2016 ei olnud üldse see, mida ma ootasin

Tere ja head uut aastat!

Seekord on see rohkem kui lihtsalt automaatviisakus, sest ma tõesti-tõesti väga soovin, et 2017 saaks parem. 6 ja 16 on kuidagi alati olnud minu numbrid, aga nii nagu maailmas suures plaanis, oli see ka minu isiklikus plaanis siiski üsna kehv aasta. Vaatasin, et eelmine kord olen bloginud laine harjal, olles tõeliselt õnnelik. Nüüd aga olen jälle vastupidi - üsna sügaval augus. Ei läinudki kaua, kui hirm, et see "kõik on hästi faas" ei saa kaua kesta, saigi tõeks. Kodus on küll kõik kõige parem. Blogin teile/mulle meie uuest mega-dreamy voodist, millest Eros võtab, risti magades, ka praegu üle poole enda alla. Kassid on päris hea harjutus enne laste saamist, ma ütlen.

Käisin vahepeal ka Eestis - tegelikult isegi nüüdseks juba kaks korda. Kõigepealt hirmuga kasuisa vaatamas ja tol hetkel tundus asi minevat päevadega hullemaks. Ta nägi nii nõrk välja ja suhtlemine temaga muutus aina raskemaks. Lisaks nägi ta jalg nii lilla ja paistes välja, et ma kartsin, et vähk ei jõua teda ka nii kiiresti tappa. Samas sain aru, et minu külaskäik ja selle ootamine tähendas talle päris palju. Mulle ka. Ma ju läksin koju ainult tema pärast, aga muuhulgas õnnestus ka muid kalleid ja oma uut lemmik-väikeinimest taas näha.

Kohe, kui tagasi jõudsin, olid teised mu tiimist Suurele Näitusele jalga lasknud ja mina kaasa ei saanudki. Oi, ma olin solvunud. Olles teinud, ma julgen öelda, ära suure(ma) osa tööst, et seal oleks midagi näidata, sain ma vastu vaid ühe sügeleva messikampsuni. Aitäh, eks. Isegi projekti eest vastutav numbritädi sai asja oma silmaga kaema minna, aga näe - minu tarbeks ei leitud enam raha. Niisama töötasin end pikkade päevadega haigeks. Samas aga hindan seda kogemust, mis ma sellest sain. On hea teada, et kuigi ma närveerisin, et ma ei tea ju, kuidas sellises mastaabis asju korraldatakse, sain ma lõpuks peaaegu üksi hakkama.

No ja kui ma siis üksi kontorisse jõudnud olin, saabuski parasjagu ametlik teade, et hakatakse koondama ja fookuses on terve meie turundustiim. Ma muretsesin, et kaka küll, ma olen jätkuvalt üks uuemaid inimesi seal ja seega rohkem ohustatud. See kõik aga võib tähendada, et lausa pool meie tiimi tõstetakse ukse taha. Samas aga naiivsem osa minust arvas, et küll nad mängivad lihtsalt töökorralduse ümber. Ehk muudetakse rolle natuke ja ega nad ju ometi viska välja inimesi, kes head tööd teevad.

Asi lõppes veel hullemini, kui ma arvanud olin. Tervele meie meeskonale tõmmati vesi peale. Vaid mu otsene ülemus oli jõudnud kindlustada omale uue töö ning kui me kõik segaduses ja infovaeguses hullusime, oli tal juba kiire uues ametis - millest meid informeeriti samal päeval, kui ta tööle asus. Kusjuures mingit ametlikku teadet pole ka nüüd, ligi kaks kuud hiljem tulnud.

Ehk siis 2016 lõppes tõsise vaiba jalge alt äratõmbamisega. Merry Christmas to everyone! Olen elus esimest korda koondatud ja pean kuidagimoodi leidma uue töö riigis, kus ma pole varem tööd isegi otsinud. Ehk olin loll, et usaldasin ja ootasin nii kaua. Paat kõikus ähvardavalt juba suve algusest. Nüüd aga on pilt pärast peamiselt koridori kuulujutte selge ja ühtegi head võimalust oma firmas jätkata enam kusagilt ei paista. Oi, ma olen nutnud ja masetsenud ja inimestes pettunud. Ma vihkan seda, et ma siiani ei oska oma tõelisi tundeid peita. Endal on ka piinlik teiste ees kontrollimatult vesistada ligi 30-aastasena, aga kui kellelgi on häid soovitusi, kuidas seda mitte teha, siis ma olen suur kõrv.

Võib-olla ongi õige aeg taas muudatuseks, aga mulle ei meeldi selle pealesunnitus ja ma kardan. Ma näen teiste pealt, et tööleidmine võib siin võtta isegi aastaid. See ei saa aga lihtsam olema välismaalasena, kui su eriala eeldab just tekstiga töötamist ja selles väga hea olemist. Ma kahtlen, et ma kunagigi rootsi keeles nii osav olema saan, et kohalike vigu leida ja häid turundustekste luua. Eesti keelt ei vaja siin keegi ja ingliskeelsetele pakkumistele on ju kõva konkurents. Palja CV ja lühikese kaaskirjaga on üsna raske veenda ettevõtteid, miks nad peaksid valima mõne tüüpiliselt head inglise keelt rääkiva rootslase või mõne inglise keelt emakeelena rääkija asemel minu. Ma arvasin, et olen oma karjääriga igati järjepeal, tehes head tööd ja olles väljas päris algaja staatusest, aga kuidagi olen ma jälle tagasi ei kellegi maal. Ülemus soovitas mul "kellegagi rääkida". Ehk on tal õiguski. Kui see vaid aitaks.

Jõulud veetsime kallimaga Eestis - ta ütles, et tahab olla seal, kus minagi ja mina võtsin endale puhkuse kogu tööstressist. Ma kartsin, et keegi küsib mult nii möödaminnes, et kuidas tööl läheb. Aga ei küsinudki. Niisiis sain ise valida, kellele räägin ja kellele mitte. Kirsiks tordil oli täiesti ootamatult ühes söögikohas kokkupõrkamine inimesega, kes oli peapõhjuseks, miks ma kunagi siia kolisin, kõigist ja kõigest eemale. Ja muidugi sattus meie reserveeritud laud olema täpselt tema oma kõrval. Tundus, et ta oleks näinud justkui kummitust. Mul ei olnud oluliselt mugavam. Ja siis ta läks ära õnneks.

Muus osas aga oli tore nädal, täis titasid, sõpru ja pere. Lisaks veel mõnus spa-kogemus Pärnus ning uhke aastavahetus teletornis. Kaalun siin, kas peaksin söömise päris maha jätma, sest piltidelt vaatas minu õuduseks vastu mingi tädi - suur ja vana. Millal see küll juhtus?

Sellise rõõmsa noodiga hetkel lõpetangi enne, kui teid ka auku kaasa tõmban. Õnneks ei ole kassid veel maailmast otsa saanud. Kulutavad mu stressi.

Mängime kodu

Tere taas, blogi!

Vahepeal on juhtunud päris palju asju. Olles võtnud päris suure riski, sest eelmine kord läks samalaadne ja lihtsam plaan kallimaga reisile minna valusalt vett vedama, broneerisime mu lemmikinimesega vaevalt paar kuud pärast tutvumist mitmenädalast reisi teisele poole maakera, Brasiiliasse. Ja käisime seal ka suve alguses edukalt ära.

Ei, minust ei saanud suurt fänni ega ühte paljudest Brasiilia reklaamiagentidest. Me kogesime seal palju toredat, aga ahvivaimustust seekord ei tekkinud. Oma osa mängis selles kindlasti ka üks kohutav reisi kestel aset leidnud sündmus, millel ma praegu pikemalt ei peatu. Ütlen vaid, et kogesin surma lähemalt kui kunagi varem. Saime ujuda haikalade ja kilpkonnadega ning näha päris delfiine. Samuti proovida uusi veespordialasid ja hiljem pärast lähemat tutvumist meduusiga pissise käega ringi käia. Ning ometi peegeldus mu kallima silmis ja komplimentides armastus. Samas samba jäi tantsimata, aga saime osa nii kohalikust luksusest kui ka tabudest ja vaesusest ning murdsime mõned müüdidki.

Brasiilia aga ei jäänud selle suve viimaseks seikluseks, sest lõpuks oli mul hea kaaslane, kellega uut kodumaad avastada. Või noh, mis uut, kui ollakse juba üle kahe aasta kusagil elanud, aga ometi on mul suur osa Rootsist avastamata. Nüüd küll seis vähe paranes. Teistele, kel siia kanti asja, oskan nüüd lisaks Kirunale soovitada ka Göteburgi pargis üsna vabalt elavate pingviinide külastamist, Mariefredi, mis on ideaalne näide armsatest Rootsi väikelinnadest ja üht-teist oskan nüüd kaasa rääkida ka Kesk-Rootsi teemal.

Üle mitme aasta sain ka oma sünnipäeva Eestis tähistada vanade sõprade ning tuttavatega. Samas oli mu elu õudseim ilm, mis paar pisaratki must välja meelitas, sest olin sunnitud viimasel hetkel ära tühistama pikalt ette planeeritud profimeigi ja pildistamise. Mul oli tekkinud juba üsna selge ettekujutus eesootavast ja oma soovidest ning mul on siiani kahju, sest meil ei ole lemmikuga ikka veel koos tõeliselt häid pilte. Selfied pole päris see ja kuna tema pole ka üldse selfitaja, siis on mul ka imelik kogu aeg  pilte nõuda. Mulle aga meeldivad pildid, mis kutsuvad esile toredaid mälestusi.

Suvi sai seekord päris kiiresti läbi. Enne augusti lõppu sain veel kord kolida ja kuigi seekord täiesti oma valikul, võtsid vahepeal võimust siiski hirmupisarad. Ma olen lihtsalt kinnisvara osas nii hellikuks muutunud. Nii palju haiget saanud. Õudne oli helistada isegi kellelegi, kelle puhul võisin pea kindel olla, et ta pigem rõõmustab mu korteri üles ütlemise üle praegusel põhjusel ja nii ju tegelikult läkski.

Eelmise rantimise selgituseks, otsustasin esimest korda elus hüpata üsna ohtlikus kohas pea ees vette ja lõpetada ära selle pidevalt kahe kodu vahet jooksmise, lemmiku kasside heaolu pärast stressamise ja pideva toidu raiskamise ning kolisime kokku. Riskid on ju suured, sest kui see suhe peaks ühel hetkel katki minema, siis olen ju mina jälle see, kes järsku kodutuks jääb ja see stress tapab mind iga kord. Samas aga rääkisime kõik üsna põhjalikult läbi ning praegu on hästi tore ja põnev periood.

Kuigi mul ei ole enam varuplaani ega kuhugi soovi korral põgeneda - no ok, mõne diivani ikka leiaks - naudin ma väga meie ühise kodu sisustamist. Ta ootas sellega mõned kuud, kuni ma olin valmis kokku kolima. Nüüd on mul siin oma pesa ja rõdu täis säravaid LED-tulesid. Ka magamistuba pidi olema nüüd pigem tüdruku tuba, sest kauplesin välja täispikkuses raamaturiiuli - oma kingadele. Sisse kolis ka uus lai kummut, mille sees ja peal on enamuses minu ninn-nänn, mida käik külastavad naisterahvad imetlevad. Samuti tegime suurema investeeringu ja ostsime korraliku uue voodi - minu esimese päris enda oma. Selle hind võttis küll hinge kinni, kuid pärast suuremat turul olevate voodite testimist ei tahtnud selg enam odavatest lahendustest kuuldagi ja nüüd loeme nädalaid, millal see meieni jõuab ja saan lahti praegusest muidu väga mõnusast, aga ajalooga voodist. Ma olen isegi pikalt sellega leppinud, aga ma ei taha siiski alustada ühist elu ühises kodus voodiga, mis kuulus varem mu lemmikule ja tema endisele, kes niigi päris palju me eludes siiani figureerib. Ma ei ole üldse armukade, aga see on minu piir.

Ma olen hetkel nii õnnelik, et vahepeal kipun hinge kinni hoidma. Tööl on põnev ja kodus on keegi alati ootamas (loe: kassid). Kardan vaid, et lõputult see ei saa ju kesta. Samas muretsen ma kohutavalt oma kasuisa pärast, kellel on tervisega väga kehvasti ning olen valmis iga hetk, kui vaja, lennukile hüppama, et Eestisse tema pärast lennata. Mitte, et ma teaksin, kuidas aidata või saaks siin kuidagi praktiliselt käituda. Vahepeal ei oska ma temaga enam hästi isegi rääkida ja vajun tagasi rajale, kus jutuks vaid tema enesetunne, kuigi usun, et temagi tahaks, et ta elu ei taanduks vaid sellele aspektile. Samas tundub nii kohutavalt isekas rääkida pikalt-laialt talle oma õnnest. Ma ei oska leida seda tasakaalu.

Oeh, raske on panna ligi kuus kuud kirja ühte postitusse, mistõttu vabandan ka selle hüpliku ja salapäraseks jääva stiili üle ning ehk jätkub tahtejõudu järgmine kord varem oma mõtted siia kirja panna. Ma ju tegelikult tahaks.

Disrespectful

Kas kedagi veel peale minu häirib, kui kutsud kedagi kuhugile ja vastust ei tulegi? 

Mind ajab vihale ja solvuma ja sõpruste tugevuseski vahel kahtlema. 

Ise ma vastan pea alati midagi. Ka massiürituste kutsetele. Kindlasti aga esimesel võimalusel personaalsematele asjadele. Olles ise elu jooksul omajagu üritusi korraldanud, tean ma vägagi, kui tänamatu see olla võib. Ka "ei" on palju parem vastus kui vaikus. Eriti hea põhjusega. 

