Lahtise peaga poisid ja eriti ebameeldiv aastavahetus

Olen veetnud paar viimast päeva Rakvere kandis Kati pere ning Aivari ja Svea seltskonnas.

30. detsember oli päris huvitav. Ma olin juba mitu tundi sealkandis olnud ja poistega mänginud, kui viitsisin telefoni üles otsida ja oma kohalike sõpradega ühendust võtta. Sellepeale sain kohe sõimata ka, et kus ma siis nii kaua olin. Neil olid juba õhtuks plaanid tehtud ja ega ma ei pahandanudki. Ütlesin neile, et olen rahul seal ka, kus olin, aga mõne aja pärast helistati mulle tagasi, et ma välja tuleksin ja lubati mind ära röövida. Nad olid, nimelt oma kaaslased reetnud ja otsustasid hoopis minuga kokku saada ja midagi ette võtta.

Läksime siis Aivari ja Sveaga Rakverre, kus käisime poes, mina ostsin omale lõpuks Ailase ja siis läksime mingisse Berliini nimelisse baari Lääsu ootama ja siis seda mängima. Hästi lõbus oli. Oleks veel lõbusam olnud, kui Aivar ei oleks juba esimesel mänguringil pidurdama hakanud. Mina võitsin poole ringiga:)

Keskööl visati meid sealt välja ja suundusimegi esialgu koju - Svea koju siis. Kuna und ei olnud, üritasime omale uusi plaane tekitada ja need tekkisid iseenesest, kuigi mitte küll sellised, nagu me arvata oleksime osanud.

Nimelt, umbes pool tundi peale koju jõudmist helistas Svea parim sõber talle väriseva häälega, et ta kukkus ja tal on peas kolmesentimeetrine haav, aga ei ole hullu, sest enam verd ei jookse. Svea läks paanikasse. Nii paanikasse, et ta käed värisesid. Ma sain temast aru ka, sest see sõber oli täis ja tal käis pea ka ringi ja samas on ta nii kange iseloomuga, et ta ei olnud mingil juhul nõus ise kiirabi poole pöörduma. Küll aga palus ta Sveal sinna tulla, kus nad pidutsesid.

Me siis üritasime kuidagi end Roelasse toimetada, aga see polnudki väga lihtne. Lõpuks otsustasime leida kellelgi, kes meid minu autoni viks, mis Kati juures seises ja kuna muud ei jäänud üle, siis pidime Aivari uuesti üles ajama ja oi-oi, kui kuri ta oli. Ta ei rääkinud terve tee sõnagi.

Me olime veel enne jõudnud helistada kiirabisse, kes mind algul perearsti liinile edasi suunas, millel viis minutit head muusikat kuulasin, aga siis andsin alla ja valisin jälle 112. Teisel katsel vastas keegi uus ja rääkis minuga palju mõistlikumalt. Tema soovitas meil poisi pea kinni siduda ning ta esimesel võimalusel traumapunkti ikkagi tuua ja seda ma teha üritasimegi.

Ega see väga lihtne ei olnud. Kui lõpuks Roelasse jõudsime, siis oli tol tüübil lastud juba ligi tund aega magada, mis miun teada on peapõrutusega väga ohtlik. Ajasime ta üles, ta oli üsna verine, ja siis ta üritas meile selgeks teha, et ta ei tule ikka mingil juhul kuskile ja tal on kõik korras, sest verd enam ei jookse.

Lugu ise seisnes selles, et nad olid sõbraga tantsinud kuidagi betoonposti otsa ja lähemal vaatlusel selgus, et sõbral on kõrv verine. Läks oma kolmveerand tundi aega ja kulus ka hulk pisaraid ning paluvaid sõnu enne, kui me mõlemad kangelased auto peale saime ning Rakvere traumapunkti poole liikuma hakkasime. Aga väga hea tunne oli, et me siiski tegime oma maksimumi.

Traumapunktis ootas juba ees üks lõbus seltskond. Poisid läksid parandusse ja meie jäime selel teise seltskonnaga, kõht kõveras, naerma. Läks vist ainult pool tunnikest, kuni meie lahtise peaga poisid klaasuste tagant välja tulid. See tervem oli korra käinud ka mütsi järel, sest meie sõjakangelase eneseuhkus ei lubanud tal sidemes peaga avalikkuse ette ilmuda.

Kui ta siis lõpuks, müts peas, väljus, oli ta nii solvunud, et loopis kõik antud paberid ning kilesussid põrandale maha, nagu väike laps. Svea siis neelas oma eneseuhkuse, mida ei ole ka mitte vähe, alla ja korjas kõik kokku. Siis ootasime veel arsti ära, kes rääkis, mis edasi saama hakkab, sest poisid nagunii poleks hommikul midagi mäletanud.

Tuli välja, et meie lahtise peaga poiss ei olnudki lubanud end kinni õmmelda ja oli vabandanud, et ta soeng sassis on ning, et tal on koljuluu mõra kahtlus ja ta peaks hommikul uuesti ühendust võtma. Viisime siis tantsulõvid tagasi peokohta, kus nad end kaineks magama pidid ja suundusime ise koju. Kell oli selleks ajaks saanud veerand seitse. Karm, või mis?

***

Hommik oli karm. Peedu helistas mulle poole kahe paiku ja momentaalselt hakaks mul paha. Nigel mõnitas mind järgmise hommikuni, et that's a hangover for you! Tegelikult olin ma ju oma viimase joogi enne südaööd joonud ja sõitsin öösel kaine peaga. Ja see pole vaid minu väide. Alkomeeter ütles nii.

Parem mul ei hakanudki. Hakaks hullem. Kui algul vaid kõht keeras ning kogu aeg oli külm, siis õhtupoolikuks oli mul soojas toas kolm kihti rõivaid selga aetud ning kraadiklaas näitas 37,9. Liida +0,5 eks. Saad reaalsema arvu. Otsustasin magama minna, sest ärkvel olemine hakaks talutamatuks muutuma.

See aga ei õnnestunud. Vedelesin mingi pool tunnikest ja siis läksin igaks juhuks vannituppa. Mingi eelaimdus oli. Ja kohe, kui potikaane üles tõstetud sain, tuli ka kogu päevane söök välja. Seda ei olnudki eriti palju. Aga ma ei hakka teie okserefleksidel mängima.

Peale seda söödeti mulle üks valge tablett, mille nime ma kirjutada ei oska, sisse ja siis magasin mitu tundi. Ärgates oli ikka külm ning paha, aga köögipõrandal koera kaisus ja kamina ees oli üsna talutav olla. Süüa ei juglenud ma ikka midagi. Lõpuks sundisin end röstsaia sööma ja siis oligi aeg minna "linna" raha õhku laskma. Oli sama plain kui alati. Ainult, et vist üle kümne aasta olin ka täiesti kaine ning tuju oli nullis. Fireworks'idest meeldisid mulle ka vaid säraküünlad, mis on kõigekõigemad ning üks vulkaaninimeline madal asi.

Sam sai ka oma ilutulestikutrauma kätte. Nimelt kõige kõrgema kaarega lennanud asi valis kõigist võimalikest kohtadest ja peadest tema pisikese pea maandumiseks. Siiani on lapsest kahju. Ta ehmatas ikka hirmsasti.

Järgnevad tunnid veetsime mingit gängsteriparoodiat vaadates ja "Du juu spiik inglishi?" lugedes. Naersime pisarateni ja siis oli kell juba väga palju. Ma läksin esimesena magama. Ei tea, mis edasi sai.

Täna ärkasin hilja. Ja siis kohe tulime tulema ka. Kui Pistik aru sai, et ma ära minema hakkan, hüpaps ta mulle sülle püsti ning vaatas megakurva pilguga. Ma küll pakkusin välja, et ta võib mulle külla tulla, aga kahtlen, et ta selle reisi ette võtab. Ja Nigel ütles ka, et kui ma tahan, võin Copy kaasa võtta, aga koera pean maha jätma.

Head uut aastat!

Hirm aidata

Üleeile juhtus veel midagi huvitavat.

Kui olin käinud eilseks-tänaseks Kaarli õpside ürituseks omale kaltsukast kauboisaapaid otsimas ja ostmas ning seal Signe ja Mari-Anniga (kes parasjagu mulle kingitust otsis) kokku põrganud, läksime emaga edasi Lasnamäe Centrumisse Marikale kingitust otsima.

Vahepealne polegi oluline. Alles tagasi parklasse jõudes juhtus midagi teistsugust. Mingi onu siiberdas autode vahel üsna minu oma läheduses ja vaatas siis järsku muheda näoga mulle otsa. Naeratasin vastu - elementaarne. Siis aga tuli ta minu juurde ja mul tekkis väike paanika, et mida ta tahab. Ta üritas mulle mingit paberiräbalat näidata, ise täiesti vait olles. Mina aga üritasin talle selgeks teha, et ma ei thaa midagi osta ja üritasin autosse pugeda.

