ei asunud isegi raha kerjama.

Andsin alla ja jalutasin sissepääsu poole, kuid minu üllatuseks oli ka Aivar ikka veel seal. Meie inforaamatu andmed olid ekslikud. Ei olnud see midagi lahti nagu seal poeetiliselt sõnastatud viimase tunnini enne päikeseloojangut. Pandi hoopis, plaks! meie nina all kinni. Ma siis mõtlesin pingsalt, mida edasi teha. Aivar vist mõtles ka. Kusagil mõni maa eemal. Ka kaamera oli taas õnneks korda saanud ja otsustasin taas oma soovitud foto jahile minna. Seekord tegi üks abivalmis vanapaar minust ühe veidi parema pildi. Kui aga nüüd uuesti Aivari juurde läksin, et täiskasvanulikult järele anda, oli ta kadunud. Koos peaaegu kõigi meie mõlema asjadega. Mul oli vaid telefon, kaamera, üks pangakaart ja meie infovoldik kaardiga. Ning Rooma pass, mis lasi teatud vaatamisväärsusi külastada ning kolm päeva ühistranspordiga liikuda.

Mis siis ikka... jalutasin siis siiani avastamata suunas, kaks kätt taskus. Ilm oli taas ilus ja ei olnud nagu mõtet hotelli ka, pea norus, naasta. Leidsin nii üles Rooma Foorumi sissepääsu, aga loomulikult ka see oli juba külastajatele suletud. Jalutasin siis veel edasi, otsides Tõe suud või mis iganes Mouth of Truth'i eestikeelne vaste on. Legendi järgi on see üks nägu, skulptuur, mille suhu kätt asetades, hammustab see valetajatel käe otsast. Intrigeeriv eks? Aga mul kulus tükk aega enne, kui selle ühe kiriku varjust üles leidsin. Kaardil ju oli, aga päris elus sellises nurgas, et alles mitmenda katsega leidsin ta üles ning sain läbi trellide pilgu sellele heita. Äge oli ikka. Seal oli veel üks ilus ümara arhitektuuriga ajalooline... kirik vist? Ma enam ei mäleta, nii piinlik. Aga tean, et see oli eriline. Ja ilus.

Tahtsin veel üles leida paar kaardil välja toodud kirikut. Niisama kirikuid on seal igal nurgal. Aga jõudsin nii kogemata tagasi apelsini aia juurde, millest enne vaid kiiruga mööda jooksime. Seal ees on samuti üks sarnane näoskulptuur - purskkaev, kust vesi voolab kaunisse vanni. Ja otsisin aiast apelsine ning nautisin lihtsalt olemist veel ühel suurepärasel süllekukkunul vaateplatvormil, millelt Vatikani näha sai. Nüüd seisin ka lukuaugu saba lõpuni ära, et sealt üks udune pilt teha. Iseenesest huvitav kompositsioon. Sealt näeb ilupuudest alleega aeda ning silmapiiril ongi see imetletud hõbesinine torni tipp. Minu meelest on nad kõik seal justkui pleekinud sinised, aga oh well. Jälle linnuke kirjas. Jalutasin veel veidi Circus Maximusel ning otsustasin siis päeva lõppenuks lugeda. Ukerdasin tagasi mööda väikseid tänavaid ja mõttetuid piazzasid. Otsin kaasa soovitatud sita veini ning suundusin rongijaama, et midagi süüa enne hotelli naasmist.

Aivaril oli vist ka igav hakanud. Minu üllatuseks oli ta täiesti iseseisvalt ühte parki avastamas vahepeal käinud ning arvas, et võiksime vaherahu teha. Ma siis tellisin omale mingi pitsalõigu ära, et teda järgi oodata. Arvasin, et olen taas valmis pitsaks. Aga te ei tea, kui raske on Rooma tsentraalsest rongijaamast pitsat leida! Täielik naljanumber. Mitu McDonaldsit ja kõike muud peenete poodideni välja. Ja siis... kui ma olin leidnud ainsa koha, kust sai lõigukaupagi pitsat. Enne veel jõudnud tantsida ja end keerutada lasta ühe teise söögikoha kummikinnastes juba koristaval töötajal, kelle sõnul on nad minu jaoks alati lahti:D Kohe, kui ma üksi jään, eks:D Mulle pandi juba valmis minu pitsa ja jook ja paketti kuuluv tiramisu, aga siis selgus, et minu pangakaart ei lähe seal millegipärast läbi. 

Läksin rahaautomaati otsima, et jõhkra intressiga riskides krediitkaardilt välisriigis raha välja võtta, aga ei leidnud seda. Leidsin hoopis valuutavahetuse ja seisin seal järjekorra ära lootuses, et ehk nad saavad mu kaardilt sularaha võtta, aga selgus, et saaksid küll, kui mul mõni isikut tõendav dokument kaasas oleks. Arvake, kelle käes need olid aga. Ühesõnaga dead end. Ja siis järsku nägin täpselt enda seljataga ja valuutakoha vastas automaati. Aivar ka telefonile enam ei vastanud ja seega otsustasin ikkagi raha välja võtta. Sealt, kuhu automaat justkui hetk tagasi ilmunud oli. Ja sain süüa. Uue ja vale pitsa seekord. Aga ei märganud ka, et sain mingi maailma mõttetuima margarita, mida seal armastatakse enne, kui esimesele tükile hambad sisse olin löönud. Punnitasin siis näljaga selle ketšupi-juustu saia sisse ning muidugi pärast mõningast orienteerumist mitme korruse vahel jõudis söögi lõpetuse ajaks Aivar ka kohale ning saime koos hotelli minna. Nüüd ma juba teadsin, kuidas. Temal aga ei saanud lõpuni selgeks, kuidas metroojaamast väljuda või millisel tänaval meie bussipeatus õigupoolest oligi.