Täna ongi üks neist harvadest kordadest, kui otsustasin väikese hoiatusega midagi organiseerida. Ja avastasin, et umbes pooled mu väga valitud lähedastest on kutset ignoreerinud. Fb-s on see ju nüüd selgesti näha. Ja ma olen turris juba enne, kui see midagi toredat peaks algama. Umbes sama suhe on mul hilinejate ja lihtsalt tulemata jätjate ootamisega. Ei tahagi teinekord kutsuda kuhugi. Miks mina pean vaeva nägema millegi korraldamisega, kui neile on paarisõnaline vastuse saatmine liiast? 

Ja siis igasugused ootustele mittevastamised ja virisemised. Ja asjatud kulud. Vahel tundub, et rohkem ei kunagi. Aga siis ühel hetkel saan ikka üle ja otsustan uuesti proovida. Ja enamasti on lõpuks ikka ju väga tore. Mind ümbritsevadki ju siis kõige toredikumad. Porr-porr. Torisesin ära. 

Hääled peas

Kui ma alles Rootsi kolimas olin, rõõmustasin juba ette, et mu elus saab taas uude riiki kolimisega nii palju uut, huvitavat ja erinevat olema, et kindlasti tuleb ka blogimisisu tagasi. Olin ma ju vanasti selline, kellel kohe, kui midagi toimus või tekkis tahtmine liigseks eneseanalüüsiks inspireerituna mõnest uuest mõttest/avastusest, järgnes pea et füüsiline vajadus see ka siia kirja panna. Kas siis sõpru vähem tüütamaks või rohkematega jagamaks - olgu see igaühe enda otsustada. Tihti moodustusid mu peas juba lausedki, kuidas midagi kirjeldada ja ometi on nüüdseks siin olnud 11 kuud vaikust. Ja ma pean vabandama oma väheste fännide ees, kes uusi postitusi ootasid, sest ma loen ise jätkuvalt täie hooga teiste blogisid ja otsin uusi juurdegi. Ning igavamatel päevadel muudkui värskendan readerit või külastan teatud lemmikute lehti ka otse - alati ebaõiglaselt pettudes, kui mul kõige esimene postitus juba loetud on. 

Igatahes, täna hääled mu peas hakkasid taas sõnu ritta seadma ning mõtlesin, et äkki võikski proovida mingeid killukesi oma just täitunud kahest Rootsi aastast kirja panna. 

Mul käis sel nädalavahetusel muideks külas sõber ja nimekaim ja kui kallim küsis, kes ta on ning kuidas me üksteist teame, siis sain vastata, et just tänu blogimaailmale. See on aastate jooksul mu elu siiski tohutult rikastanud ja veebibuliimikuna olen siia ka tohutult palju endast ja oma elust välja valanud. Vahel vanu postitusi lugedes enda osas tunnustavalt tagasi vaadanud ja vahel ka ajutiselt hinge kinni häbenenud. Aga ma ei hakka siit teie eest midagi peitma ega kustutama ka. See on minu pesa ja minu kasvamise lugu, kus olen lihtsalt tihti oma mõtted selgeks mõelnud. 

Selle kahe aastaga on palju juhtunud ja elu omajagu korrektuure teinud. Mu ellu on juurde tulnud imelisi inimesi ja samamoodi on neid ka ära läinud. Või olen teadlikult minna lasknud. Õppinud lahti laskma kõigest, mis võtab rohkem kui annab. Samas ei pea ma end nüüd suuremaks egoistiks. Lihtsalt püüan end ümbritseda positiivsemaga. 

Ma olen lõpuks jätnud seljataha suure ja keerulise armastuse. Selle osas aitasid mind paar inimest, kes ise jäid vaid lühiajalisteks külalisteks mu elus, aga ma olen neile oma rahu ja vabaduse eest vägagi tänulik. 

Ma olen kõrvuni armunud, tundnud end tahetuna ja samas segaste signaalide tõttu stressanud. 

Ma olen pidanud õppima orienteeruma kultuuridevahelises nähtamatute niitidega korporatsiooniniidirägastikus. 

Ma olen leidnud ja kaotanud kodusid ja elus esimest korda olnud ametlikult kodutu mõneks ajaks. Ja sellest oleks mul materjali veel paljudeks postitusteks, aga üle kuue kuu julgen hetkel taas veidi vabamalt hingata, sest ma tunnen, et olen taas kodus. Vähemalt mõneks ajaks. 

Olen kogenud reetmisi ja rünnakuid. Aga ka tunnutust ja toetust. Avastan pidevalt, kui kummalised võivad olla inimloomad ja et keegi pole asendamatu. Et on tegelasi, kes suudavad edukalt hoida muljet, et nemad on ohvrid, kuid tegelikult on tegu justkui kullatud sõrmustega, mis pärast vitriinil imetlemist oma sõrmes päeva jagu kandes, muudavad selle roheliseks ja vahel ka sügelevaks. 

Ma arvan, et ma olen kasvanud ja ma jätkuvalt töötan selle kallal, et osata enda eest paremini seista, aga ma muutun selgelt ka avatumaks ja haavatavamaks, mis tundub uute inimestega irooniliselt lihtsamgi, aga see on täiesti eraldi teema. Täna jään siiski üsna krüptiliseks. Ärge mult liiga palju ka korraga oodake :) Aga jätke mulle mu illusioon, et ma ei räägi siin päriselt vaid iseendaga eks. 

Nüüd kõik see mees lõpuks õue päikest nautima, kuni mina musta pesuga Rootsi moodi ette planeeritud korras maaden!

Kuidas saada juuksed moodselt halliks ilma keemiata

Selle nädala ilu on pildis. Muud peate lugema

Tule ja püüa asju ajada mõne Rootsi pangaga nende kodumaal!

Eestis kirutakse panku ka ikka omajagu, aga kallikesed, te ei tea, millest te räägite ja kui hea kõik Eestis on. Ma arvasin, et pärast mu esmast peaaegu kuuajalist maadlust, et saada omale lõpuks pangaarve ja -kaart, mille jooksul pidin tegema mitu visiiti panka, kirjutasin alla portsule rootsikeelsetele dokumentidele ja sain mingi standardpaketi tavaarvest, säästuarvest, kiviaegse ligipääsu internetipangale pin-kalkulaatoriga ja deebet pluss tüüpi Visa, on mu jooksmised joostud. Aasta on möödas ja selgus, et nüüd on veel hullem.

Kui varem piisas sellest, et lähed oma ametliku personnumberi paberilipakaga (näeb välja nagu suvaline arve või teatis, mille kohe ilusti paberjäätmetekasti tahtnuks suunata) pangakontorisse näiteks kella 10 ja 15 vahel, sest milline pankur veedab tööl pika päeva kliente oodates, siis nüüd läks teisiti.

Kõik algas sellest, et nädal tagasi sain teada, et pean oma suurepärase kodu arvatavasti maha jätma. Või järsku rikkaks saama. Emb-kumb. Aga see on omaette suur teema. Õnneks nüüd juba basic rootsi keele oskusega leidsin selle aja jooksul paraja kuuse, mille alla varjuda. Ja siis läksin lepingut sõlmima. Ei saa mainimata jätta, et alustuseks ei teinud uue korteriomaniku printer koostööd ja see selgus muidugi alles siis, kui olime kohale jõudnud sõbrannaga, kellest korterinaaber saab. Järgmisena suutis omaniku umbes neljaaastane nunnukas mu pin-kalkulaatoriga 1-0 teha nende sekunditega!?, mis jäid netipanka sisse logimise ja makse kinnitamise vahele. Pin-kalkulaatori lahtilukustamiseks saab teha mingi tšiki-briki panga mobiiliäppiga. Mobiiliäppi aga saab aktiveerida pin-kalkulaatoriga. Hakate juba pihta saama asjade loogilisusele? Nali! See oli trikiga küsimus, sest nõiaringis puudub loogilisus.

Niisiis tuli loobuda mõttest esmaspäeval õigeks ajaks tööle jõuda ja sammud hoopis pangakontorisse seada. Ma olin niigi kuri, et ma jään selle jama pärast tunde hiljaks. Omanik aga ei olnud nõus rahaga olnud ootama - ja selgus, et targasti tegi - ja seega said ka lapsed paduvihmaga välja veetud, et kõik koos sularahaautomaadini jalutada, kus ma siis kolm korda pidin raha väljavõtmise protseduuri otsast peale läbima, sest kes see ikka usaldab inimesele korrala rohkem kui 200 eurot kätte anda. Jumal teab, mida spontaanset ta nii suure summaga teeb. Ostab veel äkki kvartalikuukaardi või midagi muud sarnast.

Igatahes, pangakontoris käigust ei olnud üldse kasu. Või noh... ma sain teada, et seadused on muutunud ja enam ei ole sellest ettenägelikult alles hoitud ja kaasa võetud mitte kusagil mujal vaja minevast paberist mingit kasu. Pealegi olla see juba aasta vana. Ma nagu küll kusagilt välja ei lugenud, et isikukood aeguks, aga oh well. Nüüd nõuti mult ID-kaarti ja Eesti omaga võin ma nende meelest vist ainult suitsuvorsti viilutada. Mul aga soovitati minna 300 meetri kaugusele maksuameti kontorisse kaarti taotlema ning hoiatati ette, et see võib võtta kuu aega. Enne aga kahjuks ma oma rahale ise internetis ligi ei saa. Kahju küll. Mis siis, et veel paar päeva tagasi oli see mulle lubatud. Aga okei. Kolmsada meetrit taaskord vihmaga jalutada ei tundunudki kõige hullem, mis juhtuda saanuks. Eriti selle kuu ajaga võrreldes, mida ma üldse ise pikendada ei tahtnud.

Googeldasin ja orienteerusin ja leidsin maksuameti mõne aja pärast ülesse. Sealt saatis mind aga juba uksehoidja tagasi. Ma olevat vales kontoris ja üldse peaksin ma esialgu minema panka ID-kaardi riigilõivu maksma. Ma hakkasin kurjaks saama, aga võtsin sealt saadud kaks paberit pihku ja suundusin uut pangakontorit otsima. Eelmine tundus igas mõttes tagasiminek.

Varsti leidsingi maailma kõige hädisema pangakontori. Välisuksest paremat kätt oli nunnu avatud kohvik. Vasemal oli ka kaks pukklauda ja ühe taga lipsuga noormees. See oligi kogu pangakontor. Ma tundsin end nii kummalisena seal oma numbri kättejõudmist oodates. Umbes nii, et kuskil on kindlasti varjatud kaamerad või siis mõtlevad teised kohalolijad, et küll on ikka loll blond, et ukse ees jalus koperdab ega oska ise end kontorisse jalutada.

Proovisime siis kena noormehega mu riigilõivu maksta - üks osa maksuametile ja teine osa muidugi neile ka. Üritasin ettenägelikult koos ka oma praeguse kodu üüri ära maksta, aga sai jälle "nalja". Ei saa pangaametnik ligi ei minu määratud maksete loetelule ega makseajaloos üürimaksete detailidele, kuigi näeb üsna täpselt, mida ma oma rahaga teen. Teise inimese kontonumbrit ta aga ei näe, sest see juhtumisi oli konkureerivas pangas. Ja nii me määrisimegi asjatult ära mitu pangablanketti ja saime mõlemad kogemuse võrra rikkamaks.

Järgmisena suundusin siis juba maksuameti peakontorisse, millest mulle eelmisel aastal ülihea mulje jäi. Ootasin oma järjekorra ära, et siis oma paberid letti lükata ja ID-kaardi soovi avaldada. Ega meie vestlus maksuametnikuga pikaks ei kujunenudki. Ta ka ei pidanud mu vorstilõikurit millekski ja nõudis järjekindlalt passi. Ma pidin nutma hakkama ja pool tööpäeva oli vahepeal mööda saanud. Aga ei jäänud muud üle, kui koju minna ja uuele ringile tulla. Jõudsin vahepeal kogu riigile Facebookis vihkamist avaldada muidugi ka. Ja te ehk teate, et minu puhul näeb selliseid tuliseid reaktsioone ikka üliharva.

Oma tunnike veel ja olingi taas maksuametis nüüd juba pikemas järjekorras ootamas. Esimese numbriga ootasin tükk aega, et keegi annaks mulle mingi ID-kaardi tarkvara pakkuja tingimuste blanketi ja ühe pisikese postiti minu telefoninumbri kirjutamiseks. Järgmine peatus oli justkui kooli arsti juures - pandi vastu seina ja puuklots vastu pead, kuni oli selge, kui pikk ma siis ikka olen. Üritasin hästi ilusasti sirgelt seista.

Arstitädilt sain uue numbri. Seekord G nagu fotograaf. Ootasin siis oma fotosessiooni. Igaks juhuks pühkisin näolt higi ja määrisin midagi pimesi musile. Ja siis tuligi minu kord. Fotograafi boksis polnud mitte midagi peale puki ja kummalise kaameramasina. Ei teist tooli asjadele. Ei ühtegi nagi. Ei peeglit. Panite ikka viimast tähele jah? Pole sinu asi, milline sa välja nägema hakkad passipildi peal. Olgu sul siis parasjagu suu ümber šokolaadivõru või hambad huulepulgapunased. Ka kaameral puudus ekraan, nii et nõudsin endale pildivaatamist toreda ametniku ekraanilt ja tegime kolm klõpsu. Kõige ilusamal neist tundub üks mu silm suurem kui teine, sest ma EI NÄINUD JU, kui otse ma istun. Lisaks särab see kelmikalt ülevalgustamise tõttu. Teine jäi tavapärane tuhm. Mul oli nii kõrini kogu sellest planeerimatust jamast, et ma lihtsalt ei viitsinud nõuda rohkem fotosid.