Lõpuks siiski suutsime emaga tema paberilipiku pealt kokku lugeda, et ta on kurt ja palub kümme krooni. Kohe hakaks kergem. Ja kahju temast. Ja häbi enda käitumise üle. Ma ei teagi, kas ta oli väga hea näitleja või tõesti erivajadustega inimene, aga edasi hakkas ta üsnagi tõepäraselt - vähemalt minu amatöörliku pilgu all - viiplema ja muidugi sai ka meilt raha. Andsin talle oma rahakotist viimased kuus krooni sularaha ära ja ema pani ka midagi juurde. Hea meelega oleksin rohkemgi andnud, aga mul ei ole kunagi sularaha.

Lohutasin end sellega, et küll Peedu-sugused annavad talle Koidulaid või vähemalt Tammsaaresid ja siis ta ei sure nälga. Mulle jäi veel mulje, et ta peab oma lapsi üleval pidama. Ja paha tunne tekkis, et ta on sunnitud ennast selle jaoks nii palju alandama, et käib päev otsa mööda poe parklat inimestelt raha palumas.

Tõsiselt kurb. Ja mul on tõsised süümekad, sest olen hakanud inimestelt halba ootama. Ta võis ju tegelikult hoopis väga tore inimene olla ja kes tead, kuidas oma elus sellisesse punkti jõuda.

Otsekohesusest ja muust ka

Mari-Leen küsis mult eile õhtul, et kas mu sõbrad ei solvu, kui neist nii avalikult kirjutan? Ausalt, ma ei tea seda. Aga minu kavatsuseks küll kedagi solvata ei ole. Ma olen selleks liiga enesekeskne ja kirjutan ju kõigest enesega seoses. Ja ma kirjutan nii, nagu mina asju näen. Ja kui ma näen, et midagi on minu suhtes halvasti, siis on üsna hea tõenäosus, et see siia kirja ka saab. Võtke seda lihtsalt kui vahendit mind paremini tundma õppimiseks. Ja konstruktiivne kriitika minu tekstidele on täiesti lubatud ning isegi oodatud. Mulle meeldib vaielda, muideks. Aga enda meelest ma üritangi panna kõik kirja enam-vähem tasakaalustatult. Võtame või näiteks Sassi - minu meelest on ta väga lahe kaaslane ning muidu ka igati tore, aga ta ei üritagi kiusatustele vastu panna ka siis kui peaks. Eks meis kõigis ole nii head kui halba. Nii see elu käib ja kogu lugu.

Aga nüüd ma lähen ajas tagasi Reijo sünnipäevani. See oli eelmisel reedel. Mul oli ikka veel dieet ja ma olin juba üle elanud Klubi jõuluorgia ilma midagi söömata. Sünnipäeval aga sõin oma toitu, millest poole olin sunnitud loovutama Rinaldole, kes seda kutsunäoga vaatama jäi. Ta vist küll ütles, et tema pilguga ei käi kaasas ühtegi kohustust, aga no kuidas ma saan tema näljasele pilgule mitte reageerida? Ikka andsin pool oma maitsestamata jogurti-ananassikonservi segust ära.

Üldiselt oli mul seal ebamugav ja igav. Vähemalt alguses. Rahvast oli palju ning mina kõiki ei tundnud. Tuttavatest oli aga näiteks ebamugav koos Otti ja Reijoga olla, sest esimene neist ajas mul ikka veel karvad püsti ning tundus ka ise mind vältivat ja teist ei saanud ma ära hõivata tema pruudi ees - segaduste vältimiseks - ning ka teised tahtsid sünnipäevalapse tähelepanu saada. Ja Sass oli ka kuidagi kauge ning ülbe seal. Me polnud ammu kohtunud ja siis ta kohtles mind nagu tundmatut objekti, kasutades sõnu "see" ja "too", mis mulle kohe üldse peale ei läinud. Ma ei ole ju asi.

Aga siis sattusin pikemalt Alexi ja Rinaldoga rääkima. Kui mõnda aega olin üksinda nurgas seisnud, siis nüüd oli mul pidevalt kaks kena ja pikka meest kõrval. Pidasime pikad intellgentsed vestlused maha. Vahepeal läksid need kaks nii hoogu, et mul jooksis juhe kokku. Nad lendasi nii kiiresti ühe asja juurest teise juurde, luues minu jaoks kergelt arusaamatuid ja nõrku seoseid. Arvan, et viga on minu vähestes teadmistes neid huvitavates valdkondades.

Aga vahepeal tõmbus Rinaldo kuidagi tagaplaanile ja me rääkisime Alexiga maast ja ilmast. Me kusjuures veel arutasime, et ta ei pidanud üldse sotsiaalne inimene olema. mida mina ei usu, sest meil ei saa jutt kunagi otsa, aga ta väitis, et see ongi tal vaid minu ja mõne inimesega veel nii. Ja siis me muudkui vatrasime teisi tähele panemata ja hea oli olla. Alexiga ongi nii, et alati on huvitav. Sa näed, et ta kuulab sind ja vaatab sulle silma sisse ning teda tegelikult ka huvitab, mis sul öelda on, mitte ainult see, kuidas sa alasti välja näed. Samas jälle... kui Sass on seltskonna hing ning Rinaldo hästi omapärane ja hea sõber ning Reijo on lihtsalt kõige toredam isane, keda ma tean (vaadake juba seda, kuidas ta mu eest eile hoolitses ning pomises vaid, et kõigil juhtub vahest) ja Ott on vaikne aga nunnu, siis Alex on see, kelle iga rakk kisendab KARISMA ja SEKSAPIIL!

Kui ma ära minema hakkasin, siis kuulsin juhuslikult pealt, kuidas Alex rääkis Kairile minust, et meil temaga ongi alati huvitav ja lahe sellepärast, et me tegelikult oleme üksteisele üsna võõrad ja samas olen ma huvitav inimene, kellega tal on hea klapp ja kelega saab kõigest vabalt rääkida.

Seda oli väga armas kuulda. Kusjuures, ta suutis üsna hästi väljendada ka minu mõtteid meie "suhte" kohta. Kui tihti te ikka kuulete, et keegi räägib teist seljataga head ilma, et tal oleks õrna aimugi, et te ka pealt kuulete. Alex on lahe. Ja siiras. Ja sõbralik. Teda tahaks tegelikult paremini tundma õppida, aga ta on kogu aeg kuskil ära - kas Norras või Annaga või ma-ei-tea-kus. Kusjuures MSNis me ei suhtle peaaegu kunagi. Aga live's on super. Nemad Rinaldoga tegid selle peo minu jaoks toredaks. Aitäh teile, kallikesed!

Tean nüüd ka enam-vähem, misasi see pohmakas on

Polegi nii õudne loom, kui arvasin. Või siis mu organism ei käitu alkoholiga kokku puutudes normikohaselt lihtsalt. Mitte, et ma kurdaks.

Veetsin, nimelt, õhtu Reijo juures tema, Otti ja Sassi seltskonnas sauna tehes ja tequilat juues. Iseenesest oli tore. Aga peale 15 tequila kurgust alla kallamist ei suutnud mu keha enam paratamatule vastu panna. Aga üritan mitte ajas ette rutata. Tahaks parimad naljad kirja panna enne, kui unustan.

Õhtu algas Reijoga kahekesi piparkooke tehes. Tahtsime glasuurida ka, aga poodides pole juba mitu päeva glasuurist haisugi. Niisiis, üritasime seda ise teha. Ja ebaõnnestusime. Reijo meisterdas valmis koogelmoogeli ja seda me siis oma suvaliste ümmarguste asjadega tehtud piparkookide peale määrisimegi. Ikka oli hea. Tegemine on rohkem fun kui söömine enivei ju.

Pärast paaritunnist hilinemist jõudsid ka ülejäänud kohale ja kukkusid kohe sauna nõudma. Me siis tegimegi tule alla, jõime mõned tequilad vahele ja läksime higistama. Ott ja Sass läksid ees ning meie järgnesime neile mõne aja pärast. Nemad olid nagu porgandid lava peal reas ja mina olin rätikuga. Sass hakkas muidugi kohe solvunult norima, et kas ma villast kampsunit ei tahtnud panna. Külm võib hakata seal laval.

Ega ma saanudki väga kaua rätikuga olla, sest Sass kallas minu ja rätiku õluga üle. Ise läks ta seejärel suitsu tegema ja mina otsustasin leivalõhna siiski juustest välja loputada. Juustest, mis vahetult kodus võetud dushikorrast veel äragi kuivanud polnud. Seejärel avastasime saunamee ja siis oleks nagunii see rätik ainult takistanud. Määrisimegi Reijoga üksteist kokku ning pärast pläkerdasime teised poisid ka ära.