Ometi ei piisanud meile selleks päevaks tülidest ilmselgelt. Hotellis läks samas joones edasi. Uurisin, kas ta on saanud päeva jooksul mingeid huvitavaid münte, et siis temaga vahetada. Ta väitis, et pole tal midagi. Samas aga ütles, et ei viitsi praegu ja on nõus minuga hommikul vahetama, sest ta tahtis... mitte midagi teha. Ma siis üritasin taaskord loogikale rõhuda, et hommikul on meil raudselt kiire lahkumisega, et äkki ta ikka vaataks korraks. Aga me ei saanud kokkuleppele. Käratasin siis vihaga, et unustagu ära. Ma ei tea, kas see oli mingi päev, kus tal oli vaja mulle tõestada, kelle jalas püksid on või mis. Ka bussi peal oli ta kõva meest mänginud, jättes meelega oma pileti registreerimata, ise seda taskus kandes ja kompostrist meetri kõrval seistes. Ma siis uurisin, et miks ta nii riskib? Tema argument oli, et siis on pärast, mida meenutada. Seikluste ja riskide mõttes siis vist. Ma ei suutnud vaiki olla ja ütlesin välja, et kas seda, et küll ma olin loll, et võõras riigis jänesena sõidu eest trahvi sain või. No tõesti. 

Tol päeval oli mul temaga reisimisest tõeliselt kõrini. Olles alati vastutav selle eest, kuhu suunas me läheme. Mida me teeme. Kuidas oma võõrustajatega kohtume. Kogu nendega suhtlemise eest. Ja nüüd siis tuli mingi attitude ka. Ta korra isegi ütles, et ta ei vaevugi, sest talle meeldib niisama avastada ja ta teab, et mulle meeldib asju korraldada. Mingil määral olen seda kogenud ka Sandraga, et minu töö on kõike korraldada reisil ja nende elu on lill. Jah, mulle meeldib korraldada. Ja mulle meeldib ka niisama ringi seigelda. Aga ma tahan ka oma piiratud ajast reisidel maksimumi võtta. Ning samas ma ei taha kogu vastutust ka kellegi teise reisi õnnestumise eest. Ma tahaks ma mõnikord lõdvaks lasta. Mitte alati see vastutustundlik olla. Reisid on tõesti sõprusele katsumused. Ükskõik, kui kaua enne teist inimest tunned.

Kahe tunniga Tallinnast Tartusse või siis hoopiski Peetruse väljakult kõige tähtsamasse katedraali

Ehk siis päev kaks. Ise ka ei usu, et alles maikuud kirjutan. Aga nii on. Kui te ei viitsi lugeda, siis jätke vahele. See on eelkõige mulle endale.

Teine Rooma päev algas paraja sabistamisega, sest kätte oli jõudnud hirmuäratav ühistranspordi streik ja meil oli pärapõrgust vaja linna saada. Elu oli nagunii ootamatust kallim, nii et taksod ei tulnud kõne alla eriti. Ka mitte selles suurlinnas. Seega tuli meil, nui neljaks, jõuda enne kella üheksat (kaheksat?) hommikul metroo peale. Jõudsimegi... peaaegu. Jäime vist ühe minuti hiljaks, sest tulime oma tarkusest ja hirmust mitu peatust varem bussilt maha, kuigi samas sealsete ummikutega - ei teagi, kas jalutamine oligi aeglasem variant.

Õnneks selgus, et mingid asendusbussid siiski liiguvad - teosammul, sest kõik liikusid mööda maad ju. Seega "juba" tunni pärast olime mõne metroopeatuse kaugusel Vatikani lähistel. Aivar ähvardas korduvalt lihtsalt maha minna, aga ilma minuta vist ei julgenud. Kuigi üks meie kohalikest CS tuttavatest oli soovitanudVatikani muuseumi pühapäeval minna, kui see kõigile tasuta on - kui julgeme - arvasime, et ei saa sellega riskida, sest esmaspäeval pidid vist kõik muuseumid kinni olema ja teisipäeval ootas juba varahommikul tagasilend. Niisiis pigistasime suu kriipsuks ja laksutasime rahakotiraudu.

Kõigepealt aga jalutasime niisama maailmakuulsal Peetruse väljakul ringi. Siis otsustasime, et on vaja ikka katedraalis endas ka ära käia. Oli imeilus päev. Ja me, juhtmed, ei märganud kohe, KUI pikk see ootejärjekord oli. Oleks ju võinud juba varem sappa minna. Sappa, mille puhul ei paistnudki, mitu korda see nagu uss edasi-tagasi keerab enne, kui vähemalt päikese eest katuse alla saame. Selle asemel istusin kusagil trepiäärel ja võtsin vastu töökõnesid, sest ei suutnud vastu panna võimalusele öelda midagi sellist nagu: vabandust, ma ei saa hetkel teid eriti kuidagi aidata, sest istun kontori asemel keset Vatikani Peetruse väljakut. Kui tihti ikka selliseid võimalusi ette tuleb eks!?

Niisiis, me ootasime... Ja ootasime. Ning ootasime veel. Vahel keegi trügis. Teised jälle andsid alla. Jõudsime maad ja ilmad selgeks rääkida omavahel. Aga ma ei saa ikka öelda, et need kaks tundi nagu lennates möödunud oleksid. Aga sportlikust huvist tahtsime näha, kaua läheb. Saime veel kogeda, et tõesti miski pole püha. Ilmselgelt oli mõningatel teistel sabas seisjatel pika ootamise peale pissihäda tulnud, mida siis seal samas katedraali ümbritseva rõngasallee sammaste vahel lahendatud oli. Nagu suvalisel kõrvaltänaval. Kuradi inimsirtsustajad!

Peetruse katedraal oli... imeline on vist vähe öeldud. Hoomamatu ilu. Tegime päris palju fotosid ka, aga ma jätkuvalt ei viitsi fotode siialaadimisele aega raisata. Eriti, kuna ma pole kiire suve jooksul veel isegi neid üle käia jõudnud korralikult, et sodi välja praakida.

Seejärel suundusime palju reklaamitud Vatikani muuseumi poole. Sinna, mille juurde ka Sixtuse kabel kuulub. No ei saanud mööda minna. Teel üritati meile igasugust jama ainult ühe euro eest kaela määrida, aga olime tugevad. Kas te ei tahaks värvitriibulist mini fotokajalga?