Sõrmejägi nad ei tahtnud. Kuigi ma lahkelt pakkusin. No samas mu kasvu näevad nad kaugemalt paremini. Pluss-miinus kontsad eks. Sain kaasa veel ühe paberi ja info, et umbes kahe nädala pärast peaks saabuma postiga teade, et ID-kaart ongi juba valmis. Ma ütlesin, et ma hakkan kolima ja uurisin, kas kuidagi ei saaks ehk e-mailiga teadet saata peene ID-kaardi kohta. Aga ei. Poiss ütles, et võin ka niisama kahe nädala pärast neile külla tulla. Et ehk on kaart valmis ka siis, ku iteade minuni ei jõua. Nüüd ma siis närin küüsi, kuidas kahe nädala pärast arvatavasti kolida, ID kätte saada ja ehk ka oma uus keeleeksami diplom endale kaubelda nende paari päevaga, mille järel ma natukeseks koju närve puhkama tulen.

Ongi kogu lugu. Te lugesite lõpuni või?

Naised on hullud!

Ma ise seal eesotsas. NB! Mehed, kes tahavad jääda edasi illusiooni juurde, et kogu naiseilu on kaasa sündinud, vajutage back-nuppu. Või x-i. Või hädaolukorras sulgege silmad. 

Igavese argpüksina ootasin ma 27 aastat enne, kui uudishimu võitu sai ja otsustasin vaharibasid proovida. Läksin poodi ja ostsin tuntud brändi vaharibasid kodus kasutamiseks. Vaatasin isegi youtubeist õppevideot ning lugesin kodulehe otsast lõpuni läbi enne, kui masohismiga päriselt alustasin. Ja siis läks tsirkuseks. 

Hõõrusin siis juhendikohaselt vaharibasid käte vahel soojemaks ja kuna niigi üle keskmise siledate jalgadega ei näinud mõtet jamada, siis lajatasin kleepekad ikka otse bikiinijoonele. 

Läks tükk aega enne, kui sain julguse kokku, et need tasakesi ära ka tõmmata. No ei suutnud kuidagi päris raksaki teha. 

Kõik kleepus nagu kole ja üsna valus oli ka, aga isegi kasutajakommentaaride järgi parimad vahakad suutsid kaasa viia vaid paar üksikut karvakest. Samas kõik muu kleepus hullumeelselt ja raske oli jalgu eraldi hoida. 

Proovisin paar korda veel. Kuumutasin juba nahal kinni olevat riba igaks juhuks isegi fööniga, aga tulemused ei paranenud ja aru ma ei saanud, miks see liim kleepub edukalt igale poole mujale, aga ometi mitte karvade külge. Isegi mu jalgadel, kus on looduse poolest juba vähe tööd, ei suutnud need ribad mitme katsega puhast vuuki teha. 

Viskasin ribad vihaga ära ja kobisin dušši alla. Nagu see oleks aidanud. Üksi tavapesuvahend ega ka kaasas olnud spets niiske lapike ei võtnud kleepumist ära. Mul oli päris hirm nüüd juba ka kleepuvate kätega peapesu alustada, aga õnneks jättis see vaha jätkuvalt karvad puutumata. Lõpuks aitas enam-vähem kuskil netis soovitatud veebiõli. Thank god, et mul see asi olenemata beebide puudumisest kodus olemas on. 

Umbes nädal hiljem, kui olin vihaga razeerides razeerija ka pekki keeranud ja karvad jõudnud tagasi kasvada, otsustasin vaharibadele veel ühe võimaluse anda ja seekord tõesti hullu teha. 

Uuel katsel hõõrusin veel kauem ribasid soojaks ning võideldes sooviga leida pulk hammaste vahele, tegingi üsna mitu korda raks ja raks. Kuradi valus oli ja vere sain välja, aga ikkagi üle poole karvkattest jäi ilusti oma kohale. Mina kulutasin jälle hulga beebiõli ja masseerin nüüd sinikaid. 

Ei tea, kas on mõtet ka katse kolm ette võtta? Huviga kuulaksin ka teie kogemusi. 

Dressid ja kingad, kleidid ja tossud

Ehk siis moepolitsei tegutseb taas. Rootslaste stiilitunnetus on üks ütlemata kummaline asi. Olgu siis see, kuidas trendi järgides aasta läbi paljasääri käiakse või näomets või üleüldine biitlite kaltsakaversioon. Aga tänane teema on ikka eriti levinud. 

Ma olen aru saanud, et see tossud ja kleidid on juba mujalgi leviv mugav mood. Võrreldes stilettodega kohe kindlasti. Ja ma ei pröökakski, kui keegi lihtsamat kleiti või seelikut tagasihoidlike tennistega täiendaks. See on ju peaaegu sama mis balerinad. Aga! Rootsi beibed panevad selga oma kõige seksikamad seelikud ja sukad ning täiendavad komplekti tihti neoonvärvides karjuvate jooksutossudega. Ma ei väidagi, et ma ise kunagi mugavusest ühtegi riietust ei kohenda, aga see on ju juba häirivalt kole. Ja mul on tunne, et paljude puhul ei ole tegemist ka vaid ainult tööle-koju komplektiga, mis sihtkohta jõudes sobivama vastu vahetataks, vaid ikka terve päeva lookiga. 

Uuem nähtus on aga dressid ja kingad. Tundub, et tihti lausa ülikonna juurde sobivad nahkkingad. Ei tea, kas keegi levitas siinsete meeste seas valeinfot, et kui püksid ja jakk on samast komplektist, siis ainuõige valik on king. Kusjuures selline sussilikult õhuke, mitte midagi talvesaapa lähedast. Sellest moest ei saa ma igatahes üldse aru. See pole ju isegi mitte mugav ja on kindlasti libe ka. 

Isegi, kui dressivend on teel trenni, kus sobilikuks jalanõuks on bootsad või uisud, võiks tal olla varuks vähemalt üks tossupaar. Igal beibelgi on ju. Aga võibolla olen mina see imelik. Iganenud vaatega konservatiiv, kelle meelest võiks enne kodust väljumist ikka korraks pilgu peeglisse visata. 

Pildil näide tänasest hommikust ja tema kõrval imeilus tüdruk poisssõbra teksade ja... Ma isegi ei tea, kuidas õudusi tema jalas nimetada. 

Meeste mõttemaailmast. Ikka hämminguga

Mõned nädalad tagasi käisin sõbra soolaleiva peol. Igati tore õhtu oli. Sai hästi süüa ja palju nalja. 

Paar päeva hiljem aga saatis see sõber mulle sõnumi, et mul olevat olnud maailmatuma seksikas pesu ja keep up the good work. 

Normaalse naisena muidugi vihastasin ja kuna ma ei ole selline tummfilmi tüüpi naine, siis informeerisin teda ka, kui nõme  ja seksistlik tema märkus oli. Eriti kuna tegu pole minu boyfriendi ega millegi sellepoolsegagi ja et ma ei vali pesu tema rõõmustamiseks. Seega pole tal õigust ka mulle tulevikuks instruktsioone pesuvalikul anda. Ka siis kui see korraks mõnes asendis piilub. 

Sõbra enesekaitseargument oli, et kui me oleme sõbrad, siis ma peaksin tema naljasoont ja kommentaare aktsepteerima, aga lõpuks siiski tõmbas tagasi. Kusjuures tegu on üsna uue tuttavaga, kellega alles sõpruse poole liigume. 

Aeg läks edasi. Eile saime taas kokku. Olles juba mõnda aega koos veetnud ja hakates koju sättima, pidas ta vajalikuks teema taas jutuks võtta. Suur viga!

Sõber selgitas, et vägivald on parem lahendus kui selgitus ja soovitas järgmisel  korral oodata ära, mil taas kokku saame ja teda lüüa. Ma ütlesin, et pole minu stiil. Ta, et ei peagi väga kõvasti lööma. 

Sel korral oli ta julguse kokku võtnud ja küsinud, kas mul on boyfriend. Vastasin ühe sõnaga. Nüüd aga, kui meie "tüli" uuesti jutuks tuli, ütles ta, et aga mul ju pole boyfriendi ja seega ei tohiks tema kommentaaridest ikka probleemi olla. Sest vallalise naise seksobjektiks taandamine on ju okei. Mis siis, et meie vahel pole mitte kõige vähematki romantilist. Sain jälle pahaseks. Üllatuslikult vist. 

Järgmine kaitseargument oli kultuuri ja interpretatsiooni kohta. Ja ta jäi endale kindlaks, et tema lähis-ida koduriigis on samasugune käitumine osaga tüdrukutest okei. Ma millegipärast arvan et kui üldse, siis murdosaga. Pigem aga oleme meie siin üsna vabameelsed ja nalja mõistvad. 

Siis sain teada, et ma olevat tõsine tüdruk ja ühtlasi, et tal on veel kõvasti minu kohta õppida. Ma vahel ei viitsi klouni mängida, aga huumorisoone puudumises mind küll süüdistada ei saa. Samuti meeldib mulle flirtida. Aga ma tahan ise otsustada, millal ja kellega. Ja mingi uue sõbra käsk pesuvalimiseks küll minu südant ega jalgu pehmeks ei tee. 

Kas teiega juhtub ka alatihti selliseid asju?

Esimene nädal invaliidi hambaharjaga

Ma mäletan väga selgelt, kuidas meie moekooli direktriss kunagi lajatas, et elekrihambaharjad on mõeldud invaliididele ja teised võiksid ikka ise viitsida hambaid pesta. Ma ei teagi, miks tema väitesse nii autoriteetselt suhtusin, aga vahepeal on möödunud üle kümne aasta ja olen neist ikka suure kaarega mööda käinud. Läks vaja korralikku ehmatust, et ühele sellisele viimaks võimaluse annaksin. Kuidas hambaarstid nendesse suhtuvad? Keegi teab? Mul on nüüd see üle nädala kasutuses olnud ja ei kurda, et käelihased atrofeeruksid. Proovin ikka ise ka tööd teha ja loodan, et elektri abiga saavad ebamugavad kohad paremini puhtaks. Esimesed korrad oli väga imelik. Ei osanud kuidagi survet planeerida. Nüüd mulle tundub, et elektrilisega ei peagi nii kõvasti hõõruma. See ju ise poleerib nõrgemalt aga rohkem. Äkki peaks kvaliteedi võrdlemiseks seda laste värvitesti proovima? Olen alati põnevusega sellest mõelnud, aga ka kartnud. Ma ei taha feilida. 

Kas asi on minus?

Viimasel ajal mõtlen, et huvitav, kas minuga on raske koos töötada. Või on mulle ette sattunud lihtsalt karmid pähklid ja keerulises juhused? Mina küll tunnen, et mul on nendega tohutult raske. Rohkem kui põneva väljakutse jagu. Olles nüüd juba üle poole aasta oma uues ametis tunnen ikka veel, et mul on palju õppida ja piisavalt on kohti, kus kahtlen, kas mina tegin midagi valesti. Või jätsin õigesti tegemata. Ja kas ma oleksin pidanud ise teadma, kuidas midagi teha või jäeti mulle sellekohane väljaõpe tegemata. 

Igatahes, oma töös tuleb mul kopereeruda väga paljude inimestega nii oma majast kui ka väljastpoolt. Ka kultuuriliselt on tegu väga kirju ja huvitava seltskonnaga. Osalist saan aru, et mina üksi ei saa tervet maailma muuta. Teisalt tunnen, et mina olengi üks neist Pratchetti neljast maailma kandvast elevandist. 

Ma ei oska olla bad cop ning olen püüdnud alati jõuda kõiki rahuldavate lahendusteni, aga nagu kogenumad kindlasti juba teavad, siis sean endale nii võimatuid eesmärke. Olgu siis tegu meie kurja kuningannaga Ühendkuningriigist, mõne tootespetsialisti või agentuuriga. 

Suvel puutusin rohkem kokku ühe agentuuriga, keda kõik kirusid, aga ikka edasi kasutatakse. Üsna ruttu sain ka oma kogemustele tuginedes negatiivse arvamuskoguga ühineda. Seda enam olin õhevil, kui sain võimaluse oma esimest suurt kampaaniat ehitama hakata koos palju kiidetud teise agentuuriga. Hiljem aga selgus, et ühed mustad mõlemad ja jätkus neilegi kirujaid. Ja nüüd olengi punktis, kus mõtlen, kas meil on nii raske jõuda heade tulemusteni minu pärast või mingil muul põhjusel. 

Ma tõesti nägin oma kampaaniaga kõvasti vaeva, aga samas paistavad lained ka kaljule rohkem mõju avaldavat kui mina projekti paranemisele. Ja vahel ma mõtlen, kas teised lihtsalt ei hooli tulemusest? Kas ma ei tohi kunagi eeldada, et saan teisi usaldada ja kindel olla, et antakse endast parim? Ja kas on aus kellegi suhtes, et minu kriitilaga peab tegelema inimene, kelle kompetents on hoopis midagi muud, aga keda ei paista ka asjatundjad toetavat. 

Ja nüüd on mul küsimus? Kas Eestis käib ka sama hull võimuvõitlus reklaamiahentuuridega, et maksva kliendina tunned end nõrgemal positsioonil olevat? Kas teie tunnete ka end süüdi, et neile palju aga vajalikku kriitikat edastate? Ja kas teie kiiruga tehtud soovitused topitakse as is pika aja pärast tehes nägu, nagu oleks suure vastutulekuga, nende materjalidesse ilma igasuguse toimetamiseta, mille eest te ju maksate?

Ma tahaksin ükskord tõeliselt hea reklaamiagentuuriga töötada. 

Esimese maailma talvemood

See teema on kummitanud mind juba tükk aega ja ometi ikka ja jälle keegi üllatab mind. Pean ennast üsna keskmiseks külmavareseks. Naiste kategoorias. Meestele jään tavaliselt alla. V.a mõned lõunamaa päritolu sõbrad. 