Sass nagu Sass ikka ajas nii pervertset juttu, et varsti mul tekiis vastupandamatu tahtmine saunast ära minna. Reijo tuli ka ja kohe kuulsime, kuidas Sass Otiile laulis: "Oo, kallis, ole minu ämblikmees!" Oli see vast naljakas. Nendega ongi nii, et kuna tabuteemasid ei ole, siis nalja saab alati ja naerma ajab ka siis, kui see tähendab ühtlasi peavalu kannatamist.

Pärast jõudsin siiski paar ringi veel saunas käia. Vahepeal käisime toas alkomeetrit proovimas ja minu puhul järgnes üks pettumus teisele. Olin mõne tunniga jõudnud ära juua üheksa tequilat ja see tobe riistapuu näitas ikka vaid maksimaalselt 0,6 promilli.

Ühel hetkel, kui mina jälle rätikuväel toas istusin, tuli Sass sinna ja ähvardas mind, et kui ma ise tagasi sauna vihtlema ei tule, siis ta viskab mu üle õle ja ma lähen ikka. Otsustasin oma jalul minna. Ja hullult mõnus oli üle ma-ei-tea-kui-pika-aja vihelda. Sass käsutas mu lavale kõhuli ja seejärel selili ning nüpeldas nii, et endal hing kinni. Käskis mul veel strateegilisi kohti katta. Neid, mida mul ei ole.

Kui saunaga lõpetasime, ajas juba närvi see, kuidas alkotase mu veres jääknähtudest suuremaks ei muutu. Seejärel otsis Reijo hunniku klaase välja ning viisime jutiga shot'ide arvu enda keres üheksalt 15ni. Mina võitsin ja minul ei tulnud ka midagi üles tagasi. Pärast aga kuulsin, et need ei jäänud mu joomakaaslasel viimasteks.

Sealt edasi on mu mälestused hägused. Mäletan, et kogu keha surises ning oli ühtlasi tuim. Otsustasin sunast oma juuksekummi ära tuua ja see oli ikka väga hea mõte. Lõpuks taastus minu tavapärane rutiin iga mõnekümne minuti tagant wc-s käia ja ma siis paar korda käisingi. Kord üksi, kord kellegagi koos. Enam ei mäleta täpselt.

Ise imestan selle üle, et säilis mingi osa abstraktsest mõtlemisest ning ka analüüsivõime. Sain väga hästi aru, et olen "wasted". Aga mul on ikka päris head sõbrad. Nad ikka üritasid kogu aeg mul silma peal hoida ja ega mind naljalt üksi kuhugi komberdama ei lastud. Mäletan ühte wc-s käiku, kus mul isegi uks kinni ei jõudnud ja Sass siis viisakalt seina taga mind ootas. Seal on ikka päris ohtlik trepp, mis läbida tuleb, normaalsesse wc-sse jõudmiseks.

Vahepeal puhusin veel korra alkomeetrisse, sest olin enne nõudnud seda. Mäletan ka 2,0, mis sealt ekraanilt vastu kumas. Nii rahul olin. Lõpuks ometi mõjus. Edasi tean, et mingil hetkel seisin jälle wc-s ja hoidsin kahe käega karaanikausist kinni, et oma keha tuikumist vähendada. Samal ajal püüdsin mõtte jõul paaniliselt end kainestada, sest hirm oli nahas. Sass käis mul pidevalt järel rääkides, et ega Kairi ei peagi kõike peadma ning kui vähegi võimaluse sai, asetas käed mu kehale. Ja mina mõtlesin vaid ,et ta on nii siga nii minu kui Kairi suhtes ja mul on kontroll enda üle käest libisemas.

Õnnest ta siiski taganes mingil hetkel. Ma arvan vähemalt. Mäletan veel, kuidas ma wc-sse oksele läksin. Kusjuures, mul on hämming, sest ma pole kunagi varem alkoholi pärast oksendamas käinud ja ma vihkan potti oksendamist. Seekord oksendasin potikaane täis ja kõik tundus nii ilus. Mõtlesin vaid, et mis krdi pärast see kaas kinni küll on. Pärast kuulsin Reijolt, et ta oli mind just tol hetkel korraks üksi jätnud ja kuulnud sisi talt korruselt, kuidas potikaant liigutati. Ta vaid lootis, et tõstsin selle üles, aga tegelikult olin just ise selle alla pannud. Müstiline, mida purjus inimene teeb. Ja müstiline, et Rejo sama alkoholikogusega vaid 1,3 promilli välja puhus ning veel minu eest hoolt kanda suutis.

Ta viis mu oksetripi järel magama ja võttis õrnalt riidest lahti. Mina aga vastasin sellele veel kord oksensamisega. Üle tema voodiääre alla. Ise ma aga kordagi peale tegutsemist oma tegude tagajärgi ei näinud. Nad pidid ikka väga operatiivsed olema. Mind saadeti jälle suud loputama ja sellega minu õhtu lõppes.

Hommikul ärkasin tundega, et ma ei ole voodis üksi. Läks veidi aega enne, kui välja mõtlesin, kes küll mu selja taga olla võiks. Reijo oli. Ja see tundus loogiline ka. Tema voodi ikkagi ju. Kuna väljas oli valge, ajasin end püsti. Sass oli juba enne ming üleval ning vaatas telekast eelmise õhtu filmide kordusi. Mina käisin ja segasin teda. Ja siis teisi. Sass suutis mu veel naerma ajada oma naiste-meeste mõttemaailma teooriaga. Kujutage pilti - mingi tüüpiline eesti mees räägib mulle, et tavaline mees tahab käest kinni hoida, päikseloojangut vaadata ning kinos ja teatris käia. Naised pidid aga ainult raha ja seksi tahtma. Ja seks pidi tähtsam olema. Mina pakkusin, et ta ajas soorollid segamini ja tema pani vastu, et juba ma tõestan tema teooriat ja sellised need naised ongi.

Üritasin kõiki veenda, et meil on nii väga vaja minna burksi ostma minna, aga üksi ma minna ei saanud, sest alkomeeter väitis, et mu veres on ikka veel 0,8 promilli eest alkoholi. Keegi minuga kaasa tulla ei tahtnud, aga lõpuks kaine mõistus võitis ehk sain oma tahtmise. Käisime ostsime mingid kahtlased burksid kahtlasest putkast. Tulime Reijo juurde tagasi ja Sass hakkas koju kippuma.

Ega ta ei varjanud ka oma soovide tagamaid. Ta tahtis koju minna oma "raketti poleerima". Millegipärast kohapeal tal seda teha ei sobinud. Mina ütlesin küll, et kui ta julges välja öelda, siis võiks sama hästi selle ära ka teha. Aga ta luges ikka minuteid kolmekümneni ja sundis siis Otti end koju viima.

Meie jäime Reijoga kahekesi diivanile lebotama ja vahepeal hangitud maitsestamata jogurtit ananassitükkidega sööma. Nii hea oli. Ja nii külm oli. Ja nii paha oli liigutada. Muidu poleks viga olnudki, aga iga naer, iga kulmukortsutus ning horisontaalasendid panid pea valutama ja ajasid südame pahaks. Lõpuks siiski vedasin end koju tuttu.

Jutu lõpp!

Jõulud ja pisarad

Esimest korda tegi Blogger mulle ka nii, et kirjutasin pika jutu ära ja avaldamisel ei jäänud sellest midagi järgi.

Mõte oli tänada kõikide soovitud ja alateadlikult soovitud ning saadud armsate ning tähendusrikaste kingituste eest nagu näiteks oli fotoalbum, kuhu lõpuks klassipildid ära panna sai. Jõudsin kooli enne ära lõpetada, kui pildid vaatamiseks välja panna. Nüüd on see siis ka tehtud. Kusjuures, nii imelik oli. Üritasin peale 1,5 aastat kirjutada piltide juurde inimeste nimesid ja ikka päris mitu ei tulnud meelde enam.

Oma soovide nimekirjast sain ka alkomeetri ning mingi variandi punaseid kõrvarõngaid. Samuti paar kellukest täienduseks neile, mille ise kokku ostnud olen. Aga ma jumaldan neid. Ja sel aastal olen vist kellukeste näol küll sadu kroone Pelgulinna Sünnitusmajale annetanud. Käsi peseb kätt:D

Ma vist polegi kunagi varem nii pika vahega siia kirjutanud, aga elu on hetkel selline. Täna on esimene jõulupüha. Mina istun üksi kodus ja valan ühe filmi pärast pisaraid. Nimelt vaatasin üle pika aja Pay it Forward'it, mille lõpus ei saa lihtsalt kuidagi teisiti kui peab kõva häälega nutma. See on nii kurb. Päris elus tundub ka sedasi olevat, et iga heategu saab karistuse ning muutus nõuab ohverdust. Nii ka seal. Seepärast nutangi. Aga üldiselt on väga toredad jõulud olnud. Hunnik - küll tavapärasest väiksem - tähendusega kingitusi ja hea uudis Rinaldolt. Mida muud ma peakski tahtma? Seda rõõmu muidugi ka, mis peegeldub teiste nägudelt kingitusi avades. Ja sel aastal olen väga palju pihta pannud neid tehes ja valides.