Muuseum oli... suurevõitu. Igal pool olid kavalad noolega sildid, mis väitsid, et sealtkaudu saab Sixtuse kabeli juurde. Aga vastassuunas sai ka alati. Päris hea taktika, et sundkorras harida veidi neid, kes muidu kõigest muust mööda läheks. Igalt poolt sai, aga ikka suure ringiga. Me tegime neid ringe üsna vabatahtlikult, avastades meeletult ilusaid Raphaeli töid ja ma ei ole ju üldse mingi kunstiinimene olenemata oma 12 aastast kunstikallakuga keskkoolis. Aga näha pikki-pikki saale, mille laed on täis sadu eraldiseisvaid maale, mis kõik nii kaunid? See ei saa lihtsalt külmaks jätta kedagi, kellel silmad ja mõistus on. Ei kujuta ettegi, kui kaua selliste ruumide valmimine aega võtta võis. 

Viimaks jõudsime pärast lugematute skulptuuride ja maalide ning ruumide külastamist ka põhikohta, kus muidugi fotosid teha ei lubatud. Ei tea küll, miks? Kui mujal see igati okei oli. Ma millegipärast arvasin, et see kabel ongi eraldiseisev hoone, aga see oli rohkem üks suur(epärane) tuba, kus keegi koguaeg ssh! tegi, et teised vait püsiksid. Ja see, mis seal sees oli... ma polnud kaugel vihapisaratest, et prille kaasa polnud võtnud. Pimedas ruumiski tundus see kõik imeline. Laest paistvad tegelaskujud justkui sirutanuks end minu poole. Kõik tundus nii kolmedimensiooniline, kuigi mõistus ütles, et see on vaid illusioon. Seal oli nii palju rahvast. Tahtnuks aga üksi keset tuba lamada ja rahulikult lakke vahtida. Ja ma võin vaid ette kujutada, mis kõik mul prillide puudumisel kiirustades nägemata jäi.

Aga teate, mis marru ajas? Muuseumi väljapääs viis meid taas otse Peetruse katedraali ukse ette - way past the line, not that there was any... anymore. I guess we just got really lucky. Milline ajaraisk see kangusest ootamine oli. Ärge teie seda viga tehke. Meid ei hoiatanud keegi. Igatahes märkamatult olime suutnud arvatava paari tunni asemel pea terve päeva Vatikanis veeta ja ometi me linna sisse ei jõudnudki. 

Õhtu polnud ka paha. Jalutasime sealt jõe äärde, kus ootasid ees taas maalilised vaated ja huvitavad imeodavad India kõrvarõngad, mille üli taas lõbus tingida oli. Tulingi koju peotäiega. Aga enda kasuks võin öelda, et kinkisin sealt päris mitmed paarid ära.

Viimaks suundusime taas kodu poole. See polnud üldse nii lihtne. Loomulikult me ei mäletanud, milline metroo väljapääs meid õigesse bussipeatusesse viis. Teadsime vaid, et kui me nüüd kohe bussi peale ei jõua, siis hakkab taas streik ja me jääme tänavale. Me ei uskunud, et äärelinnabussid streiki eirata võiksid ja kõik, kellelt suunda küsisime, hakkasid abi asemel esitama hoopis totakaid küsimusi, et miks me sinna kohta minna tahame ja väitma, et seal pole ühtegi hotelli. Mis siis, et teatasime, et olime seal juba korra ööbinud ja asi on urgent. Samas aga ei osanud keegi neist meile öelda, mis suunda bussipeatus jääb, kuigi me teadsime isegi vajalikku tänavat ja olime sama tänava ristis peaaegu. Viimaks nägime vilksamisi meile sobiva numbriga bussi mööda kihutamas ning üritasime teda asjatult taga ajada, aga ta keeras liiga mitu korda ümber nurga. Viimaks andsime alla, käisime ostsime aasta esimese kilo mureleid ja uue pudeli grappat ning vantsisime tagasi bussi algpeatusesse. Otseloomulikul Aivari juhtimisel esialgu ka vales suunas veidi. Aga õnneks ootas seal veel inimesi, kes arvasid, et buss siiski tuleb ka pärast streigi taasalguse aega.

Ja buss tuli. Valvasime nüüd hoolega, et õiges kohas maha mindud saaksime. Ning siis vedasime alko hõlma all sisse nagu mingid teismelised, kes kardavad vanematele vahele jääda. Meie motiiviks oli nunni säästa. Niisiis hängisime kusagil hotelli imeilusas hoovis ühes tagumises nurgas, sõime kirsse ja pigistasime natuke grappat endale sisse. Vastik oli. Kohe väga. Mina suutsin esimese portsu vähemalt alla neelata, aga Aivar kastis sellega lausa muru. Hiljem muidugi selgus, et ega kohalikudki seda eriti joo. Kui siis põhjas ja külmaga mägedes. Kokkuvõttes aga oli närvitsemise kiuste tore päev.

Pulmatrall algusest peale

Kuna ma pole saanud hakkama siia ükshaaval A ja V pulmadega kaasneva üles tähendamisega, siis otsustasin, et panen kõik juhtumid algusest lõpuni korraga kirja.

Viimased kaks kuud on möödunud nii selges pulmalaines, et isegi mu ülemus on juba selle teemaga osaliselt kursis. Mis mul üle jäi, kui tuli selgitada kõiki neid varem ära minemisi jms, mis olid seotud kas lugematute tantsuproovide, tüdrukuteõhtuks või pulmaks endaks ettevalmsitumisega!?

Nimelt ei tahtnud A ja V üksi igavat avavalssi tantsida ja seega võeti appi professionaalne õpetaja, kes looks nende valitud muusikapala peale korraliku kava, mille alguses on laval vaid nemad kaks ja siis liituvad üllatusena ka kõik pruutneitsid ja peiupoisid. Selgus aga, et need asjasse puutuvad noormehed ei ole just kuigi palju tantsuliigutusi varem tegema pidanud ja planeeritud paarist tunnist sai kümmekond - mitu trenni iga nädal. Aga pean neile au andma, et nad üldse selle nalja kaasa tegid. Õppimisvõtted olid muidugi marunaljakad, aga sellest ma siin lähemalt kirjutama ei hakka, kuidas paremat ja vasakut poolt ning antud suundades liikumist meenutati.