Igatahes, Eestis juhtub haruharva, et aasta kuuel külmemal kuul kedagi paljast nahka demonstreerimas näeb. Ma muidugi ei räägi neist üksikutest isenditest, kes esimesel võimalusel plätud varba otsa viskavad või toariietes prügi välja viivad. Ikkagi üsna mõistlikud ollakse. Esimest korda üllatusin tõsiselt aga Rootsis kargel novembripäeval britist kolleegi kinniseid kontsakingi palja naha ja capri pükstega nähes. Jalad olid muidugi punased, aga ta ise ei pidanud seda üldse imelikuks. Rootsis võib muidu ka näha vihmase ja tuulise viie kraadiga kedagi pikas lõhikuga seelikus, ilma sukapüksteta ja vähiroosa nahaga. Ja detsembris jalutas mulle kaks tüüpi viie minuti jooksul shortsides vastu. Paljud jätkavad oma kitsaste teksade ülesrullimise moodi lumiste oludeni ning mustlased magavad ka -10 kraadiga tänaval maas. Tänane huvitav vaatepilt oli mees t-särgi ja sulevestiga. Aga mida muud kerge miinusega kanda!?

Ka Saksamaal sai näha enesepaljastamist omajagu. Mina värisesin läbi kõigi oma riidekihtide. Kohalikud lasid ringi lühkaritega. Kõige hard core'imad paistavadki britid olevat. Kusagil mujal ei näe miinuskraadidega nii paljusid inimesi paljasääri või ainult kampsunis. Ma saan aru, et tavaliselt on seal soojem kui meil, aga seda enam ootaks ju, et nad end talvel kubujussiks pakiksid. Kõike eelnevat on kole naljakas kõrvutada mälestustega Indiast, kus inimesed juba augustis end külmakreemiga määrima hakkasid ja kõrvasoojendid välja otsisid. Õues oli ju jätkuvalt ka öösel üle 20 kraadi. Panen teile näiteks Londoni talvejalatsi moodi. Vähemalt märkas sokid jalga panna. 

Lennumiilide aasta

Tahaks ka oma möödunud aastast kokkuvõtte või paar teha. Oli tegu ju üsna erilise aastaga taas.

Umbes samal ajal või veidi hiljem aasta tagasi potsatas mu postkasti kiri, mis muutis taas kogu mu elu ja te ei tea, kui oodatud ja vajalik see taaskordne otsade lahti tõmbamine oli. Ometi olin jõudnud juba alustada üsna kapitaalse vannitoaremondiga oma pikaaegses üürikas - jah, mina olengi see segane, kes oma raha, aega ja närve investeerib võõra vara parandamisesse. Aga nagu meil Murphyga ikka kombeks on, kolisin sealt ise vabatahtlikult üsna kohe peale suure töö lõppu välja ja kuigi alguses oli kahju, siis juba ammu olen lahti lasknud mõttest sinna samasse iga hinna eest tagasi kolida. Paljud mu asjad on ikka veel seal ja kuigi mulle väga meeldib sealne planeering, terve päeva kestev päikesepaiste, laiad aknalauad, kõrged laed ning muidugi asukoht, siis oma praegusesse kodusse olen veel rohkem kiindunud.

Igatahes, pärast paari kuud e-maile ja vestlusi ning ka ühte proovireisi pakkisin kokku oma kodinad, otsisin endale tööle asendaja, et kolida ise ajutise lepinguga Stockholmi peakontorisse ja siiani tunnen, et see oli väga õige samm õigel ajal. Ühest küljest olen siiski kodule ja kallitele inimestele üsna lähedal, teisest küljest aga sain võimaluse taas täiesti nullist oma eluga alustada. Täitsa hull peast, mõtlete võib-olla? Minu meelest aga on see vajalik iga mõne aja tagant ja kui ma peaksin ka keskmise inimese kombel kolmekümnendateks eluaastateks juured kõvemini maasse ajama, siis ehk ongi see minu viimane päris uus algus!?

Rootsis elamine ja töötamine on küll üllatavalt teistmoodi Eestist ja meenutasin endale jõulude ajal kodumaal hullunult shopates neid, kes vene ajal väljamaale õnne kombel varusid täiendama võisid pääseda, aga olen tõeliselt õppinud hindama Eesti kaubavalikut ja kättesaadavust. Samas Stockholmis pesitsemine on võimaldanud mul reisida tunduvalt rohkem ning üsna spontaanselt erinevatesse elamustesse investeerida.

2014. aastal olen istunud lennukisse lausa 18 korral ja kuigi aasta esimeses pooles liikusin vaid oma kahe kodumaa vahel paar korda, siis edaspidi sai ikka peaaegu iga kuu midagi uut avastamas käia. Juunis avastasin, et selgroomurd ei olegi kõige õudsem asi, mis juhtuda võib ja sain ootamatult kuu aega Eesti kodus puhata ning voodist tööd teha. Augustis käisime Sandraga Maltat avastamas ja suures plaanis mulle Malta meeldis. Näen end sinna kunagi naasemas ja ikkagi jäi ju sukeldumine proovimata ning ma nii väga tahaksin Azurre window all seda proovida, aga see polnud just meie kõige toredam ühine tripp. 

Suvel oli plaanis ka veidi rohkem Rootsit avastada ja piletid Taanigi said ostetud, aga saatus tuli vahele ja pole ma siiani rootsi pika maa rongiga sõita saanud.

Septembris võtsime rootsi sõpradega ette lühireisi Belgiasse, kus käisime nädalavahetusega läbi nii Brüsseli kui ka Brugge'i, millest mina varem kuulnudki ei olnud, aga minu jaoks oli kogu see reis väga positiivne üllatus. Ei osanud ma ju enne Belgiast midagi muud oodata kui poliitikuid ja pintsaklipslasi, aga sain hoopis head sööki, piisavas koguses ainsat joodavat õlut maailmas ning ahhetama panevat arhidektuuri. Kindlasti paigutub sellesse riikide nimekirja, kuhu tahaksin tagasi.

Oktoobris olin kodus ja tegin tööd vist. Ühtlasi hakkasime planeerima oma selle aasta kõige eksootilisemat reisi Lähis-Itta. Olin juba aastaid mõlgutanud mõtteid Omaanist - eelkõige pärast vastava Minu... sarja raamatu läbi lugemist. Hiljem selgus, et ühte reisikaaslast oli täpselt sama raamat motiveerinud ja inspireerinud. See novembrikuus ette võetud reis väärib kindlasti omaette postitust - või viite - aga lühidalt öeldes käisime Riinu ja kahe seni tundmatu huvilisega Dubaid, Abu Dhabit ja Omaani avastamas. Viimasest sai meie kõigi vaieldamatu lemmik kuigi ka pärast nädalatepikkust googeldamist ei olnud me päris kindlad, mida sellest üsna tundmatust riigist oodata. Nüüd aga reklaamin seda kõigile ja julgen vabalt soovitada. Kui UAE puhul on selgelt näha built for show olekut, siis Omaan on ehtne ja aus. Ja nii ilus. Sõitsime seal rendiautoga ringi mööda suurepäraseid mägiteid terve nädala, võideldes, kes saab roolis istuda. Kujutage ette ameerika mägesid, sest terve riik on kui lõbustuspark, kus spidomeeter enamasti 140 näitab ja vaated on vapustavad, olgu siis teie jaoks kõrvust tõstvaks elemendiks meri, liivaluited või mäed. Inimesed on toredad ja araabiapäraseid turge leiab ka. Ja te ei tea, kui šikid näevad välja meie mõistes mehed kleitides. Kõige nunnumad minu meelest aga on nende ringteed, millest igaühe keskel on midagi erilist. Mul on nii kahju, et neid kiire sõidu pealt piltidele püüda ei õnnestunud. Aga see-eest kõigest muust on juba mul üksi umbes 3500 pilti ja teistel ka omajagu. Meid kõiki jäi see riik tagasi kiskuma ja ei välista, et kui tuleb aeg järgmiseks 180 kraadi pöördeks, siis just suunaga sinnapoole. Ja ei, ei ahista see islamikultuur eriti midagi. Vähemalt mind isiklikult mitte.

Detsembris tegin taas natuke tööd ning kuigi kodu on vaid tunni kaugusel, siis kulus ligi pool aastat, et sinna naasta ehk siis nädalakese olin jõulu ajal kodumaal vaadates üle kõige kallimaid ning veetes aega üle mõistuse aktiivselt.

Aasta lõpuks aga olin võtnud vastu ma ei tea mitmenda kutse ühele sõbrale Saksamaale külla minna. Spontaanne otsus aastavahetus Berliinis veeta sündis soovist taaskord kodumaist joomist vältida. Väljamaal on ikka peenem, eks ;) Tegelikult kahetsen ma aga seda reisi üsna kõvasti, sest stressivabast lõpust sai omaette stressiallikas tänu seni minu silmis laitmatu mainega sõbrale, kes arvas, et kui meil midagi susises poolteist aastat tagasi ja ma nüüd tulen talle külla ja veel KUUEKS päevaks - kuidas ma küll julgesin!? - siis ma põhimõtteliselt olengi mail order bride. No ikka ei ole küll ja kuna aeg on edasi läinud, siis olen ka mina oma eluga. Igatahes oli see väga ebamugav nädal, mil korduvalt kaalusin kas ükskõik mis hinna eest viimasel hetkel kuskile mujale kolimist või lausa varasemaks kuupäevaks kojusõidu piletite ostmist. 

Berliin ise ei vaimustanud ka üldse, kuigi ma annan endale aru teiste vaimustushüüete põhjal, et minu kogemust mõjutab see eelnev väga tugevasti. Samas kahtlen, et mulle ka muidu eriti meeldinud oleks täissuitsetatud klubid, baarid ja isegi väikepoed, kildudel tantsimine ja õlle pähe kallamine ning naeruväärsed solvangud ebaviisakatelt klienditeenindajatelt. (Loe: ma olevat liiga kole, et pissida) Highlightideks olid üks pisike dance baar, kuhu aastavahetusel kogemata sattusime ja tunde keerutasime, nii et isegi töötajad, suu lahti, vaatasid ning Tropical Islands siserand ja saunad, kus oli küll üsna külm, aga vapustavalt ilus ning mitmed põnevad saunad, kus kõik mehed-naised läbisegi alasti ringi tatsasid. Jah, mina ka. Pärast seda, kui olin oma esialgsest "kas ma nüüd siin keset väljakut ja võõraid kooringi end porgandpaljaks" hetkest üle olin saanud. Kes julgeb, võiks ära käia. Üsna huvitav kogemus oli.

Et siis selline aasta. Kui keegi tahab lähemalt teada, kuidas Eestis, Stockholmis, Belgias, Berliinis, Omaanis või Ühendemiraatides oli või elu käib, siis küsija suu pihta lüüakse ainult eriti lollide küsimuste korral. Seniks aga soovin kõigile põnevat ja reisiderikast uut aastat! Minul on piletid ostetud juba kaheks järgmiseks seikluseks igatahes ;)

Täna öösel me ei maga

Kell on 5.47 ja kõigist aegadust just nüüd näete mind taas blogimas, sest ma ei saa magada ja, et üldse kuidagi olla, siis otsin meeleheitlikult tegevusi.

Ma ei tea, kuidas Murphy küll mind nii palavalt armastab, aga selle väite õigsuses pole küsimustki. Üks neist põhjsutest on inimesed, keda ta mu teele suunab - kui erinevad oodatust ja millistes tingimustes - aga selleks ehk mõni teine kord. Täna istun juba poole kolmest ärkvel kahe tunni uenga ning täiesti virgena, sest Murphy arvates on mulle vähe üks haigus korraga. Või isegi kaks. Või kolm. Teeme ikka neli akuutset probleemi. Siis on kindel, et ma ei saa neid enam lihtsalt ignoreerida ja jooksu pealt põdeda.

Vundamendiks oli tavapärane sügisene külmetus, millega juba varsti kaks nädalat maadelnud ning mõned päevad isegi kontorist puudunud olen, aga hakkaski juba igav. Siis lisandus mingi minu jaoks esmakordne igemejama. Õhtul viimase asjana ei olnud ja hommikul esimesena oli. Üks esihammaste vaheline koht oli punane, paistes, hambaharjaga pihta minnes väga valus ning on nüüd vahelduva eduga hambapesul veritsenud. Ma mõtlesin, et mis siis ikka. Mingi väike põletik eks. Küll ta ise paari päevaga üle läheb. Aga paarist peävast on saanud juba poolteist nädalat ja kuigi hetkel teiste tegurite kõrval ma ei märkagi seda pakitsust, siis käisin lõpuks apteegist abi otsimas ja sealne onkel tulistas mind alustuseks herpesediagnoosiga. Ma ehmatasin ikka korralikult ära. Pole ju võimalik. Mul ei ole kunagi varem esinenud ning mingite kärnas tegelastega ma ka amelemas ei käi. Hoolin selleks oma tervisest liiga palju. Seega vaidlesin talle vastu nagu jaksasin muidugi ning hiljem igaks juhuks veel googeldasin üle ja ikka ei usu, et minu lokaalne ainult igeme probleem saab herpes olla. Igatahes tulin sealt ära mingi antibakteriaalse kuristamislögaga, mida nüüd paar päeva kasutama pean. Ega rohkem ei jõuakski, sest juba paari päeva pärast on ju araabiasse minek. Yay. Ma kavatsen, nui neljaks, esmaspäevaks vormis olla.

Eile lisandus minu kompotti üks eriti kuri punn nina limaskestal. Pakitses mis ta pakitses, aga nüüd on mul pool nägu kange ja mokk paistes, nagu oleks peksa saanud. Mul on oli nädalavahetuseks nii palju plaane, aga kuidas ma niimoodi kõik tehtud saan ah? Ma ei julge kodust välja minnagi, aga isegi, kui ma end oma koletislikust välimusest segada ei laseks, ei saaks ma kuigi kaugele minna.