Arutasime just ükspäev Peeduga, et nii nõme on, kui inimesed viskavad kingitused kohe peale saamist avamata kõrvale. See rõõm on ju ainus, mida kingituse tegija saab ja ootab. Ja see võetakse nii ära. Aga viimasel ajal on kombeks teha nii.

Pühapäeval käisime Kati perega Tai restoranis. See oli lahe. Lõpetasin oma jõulupaastu seepärast varem ära. Mõnes mõttes kahetsen, üldiselt aga ei. Nii hea oli. Siiani isutab krevettidega kevadrullide järele. Mmm...

Kas kellelgi mulle parajaid kauboisaapaid on laenata? Kiire!

P.S. Käik on oodatud minu juurde uut lauamängu proovima.

Kiri Jõuluvanale

Kallis Jõuluvana!
Mul ei ole tegelikult midagi vaja. Või vähemalt mitte midagi materiaalset. Kui sa siiski arvad, et olen sel aastal hea laps olnud, siis panen sulle siia vihjena kirja mõned asjad, mida mu hing ihkaks.

*ilusad punased rippuvad kõrvarõngad
*AAA akud ja laadija
*Alias
*Alkomeeter
*ajakirja Eesti Naine tellimus
*Noorkuu albumid
*Hannah'i uus plaat
*Dagö plaadid
*Londoni reis
*raha minu Hispaania reisi fondi
*Salvadore Dali Ruby Lips sinine tualettvesi
*Ühekordsed ripsmepikendused - tavalised
*Sally Hansen'i küünetugevdaja
*Riided... või tegelikult läheme koos ostma!
*Pehmed kolmnurksed sallid
*Bluetoothi arvutipool
*Värviline laserprinter, MIS MUL ÜLE MÕISTUSE EI KÄIKS
*Palju heategevuslikke kellukesi
*Ilus kunstkuusk
*Head raamatud
*Kerged hantlid (ca 1kg)
*Üleüldse ehted

Ahjaa... kui kõik selle saan, siis aitäh Sulle!:D
Tegelikult, eks sa ise vali.

Kas ma siis tõesti olen nii kole ja nõme?

Mõtlen juba pikemat aega, et miks on nii, et osa inimesi omab aastaid üht partnerit ja peale lahku minemist ei möödu kuu aegagi, kui neil on keegi uus ja suus väide, et nad on nii-iii armunud ja samas on teised inimesed - nagu mina - kes on oma välja valituga heal juhul mõned kuud koos ja siis üle aasta üksi, ilma et vahepeal ühtegi sobivat pakkumist tulnud oleks?

Kas keegi oskab sellele küsimusele vastata? Ja kuidas teise gruppi üle kolida saab?

Aga ilusaid asju ka. Ükspäev oli mul Otti nõmeda käitumise pärast veidi tuju ära ja muidu ka polnud just kõige parem päev olnud, aga siis sain, vastu ööd, Aivarilt sellise armsa sõnumi: Aitäh, et sa mul olemas oled. Sinu peale mõeldes ja meie tegemisi meenutades tekib hea mõnus tunne:)

See tegi tuju heaks. Tore, et on ka selliseid sõpru ja kõik pole sellised, kes peale mitut kuud vaikust vastavad "terele" "nuh".

Praegu sain naljaka asja teada. Heale sõbrannale pakuti tööd lapsehoidjana. Tal pole kogemusi peale tuttavate titade ahistamise ja minu meelest ta ei sobiks ka, iseloomu poolest. Vähemalt KMiga ei rääkinud ta sõnagi, kui pakkusin teda enda asemele ja ta intervjuul käis. Enivei, tal pole ka vastavat haridust ja just kuulsin, et ta tahab vähemalt sama palju palka kui mina. Huvitav, kas temal on liiga kõrge enesehinnang või olen mina liiga odav? Tõenäoliselt mõlemat.

82 krooni eest mitte midagi peale paha tuju

Mis ma öelda tahtsingi?
Seda, et ma käisin nädalavahetusel uisutamas, oma uusi uiske sisse sõitmas ja avastasin, et ma ei oska enam üldse uisutada. Isegi käpuli suutsin korra käia. Nii et algajad. Kes koos minuga harjutama tulla tahab?

Ja päev enne käisin Lõunakeskuses Imede ööl. Imed my ass. Ainult üks alalhinglus oli imeline - kingapaar 900lt 90le. Kõik muu oli mõttetu. Ma isegi ei ostnud midagi peale hädavajaliku ja ühe nunnu mütsi, mis ka juba kasutuses on.

Ja veel päev enne juhtus selline asi, et ma koristasin. Tegelikult ka. Koristasime Katsiga koos meie tuba ja päris põhjalikult. Üritasin veel tolmuimejaga läpaka klaviatuuri purust puhastada ja järsku käis lupsti! ning masin sõi mu Õ-tähe ära.

Järgmise pool tundi või nii veetsin ma tolmuimejale maoloputust tehes. Nii tolmuseks läks, et ei saanud enam hingatagi, aga lõpuks ma siiski leidsin peidetud aarde.

Mõtlesin järgmisel päeval Imede ööle läpaka kaasa võtta, et viin siis ühlasi lõunakasse remonti ja puhastusse. Nagunii oli plaanis, aga suur oli minu üllatus, kui kõigepealt hakati mulle tarkvara õiguste kohta küsimusi esitama ja siis kästi kähku tehtud lepingule alla kirjutada ning siis öeldi, et miinimumtasu on kolm sotti ja tagasi saab läpaka heal juhul järgmisel õhtul. Halval mitme nädala pärast. Aga mul oli teda praktiliselt kohe vaja, et kodutöid teha. Päris palju materjali oli ka ainult minu arvutis kinni ja sinna alla maetud tundide viisi tööd. Hea maseks oli. Ja närv ka, et äkki neile jääb mingit piraattarkvara ette. Ja üleüldse... mina tahtsin tolmust puhastust, aga tema tahtis viirustest arvutit puhastada. Ja mina olin valmis maksma nii 50 krooni nagu tema partner sügisel hoiatas, aga tema tahtis tolmu võtmise eest 300. Kusjuures sügavamalt tolmu võtmine oleks kuus sotti maksma läinud. Tore eks. Sai jälle oma kukrut kergitada. Õnneks siiski sain juba järgmisel päeval oma kullakese ühes tükis tagasi.

Vingun veidi veel. Eesti arstisüsteemi üle. Sain täna lõpuks peale kuu ajalist ootamist arstile, kelle juurde ma minu meelest ei oleks pidanud minemagi. Kõigepealt ootasin jälle pool tundi registratuurijärjekorras, et maksta raha ja et tädi kirjutaks MINU ENDA paberile kabineti numbri, kust arsti leida. Tänu järjekorrale jäin veidi hiljaks ka, aga see selleks. Sain sisse. Andsin arstile tähtsad dokumendid. Ja siis tema ütles: oi! Aga sa oled ju Tallinna haigekassas kindlustatud. Meil nendega lepingut ei ole. Sa võid tulla kui tasuline patsient, kui maksad 200 krooni.

Muidugi ma ei maksnud. Tulin ära. Pärast arvutasin, et koos visiiditasuga, mille eest ma midagi ei saanud, ja nelja kulutatud bussipiletiga maksin ma mitte millegi eest 82 krooni. Päris hea praktiliselt töötu tudengi kohta eks. Lisaks veel hunnik aja ja närvide kulu ja käsi ikka valutab. Tore, et registraatorid ei võinud mulle kummalgi korral öelda, et ma ei saa Tartust abi, aga raha kannatas küll võtta. Brr!

Headest asjadest nii palju, et otsustasin midagi ette võtta oma kehakaaluga ja sain täna vist sügise kõige raskema eksami tehtud.

Mõttes mõlgub: Euroülikooli külalisõpilaseks minemine. Kas keegi teab, on see võimalik?

Sest ma ei oska seda stiilsemalt teha

dzcPFmWoZy

Taskumehest ja kõigest muust ka

Jälle on pea tühi, sest nii kaua pole jõudnud siia midagi kirja panna ja kõik huvitavad teemad peidavad ennast kuskil pimedates ajusoppides.