Lisaks tantsuproovidele oli mul ja teistel pruutneitsitel ülesanne korraldada Annikale väärikas viimane vallalistepidu ehk tüdrukuteõhtu - seda igaks juhuks juba kaks nädalat enne õiget päeva. Ja oi, kuidas me planeerisime. Ning kui kõvasti pingutasime, et uudishimulikku pruuti teadmatuses hoida. Abiks olid nii tema töökaaslased kui isegi ema ja usun, et tulemus oli vaeva väärt.

Nimelt oli kutset ja lisainfot nõudnud pruudile kätte antud täielikult valeinfot sisaldav kaardike, mis palus tal ühel teatud reede õhtul Balti jaamas ja valges olla. Õhtu varem andsime talle kätte ka sushikraami ülesandega tõestada külalistele kokkamisega, et ta edaspidises elus ka hätta ei jää. Ja siis see vaene pruut küpsetaski poole ööni. Lisaks sittade sõbrannadena esinemisele õnnestus mul veel viimasel hetkel tühistada ära pruudi ja tema ema vaheline kokkulepe soengu tegemiseks, nii et ta võis eelneval õhtul päris õnnetu olla.

Peopäeva hommik aga algas eriti huvitavalt - pruudi auto võtmete kadumisega - milles ka meid süüdistati, kuid seekord me ei saa au endale võtta. Lihtsamaks tegi tema autovaba päev aga asjade korraldamise küll. Reaalsuses läksime teda juba lõuna ajal töölt röövima. Kolleegid organiseerisid asjad nii, et ta vist ei kahtlustanud midagi. Võtsime ta siis kontorist kaasa ja suundusime ühte Tallinna parki, kus pruut sai kätte portsu savi, et voolida sellest korralik meheau. Ning pärast käeharjutamist teine veel. Otseloomulikult pidi ta pärast, kummaski käes suur peenis, jalutama järgmisesse sihtpunkti. Meie seltskond aga kasvas kogu aeg.

Ühe pruutneitsi kodus ootas meid hoopis mujalt tellitud sushi ja vahuvein ning vajalik varustus, et pruut üles lüüa. Minu jaoks tähendas see vist armi käel aastateks, aga pole viga. Kes käskis joogise peaga 210-kraadiste lokitangidega opereerida ah?

Igatahes, tegime Annika ilusaks, küpsetasime ahjus peeniseid kõvemaks, lõpetuseks kinnitasime talle veel pähe 3-meetrise loori ning asusime taas teele. Ees ootas Kopli troll ja tee Paavli kaltsukasse. Pruudile sai see välja reklaamitud kui butiigikülastus. Nalja kui palju. Idee oli teha väike kostüümivahetus ja eks ta prooviski seal üht-teist meelepärast selga, kuid lõpuks tulime sealt tagasi ainult imeilusate pruudikingadega. Nende üle oli tal vist kohe päriselt hea meel.

Kontrasti mõttes ootas kaltsuka ees seekord trolli asemel pikk valge limusiin ning veel sõbrannasid. Vahuveini voolas ojadena ning algas sõit linnast välja patte pesema - Ann pidi kirja panema oma suurimad saladused, mis abikaasa eest varju jäävadki ning need Türisalu pangalt alla kupatama lunastuseks. Proovisime pattudenimekirja, mis algul üldse edenedagi ei tahtnud küll põletada ja küll tükkideks rebituna lendu saata, kuid kumbi ei tulnud hästi välja. Ei ole see pattudest vabanemine sugugi nii lihtne. Eriti suure tuulega. Aga lõbus oli ikka. Seda tõestavad tuhanded fotod.

Järgmine peatus oli Õismäel, kus ülemeelikud neiud pissile jooksid ja üks sõbrannadest taas lahkuma pidi. Veel üks ühine grupipilt nagu kõik teisedki sel õhtul - sai tehtud äärmiselt ebatraditsioonilises kohas - ning siis läksime päriselt Balti jaama. Teel sai ära lõpetatud V-teemaline viktoriin ning Annikat premeeritud korraliku kerarihmaga, mille külge organiseerisin imeilusa Veiko nime graveeringuga ning kivikestega ümbritsetud südamekujulise ripatsi - no et ikka värske abikaasa koerusi ei teeks ning kaduma ei läheks.

Balti jaamas jätkus meie pissiralli, mina täiendasin meie varustust ning tegime pilte uhke vana veduriga. Oli spontaanne ja äärmiselt tore. Edasi sai näha erakordselt ülemeelikuks läinud pruuti, kes Shnelli tiigi kaldal treppe vallutas ja V-ga abiellumise põhjusi selgitas ning oma müügiks mõeldud peenisega miilustas. Taas sai jagatud veidi kingitusi - käterätikud meeleheitel koduperenaisele ning vanale torisejale, mis - nagu arvasingi - läksid otse kümnesse.

Edasi hakkasime mehi varitsema. Pildid ütlevad siinkohal rohkem kui 1000 sõna. Pruut ja tema musta riietatud leinajad esimese oma tehtud sushit maha parseldamas - või pigem rohkem lahke autori loal ära andmas, Raekoja platsil peenise ümber südamekujulisi kaunistatud rõngaid loopimas, külma korstnapühkijat musitamas jne. Üks naljakamaid kohti oli see, kui saatsin pruuti ühe baari WC-sse ähvardades töötajaid, et tehku koostööd, kui nad ei taha, et õnnetus juhtuks ning jättes peenise baariletile hoiule. Nad purskasid seda nähes naerma, kuid olid igati abivalmis.

Pissirallist sai edasi baariralli. Jõime tulnukaajusid ja suundusime lõpuks mingisse inimtühja keldribaari, kus pruut aina ülemeelikumaks läks ning lõpuks ka vande ära andis. Kusjuures, saime ka peenise seal maha müüdud kolme Long Islandi eest ühele vähemalt sama heas konditsioonis olevale noormehele.