Nimelt kirsiks tordil on üks vana ja peaaegu unustatud sõber - kuri põiepõletik, mis mu üles keset ööd ajas ja nüüd nihelemas hoiab. Sunnin end kümne lonksu kaupa vett jooma ja see on minu jaoks tõsine eneseületus. Võtan vanne ja sain ühtlasi pediküüri tehtud. Tagumikul on vist juba prillaua vorbid, kuigi seal istumine on pigem sümboolne ja kõige hullem on see, et meil on ju nädalavahetus just alanud ning ma ei tea, kust abigi küsida. Googeldasin küll välja mõned telefoninumbrid, aga siinkandis soovitatakse esimesed päevad omaette põdeda. Ma aga ei jaksa rohkem kui ühe öö üleval passida ning mul pole tänu puhkuseplaanidele ju ka võimalik pärast kolmandat päeva tunde kuskil arsati ukse taga passida.

Et siis ving ja hala! Tänud tähepanu ja 15 minutise distractioni eest!

Doggy daycare

On üsna palju põhjusi, miks on Rootsis hea elada. Mõnes mõttes aga ehk liigagi hea - vähemalt meie, "ida-eurooplaste" arvates. 

Näiteks loomade heaolu. Minu meelest on väga ilus ja hea, et siin lehmadele seadusega kolm kuud päikesevanne ette on kirjutatud. Kuigi see teeb farmerite elu veidi keerulisemaks, tundub see mulle loomade seisukohast ainuõigena. 

Samas aga on mul kummaline kuulda, et pisiloomi ükshaaval ei müüdagi siin. Pead vähemalt paari ostma, et neil kurb ei oleks. No ok. Ka täitsa mõeldav ja tehtav ju kuigi Eestis vaevalt keegi looma valides sellele mõtleb. 

Minu jaoks on aga absurdsuse tipp siinne doggy daycare ehk lemmiklooma päevahoid. Mulle räägiti, et kui sul just oma maja ja aeda ei ole ning sa ise päevast päeva loomaga kodus ei istu, siis on daycare ainuke ja üldse mitte odav võimalus. Üle nelja tunni nimelt ei tohi sa oma lemmikut üksi jätta, sest seda peetakse tõeliseks julmuseks ning selle vältimiseks on loomaomanikud nõus sadu eurosid kuus välja käima. Samas loomi on siin palju. Tulles kohast, kus paljud lemmikud heal juhul korra päevas süüa saavad, on see ikka meeletu kontrast. Kui nüüd veel mõelda, siis oleks rootslastel odavam oma lemmikud eesti lasteaeda panna. 

Ka maailma lõpus me nälga ei jää

Otsustasin, et kuna mult üsna tihti küsitakse erinevuste kohta Rootsis ja Eestis elamise vahel ja minul siis tavaliselt midagi meelde ei tule, et on tagumine aeg kirja panema neid hakata. Täna räägin toidust. 

Ka pärast viite kuud ei oska ma siin hästi süüa osta ja teha. Toorained on erinevad ning minusugune mugav tegelane, kes on harjunud valima mingi kanamarinaadi ja selle siis timeriga ahju viskama, võib nälga surra või siis restoranidega püsikliendi hindu kauplema hakata. Lihtsalt siin ei müüda praktiliselt eelmarineeritud asju. Samas võid osta eraldi purgi kokku segatud marinaadi ja liha, aga see on ju juba keerulisem ja aega võtv protsess. 

Aga tegelikult ma tahtsin rääkida tuubitoidust. 

Selliseid kirjade järgi juustulisi on siin vabalt ja suures valikus saadaval igal pool. Tõsi, ma ei tea, kas seda peale kosmonautide keegi ka sööb. Igatahes ostsin oma esimese kreveti ja vist krabi maitselise ära ning õhtul teen proovi. 

Ilusat reedet kõigile!

Asjad, mis ei pidanud juhtuma

Ma olen juba pikemat aega kohas, kus ma tunnen, et blogimine on muutunud kohustuseks. Ja miks ma nii tunnen? Ei tea... Ei ole mul mingit tohutut lugejaskonda, kes näljaselt uusi postitusi ootaks ja kelles pettumust valmistada. Ei sõltu sellest minu sissetulekud ega töö. Ei ole see minu jaoks ka ebameeldiv. Vastupidi. Mulle ju meeldib kirjutada. Ja rääkida. Mind painavaid ja mõjutavaid asju lausa korduvalt, kuni saan end tasakaalu uuesti. Tihti on mul lausa pealkirjad valmis mõeldud teemade kohta, mida tahaksin kajastada, aga vähesed neist leiavad kunagi kasutust, sest vähesed neist teemadest jõuavad viimasel ajal tegelikult siia. Mulle lihtsalt ei meeldi see mõte mu peas, et peaks blogima. Kuidagi automaatselt saab sellest siis midagi sama ebameeldivat kui näiteks koristamine. Praegugi blogin vast seetõttu, et peaksin midagi teist tegema - peaksin juba magama. Järelikult väldin sedasi kõige pakilisemat. Oh whatever...

Sel suvel on juhtunud päris palju asju, mida ma aasta aega tagasi ette ennustadagi poleks osanud. Vähe sellest, asju, mida poleks osanud isegi minuteid ette ennustada. Osa neist on head ja teine osa halvad, nagu ikka elus. Loodame siis, et olen neist üllatustest ja elumuutustest midagi kasulikku õppinud ja, et need on mind paremaks inimeseks muutnud, aga whatever. Ei lähe siinkohal rohkem deepiks.

Olles veetnud aasta kõige ilusama kuu aja kodus voodis peamiselt, olen nüüd tagasi Rootsis. Algus oli üsna raske. Paar tundi istumist oli piisav, et mind terveks järgmiseks päevakski veel rivist täiesti välja lüüa. Ostsin omale joogamati, et vahepeal tööl veidigi seljale puhkust anda ja kogusin kummalisi pilke. Aga õnneks oli hea rahulik kesksuvi, mil kontor oli rohkem kummituslinn kui sipelgapesa. Samas ikkagi on see kummaline aeg, kus ühest küljest pead veel asju kergemalt võtma ja teisest küljest järgi jõudma. Nii vist ennast lõhki tõmmataksegi!? Õnneks nii hullusti ei läinud, aga üsna ruttu võis näha mind taas 13+ tunniseid päevi tegemas, varahommikul ärkamas, et üle tunni aja kontori poole tiksuda, pärastlõunal varem ära põgenemas, et rootsi keelde jõuda ja siis juba pimenevas suveõhtus lõpuks koju laekuda.

Paar nädalat töörütmis ja väike värin, kas ma ikka olen piisavalt heas vormis, et võtta ette päris puhkusereis Maltale, mille olin ostnud kingituseks endale ja Sandrale just õnnetusele eelneval õhtul. Ei tahtnud nagu ära ka jätta ja muudkui üritasin end veenda, et Malta on väike. Seal on lihtne rahulikult võtta ja rannas vedeleda. Tegelikkuses aga, kui see õige aeg kätte jõudis, siis pigem oli tavaline mitmetunnine linnamatk ja tuhandeid samme kõrvetavkuuma päikese käes. Vedelesime me muidugi ka mingil määral, aga tõenäoliselt taas mitte nii palju, et vastata sellele, mida arstid minu take it easy puhul silmas olid pidanud.

Anyway, ma kujutasin selgelt ette, kuidas Malta esimese päeva blogiposti nimeks saab Malta pimedam pool. Aga nähes, kui edukalt, mul viimaste pikemate reiside kirjeldamine siin on läinud, siis ma parem ei hakka. Me jõudsime kohale ühel soojal õhtul, kui päike just loojuma hakkas. Igatahes sihtpunkti jõudmisel oli väljas kottpime ja vedasime Sandta gpsi juhtimisel oma kohvreid mööda kitsaid pimedaid ja üsna hirmuäratavaid tänavaid pidi hosteli poole. Väljas oli päriselt kottpime, aga me mõtlesime vaid, et ehk nii väikeses riigis ei olegi tänavavalgustust. Eriti vanemates linnaosades. Kohalikud liikusid taskulampidega ja tänasin oma õnne, et mu telefonis ka selline funktsioon olemas on. Alles kohale jõudes selgitati meile, et see on erakordne, et terve riik on pime. Eranditeks olid siis vaid vähesed õnnelikud restoranid, kel oli oma generaator. Ja neil oli muidugi järjekord ukse taga. Meie aga olime olnud palju tunde söömata ja tahtsime siiski vastu ööd midagigi hamba alla saada.

Lõpuks maandusime imekauni lahevaatega kohas, kus teenindajad olid toredad, aga läks mitukümmend minutit enne, kui isegi meie tellimust võtma tuldi ja siis veel tükk aega, et jookegi saada. Pasta, mis oli üsna vastik lausa - miks ma ikka ja jälle loodan, et sealkandis on pastad imelised alati? - jõudis meieni ehk poolteist-kaks tundi pärast lauda istumist, kui enamik restoranist juba tühjenenud oli. Ja siis hakkasid teenindajad koristama. Arve toodi lauda nii ruttu, et me ei jõudnud äragi süüa. Lõpuks oli juba tõsine ralli, sest taha taheti ka ikka väga ruttu kätte saada ning ilmselgelt tahtsid teenindajad lihtsalt juba koju. Tundus kuidagi eriti irooniline, et meie ootasime absurdselt kaua ja saime selle tulemusena mingi crapi, mida meil isegi rahus ära süüa ei lastud. Sinna me mõistagi rohkem ei läinud. Aga tegelikkuses oligi vaid kaks kohta, kus korduvalt käisime. Ülejäänud aja katsetasime.

Teisel päeval plaanisime rahulikult võtta ja aklimatiseeruda. millalgi öösel tuli elekter tagasi ja ventikad tegid olemise inimlikumaks. Samas tundus, et meil ei ole kusagile kiiret. Seega pärast väljamagamist otsustasime lihtsalt oma piirkonnas ringi jalutada. Head kaarti me kümne päeva jooksul leida ei suutnudki ja netiga olid ka üsna kehvad lood, nii et suuresti ekslesime lihtsalt ringi. Jalutasime ilusal rannaäärsel promenaadil, kuhu meie hotellist oli vaid paari minuti tee ja mille katuselt lausa lahevaade, mida õhtuti jahedust otsides nautima õppisin. Sel päeval tegime päris palju poosefotosid üksteisest kohaliku floora ja ehitiste taustal. Ühtlasi rüüstasime üht imeodavat ehtepoodi, tegime alguse supisoolases vees ujumise ja kuumaastikul käimise harjutustega ja ajasime Sandra varsti kaduma läinud uute ehete jälgi - kahjuks tulutult. Olles käinud uuesti läbi kõikvõimalikud kohad, kuhu tema ehtekotike jääda oleks võinud, olime juba üsna väsinud ja ainus mõte oli mööda rannikut tagasi jalutada päeval leitud söögikohani. Kõik tundus ju nii mugavalt lähedal olevat. Arvasin, et see ei saa kuigi raske olla. Aga oi, kuidas ma eksisin.

Olime unustanud, et meie linnake on poolsaar ja selle tipus on veel üks pikk kitsas osa, mida me siis kogemata vallutama asusime. Suur viga. SUUUUUUUUUUUUUR viga! Mitte, et see poleks ilus olnud, aga sealt ärasaamine tundus täiesti võimatu. Ükskõik, mis teed pidi me läksime, see kas lõppes veega või siis ühe totaka kaubanduskeskusega. Mulle tundus päris tõsiselt, et see keskus püüab meid alla neelata, sest meie katsetel sealt läbi minna jõudsime me igale poole mujale peale väljapääsu. Kaasa arvatud pimedasse parklasse kuhugi räpaste prügikastide juurde. Kas suudate ette kujutada üldse keskust, kus klient jõuab enne sinna kui mõne suure särava sissepääsuni??? No me leidsime selle üles ja hiljem hoidsime kohe kaarega eemale. Lõpuks siiski, olles küsinud teed ikka päris mitmetelt inimestelt ja lõpuks siiski sisetundele tuginedes, leidsime oma otsitud söögikoha, kus kõik asjad olid nimetatud vist kuulsate jalgpallurite järgi. Valisin lõpuks selle, mille enne kõige kindlamalt välistasin, kuigi siin teadjamad rääkisid, et tegu olla väga hea mängijaga. Igatahes, me sõime Sandraga kakat. Raske tunnistada, aga mulle väga maitses. Hästi tehtud mereannipitsa oli. Sandra oma mulle eriti ei meeldinud. See oli selleks liiga sai, millele loobitud üht-teist. Aga kohta iseenesest julgen vabalt soovitada nii toidu kui ka hinna poolest. Olles marssinud sel päeval vist kümme kilomeetrit kui mitte rohkem, naasesime kohe pärast sööki hostelisse, kus Sandra jäi kõige täiega magama. Minul aga ei olnud kõigest hoolimata veel und, mistõttu lõpetasingi katuseterrassil omaette merevaadet nautides.

Edasi ehk teinekord...

Voodis vangis

Esimene kuu ja rohkemgi möödus Rootsis justkui lennates. Olen leidnud uusi toredaid tuttavaid nii kohalike seast kui ka Brasiiliast, Šveitsist, Peruust, Ghanast, Makedooniast, Pakistanist, Nepaalist, Soomest, Argentiinast, Hollandist, Türgist jne jne. Kindlasti unustan kedagi ära. Ning minu uute imelike tuttavate hulk on ka suurenenud, aga värsked muljed on nüüdseks kahjuks hajunud ja ma enam/ikka ei viitsi neist kirjutada. Kirjutan hoopis esimesest planeeritud Eesti lühipuhkusest.