Vahepeal jõudsin Enriquet kuulamas käia - ei midagi erilist, aga alati on lõbus, kui saab kontserdil lava ees kaasa laulda ja tantsida ja see mees vähemalt pingutas rahva kaasa tulemise nimel. Kojusaamisega oli paras jama. Kõigepealt ei saanud kuidagi parklast välja ja siis istusime pea tund aega Maci drive-in järjekorras kinni ja lahkusime ikka ilma söömata, sest Sandra tahtis bussi peale jõuda. Sain ka teada, et ta oskab ropendada vähemalt sama hästi kui mu klassivennad. Seda ma poles oodanud, aga rohkem ei kommenteeri, sest muidu ta solvub mu peale jälle.

Kui me sealt lõpuks minema saime, oli vist seitse või kaheksa minutit aega bussi väljumiseni ja mina tõestasin endale ja kõigile teistele autojuhtidele, et ma küll korralike juhtide klubisse ei kuulu, sest jõudsin Sõle Macist bussijaama vist nelja minutiga. Eesmärk pühendas abinõu. Loll väljend. Täiesti ebaloogiline, aga saate aru küll mõttest ju.

Vahepeal tuli ka värske leht välja ja mul on jälle nii häbi nagu alati, kui saab loo osalistele uhkelt lubatud, millal lugu neist tuleb jne, sest endal oli fun seda teha ja tõesti andsin endast kõik selle õnnestumiseks ja siis tuleb toimetaja ruumipuuduse jutuga ja lihtsalt eemaldab suure osa sisust. Amputeerimine täielik. Nii häbi oli osalistele lehte näha viia. Kõigil on ju kõrged ootused, mis mõeldud täitumata jäämiseks. Aga toimetajat ka ei süüdista. Aga kedagi tahaks lüüa.

Üks hea uudis tuli ka. Asi, mis aitab mul kuidagi hullumeelse detsembri üle elada. Nimelt, kevade tunniplaan pandi välja. Ja minu oma meenutab suurest eelmist kevadet. Välja arvatud killer-neljapäevad. Ma vist polegi kunagi varem kümme tundi jutti koolis olnud. Nüüd saan selle ka ära proovida. Võeh! Teised päevad on hetkel hästi kerged, aga kindlasti annab kõrvaleriala ka oma panuse mu päevade täitmiseks, kui nad kunagi oma tunniplaani välja panevad.

Ja seda ka... rikun jälle endale õpetatud reegleid, et ÜKS KESKNE TEEMA teksti kohta... ma siin suren ikka veel häbisse. Põrkasime neljapäeva õhtul Reijoga kokku, et ta saaks mulle tagasihoidlikult meelde tuletada, et tal oli mõni päev varem sünnipäev ja ta isegi chattis minuga sel päeval, aga mina, vana jobu, ei soovinud õnnegi. Ei mina ega ka teised tema head sõbrad. Ma ei unusta tavaliselt sünnipäevi. Aga ma ei tea, mis mul novembri sünnipäevadega on. Kui Orkutis peale ei satu, siis jääbki õnne soovimata.

Aga midagi muud põnevat polegi minuga viimase nädala jooksul juhtunud. Vist. Vähemalt meelde ei tule. Kõik on üsna mõttetu. Koolis käin ka vaid sellepärast, et pean.

Sajast asjast rääkides

Tahaksin jälle sajast asjast rääkida. Sellest, kuidas ma jääraplika eeskujul hakkasin uurima, mida minu veregrupp sööma peaks ja avastasin, et hommikuks suht mitte midagi; sellest, kuidas autod nüüd majanurkades pargivad - uus ruumi kokkuhoiu poliitika? Sellest, kui lahe on ennast mööda maad rullida ja üldse kontakttantsust; sellest, et talisuplejad=nudistid, aga sõbralikud siiski; sellest, kuidas me täna neljakesi Tartust Tallinna sõitsime - suure liinibussiga; sellest, kuidas mind võitluskunstide harrastajad sõna otseses mõttes nurka surusid; sellest, kuidas me Aivariga Ace of Base'i kontserdile peaaegu hiljaks jäime - tema süül - aga tegelikult jõudsime liiga vara; sellest, kui äge see oli ja kuidas rahvas oma toetust näitas ning kõige selle kõrval Magedast Mari-Liisist; sellest, kuidas enne kontserdile minekut jälle oma auto ära lõhkusin ja sellest, kuidas ma eile Zavoodis ühe mehe nutma ajasin. Millist teemat teie eelistate? Kõike ma vist jälle ei jõua.

Alustain ikkagi algusest.
Veregrupidieedist siis... Sain teada, et ma ei tohiks süüa ühtegi tera- ega kaunvilja, samuti mitte piimatooteid, sealiha, pähkleid, sinepit, apelsine-mandariine jne. Samuti ei ole mul vaja taimseid valke. Aga mis üle jääb? Peale loomaliha ja "käib kah" kana? Järan neid paljalt? Mina nii ei mängi. Keegi ei tohi mult mandariine ära võtta! Või kohupiima ja müslit.

Rääkisin teile vist, kuidas ma kevadel Pärnus nägin üht autot otsapidi majanurgas parkimas? Nüüd see vaatepilt kordus, aga Tallinnas. Üks tüüp oli suutnud nii osavalt parkida, et sõitis ristmikul paikneva maja nurka kinni nii puhtalt, et ristposti, mille vahelt ta veel läbi sõitis, ei puutunudki. Tehke järgi, kui oskate! Aga mis teha, kui Tallinnas muudkui tänaval parkimise hindu tõstetakse ja piirkondi laiendatakse? Tavalisemad parkimiskohad on ka otsas.

Oma viimase loo jaoks käisin peale swingtantsu veel escrima, ja kontakttantsu trennis ning talisuplust pealt vaatamas. Muljeid kui palju.

Escrima meenutas nüride relvadega vehklemist, aga tore oli see, et khotasin seal üht autokoolikaaslast, keda polnud näinud alates päevast, mil endale ühikakohta broneerimas käisin. Kergelt õudne oli ka. Näiteks siis, kui nad mingit riviharjutust tegid ja see üksteise tümitajate rivi mulle aina lähemale nihkus. Istusin seina ääres pingil ja liikusin muudkui äärepoole, aga kuna pink oli seinaorvas, ei olnud mul ühel hetkel enam kuskile minna ja tekkis hirm oma silmnäo pärast. Ja siis oli ka õudne, kui treener ja üks harrastaja tõestasid mulle, kui ohutu noavõitlustrenn on ja see harrastaja nuga kinni pannes oma sõrme ära veristas.

Kontakttants on megalahe. Selle treener meenutas mulle nii välimuselt kui käitumiselt Andrust. Aga tema mõistuses olen kindlam. Kohe tunni alguses tegi ta meile Sandraga selgeks, et pealtvaatajaid ei ole. Sandra hakkas blokkima, valetas treenerile ja läks ära. Lollisti tegi, minu meelest. Me veeretasime ennast mööda maad ja hoidsime palli kehade vahel ning tegime erinevaid usalduse ja tasakaaluharjutusi. Hästi lõbus oli. Mina kiljusin suure osa tunnist, sest minu jaoks oli see uus ja kohati hirmuäratav. Teised on juba harjunud igas olukorras oma kaaslasi ja treenerit usaldama ning teevad ka keerulisemaid trikke nagu akrobaadid.

Talisuplejatest ka. Minu jaoks oli ikka paras üllatus, kui läksin fotograafiga kohale ja siis selgus, et neil on kombeks alasti ujuda. No on isegi saanud korra alasti ujumas käia, aga mitte jääkülmas vees ja mitte kaamera ees, mis lehe jaoks pilte teeb. Algul muretsesin tsenseerimisvajaduse pärast, aga õnneks oli valgustus nii kehv, et pildid on parasjagu udused avaldamiseks. Lubasin neile, et tulen ise ka kui lumi maas.

Bussisõidust...
Kuigi kohti oli välja müüdud vähemalt kuus, sõitis autotäis rahvast uhkesti suure bussiga ühest Eesti otsast teise. Huvitav, kuidas see filma vee peal seisab? Bussis oli üks tagapingipoiss, tema ees istuv neiu, proua Lauristin, kelle buss möödaminnes peale võttis ja mina. Nii hea oli olla. Päike paistis, ruumi oli palju ja hea uni tuli. Vägagi erinevalt minu esmaspäevaõhtusest sõidust Sebega - JA MITTE SÄÄSTUBUSSIGA - kus mulle vihma kaela sadas. BUSSIS SEES!!! Aru ma ei mõista.

Eile sai veel pulli. Tegime Sandraga Zavoodis aega parajaks enne kontakttantsu, sest seda tehakse samades ruumides, kus minu trenni ja vahetult peale seda. Liiga piinlik oli oma treeneriga kokku põrgata peale nii mitut puudumist. Hetkel ei ole mul küll ei aega ega ka tervis päris korras, aga ikkagi. Ja ikkagi põrkasime kokku ka. Seda seepärast, et me ei saanud Zavoodis nii kaua olla, kui tahtnud oleksime.