Umbes kesköö paiku ei suutnud pruut enam kannatada ja niisiis läksime otsima samal ajal linna peal olevat poiste seltskonda. Leidsin nende seast ka Reijo, kes oli kogemata samasse kohta sattunud ning edasi veetsime aega üheskoos, kuni jalad enam uusi kingi välja kannatada ei suutnud ja R meid ühe teise neiuga takso peale pani.

***********************************************************************

Sel nädalavahetusel aga oligi põhisündmus. Olime enne taas usinalt tantsu harjutanud, isamehega kõne ette valmistanud, iluprotseduure teinud, tüdrukuteõhtust pildialbumit koos kommentaaridega koostanud (parim oli pruudi ülestunnistus baarmanile, et meil on kuus tüdrukut ja üks peenis ning, et me lihtsalt ei saa hakkama). See oli küll väga tore periood, aga nüüd on kergendus, et see läbi sai, sest mu tervis ei pidanud lihtsalt enam kauem vastu.

Alustasime Kadriorust ühispiltidega ning seejärel käisin esimest korda elus Õnnepalees ära. Ausalt öeldes loodan nüüd veelgi enam, et seda hiljem kunagi tegema ei pea. Päris jõhker, kuidas hõigutakse korraga kahe paari nimesid ning juhatatakse neid erisaalidesse. 15 minutit ja taas uksest väljas. Pruutpaari autodest on maja ees järjekord. No mida hekki? Seal ei ole mingit aega unistustes hõljumiseks. Paaripanija rääkis küll ilusti, kuid minu arusaam ilusast laulatusest see nüüd küll ei olnud.

Edasi sõitsime slaalomit peokohani. Teel mõisa peatusime ühe pere koduhoovis kurepesa juures, kuhu isegi redel valmis pandud oli ja mis V raskuse all katki läks, nii et tippu minek oli kõigi jaoks üsna hirmutav. Ometi on neil nüüd kirjas neli planeeritud last. Usun, et Ann mõtles ikka hoolega, palju ta linti ostab.

Pidu ise oli ka tore. Kõige rohkem kiidetigi meie tantsu - esimest korda vist suutsime püsida Ennuga graafikus ja siis täitsa lõpus kuidagi teistest palju varem valmis saada:D Samuti minu ja Saintzi kõnet. A ütles, et talle tuli lausa pisar silma. Aga tema enda sõnade ettelugemine ajas teda punastama ka.

Kuna mõisa kõrval kloostris toimus üks teine pulm, siis mingil hetkel, kui olin just oksjonil kaotanud minult röövitud lemmiklehviku ning pitsati rollis suure osaga külalistest oma viirushaigusi jaganud, idee minna siiski kontvõõraks. Seda me aga ei oodanud, et meil õnnestub teine paar lausa endaga kaasa tuua. Neile oli see igati kasulik tehing, sest nad võitsid sellest rohkem alkoholi ja tore oli ju ka. Lisaks oli nende küünaldega valgustatud võlvsaal imekaunis.

Siis aga sai Annika vist veidi kurjaks me peale, sest läksime teist paari tagasi saatma ning samal ajal magasmin maha pruudikimbu heite. Ei tea, mis plaanid tal sellega veel olid? Ma oleksin end vist ainult ebamugavalt tundnud selle kinnipüüdmisega kaasnevaid küsimusi taludes, kuigi praegu mingi ime läbi ei olnudki põhjust end pulmas täiesti üksiku ja lootusetuna tunda. Ja ometi suutsin kohati seda ka, nähes kõiki teisi tantsimas ning olles siis üksi istumas. Samas polnud nagu väga seda aega ka, et bändigi kuulata oleksin jõudnud ja nädal varasemale kogemusele nad vastu ei oleks saanud nagunii.

Kuna minu tervis on hetkel Murphylikult keset suve ja kõige kiiremat aega nii pekkis, et pandi koduaresti, siis vast oligi hea, et seal liiga palju ei hüpanud. Istusime veel kaua üleval juttu rääkides ja öö kulminatsioon oli see, kui pruudi isa ootamatult teatas, et tahab hoopis minuga koos magama tulla. No mida eks!? Magada ma ka eriti ei saanud oma kallihinnalises toas, sest nagu ikka - on minu toas alati mingid tüübid. Neid justkui tõmbab sinna. Seekord oli alguses üks mu toanaabri voodis ära kustunud ja vastu hommikul laekus minu omasse üle joonud isamees oma õigusi nõudma. Ma ei viitsinud temaga maadelda ega tahtnud teda ka haigeks teha. Niisiis läksin hoopis nägu pesema. Sama ajaga jõudis ta aga voodit vahetada ja varsti oli tagasi teine meie toas vahepeal maganud tüüp, kellega siis läksime hommikut avastama. Und nagunii ei tulnud.

Hommik oli täis nalja ülejoonud isikute kulul ning siis käisime pruutpaari autot "kaunistamas". Pruut, nagu ta ikka, suutis muidugi peaaegu kohe üle meie hoolega kinnitatud plekkpurkide tagurdada kahjuks. Aga see pani meid ainult muigama.

Millalgi end taas enam-vähem kainena tundes sõidutasin pruudi isa ja elukaaslase värisevikäsi nende autoga koju ning tundes end kehvemini kui varem, maandusin kohe kodus teki all.

Ja nii saidki A-st ja V-st abikaasad. Sürreaalne mõeldagi. Aga tore ka.

Kõik teed viivad Rooma

Ka meie oma viis...