Nimelt olin lubanud Sandra lõpetamisele tulla. Kuna see ja Rauno lõpetamine jäid mõlemad jaanipäeva kanti ja mul tuli nagunii ära teha ka kingitud langevarjuhüpe, siis planeerisin oma vabale kuuele päevale kõik need tegevused ja rohkemgi veel. Kasuisa laenas veel oma autot, et saaksin oma hullumeelse logistikaga hakkama ning tundus, et kui kõik õigeaegselt toimub, siis peaksingi hakkama saama ja õigeks ajaks tagasi lennule ka jõudma. Aga saatused olid oma plaanid...

Sain veeta ühe õhtu ema juures kodus, käia korraks vanadel kolleegidel külas ning Rauno lõpetamisel. Jõudsin ka hüppe koolitusele ja kuigi ilm oli väga kahtlane, sest üle ühe tunni oli sadu ja selge taevas, siis tundus, et saame siiski ära hüpata. Mul ju ei oleks teist võimalust tekkinud.

Meie grupis oli peale minu veel üks tüdruk ja üks poiss ja meie instruktor oli tõeliselt humoorikas kuju. Kuna enamik sealsetest asjapulkadest ei rääkinud eesti keelt emakeelena, siis tuli meil veidi enam pingutada kõigest arusaamiseks, aga seetõttu sai ka rohkem nalja. Kuni tuli aeg esimest korda multikalikult kirjusse ja vanaaegsesse lennukisse ronida ning välja hüppamist harjutada. Minu jaoks oli see kõige õudsem koht. Nimelt oli ukse alläär veidi põrandast kõrgem. Meid aga oli hirmutatud põhjalikult, kuidas peab õigesti hüppama ja mis juhtub, kui takerduda. Mul tuli hüpata vast poolteist meetrit ja mind halvas hirm. Ja just selle ääre mitte kõrguse tõttu. Aga hüppasin siiski.

Kuna ma olin veel parasjagu nohune ka, siis maandumise järel asusin kohe nuuskama, mille peale instruktor mind haletseval häälel hüüdis, et mis nüüd siis juhtus. Ja see haletsemine on see, mida ma kunagi ei talu. Natuke oligi ju hirm ka, kuigi ma ei kavatsenud sellele alla vanduda, aga nüüd haletsusväärsesse tähelepanu keskpunkti sattudes, hakkasid pisarad vaikselt voolama ja ma ei suutnud neid kuidagi takistada - olenemata sellest, kui piinlik mul oli. Ma ei plaaninud ju see nõrgim lüli ja piripill olla. Aga õnneks kõik olid mõistvad ja üsna varsti suutsin end taas kokku võtta. Treening läks edasi ning viimaks avanes võimalus päriselt hüppama minna. Olime vahepeal juba omavahel sõpradeks saanud ning tegime grupipilte. Mul oli veel hea meel, et minu langevari sobib stiililt isegi mu riietega. Sidusin kõvemini kinni oma põrutuskindlad tossud ning sain pähe kiivri. Ja ronisimegi taas sinna multikalennukisse koos proffidega, kes pidid palju kõrgemalt hüppama.

Kuna olime juba pool päeva koolitusel veetnud, siis oli meil kõigil nälg ning aina kõrgemale tõustes ka suurenes hirm, sest pidime ju kohe täiesti üksi 1300 meetri kõrguselt alla hüppama lootes, et kõik läheb nii, nagu me harjutasime. Me olime nii palju kordi simuleerinud varuvarju avamist ja mitmel moel tõendanud, et teame, mida hüppe järel millises järejekorras teha. Aga ma ei kavatsenud nüüdki araks lüüa - hirmust hoolimata. Kuni tuligi hetk rohkem kui 1300 meetri kõrgusel, mil mul uksest välja hüpata kästi. Mul ei ole aimugi, mis asendis ma sealt lüpuks väljusin, aga olin uhke enda üle, et ikkagi hüpata julgesin. Ma ei olnud ju kunagi tahtnudki seda üksi teha, aga kuna elu sellise variandi välja käis, siis otsustasin ikka järele proovida. Järgmisena tegin asju ikka instinktiivselt ja mitte päris selles järjekorras, nagu oleksin pidanud, aga kõik toimis. Suutsin tuvastada ka maandumisala asukoha ning siis püüdsin nautida, nagu meil oli käsitud. Proovisin korraks pärituult lennata, nagu meil oli soovitatud. Ja edasi langesin paratamatu katastroofi poole, mida püüdsin siiski igal võimalikul moel vältida.

Tegin ühe väikese pöörde metsaserva poole, aga keerasin üsna kohe tagasi teisele poole, sest ei julgenud metsa kohale minna. Ega ma ei teadnud ju ka täpselt, kui kaugele me lennata võime. Teadsin vaid, et metsa maandumist koheldakse seal kui kuritahtlikku tegevust ja seega ma igaks juhuks ei läinud sinna ka rohkem kui kilomeetri kõrgusel. Aga siis... avastasin end metsa servast vastutuult sõudmast. Ja kuidas iganes ma ka ei proovinud, ei liikunud ma edasi. Ja siis avastasin, et liigun hoopis selja taha. Varsti olingi hirmuäratavalt suure metsa kohal. Mets oli all, paremal, vasakul ja seljataga. Ainus suund, kuhu ma minna tahtnuks, oli kättesaamatu. Ei aidanud tippkiirus ega külgedele vingerdada proovimine. Hakkasin vaikselt närvi minema.

Mõtlesin korra, et kas samamoodi jätkudes maandun hoopis metsast teisele poole jäävas Rapla linnas, aga see ei tundunud ka hea plaan olevat. Seega rabelesin muudkui edasi. Sõna otseses mõttes elu eest. Ja needsin end, et oma halba sisetunnet ei kuulanud ja ikka hüppasin. Et miks ma uskusin teooriaosas, et kui ma teen nii ja nii, siis kõik nii lähebki. Ma olin olukorras, millest väljumiseks ei teadnud ma ühtegi lahendust. Ma olin kartnud ka, et kas ma ikka jõuan kõrgusemõõdikut jälgida, aga mind oli korduvalt lohutatud, et muidugi jõuad. Nüüd siis lõpuks meenus seda piiluda ja vastu vaatas kusagile 150 ja 200 meetri vahele jääv nooleke. Nüüd oli paanika täies hoos, sest 300 pealt kästi meil juba ju maanduma hakata. Mina aga olin ikka metsa kohal ning tuul kandis mind aina kaugemale. Oli selge, et tuleb teha hädamaandumine. Viimaks tegin otsuse, et püüan jõuda vasakule jäävasse väikesesse külasse. Ma ei olnud üldse kindel, kas mul on selleks aega, aga see tundus parem mõte kui ilma telefonita kuskil metsa keskel maanduda.

Imekombel jõudsingi sinna väikeste kortermajade kohale. Lootsin maanduda suuremale platsile majade vahel, aga ei õnnestunud. Juba lendasin napilt üle ühe katuse. Selle maja ja puuderea vahel oli ka paar meetrit muru ja ma nii lootsin, et ehk õnnestub sinna maanduda, aga siis puudutasid mu jalad esimest puud ja ma vist karjusin. Ma ei mäleta, kuidas ma täpselt läbi puu tulin, aga järgmise asjana maandusin selili seal puu kõrval ja korraks oli väga valus.

Kui suutsin uuesti end liigutada, siis avastasin, et olin maandunud otse mingite inimeste kõrvale ja nemad olid nüüd üsna paanikas. Mina olin üsna rahulik, kui jälle liigutada sain. Küll ehmatanud, aga üsna okei, sest ma arvasin, et olin pääsenud põrutusega. Nemad muidugi helistasid kohe kiirabisse ja rääkisime juhtunust. Kiirabi pidi jõudma paari minutiga, sest me alles rääkisime dispetšeriga, kes ei lubanud mul istumast üles tõusta. Mina mõtlesin, et kohe varsti saan sõimata meedikute aja raiskamise eest, et kuidas ma nüüd auto ja asjad sealt Raplamaalt pärapõrgust kätte saan ja mis kellaks ma nii Sandra lõpetamisele jõuan. Ja siis pabistasin, et kui kalliks see kõik mulle maksma läheb nüüd, kus ma enam Eestis ei ela ega tööta. Aga ei saanud sõimata. Sain lihtsalt kanüüli kätte ning mind pandi mingi keha järgi vormitama raami sisse ning siis algas südant pahaks ajavalt kiire sõit Tallinnasse kiirabihaigla poole. Mulle tundus see jälle totrusena. Mul ei olnud ju midagi hullu viga. Möödaminnes viskasime teelt mind otsivatele teistele langevarjuritele mu varustuse ära ning edasi nägin vaid katuseaknast puid ja pilvi ning kannatasin, hambad ristis, kuidas iga teekonarus sellise kihutamise juures mulle haiget teeb. 

Tilkuvast valuvaigistist ei tundunud sittagi kasu olevat ja samas arvestades, et olin just taevast alla sadanud ning kahekordse maja kõrguselt puu otsast alla kukkunud, oksterida taga, oli mul ju igati okei olla. Kusjuures kehal oligi vaid paar millimeetrist kriimu. Teised ehmatasid vist rohkem kui mina, sest mulle oli Tallinnast lausa reanimobiil järgi kutsutud ning see tühistati alles siis, kui Rapla kiirabi omad veendusid, et ma istun ja naeran ja räägin üsna mõistlikku juttu. Aga nagu keegi ütles - ega siis iga päev tüdrukud taevast alla saja! Alistusin ja lasin end siis paljakäsi Mustamäele sõidutada. Minu jaoks oli kõige suurem probleem siis veel tühi kõht, millest kõigil savi oli. Ja see, kuidas ma ilma telefoni, raha ja ühegi dokumendita jaaninädalavahetusel tagasi Raplamaale autole järele mindud saan.

Ma ei tea, mitu meedikut pidasid mind vajalikuks teavitada, et olen sel päeval juba teine hüpanu, kes Mustamäele toodi, kuigi tema hüppeliiges oli vast köömes minu selja kõrval. Samuti uuriti korduvalt, kas tahan veel hüppama minna. See tänitamine aga on vist midagi, millest enamik ei suuda hoiduda. Aga võiksid. Oli näha, et nende meelest peab töökorras lennukist vabatahtlikult välja hüppav inimene paras idioot olema. Aga näkku nad nii otse seda öelda ei julgenud. Oh well...

Me jõudsime haiglasse väga ruttu. Pidin end uuele voodile vingerdama ning siis jättis tore kiirabibrigaad mu maha sinna keset koridori. Ma ei viitsinud väga mõelda. Ju oli veidi šokk ka. Mingil hetkel igatahes tean, et mingid meedikud vaidlesid, kes mind röntgenisse saadab. Selgus, et noored ilusad neiud on nõutud kaup. Mul aga oli kahju, et üks tore vanem onu pidi lihtsalt tühja passima, kuni mina ukse taga järjekorras unepiiril vedelesin. Röntgen sai üsna ruttu ära tehtud ja siis lükati mind mingisse muusse koridori ilma edasise infota. Mul oli külm ning minu palvet helistada lähedastele ei võetud kuulda. Suutsin seal vist natuke magada, aga minu jaoks on ikka müstika, miks ma ligi kaks tundi keset koridori pidin veetma. 

Viimaks viidi mind EMO osakonda, kus sain oma kardinaga nurgakese ning oma piiksuvad masinad, aga jõudsime vaevalt parkida, kui tuldi mulle taas järele, et minna kompuuteruuringut tegema. Ilgelt ebamugav oli selleks lahti riietuda, kuna veenist rippus vooliku otsas ju kobakas toitevedeliku pakk ning olin vist veidi ärevil ning käed ei tahtnud koostööd teha nii hästi, kui võinuks.

Pilt tehtud, sain oma piiksunurga tagasi. Ning järgmine tore sanitar? kes mind ühest kohast teise voodiga lükkas, halastas ning lubas mul oma isiklikult telefonilt emale helistada. Minu jaoks on siiani mõistatus, miks ma seda ametlikke kanaleid pidi tunde teha ei saanud ja miks öeldi, et küll sa pärast jõuad. Ma arvasin, et mul on vaja keegi endale järgi või vastu kutsuda. Aga kuidagi sain sanitari venekeelse telefoniga siiski selle ühe kõne tehtud.

Järgmine probleem oli ootamatult tulnud pissihäda. Kuna ma taas ei teadnud, kaua või mida ma ootama pean, siis küsisin, kas võin wc-sse minna. Lubati uurida. Aga pissihäda süvenes ning vastust ei tulnud. Küsisin uuesti ja kordus sama. Lõpuks toodi mulle siiber. Ma ei saanud aru miks. Ma olin täiesti kindel, et suudan ise WC-ni kõndida ja samas paanika, et siibriga ei saa asjad hästi lõppeda. Küsisin, paanikas, õdedelt, et mis siis saab, kui ma kõik täis pritsin. Nad vist juba teades, et see pole eriti tõenäoline, lubasid lahkelt siis lihtsalt linad ära vahetada. Ikka tundus ebameeldiv ja riskantne, aga ma ei suutnud kauem teadmatuses kannatada. Ja seega ületasin taas ühe piinliku piiri. Olin ikka kindel, et varsti tuleb keegi arst, kes ütleb, et ma olen lihtsalt hellik ja hädapätakas ja peaksin nende edasise aja raiskamise asemel koju kasima.

Esimese osa suhtes oli mul õigus. Varsti tuligi arst. Taas vanem meesterahvas. Kes ilma sissejuhatuseta teatas täiesti neutraalsel toonil, et mul on lumbaardiski murd ja mingid varasemad seljavigastused ning, et mind jäetakse haiglasse, kuniks korsetiinimesed tööle tulevad. Ja kõik. Minu jaoks oli see ikka paras üllatus ja šokk, et mul on selgroomurd ja et sellise hirmuäratavalt kõlava vigastuse juures on mul nii hea olla. Sai selgeks, et ma Sandra sünnipäevale/lõpupeole ei jõua, kuigi jalgade tõstmise testi läbisin vist edukalt ja mingeid surinaid kusagil ei tundnud. Ja siis varsti jõudis ema ning mind kärutati läbi mingite pimedate koridoride oma tuppa. Selleks hetkeks olin alistunud olukorrale ning muretsesin vaid ees ootava haiglaarve üle ning rõõmustasin, et lubati vähemalt, et operatsiooni ei tule.