Üks tüüp istus sujuvalt meie lauda, ise purupurjus, ja hakkas midagi vene keeles rääkima. Palusime tal keelt vahetada ja siis tahtis ta mult midagi küsida. Lubas end veel enen tutvustada, aga selleni ta ei jõudnudki. Tegelikult ei jõudnud ta üldse ühegi lausega lõpuni. Küsis mult siiski, mida ma arvan meeste sõjaväes käimisest, aga ma ei tea, kas see oli SEE küsimus. Igatahes peale minu vastust hakkasid tal pisarad ojadena voolama. Seejärel võttis ta taskust välja isikliku õllepudeli ja rüüpas veidi kesvamärjukest. Ühtlasi hakkas rääkima ,et ta töötas vanasti õlletehases ja kohe parandas end, et valetas mulle, sest tema ise töötas hoopsiki. Siis soigus kohe pikalt, et tahtis mulle valetada, aga ei suuda ja bla bla. Mul oli temast nii kahju, kui suurel kenal mehel pisarad voolasid. Aga sisi tulid minu pannkoogid ja ta ei lasknud mul sööma hakata. Käskis stopperi telefonist välja tosida ja talle viisteist sekundit mõõta. Ise tahtis sel ajal pulssi mõõta, aga ei saanud hakkama ja süüdistas mind valesti tegemises.

Kuna mul hakkas kiire juba, siis jättis pooleli ja hakkasin lihtsalt sööma. Ta hakkas uuesti taskutes sorima ja tõmbas välja kahvli. TUndis vajadust kaitsta oma pannkooke, aga ta ei teinudki ühtki liigutust nende poole. Hoopis hakkas lahtise suuga köhima otse nende suunas. Arvake ära, kui kiiresti mu isu ära läks. Ma ei tea, mis edasi sai. Mina võtsin asjad ja me Sandraga lahkusime sellest huvitavast seltskonnast.

Täna siis oli Ace of Base'i õhtu. Aivar helistas mulle juba mõni minut enne viit, et hakkab kohe tulema. Ma siis läksin pessu ja hakaksin nägu pähe tegema. Järsku oli kell juba pool seitse ja ikka ei kippu ega kõppu temast. Tegelikult oleks pidanud minema hakkama. Helistasin talle, et kuulda, et tal läks ikka tööl kauem ja on nüüd poolel teel. Ma ei olnud vähe kuri. Olin täiesti kindel, et nad alustavad punkt kaheksa ja meid ei lasta hilinedes sisse. Jõudsime minutipealt - enne veel suutsin oma auto klaasipuhastajate juures midagi kapitaalselt ära lõhkuda - ja siis selgus, et keegi pole veel kohtadele saanud. Ootasime nii viisteist-kakskümmend minutit, siis lasti saali ja lavale ei tulnud mitte oodatud bänd, vaid kunagi kuum Mari-Liis. Nüüd blond ja vana ja nii-mitte-tahetud-hetkel. Muidu ei oleks mul midagi tema vastu olnud, aga kuskil polnud tema etteastest sõnagi ja kui kõik on sunnitud toolides kinni olema, siis ei saa siukse asja järgi hüpata ka ja no üldse ei lähe see istudes peale.

Tunnike möödus ja Mari-Liis lahkus. Kakskümmend minutit ei juhtunud midagi. Ainult rahvas sai kurjaks. Ma ei tea, mis mõte on soojendusesinejal, kui peale teda on nii pikk paus, et inimesed hakkavad igavusse surema ja saavad lihtsalt hästi kurjaks. Kas nii on nagu eriti sheff esinema tulla või? Kuigi korraldus ei kõlbanud koera saba allagi, siis ässad se olid väga tegijad, kui nad lõpuks tulid. Jälle tundus nii vale istuda. Oleks ju tahtnud kaasa laulda ja tantsida. Mingil hetkel läksidki paar tüüpi lava ette hüppama ja oi appi kui kiiresti rahvast sinna kokku voolama hakkas seepeale. Nii lahe oli vaadata ja bändil pidi ka sellisest vastuvõtust hea meel olema. Ma olin kurb, et ma ei saagi minna, sest süle oli asju täis ja kusagile polnud neid jätta. Lõpuks siiski otsustasin asjad maha jätta, toppisin hädavajaliku Aivari taskutesse ja läksime ka kahe meetri kauguselt staare kaema. Ja niiiiiiiiiiiiiii lahe oli. Nad olid nii normaalsed. Hästi paljud fännid olid kaamerad sisse smuugeldanud ja staarid ei pahandanud. Üks naistest võttis lausa suvaliselt fännineuilt kaamera käest ära, läks selelga keset lava ja tegi endast lähivõtte. Seda kõike laulmise ajal. Kahju, et teine naine meid nii kartis, et hoidus kogu atribuutika taha, isegi rohkem varju kui taustalauljad. Paar korda õnnestus ta siiski lava ette meelitada, aga enamus ajast oli ta varjus, nagu oli hoiatatud ka ette. Sellest oli tõsiselt kahju.

Swing, baby, swing!

Täna oli lahe päev. Hommikul läksin tööle ja KM vaatas otsa ning ütles: "Sina ei ole Maria!" Varsti siiski tunnistas, et olen:P

Enamuse peävast istusime kodus - temas mäggis uut kalamängu ja mina pidin vaatama. Ja siis käisime pikal autosõidul hädise eesmärgiga juustucroissanti tuua:P Ma ju pidin uusi lube ka proovima. Kõik on uus novembrikuus. Mitte septembri, minul vähemalt:D

Tööpäev lõppes mul sugugi mitte plaanikohaselt. Pidin kell kuus olema swingtantsu trenni proovi vaatamas ja loo jaoks materjali kogumas, aga 17:46 avastasin, et kell on nii palju ja KMi ema pole. Helistasin. Kuulsin, et ta kohe istub Viru eest taksosse ja jõuab seitsme minutiga. Ei olnud eriti rõõmustav kuulda, kui ta oleks pidanud juba pool tundi tagasi kohal olema. Sain jälle tormata ühest kohast teise ja mingi ime läbi jõudsin peaaegu õigeks ajaks kohale ka.

Ma ei kahetse üldse, et seal käisin. Ma sain mõtteid kirjutamiseks ja niisama oli ka tore. Muusika meenutas viiekümnendaid ja lahe oli vaadata, kuidas kõik järsku mingit tantsu rivis tantsima hakasid, nagu vanades lõpuballi filmides - kõik teadsid põhisamme ja panid igaüks ise midagi juurde. Seal tundubki suur osa olevat improvisatsioonil.

Vaatasin juba vist ligi tund aega, kuidas algajad näitavad kümne korraga õpitut ja edasijõudnud lõbutsevad niisama, kui järsku tuli üks noormees mind tantsima kutsuma. Mind!!! Mind, kellel pole õrna aimugi swingist ja nii ma talle ka ütlesin. Aga see teda ei takistanud. Ja nii fun oli.

Ta püüdis mulle ühte sammu õpetada ja ma oleksin tahtnud juba järgmist ka näha, aga siis ta andis milelgipärast alla ja ütles, et tantsime lihtsalt muusikasse. Nii tegimegi, õnneks või kahjuks. Tore oli ikkagi. Ma polegi varem nii tantsinud. Aga ta juhtis jästi ja nii on hea. Muidugi tuli pärast välja, et ta tegeleb 18 aastat tantsimisega, suurema osa sellest võistlustantsuga. Üsna piinlik oli tema kõrval olla oma paari pooliku peotantsu algukursuse ja paari pooliku showtantsutrenni aastaga. Minu meelest ma pean ikka paras koba olema, aga ta ütles mulle, et ma paistan olevat tantsimisega tegelenud. Ma imestasin, et ma veel talle jala peale astunud pole ja et me veel kukkunud pole. Õnneks kõik lõppes hästi.

Peale tema pika tantsimis kogemuse tuli välja ka, et ta õpib TÜ sotsiaalteaduskonnas, aga läks veel tükk aega, kuni ma asjad kokku panin, et tema ongi põhjus, MIKS ma swingist huvituma hakkasin. :D Kae kokkusattumust!

Nimelt, kui seda lugu tegema hakkasin, siis kogusin infot huvitavate alade kohta oma tuttavatelt ja meie spordiküsitluse vastuste hulgast. Seal oli üks noormees nimega Robert maininud lindy hopi ja steptantsuga tegelemist ja see tundus fun ning omapärane. Kuna ma ei tahtnud seda anonüümset ankeeti kuritarvitada oma huvides, siis ma ei võtnud sealt tema kontakte. Oma info sain edasi Internetist ning lõpetasin klubis Modus, mis õpetan swingi ja stepi ja mõnda asja veel. Ja ma ei küsinud talt ka pärast tantsides nime. Alles hiljem kuulsin, et see ongi SEE Robert. See treener ja meistritiitlite omanik. Ei olnud vähe naljakas:D

Kas enesetapp on moes nüüd?