Minu üllatuseks tuli sinna küsimatagi öömaja pakkumisi, kuid muidugi pärast seda, kui olime otsustanud igaks juhuks hotelli broneerida ja asjad ette ära maksnud. Hotellid olid seal muidugi tunduvalt kallimad kui meile meeldinuks, aga viimaks leidsime vähemalt huvitava lahenduse - mingi koha, mis oli küll kesklinnast üsna kaugel, kuid teiste samalaadsete kommentaaride ja asukohaga kohtadest eristas meie valitut tõsiasi, et seda peavad päris nunnad. Taaskord minu üllatuseks tundus see kõige absurdsem variant olevat ka Aivari esmavalik ja ega me ei kahetse. Ainus jama oli, et seda kohta kaardi peal - ei meie ega ühegi teise, mida nägime - ei ole ja sinna saamiseks on vaja vähemalt kahte transpordivahendit, mis tegi meie elu keeruliseks, eriti kui avastasime, et meie sealoleku ajal on toimumas ka terve päev kestev ühistranspordi streik. Jõudsin juba oma õnne kiruda, kui selgus, et see on neil praktiliselt regulaarne igakuine asi.

Kuna viimane öö pidi lennu tõttu taas lühikeseks jääma, siis me selleks öömaja ette broneerida ei julgenud ja hästi läks, sest meie hotell oli lennujaamast päris kaugel ja siis pakkus öömaja meile üks tore kohalik, kes juhuslikult selle lähedal elab ja lubas meid oma algatusel kell viis varahommikul ka ära viia. Aga üritan siin asjade kronoloogilist järjekorda taastada.

Esimese päeva elasin üle energiajoogi najal, sest olin vaid lühikeste juppide kaupa tukkunud ega näinudki tegelikult Roomasse sissesõitu. Enne seda tuli meil veel lennujaamas totakat transfeerbussi püstijalu ligi tund aega oodata ja selleks ajaks oli muidugi järjekord nii meeletu, et meil vedas, et üldse peale saime. Tõsiselt nõme neist nii vähe ja nii ebatäpselt busse käima panna ning klientidele valetada, et saavad bussi peale juba 5 minuti pärast. My ass!

Niisiis vegeteerisime niisama, jätsime oma pagasi ülikallisse rongijaama hoidu ja üritasime end kohapealseks eluks vajalikuga varustada. Saime eemale peksta hop on/hop off busside agente, kes meid kummalistesse kõrvaltänavatesse vedada püüdsid ning ostsime esimese lõigupitsa, mis... ei maitsenud eriti kuidagi ka näljaga. Ma söötsin sellega tuvisid ja kajakaid peamiselt ning hoidsin end valvel, sest meie ilusas piknikukohas istus kahtlaselt palju väga tõmmusid mehi, kel ei paistnud kuhugi kiiret olevat ja ma mõtlesin, kas nad tulevad mulle midagi müüma või hoopis võtma. Õnneks ei juhtunud kumbagi. Ma ei taha rassistlikult kõlada, aga Itaalias tegelevad tänavatel trikitamisega eelkõige aafrika päritolu tegelased.

Nautisime enam-vähem päikeselist ilma, uurisime kaarti ja hakkasime astuma ühes suunas, mis lasi meil ära näha paar Rooma tähtsamat katedraali, mida väidetavalt peavad kõik palverändurid külastama ning ilu tahtis taas hingetuks võtta. 

Pärastlõunal pidime kohtuma ühe kohaliku hostiga, kes oli küll väga tore, kuid olin sel päeval tennistest väsinuna kontsade kasuks otsustanud ja nüüd, pärast mitut tundi ringi vantsimist oli paras piin veel mitmetunnine matk ette võtta. Aga sellegipoolest ma ei kahetse. Nägime esimest korda Colosseumi, vapustavat Rooma foorumit, millest ma enne kuulnudki ei olnud, Romuluse kuju, parimaid linnavaateid salakohtadest, Pantheoni, piazza Navona väljakut, millest sai üks minu lemmikpaiku koheselt ja sealset Agnesele pühendatud kirikut, millele võrdset ma ei leidnudki - ometi ei pea nemad seda eriti millekski. Sai ära söödud ka mõned fantastilised gelatod ja läbitud palju-palju kauneid väljakuid. Meie host viis meid lõpuks kokku veel ühe CS paariga ja koos läksime maailmakuulsat Trevi purskkaevu vaatama. Ausalt öeldes ei avaldanud see mulle eriti muljet. Olin vist ise oma ootused liiga kõrgele ajanud. Aga loopisime soovimünte üle pea vette ja tegime esimesi pilte telefoniga, sest muidugi oli kaamera selleks hetkeks otsustanud koostöö lõpetada. See on ju ikkagi päris võimas ja kaunis, kuigi mulle meeldis Trevi palju rohkem ööpimeduses ja kuldse valgustusega, mida kogesime mõned õhtud hiljem.

Meie võõrustaja viis meid viimaks tagasi rongijaama mingisse buffee tüüpi söögikohta ja ma pole vist kunagi nii halba pastat saanud kui seal. Võib-olla oleks see isegi talutav olnud, kui see vähemalt kättesaadeski soe oleks olnud ja me selle eest varandust välja käima poleks pidanud. Sõin nälja kiuste vaid mõned ampsud ellujäämiseks ja uskuge - ma ei ole üldse nii pirts toidu koha pealt. See aga oli nagu näriks külma ketšupisse kastetud kummi vms. Tänasime oma lahket uut sõpra, andsime talle üle kodumaised suveniirid ja leppisime kokku uue kohtumise pühapäevaks. Ta saatis meid omakorda õigesse metroopeatusesse ja me asusime pikale teele hotellini. Tänasin õnne, et meie teine võõrustaja, kellest enne rääkisin, oli uurinud mult, kus me peatume ja mulle täpsed juhised sinna saamiseks andnud. Mina olin arvanud, et kui raske see aadressi ja kaardiga ikka olla saab. Aga sai. 

Esiteks pidime metroos seisma ja ma tahtsin valust nutta, sest mu jalad olid lihtsalt nii läbi. Teiseks läks aega, et leida metroo väljumispeatuse juurest üles õige bussipeatus - ka kohalike abiga. Kolmandaks selgus, et bussiaegu bussipeatuses kirjas ei ole ja ega need peagi täpselt tulema. Neljandaks avastasime, et bussidest pileteid osta üldjuhul ei saa. Viiendaks, et peatusenimesid kõva häälega ei öelda ja bussis ka ekraane ei ole nimedega; tihti tähistab tänava nimi 5 või enamat seal tänaval asuvat peatust, millest lihtsalt mööda sõidetakse, kui ise peatust paluda ei oska. Õnneks oli tore bussijuht ja paar kohalikku, kes aitasid meil ja ühel teisel juhuslikult samas kohas peatuval seltskonnal siiski õige koha üles leida. Põhimõtteliselt oli aga õige väljumiskoha leidmine mõlemas suunas meie külastuse lõpuni bingo. Aga ok, rohkem sel teemal ei virise.