Haiglaelu oli naljakas. Üle aastate. Sai päris palju sõpru hirmust kangeks ehmatada ning kuigi käis palju külalisi ja mul oli üks tore naabritädi, siis ikka oli üsna igav. Siibrikasutamisest sai norm. Sain teada, kuidas on, kui keegi teine sind söödab ja su tagumikku pühib. Ja selle kõige juures olin õnnelik, sest olin oma toas kõigest hoolimata kõige noorem ja tervem ning võimeline vähemalt külili olema. Istumised-tõusmised keelati järgnevateks päevadeks täielikult ära, kuigi mind üllatas, kuidas iga järgnev palatisse astuv töötaja mind jälle kõigepealt istukile tõsta üritas, et ma siis saaksin hädakisa teha, et ma ei tohi ju. Mul on selgroomurd. Et halloo!? Kuidas te ei tea? Miks ma mittemeedikuna pean igal sammul oma ohutuse eest ise seisma, kui nemad on seal eriharidusega ja tööl just selleks, et minu paranemisele kaasa aidata? Riskides kõlada nagu maailma kõige enesekesksem tegelane, arvan ma ikkagi, et haiglapersonal võiks kõik olla patsiendi olukorraga nii palju kursis, et nad seda hullemaks ei teeks.

Üks päev oli ka üsna kummaline. Ma ei räägi sellest, kuidas personal seal - eriti vanainimetega - kärkis ja kuidas igaühel olid oma erinevad nõudmised ja eelistused ning ühe korralduste täitmine võis vabalt tähendada pahandust järgmise vahetuse omadega, aga ühel päeval... meie nelja voodihaigega palatis ei töötanud päev otsa hädakutsungi kellad. Mitte ükski. Ning kui ka keegi personalist käis, siis minu küsimusi selle kohta ei tehtud kuulmagi. Me spekuleerisime, et ühe palatikaaslase vahet pidamatu ja põhjendamatu kellatinistamine viskas neil lihtsalt üle ja nad lülitasid kellad välja, aga alles õhtul, kui ma juba päris kuri olin, sest ma ei saanud endale ju pissihädagi korral abi kutsuda, selgus, et tegelikult lihtsalt ühe voodi juures oli kell seinast välja tulnud ja tänu mingile idiootsele tehnilisele lahendusele tähendas see, et terve tuba oli ilma kelladeta. Samas õde pani siis lihtsalt selle kella ka seina ega näinud selles suuremat probleemi, et patsiendid päev läbi täiesti abitud olid olnud. Brr... Not cool. Me ei olnud minu meelest eriti nõudlikud patsiendid ning kolm meist üritas ise endaga hakkama saada, kui vähegi õnnestus. Aga meil reaalselt oli vahepeal kiiresti abi vaja ja sel päeval läks lihtsalt õnneks. Korduvalt oli ka minu külalistest meile abi probleemide lahendamisel. Samas pean ütlema, et seal töötas väga toredaid sanitare ja õdesid, kui välja arvata see üks kord, kui valu kurtmise eest röögatati mu peale, et ma ei valetaks, sest õde arvas end paremini teadvat, et minu jaoks väga suur valu saab olla vaid väike kipitamine kõige rohkem. Kust tema võtab õiguse defineerida, kuidas mina end minu kehas tunnen? Aga see selleks...

Kuna olid pikad pühad, siis suurem osa personalist oli puhkusel ning mina pidin muidu ehk asjatult veetma ligi 100 tundi haiglavoodis, et siis lõpuks märksõnade alusel võltsinguid täis epikriisi ning märkusega vasaku puusaproteesi kohta koju saadetud saada. (P.S. Ei, ei pandud mulle sellist riistapuud ka nüüd ühelgi teadvusetusehetkel.)

Kõige rohkem aga olengi pettunud selles, kuidas ja kui vähe patsientidega Eestis ka veel 21. sajandil suheldakse. Kuidas keegi ei võta aega, et meile rahulikult seletada, mis meiega täpselt toimub, mis on plaanis jne. Kuidas joostakse eest ära enne, kui jõuad küsida enda jaoks väga olulisi küsimusi. Ma saan aru, et osa asju ongi tingitud närvilisest tööst ja sellega kaasnevast stressist. Et koormused on suured jne. Aga kas siis on nii raske endas seda inimlikkust säilitada? Püüda end patsiendi kingadesse asetada. Me kõik oleme ju inimesed, aga kui juba hommikul alles tööd alustanud inimene kohe ja põhjuseta nähvab niigi hirmunud ja õnnetu patsiendi peale, siis millega see õigustatud olla saaks?

Igatahes, mul on nüüd korsett ja teine sünnipäev - õnneks ka suvel, 21. juunil. Paljud asjad ajavad naerma. Näiteks see, kuidas mu kodust ekstra ära toodud pürutuskindlad papud kunagi maad ei puudutanud. Ja et ma kõnnin ning mul ei ole valus. Eriti. Aga samas nagu arst ütles, suvi on nüüd mokas ning pärast kuuajast ainult voodirežiimi läheb veel teine kuu taastumiseks, mil pean rahulikult võtma, aga ma siiani ei tea täpselt, mida see tähendab. Kõige keerulisem on aga äsja välisriiki kolinuna see meditsiiniasjade kahe riigi vaheline keelebarjääridega paberimajandus.

P.S. Langevarjuklubi oli kohe saatnud järelpäringu mu mailile, aga millegipärast mitte helistanud mu hädaabikontaktile - emale. Milleks nad neid siis korjavad? Igatahes, selgitasin neile pärast telefoni kätte saamist, mis juhtus. Vastus tuli ligi nädal hiljem, kui ootuspärase kiirelt paranemist soovimise ja ehk viisakusest abi pakkumise asemel teavitati mind, et harjutamine teeb meistriks. No aitäh! Mitte nii pea.

Aga jah... nädalakese olen veel Eestis, kui keegi igatseb. Siis saab kuu aega täis ning kavatsen, nui neljaks, Rootsi tööle ja tavaellu naasta.

Kodus kõik on kõige parem

Aeg lendab siin Rootsimaal meeletult. Minu päevad agavad megavara - pool seitse ei ole vara enam ju ainult minu standardite järgi - ja koju jõuan parimal juhul 12 tundi hiljem. Olen nüüdseks täpselt nädal aega omaette elanud ja ei saaks oma uuest kodust rohkem vaimustuses olla - kui välja arvata, et tööleminek võtab parimal juhul täpselt tund aega ja mu kodu on lumivalge - ka kergelt määrduvad osad sellest. Aga see selleks.

Mulle meeldib mu koopalik tudupesa. Ja mulle meeldib mu ülipehme diivan. Ja minust hakkab vist rõduinimene saama. Ka praegu istun ja kirjutan seda OMA suurepärael päikselisel rõdul. No olgu-olgu. Päike enam minu rõdule napilt ei paista, aga nädalavahetusel oli siin küll suurepärane päevitada ja puitpõrandat õlitada. Kohe hea meelega mässasin. Ja meil on megaaed. Ning väga privaatse aia taga avaneb vaade mäe otsas paiknevale lossilikule hoonele. Ja see kõik on 24 minutit kõndida linna absoluutsest keskusest. No mida veel tahta?

Ahjaa... mu väikesel kodutänaval on mitte üks vaid KAKS India restorani. Ja vist mingi Siberi oma. Ja mingi lukskoht. Ja kaks sammu jalutada on briti pubi. Natuke edasi sushi ja tai söögi koht. Ja kui ühes tänava otsas algab hiiglaslik park, mille keskel korralik järv, siis teises otsas algab tihe elu ning tervelt kaks metrooliini, milleni kümmekond minutit jalutada. Samas see kümme on siin üsna tüütu ja maksimaalne ka, kuigi pole vist palju kohti, kus mitu liini nii lähedal on. Ja kodubuss tuleb gmapsi andmetel lausa 130 meetri kaugusele. Aga tulge ise tutvuma!

Eelmisel nädalal käis mul kontoris külas läti kolleeg ja täna sõin lõunat kamba eesti omadega. Ka eesti keelt olen mõned korrad juhuslikult kuulda saanud lisaks töölt leitud kahele eestlasele, kes mind kui tulnukat esimene kord vaatasid, kui eesti keelt pruukisin. Mul on millegipärast väljaspool töökohta selline tunne, et mitte ainult eestlased vaid kõik ingliskeelt rääkivad tegelased on kuidagi omad kohe. Samas üritan siin ettevaatlik olla - teades ennast ja seda, kui tihti mingite imelike otsa satun. Eks on siingi esimesed kogemused käes.

Türklane rahunes maha ja käisime eelmisel nädalal üksteise uusi kodusid vaatamas, aga reede õhtuks potsatas mu telefoni absurdselt armukade sõnum, kus nõuti, et ma tõtt räägiksin selle kohta, kas mul ikka on boyfriend või mõtlesin selle tema pärast välja. Ta ei teinud nalja. Kontrollisin. Me pole pärast seda suhelnud. Mul on natuke kopp ees, sest mis õigusega ta armukadetseb ja ta pole ise ka ühendust võtnud. No tema valik.

Ja pühapäeval, kui üht toredat uut sõpra linnas ootasin, potsatas minu kõrvale maha üks süsimust rahvuslikes riietes tüüp, keda enne endast veidi kaugemal istumas olin näinud. Ta ei jätnud sentimeetritki õhuvahet meile ja maandus ilma igasuguse hoiatuseta. Seejärel podises ta midagi arusaamatut. Lõpuks sain aru, et ta palus mul end kinni katta väites, et keegi oli mind juba vaadanud. No mul oli tõesti üsna lühike kleit seljas, aga siinsete standardite kohaselt ei midagi erilist. Samal ajal oli helistanud mulle mu sõber ja leppisin temaga kokku, et kuna plaan oli pikemalt linna jääda, pean vist ikka kodust läbi käima ja paksemalt riidesse panema. Ütlesin ghanalasele möödaminnes bye ja tulin ära.

Teepeal aga jäi mulle ette H&M ning otsustasin hoopis sealt retuusid osta, sest olin juba üsna kaua sõbra järel oodanud ning kartsin, et ei suuda end pärast uuesti kodust välja sundida. Tegin poes kiire tiiru ning märkasin taas ghanalast - naiste aksessuaaride vahel. Ta oli seljaga ja üritasin vaikselt eemale hiilida, aga ei õnnestunud. Varsti oli ta jälle mu juures rõõmsutades, et so we meet again. Ma olen siiani selle "kokkusattumuse" osas skeptiline, sest mis kuradi pärast pidi ta naiste aksessuaaride osakonnas ringi vaatama!? Ta nüüd nii edev mees ka ei tundunud. Igatahes ta kurtis mulle, et oma järsu lahkumisega olin jätnud teistele mulje, et see on kuidagi temaga seotud. Osaliselt muidugi oligi, sest mul hakkas ebamugav, aga ma siis üritasin talle selgitada, et pean lihtsalt koju minema. Tema tegi ettepaneku sõpradeks hakata ja küsis mu numbrit. Ma ei tahtnud valetada, aga mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus mul tuleb suuta viisakalt ära öelda. Ütlesin siis lõpuks lihtsalt "no, thanks", mille peale tema kulmud mitmeid sentimeetreid kõrgemale tõusid ja suust kommentaar "really???" välja pääses. Igatahes ma ei tahtnud laskuda diskussiooni ja jalutasin lhitsalt vastassuunas ära, sest mul oli üsna kuri kahtlus, et ta siiski jälitas mind poodi ja hea meel, et oli päev ning hästi avalik koht. Ma ei ole üldse rassist - vähemalt enda meelest - aga mul ei olnud tema seltskonnas mugav ja turvaline tunne. Huvitav, kas tema really tähendab, et tavaliselt neiud annavadki talle viisakusest ikka numbri? Siin ollake tõesti vahel absurduseni viisakad ja pool ajast ma ei saa aru, miks nad vabandavad, aga vist kultuurierinevus.

Samas on mul siin tekkinud väga tore ja lahe brasiillasest sõber, kellega ma küll suurt kultuurierinevust ei tunne.

Mul oleks veel paljudest teemadest kirjutada, aga aitab ka. Võite vabalt oma kogemusi vastu jagada.

Muutuste aeg

Minu elus on suurem muutuste aeg. Ma nii vajasin seda ja hakkan lõpuks jõudma oma eesmärgini. Mu imelike üksikute tähemärkide kasutuse järgi vist juba aimate, et eesti klaviatuurist on saanud ajalugu. Eks ma annan endast parima, et jutt siiski arusaadavaks jääks. Aga toimunust siis.

Millalgi jaanuari lõpus sain telefonikõne Rootsist ühelt üsna võõralt kolleegilt. Ta oli kusagilt kuulnud, et mõtlesin peakontori peale ning kuigi mina arvasin, et ka omad jätsid mu õhku rippuma, siis selgus, et ei ole nii. Igatahes, sain huvitava tööpakkumise ja palve kandideerida koos infoga, et oleksin üks nende esimestest valikutest. Ma ei tea, kes teised olid, aga pakkumine oli avatud nii firma sees kui ka avalikult tööportaalides.