Kuulsin paarinädalase vahega täna juba teise tuttava enesetapust, õigemini enesetapukatsest. Seekord läks hästi. Muidugi, ta ise ei pruugi samamoodi arvata. Ja mängus olid jälle narkootikumid. Ma nii loodan, et klubi tüdrukutele oli juhuslikult sellel reedel toimunud narkoloengust kasu ja sellest põlvkonnast jääb ka midagi alles. Meie oma juba väheneb. Kurb.

Seekord on jälle nii mitmeid teemasid, millest tahaksin kirjutada, aga muidugi, nad ei tule kõik praegu meelde ja siis, kui on meeles, ei ole tavaliselt aega kirjutada.

Märksõnadena saate nad praegu. Võib-olla tulevikus pikemalt ka.

Mina olen nii pankrotis, et mul on kahe arve peal kokku hetkel vist vähem raha, kui automaat väljastaks ja minu endine klassivend saab lubada endale mitmeid 30 000seid spordivõistlusi aastas. Ja ta ei käi ise tööl!

Siis seda, et ma olen jälle brünett. Ei mäletagi, millal viimati sellist tooni olin. Tavaliselt kukub lillakas välja. Või mustjas. Seekord peaksin olema shokolaad kojankikarva triipudega, aga mu juuksed ignoreerisin oranzhi värvi. Elagu kohukesed! Tegelikult on hästi kena, aga veel ehamatan iga kord peeglisse vaadates.

Ja ma sain load kätte. Seekord tahaks neid pikemat aega hoida ja peaksin viimase numbri reeglist kinni pidama. No muidugi pidi see 8 olema. Üheksa oleks ju lausa naeruväärne või isegi liiga ette nähtav. Kaheksa on täitsa paras.

Ning ma saan uued prillid. Punased, seekord. Tahtsin tegelikult idee poolest tumelillasid, aga mu pea on nagu õhupall ja ükski paar ei istunud. Siis leidsin ideaalsed pruunid, aga raha nende jaoks ei jätkunud. Oleks tegelt ju võinud, sest allahindlus oli suur, aga sõltusin ema armust. Vihkan sellist sõltumist. Seetõttu on mulle väga meeldinud kaks aastat oma eelarvega elada. Aga vahel jääb selelst väheks ja peab ikkagi roomama vanemate ees maas. Lõpuks sain punased. Need on ka väga kena värvi, aga eks teised otsustavad, kuidas nad mulle sobivad.

Ma teen praegu lehe jaoks lahedat lugu. Huvitavatest spordialadest. Rohkem ei täpsusta, aga mul endal on väga fun. Oleks veel rohkem fun, kui selle ja saja erineva koolitööga nii kiire ei oleks. Ma ei ole siiani välja mõelnud, kuidas mu kodutööd paberil esmaspäeva hommikuks õppejõudude postkastidesse potsatama peaksid ilma minu osaluseta. Pakkumisi? Help...

Järgmine nädal on kaks mega asja, mida ma ootan. Juba kuulsin positiivset feedbacki Ace of Base'i tuuri kohta ja kui kehv see Enrique olla saab? Halvimal juhul kespärane ju.

Tahaks oma sõpru näha enne kui unustan nende näo ja hääle ära. Nuuks...

Rongaemad võiksid oma puudujääke tunnistada, mitte kõiki teisi süüdistada!

Ma ei või enam! Nüüdseks on vast kõik lugenud mõnda uudislugu emast, kes sõitis Prantsusmaale oma sõbrale külla ja jättis väiksed lapsed koju nö naabri hooleks. Lapsed aga lõpetasid turvakodus. Nüüd süüdistab ema kõiki alates naabritädist lõpetades üliagara lastekaitse töötajaga. See on jama ju!

Ma tean neid lapsi. Puutusin nendega kokku turvakodus abis käies. Nad on mõlemad väga toredad. Ja toredad on ka sealsed töötajad. Nemad vähemalt hoolivad lastest. Aga naine, KUI sa tõesti nii hea ema oled ja kõik väidetavalt sulle liiga teevad, siis MIKS turvakodu töötajatele su lapsed juba tuttavaks saanud on? P.S. Ma võiksin rääkida ka sellest, mis seisus need lapsed on ja kuidas neid varem kodus koheldud on, aga ma ei tee seda. Mitte sinu, vaid laste pärast.

Idioodikari!

Midagi toredat ka. Õppisime eile Sandra, Riinu ja Jaanaga pokkerit õigesti mängima. ÜSna tore oli, kuigi sain kogu aeg pähe. Mõned üksikud korrad võitsin, aga alati siis, kui ma juba tahtsin mängust välja astuda ning üsna mitte millegagi kõik mängu panin. Alati võitsin ka siis. Munadega mängija olen:D

Võiks midagi kirjutada...

Ma ei tea, kas on nüüd minul ka kätte jäudnud see aeg, kus enam väga midagi kirjutada ei ole, aga üldjuhul ma ei taha ka kirjutada lihtsalt sellepärast, et tunnen endal vastavat sundi. Kirjutan, kui on midagi öelda.

Täna kirjutan ainult sellepärast, et olen enda üle uhke. Ma olen viimaste päevade jooksul maknsud kõigile võlad tagasi. Ise olen muidugi jälle üsna pankrotis. Aga hakan juba harjuma sellega, et kui ma olengi paar tundi enda arvestuse kohaselt rikas, siis juhtub midagi ja ma enam ei ole seda mitte. Kaugeltki mitte.

Ja seda tahtsin ka kirjutada, et nii mõttetu on inimestest head mõelda. Sain jälle vastu näppe. Viimasel ajal ärritab mind ainult üks inimene. Ja ma ei saa aru, miks ta mulle üldse korda läheb. Ta on nii mitte keegi minu jaoks, aga ometi sööb ta mu närvirakke. Kui minul keeravad tema nägu nähes juuksed krussi, siis tema ei seosta mu nägugi õige nimega. Just great!

Tahaks Eppu blogimängust osa võtta. Pean vist alustama mõne raamatu ostmisest. Sel kaugel tulevasel 'aal, kui ma raha jälle saan. Ja täna on alles esmaspäev. Vähemalt nüüd on täitsa hea põhjus lõpuks need raamatud endale muretseda ja ma sain ka lõpuks oma Carnegie raamatu läbi. Jee!

Pointless post ikkagi, te ei arva?

Keegi kummitust tahab näha?

Täna oli üsna tore päev. Käisime Sandra ja Riinuga üksteist pildistamas, sest näiteks minul ei ole endast juba aastate kaupa normaalseid pilte. No on, aga tõesti üksikud, millega julgeksin ennast tutvustada ja vajadusel avalikult eksponeerida. Täna sai siiski mõni ilus pilt tehtud. Tegelikult peaks tubli olema ja osa viimaste aastate pilteidest ka päris fotodeks tegema. Hiljem ei ole ju üldse mälestusi muidu.

Enivei... ühel hetkel, kui tegime kuusega nö jõulukaarte ning mina pildistasin parasjagu Riinu, tekkis pildile midagi kummalist, aga mida ma räägin. Vaadake ise. Mina ei oska seda küll millegagi seletada ja tol hetkel polnud ka tuul lund õhku kergitanud vms.

No tõsiselt... kas siis teie ei näe nägu - ilmekaid silmi ja nina? Nagu röntgenipilt. Aga panen mõned muud pildid ka, et te ei unustaks ära, milline ma välja näen ja kes mind näinud pole, siis teinekord teaks, kellele tänaval tere öelda võib ja kellelt sama ka vastu oodata võib juhul kui teid märkan. Mu oma sõbrad ei solvu enam ammu, kui neist mööda jalutan, sest käin kogu aeg, pea pilvedes.

Poose-poose:P

Midagi loomulikku. Teie otsustada, kas on minu nägu või ei.

No ma ei saanud seda panemata jätta. Mis siis, et siin nii paks välja näen. Aga see on nii äge.

See on Meelisele. Sest mulle meeldis see poos ja mina olen isegi mittefotogeenilisena ilusam kui sina:P

Ja see on lihtsalt nii armas ja naljakas, minu meelest. Mis siis, et mu hambad nii kollased siin on! Ja et pesu paistab.

Mina ja Sandra - kuidas siis teisiti peaksid parimad sõbrannad välja nägema? Me teame, et me oleme nunnud ja me väärime parimaid mehi ning vähemaga ei lepi!

Keerutamine sa-baaaaa!!!

No ei ole kiikumine lõbus! Hoidsin kümne küünega ketist kinni, et mitte sulava lume sisse pikali käia:D

Nii imelik, kui see ka pole, põhjustas Norbu midagi head ja ilusat. Tema helistas.

Bad girls, bad girls - what ya gonna do? What ya gonna do when they come for you? Toimetamata eksemplar minust ja Riinust.