Nunnad aga olid väga toredad, kuigi meil oli väike keelebarjäär. Meid ootas ees ülimalt puhas ja korras tuba ning bideega vannituba - kas teate, kui ammu ma ei olnud sellist asja näinud? Sealmaal aga on vist kombeks. Sisustus oli küll lihtne, seina ehtis puidust rist ja öökapil ootas itaaliakeelne Uus Testament (vist). Ega telekaski teisi keeli tunnistanud. Me aga vajusime enam-vähem kohe magama, imestades, et üldse nii kaua - peaaegu südaööni - ilma eriti magamata vastu pidanud olime.

Surnuaed, kus võiks vabalt pulmi pidada

Ehk teine päev Milanos, mis algas küll üliuniselt - meie võõrustajagi pakkus, et magagu me lõunani ja ta teeks ka pärastlõunal töölt poppi, et saaksime kõik mingi privaatbasseini juurde päikest võtma minna.

Mulle siiski see plaan päris hästi ei sobinud, sest ma ei tahtnud taaskord Milanost lahkuda täielikult ilma linna ennast nägemata. Naguke üllatas isegi see hosti nägemus, et nii ongi okei. Nagu oleks aega maa ja ilm ja vabalt võiks esimesed päevad ainult lebotada. Küllap võibki nii ka, aga mul oli mõttes vähemalt mõned teatud objektid ära näha oma silmaga. Host arvas, et me ühe päevaga nagunii rohkem kui 2-3 asja näha ei jõua. Me hindasime end osavamaks.

Niisiis vedasime end ikka voodist välja ja leppisime kokku, et kohtume hiljem, kui ta töölt ära saab. Saatsime Ukraina tüdruku ära ning alustasime oma avastusretke Duomoga - see on Milano peakatedraal/kirik? Peas aga ajasin seda segamini Rooma Pantheoniga ning muudkui otsisime auku selle laes. Ehitus ise aga oli... hämmastav on vähe öeldud. Olin vist ainus korralik turist, kes pidas kinni keelust seal mitte pilte teha, aga see-eest nägime ise ja antud emotsioon vist niipea ei tuhmu, kuigi Itaalia on puupüsti täis kauneid usuehitisi. Doumo külastamist julgen küll kõigile soovitada - ükskõik, kui võikesed ajaloo või arhidektuuri sõbrad te siis ka ei oleks. See võtab suu lahti kõigil.

Järgmisena seadsime sammud La Scala maailmakuulsa ooperiteatri poole. Aga teate lolle? Lollid tegid ikka oma poolteist tiiru ümber koha, kus kaardil teatri nimi oli, seda üles leidmata. Kuni selgus, et kõige loogilisemana tunduv maja naaberkvartalis teatri väljakul oligi teater. Ja suurt silti selle küljes ei olnudki. Oli palju väikseid, aga need olime kõik tähelepanuta jätnud. Ja alles pärast märkasime, et ka kaardil on üks väike nooleke, mis viitab rajatise õigele asukohale. Igatahes see ei avaldanud üldse muljet, kuigi kiusatus oli proovida neid reklaamitud odavaid pileteid õhtuks püüda. Seekord siiski ajapuuduses loobusime, aga kunagi tahaks ära proovida ikka.

Kolmas sihtpunkt oli üks kindlus, mida meie hostki kindlalt soovitas. Selle taustalugu ma enam ei mäleta ja minu jaoks ei tundunud ka koht ise kuigi eriline. See oli lihtsalt tihedalt asustatud tüütute tegelastega, kes kutsusid üles Aafrikat armastama ja üritasid mingeid käepaelu for luck - for free - meile pähe määrida. Mina olin midagi sellest lugenud ja teadsin eemale hoida. Aivarit pidin aga esimesel korral täiesti eemale tõmbama. Edasi õppis ta ise ära vingerdama. Aga asja tagamõtet me ei saanudki teada.

Seejärel ootas ees asi, mida ise põnevusega ootasime - Da Vinci teadusemuuseum. Milano sildistamise ja meie loogika kombinatsioonis läks taas aega enne, kui õigest nurgast asjale läheneda oskasime, sest sissepääs oli suure tänava poolsest uksest ikka väga kaugel kõrvaltänaval. Aga mulle täitsa meeldis seal. Sai igasuguseid vanu asju ise näppida ja lastele oli palju huvitavaid tegevusi loodud. Kõige parem osa oli aga ühel ümmargusel diivanil vedelemine, kus sai lae all mingit itaaliakeelset filmi vaadata. Viimasest ei oleks saanud meil olla rohkem suva, aga puhkus kulus väga ära. Arvan, et veetsime seal umbes 2 tundi enne, kui päris ära väsisime, aga me ei jõudnud kaugeltki igale poole. Tõsisemale tehnikahuvilisele jätkuks seal vaatamist-proovimist vist lausa mitmeks päevaks. Me aga tahtsime veel mujale ka jõuda. Seega käisime paaris must-see basiilikas, kuigi neist saime küll kiiresti sellise üledoosi, et ei jõudnud enam kõike seda ilu hoomata ega hinnata. See aga ei takistanud meid (eelkõige mind) aina uusi vallutamast.

Peaaegu oleks käimata jäänud Milano kõige kihvtimas kohas - monumentide surnuaias - mille ülesleidmisega meil ka aega läks, aga see on raudselt üks reisi eredamaid mälestusi. Ma ei oskagi seda ilu hetkel millegagi võrrelda ja õnneks mul on palju-paaaaaaaaaaaaaaalju pilte sellest nüüd. See surnuaed on täis igasuguseid hauaskulptuure ja eraldi perekondade hauakambreid. Need kombinatsioonis ideaalse ilmaga lõid sellise atmosfääri, et ma ei tahtnudki sealt enam ära tulla. See on koht, kus võiks vabalt kohtingutel käia ja isegi pulmi pidada. Ei midagi sünget ega kurba, kui okastraadistatud Jeesuse kujukestega hauakivid välja arvata. Meeletult ilus ja võimas ja äge ja taaskord - me ei jõudnud üldse kogu ala läbi käia. Ahvivaimustus tekkis.