Kuna pakkumine tundus põnev, aga ka üsna hirmuäratav, siis mõtlesin selle üle paar päeva ning otsustasin siis, et miks mitte proovida. Isegi, kui tegu on tähtajalise lepinguga. Esiteks saaksin ära üsna ebameeldivaks kujunenud keskkonnast, teiseks kõva kogemuse ja uhke tiitli võrra rikkamaks ning kolmandaks annaks see mulle natuke aega, et oma edasise elu üle otsuseid langetada. Umbes samal ajal kandideerisin ka paari kohta Eestis ning tegin igasuguseid intervjuusid ning proovitöid ning jõudsin aina lähemale, et siis lõpuks ikka pettuda. Ja ühel päeval, kui minu kolmest väga potentsiaalsest tulevikuvariandist kaks olid viimases voorus ära kukkunud, olin juba üsna masendunud ning otsustasin uurida, kas oma firmaga juhtub ka sama, kuid sain üsna kiirelt vastuse - ja see oli positiivne. Vahepeal oli möödunud veel üks kuu ning mul tuli oodata teinegi enne näost näkku asjade arutamist ja lõpliku otsuse langetamist. Ning samal ajal ju käis kodu remont, mille mõte aina hägusemaks ja ulatus suuremaks muutusid. Kestis see ju kokku 2,5 kuud ja koristasin ma ehituse järel veel kolimise ajalgi. Aga see selleks.

Kohtumine läks hästi ning mind toetasid ka kõik minu ülemused ja ülemuste ülemused. Pärast kohtumist tuli kõik ka teistele kolleegidele välja rääkida ning aeg hakkas lendama. Veidi enam kui kuu ajaga tuli mul ju leida endale asendaja ning ta ka välja õpetada, samuti kodule uus usaldusväärne asunik leida ning mitmed tähtsad projektid eesotsas minu esimese tootekataloogiga ära lõpetada. Vähemalt sama raske oli ka Rootsi uue kodu kaugjuhtimise teel välismaalasena otsimine ja see ongi reeglina Stockholmi puhul väga keeruline, võin ma nüüdseks teile kinnitada. Ja otseloomulikult ei tulnud midagi välja plaanist kuu aega koos uue inimesega õppida. Sellest sai hoopis 4,5 väga intensiivset päeva. Ja olles nüüd istunud tööintervjuudel ka teisel pool lauda ning analüüsinud nii isiksusi kui oskusi kui ka kodutöid, võin öelda, et kummalgi pool ei ole eriti tore. Eriti otsustamise hetkel. Aga jah, selle osaga saime vähemalt kõik korda, kuigi ma oleksin võinud olla tõenäoliselt palju ükskõiksem endale hea asendaja otsimisel ja ometi kaevusin ma sellesse täiel rinnal. Sest teisiti ma ei oska.

Raskem aga oli koduteema. Tahtsin oma värskelt korralikult renoveeritud üürika edasi anda kellelegi usaldusväärsele koos täisvarustusega, sest ma ei oleks nagunii suutnud kõike Rootsi kaasa tuua ning samas tahtsin jätta endale võimaluse soovi korral aasta pärast sinna naaseda. Ja see ei olnud lihtne ka väga mõistliku hinna juures, kuigi omanik tuli vastu tingimusel, et ise sinna kellegi asemele leian. Ta oleks vast olnud nõus ka ise otsima, aga siis ei oleks ma nii naljalt oma asju julgenud sinna jätta ja samas ei olnud neid ka kuhugi mujale panna.

Huvi korteri vastu näitasid üles nii mõnedki, aga ma ei tea, mille taha see jäi. Hind oli tegelikult ikka väga hea ja sama hästi varustatud korterit ei saaks kusagilt, kuid ma usun, et paljudele jäi ette siiski vana mööbel ja maha panemata põrand esikus ning köögis. Mina aga ei näinud mõtet köögiremonti ka ette võtma hakata kuigi laminaat juba ootas kodus maha panemist. Olin juba päris mures, kui Riin halastas mu peale ja otsustas ise sinna elama jääda kuniks ma tagasi tulla tahan ja mõned nädalad elasimegi seal koos. Igatahes tean, et mu asjad ei saaks olla paremates kätes ja süda on rahul - mul, kes ma pabistan iga asja purunemise ja kahjustamise üle.

Rootsi koduga aga oli nii, et firma uuris ametlikke kanaleid minu tarbeks, kuid suutis leida vaid hiigelelamuid; samuti tehti mulle ühte kuulutusteportaali tasuline konto. Suur töö ja vastutus aga jäi siiski mu enda kanda. Nii et sain ligi poolteist kuud närviliselt mööda portaale ja huvigruppe surfata ilma erilise eduta. Suure osa ajast otsisime kodu koos ühe ka hiljuti töö asjust Stocki kolinud türklasega, kuigi väga paljud olid skeptilised selle suhtes ja osaliselt ma isegi, kuigi ei tahaks nagu rahvuse põhjal ebaõiglaselt suuri üldistusi teha. Samas saime ikka üsna mitu korda uuesti defineerida sõpruse mõistet. Või mina pigem selgitada.

Huvitav oli see, kuidas üürileandjad päringutele reageerisid. Küll sain värskele kuulutusele vastates omakorda vastuse, et praegu üldse tegelikult ei renditagi midagi. Küll esitati kummalisi lisatingimusi. Samuti reageeris mõni tegelane täiesti erinevalt minu ja türklase päringutele minu kasuks ja on raske öelda, kas asi oli rahvuses, soos, keelebarjääris või milleski muus. Igatahes mingil hetkel teavitati mind, et üks kolleeg hakkab just oma kesklinna moodsat kodu välja üürima ja ehk saame kaubale. Muidugi otsustasin võimalust uurida. Türklane vist näga ainsa variandina võimalust koos minuga midagi üürida, aga samas ta on siiski üsna võõras inimene mulle ning ma otsustasin siiski igasuguseid variante proovida, et siiski võimalikult ruttu siin rasketes tingimustes kodu leida ning mitte kuuse alla jääda. Kuigi kohale jõudes pakkus nii mõnigi kolleeg mulle veel ajutist ulualust, oleks mul sellest palju rohkem kasu olnud kuu aega varem kuuldes. Oleksin vähem stressanud. Aga igatahes, suhtlus selle kolleegist üürileandjaga muudkui venis ja venis ja läks vist nädalaid enne, kui talt täpsemat infot ning hinna teada sain. Odav see ei ole, aga ta tuli mulle isegi kõvasti vastu ning ma otsisin paralleelselt ikka teisi variante ka, et võtta lihtsalt esimene sobiv. Samas ei tahtnud ma türklast asjatult mingi võimalusega ärritada ning venitasin talle rääkimisega, kuni olin korterit näinud ja kolleegiga näost näkku kohtunud. See aga juhtus alles kolimise järgselt.

Igatahes, reedel veetsin veel üle poole päevast Tallinna kontoris, jätsin hüvasti kolleegidega ja õhtupoolikul juba lendasin. Ülemus tegi mulle veel peolaua välja ja nagu sellest vähe oleks - tehti mulle mitu kingitust. Sain Pipi paruka ning midagi eriti hullu. Nad olid mind pinninud, et no mida ma tahaksin. Vasikat, koera või kassi. Ma tahtsin sebra või kaelkirjakut. Aga päris soove mul polnudki. Eriti kuna ma ei saanud enam rohkem midagi oma kohvritesse ka peal istudes pressida. Lõpuks tuli pähe, et kui nad nii väga tahavad midagi kinkida, siis võib-olla mõne seikluse ja mainisin, et langevarjuhüpe oleks lahe aga kallis. Aga kui siis ülemus viimasel päeval ümbriku ulatas ja kõrget lendu soovis, sain aru, et minu enda poolt utoopiliseks peetud idee, mis oli rohkem nali, võibki tõeks saada. Ja saabki! Aga ma kardan nagu hull, sest olen alati tahtnud seda proovida, aga mina kujutasin vähemalt esimest korda ette tandemhüppena. Nüüd aga pean üksi lennukist välja astuma. Huh. Minu oskusega jamadesse sattuda ei ole see kõige kindlam kombinatsioon, aga proovin kindlasti ära.

Aga jah. Nüüd olengi juba teisel pool lahte mõned päevad ja ilge isu on blogida, aga pole olnud veel aega või siis arvutit. Nüüd siis tegin taas algust. Esimesed päevad veetsin hotellis ja nüüd nädalakeseks jään ühe abi pakkunud kolleegi juurde, et seejärel kolida päris oma koju, sest see teise kolleegi kesklinna korter saab siiski minu omaks kohe, kui ta oma asjad kokku pakitud saab ning kohtumisel oli selge, et variant sobib meile mõlemale hästi ning ei olnudki enam küsimust, kas võtta või mitte. Loodan vaid, et tulen rahadega välja. Igatahes tema rääkis juba "meie" kodust ning hakkas mulle kõike vajalikku tutvustama.

Kartsin muidugi, kuidas see uudis türklasele mõjub, sest ta on ju üsna tore ja nägi kõvasti vaeva, et meile midagi sobivat leida, aga me lihtsalt ei leidnud siiani midagi paremat. Ja muidugi ta solvuski, kuigi algul tegi head nägu. Aga eks näis, mis saab, kui ta maha rahuneb. Mul on vähemalt kodu ja ka hetkeks katusealune. Nagunii on kõik uus ja palju väljakutseid ees. Aga kodu on püha ja kodu peab mugav olema.

Teinekord täpsemalt. Päriselt:)

P.S. Murphy seadusena oli mul muidugi tõsiseid raskusi kohvrite ja lennujaamadega ning ärasõidupäeval sain ka uue tööpakkumise ühelt neist kahest teisest eesti firmast, mis mulle talvel ära ütlesid. Iroonia tipp noh.

Eriti sinine esmaspäev

Ma täitsa ootasin, et 2013 läbi saaks, sest kuigi seal oli väga põnevaid ja toredaid hetki, jääb see meelde mulle kui üks elu raskemaid aastaid. Nagu arvata võiski sellise numbriga aasta puhul. Aga hetkel tundub, et ka 2014. aastal ei paista tunneli lõpust valgust. On üksikud petlikud hetkel, kui võib arvata, et näe, enam ei lähe kaua, aga siis näen, et see valgus kumas kusagilt läbi seina või akna. Nagu metroos, mis sõidab 99% ajast maa all ja siis on üks hetk, kui näed heledat taevast. Või võib-olla ei näe ka, sest pilgutasid just sel hetkel.

Aastavahetus on tulnud remondituhinas. Minu plaan midagi lõpuks ette võtta eksootiliselt haiseva vannitoa ja vähese hallituse vastu kasvas tohutusuureks ja nüüd tundub, et pisikõpitsemise asemel tuleb ette võtta ka koridor ja köök, sest esimese puhul paljastas remont ebameeldivaid saladusi ja ka köögiseinas on nüüdseks üks plaaniväline auk. No tore on! Ühest küljest on põnev enam-vähem esimest korda elus mõelda oma kodu sisustamisele - isegi, kui see päriselt mulle ei kuulu ja tohutult aega ja raha neelab - aga teisalt tundub see olevat üks lõputu tegevus. Samuti, on äärmiselt tore, et isa mind sellega aitab ja seal iga päev millegi kallal mässab, aga temaga on nii raske läbi saada või isegi suheldes rahulikuks jääda. Nii-iiiii raske. Aga te peaksite seda ise kogema, mõistmaks. Mitte, et ma teda mõistaksin. Aga olen teda paari nädalaga rohkem näinud kui paari viimase aastaga kokku. Küsisin ka emalt, mida ta temas leidis ja emps ei osanud vastata. Need I say more? Ehk mõnel hetkel räägin ka.

Ja Laekaga olen üsna palju tegelenud. Ning võtsin ette mõned netipõhised erialaks kasulikud kursused maailma tippülikoolidest ning üritan ise juurde lugeda, sest iga artikli juurest jõuan jälle millegi uue huvitavani. End aga kokku võtta, et kas või 5-minutilisi loenguid tähelepanelikult vaadata-kuulata, on tohutult raske ja pingutust nõudev.

Aga tänasest... ma ei teagi, mis juhtus ja mis mu nii emotsionaalseks tegi, kuid kõikusin enamiku päevast vihavärinate ja nutu vahel. Midagi eriti hullu nagu ei juhtunudki. Kuigi juhtus täpselt see, mida ma kartsin ehk nägin, et kevadine tihe ja vajalik koostöö härra bullshitteriga osutub võimatuks. Ja mul on tunne, et ma hulbin halvas kohas ilma kindla väljapääsuta. Tulla ära või mitte. Kuhu edasi? Kas mujal oleks parem? Mida ma olen nõus ohverdama. See, et sain täna juhuslikult teada, et mu palka on natuke tõstetud, ei teinud mind isegi korraks õnnelikuks ega ajanud elevile. Ainus mõte, mis peas vasardas, oli ikka see, kuidas saaks ära. Kogu hing kisendab viimasel ajal selle järele. Muidugi on rahulikke päevi ka. Aga need kuuluvad rohkem nagu kategooriasse vaikus enne tormi. Igatahes mu shoppamisstiil on muutunud. Täna ostsin kleitide ja kingade asemel oma palgatõusu eest ukse ja seina. Nii naljakas kui see ka ei kõla. Ja õpin iga päev remondi kohta midagi uut. Ja seda, et kuigi isa läheb närvi, kui ma iga tema sõna raudkindla tõe pähe ei võta, siis üsna suur osa neist ei ole ligilähedalgi ja ma suudan need ise mõne klikiga kummutada. Igatahes, kuna mu enda kodus on nüüd avatud vannituba-koridor ja vetsupott vedeleb köögiakna all, siis olen juba nädalakese elanud ristiema juures ja nautinud hellitamist. Nii tore on, kui keegi teeb sulle võileivad valmis. Või tervisliku salati. Eriti sellises hapras kohas, nagu ma praegu olen. Eraelust ma ei jaksa täna rääkima hakatagi, kuigi juba suvest alates mõlgub mõttes vajadus meestekokkuvõttest ka analüüsist. Ei jaksa. Over and out.