Nüüd oli jäänud vaid üks koht, kus kindlasti veel ära käia tahtsin - väidetavalt üleni inimluudega dekoreeritud basiilika. Arvake, kas me leidsime õige asja kohe üles? Ei! Käisime ära kõrvalasuvas kirikus ja natuke hakkas juba paanika tekkima, sest kell oli armutu ja kartsime, et kirik sulgeb enne uksed, kui meie sinna jõuame. Esimesel käigul tundus see täiesti igava asutusena. Aga alles hiljem selgus, et meil oli natuke valeinfo ja see natuke õudne osa paikneb täiesti eraldi ruumis, kus tõesti olidki justkui puud riita laotud erinevad sääreluud ja pealuud ja kes teab, mis luud veel. Oli omapärane ja väärt käik. Sinna vist ei satu kaugeltki kõik turistid.

Kuna seejärel tekkis meil ootamatult natuke tühja aega, siis proovisime ära ka kohalikud eriti vanakoolilikud puitustega trammid. Ja siis kõige modernsemad trammid. Vahepealsed Tallinna omade sarnased jätsime südametunnsituse piinadeta vahele, aga lihtsalt oli lõbus sõita suvalises suunas peatuse jagu või kaks ning siis tagasi jalutada. Pidime ju ootama ära oma hosti, aga siis oli jälle very India/Italy? situatsioon, kus selgus, et ta ikka ei tule ja me tulgu parem kodust läbi. Tema hilisem selgitus oli, et ta pidi juuksuris käima ja kuna tahtis meid mingisse heasse pitsakohta viia, mis oli kesklinnast ühe peatuse jagu tema kodule lähemal, siis ei olnud tal mõtet sinnani tulla. Get this? Aga meil oli mõtet sõita tagasi kümmekond peatust JA jalutada oma kilomeetri jagu päev otsa väsitatud jalgadel tema juurde, et siis peaaegu kogu sama tee tagasi minna. Oh well... ma ei viitsinud isegi draamat teha. Naerma ajas see hetkel mõõdukas koguses aga nii tuttav hullumaja.

Õhtu oli üldse kummaline. Lausa sinna piirini, et pidin end tõesti tagasi hoidma, et mitte meie hostile näkku prahvatada, et what's your problem? Terve pitsasöömise aja ta muudkui võttis mu kallal. Näägutas, et ma ei tea Indiast midagi. Okei, võrreldes kohalikuga mitte jah. Aga ta oli kuidagi naljakalt kaitsepositsioonil. Kõige kummalisem oli see, kui ta üritas mind sundida pitsat kiiresti alla kugistama, sest kohalikud tegevat nii. Mina sõin oma normaaltempoga ja ma tean veel tunduvalt aeglasemalt sööjaid. Aga Itaalia kui toidukultuuri poolest kuulus riik ja kugistamine tundusid kudagi naljaka paarina. Ja ma siis ignoreerisin ta nõudmisi selles osas. Vahepeal ta vist tegi oma meelest nalja, et nüüd ma mõtlen, et ta on seda või teist (halba). Ma ei viitsinud tol hetkel isegi ümber lükkama hakata ta väiteid. Keep smilingu hoidmine oli piisavalt raske, aga ma ei tahtnud vastu ööd võõras linnas meie võõrustajaga tülli ka minna. Lihtsalt ei saanud hästi aru, miks ta käitus täiesti erinevalt eelmisest õhtust, kui ta oli liigagi sõbralik.

Pärast pitsat tegime veel paar katset Aivarit ka meiega suhtlema meelitada. Ei õnnestunud. Ei heaga ega halvemaga (selgitustega, kui kummaline see näib või mida meie vastutulelik host arvata võib). Ja siis suundusime koju, kus A läks taas kohe magama ja mina oleksin ka pidanud minema, aga jäime veel vestlema ja nüüd ta tundus jälle igati normaalne. Ja nii meie vähesed unetunnid kulusidki. Rääkisin välja väga isiklikke parasjagu muret tekitavaid asju. Paar korda hakkasid ka pisarad selle võõra ees voolama, kuigi ma ei tahtnud üldse. Tema aga kutsus ise üles rääkima. Aga siis ühel hetkel lõi ta mul jalad alt ära provotseerides mind ilmselt eesmärgiga vastu võtma mõningaid karme, aga mulle endale kahjulikke otsuseid. Aga ta läks minu jaoks liiga kaugele ja ma vihastasin päriselt ja jalutasin ära. Aga ta tuli järgi. Ja kallistas mind pikalt. Kuni ma maha rahunesin. Ja siis lükkus jälle magamaminek edasi. Mingil hetkel lubasin ta tungival nõudmisel endale siiski ayurveedilist massaaži natuke teha, kuni mul imelik algas. Ei tea, kas asi oli mu enda ülemõtlemises, aga ma ei lasknud tal lõpuni teha, kuigi ta kinnitas, et see pole midagi seksuaalset, vaid lihtsalt hobi ja ta praktiseerib tihti oma külalistel nagu ka oma lähedaste peal.

Kell hakkas saama neli ja me mõlemad hakkasime diivanile ära vajuma. AInult selleks, et kohe saaks heliseda mu äratuskell, mis andis märku, et on aeg asjad pakkida ja lennulike minna. Seekordne Milano seiklus oli otsa saanud.

Kokkuvõttes tulin Milanost ära positiivsete emotsioonidega ja sooviga sinna millalgi naasta. Muidugi kutsus mind ka meie host tagasi - anytime he's home. Ja oleme ka nüüd edasi suhelnud nagu vanad sõbrad. Kes teab? Ehk saavadki meist kunagi päriselt just need?