Aga enough about me for today:D Nüüd ma ei vaevu jälle pikemat aega pilte siia toppima vist.

Palju õnne, blogi!

Tegelikult sai mu blogi juba eelmisel nädalal aasta vanuseks, aga ma ei tea, mida ma õigel päeval tegin. Igatahes, meelde see ei tulnud. Varem aga tuli pidevalt jälle pähe, et kuues november saab aasta täis. Ja see väike netilehekülg on mulle väga hingelähedaseks saanud. Ta on toonud kaasa uusi tuttavaid ja isegi sõpru ning kasu nii eraelus kui ka kooliasjades.

Ainult endale oleks igav kirjutada. Teadmine, et keegi ootab sinu uut postitust on ikka väga kõva motivaator. Ja kuigi ma pole seda vist vga tihti väljendanud, on mul hea meel, et teie, lugejad, tunnete minu elu, mõtete ja tegemiste vastu huvi ning aeg-ajalt ka tagasisidet annate. Ilma teieta ei oleks see pooltki nii lõbus. Nüüd aga peate teie minu virisemist kuulama ja mul on kogu aeg palju öelda. Okey... peaaegu kogu aeg. Ja mina saan ennast tühjaks kirjutada ilma, et keegi mulle nõrga argumentatsiooni eest C paneks, nagu täna vastavas tunnis juhtus.

Mis mulle veel meeldiks, oleks see, kui ma ka teist sama palju infot tagasi saaks. Neilt jah, kes ise räägivad või blogivad aga teised lugejad... kohati tundub, et te teate minust iga pisematki detaili (ja vahel on päris piinlik kuulda, kes mida lugenud on)ja mina teist nii vähe, eriti viimasel ajal, kui ma ei jõua ka parimatest parimatega kuude viisi kokku saada. Aga kirjutage siis mulle vahel, kuidas teil läheb. Ma loeksin hea meelega. Kellel pole ligipääsu siinsetele kommentaaridele, võib näiteks e-maili peale kirjutada, nii imelik kui see ka ei tunduks.

Õige või vale armastus?

Mõtlesin täna, et kuidas saavad osa inimesi teistele ette kirjutada, kellega nad peaks ja kellega ei tohiks suhelda nii üldisel kui vägagi isiklikul tasandil. Kõik ju loobivad väljendeid ja tahavad neid ka ise uskuda stiilis: armastus ei küsi ja kõik on lubatud sõjas ja armastuses. Miks siis homoseksuaalseid taga kiusatakse? Mõte on ju sama. Kuidas saab olla ni silmakirjalik? Üheaegselt nii konservatiivne ja liberaalne? Kas kõik on lubatud vaid siis, kui jutt puudutab iseennast?

Tegelikult see oli üldse kõrvalteema, aga ma võisin selle välja öelda ja võiksin vabalt ka I kuubi koha pealt sõna võtta, sest tegin jsut mingit mõttetut testi, mis väidab, et ma suren nagunii kunagi loomulikku surma. Seega, mu sõnavõtud mind ei ohusta.

Aga ma tahtsin öelda, et mul hakkab vist eraeluline probleem jälle tekkima. Oleks siis kunagi see probleemile eelnev hea osa ka olemas siis... Aga ei. Mul on tunne, et olen ühe väga hea sõbra jaoks muutunud taaskord rohkemaks kui tohiks. Ta käitus nii naljakalt, kui viimane kord koos olime ja samas, mul oli hea temaga koos olla. Ei. Ma ei maganud temaga, kui seda mõtlesite. Või jah... just seda ma üsna suure osa ajast tegimegi. Aga tal on oma tüdruk ja ta pole üldse minu tüüp, kuigi ta iseloomult oleks vägagi. Ma ei tea nüüd, kuidas asju tagasi normaalseks saada ja kas ma ehk olen ise selel esile kutsunud. No me magasime ühes voodis. Jälle. Aga seekord selles voodis, kus mina magada poleks tohinud. Dilemma, dilemma... Sellest sõbrast ma ei ole nõus loobuma ka. Isegi mitte natukeseks, et ta üle saaks.

Meil oli nii tore. Tegime jälle toreda õhtu ja päeva takkatippu. Käisime kirbuturul. Minu jaoks esimesel Eestis. Ja siis vaatasime kaisus filmi. Ja ma olen kaisu-maan. Mis teha!?

Aga eilsest... ei olnud väga hea õhtu. Päev oli küll üsna hea... aga õhtul hakkasin otsima oma lubade jaosk dokumente ning pöörasin terve kodu pea peale ja mida pole, seda pole. Nutumaik oli suus, sest mul ei ole enam aega, et seda kaotada millegi ümber või uuesti tegemiseks, aga ei leidnudki. Õnneks siiski sai ruttu duplikaat tehtud ja käisin ARKiski ära, et avastada, et see on esmaspäeviti suletud. No kui ebanormaalne saab olla??? Ja kui duplikaat sai tehtud, selgus, et mul siiski oli õige asi kodus olemas ja ma isegi nägin seda, aga ei uskunud, et see sama ongi. Erinõme ju. Nüüd pean homseni Tallinnas olema ja koolist puuduma, et asjad ikka ära ajada, sest kui venitan, pean mõnda aega ilma lubadeta olema ja võib-olla ka korraks uuesti esmased tegema. Ja raha on mul nagu raba, aga seda te juba teate ju eks.

Ainult mina

Huh. Pole siia päris ammu midagi kirjutanud. Palun vabandust neilt, kes siin vahepeal korduvalt käinud on ja pettumusega lahkuma pidin. Katsun enam nii mitte teha. Tegelikult ka:D

Ma ei tea ise ka, miks ma kirjutanud pole. Oleksin ju võinud kirjutada sellest, kui absurdsetes tingimustes me turunduse kontrolltööd tegema pidime või kuidas ma vist ikkagi maxpunktid sain selle eest või kuidas ma õppisin lifti hulluks ajama või et ma avastasin, et olen ka seal peol käinud, kus üks nüüd juba kolmest kohast minuga seotud noormees surnuks pussitati.

Aga ma ei viitsi, ei jaksa, ei taha.

Kirjutan parem millestki värskemast ja meeldivamast. Näiteks eilsest raamatuklbusit Kaarlis, mida mina korraldasin. Ise jõudsin sinna täpipealt õhtu alguseks ja veel koos KMiga ilma osasid asju ette valmistamata. Hankisime siis kiiruga vajaliku materjali ja improviseerisime. Tuli välja hästi armas õhtu. Kõik jäid rahule. Lugesime üksteisele oma lemmikraamatuid ette ja üritasime ignoreerida KMi,k es meid saboteeris samal ajal ning pärast tegime ise raamatut järjejutu variandis. Mina alustasin ja teised jätkasid. Kohe me ära ei lõpetnaudki, sest nii paljud puudusid, kes võiksid ka oma jälje sinna jätta. Ma oleksin väga tahtnud näha, kuhu mu jutt välja jõudis, aga mulle öeldi, et sulle jäi alustamise lõbu ja uuesti näed lõppvariandis alles.

See oli siis see tore osa. Ja see oli ka tore, kui Aivar saatis mulle öösel armas sõnumi, et kas ma tuleksin palun temaga enne kontserti kinno ka mõnda komöödiat vaatama. Ikka lähen, kui jõuan, ma arvan.

Halb osa oli jällegi ainult nii halb nagu ainult minuga juhtuda saab. Sest kes veel peale minu suudab asfaltile pillata teise inimese firmale kuuluva 26 000 kroonise läpaka? Ja seda vahetult enne nädalavahetust! Täna öösel ma küll hästi ei maganud. Nii õudne oli ju üles tunnistada arvuti omanikule, mis juhtus ja ka seda, et kõik vist ei ole korras tema peamise töövahendiga. Õnneks, tal endal vist siiski käis sellest kastist jõud üle ja hetkel paistab kõik ok olevat peale paari värvikahjustuse. Sest ma tõesti ei kujuta ette, kust ma leiaksin maksimaalselt 26000 krooni ja nagunii tema peaks kandma kõiki arvutis oleva info kaotusest tulenevaid kahjusid. Eriti masendav olukord oli ööpäeva jagu aega. No minuga ikka juhtub. Polegi midagi muud öelda...

Ettevaatust! Uued hinged on teel!

Minu jaoks oli hingedepäev alles eile ja küünalt põletan üldse alles täna. Täiesti hullumeelne nädal on olnud ja mulle jõudis see kohale eile. Noored inimesed surevad järjest kõikvõimalikel põhjustel. Nüüd on siis minu Orkutikeskkonnas ka kehatu hing ringi hõljumas. Spooky. Ju olen ka sinna ikka jõudnud viimaks. Igatahes, tunnen kaasa Veikole ning Liisa ja Kerstini lähedastele. Ei hakka mingeid imalaid sõnu loopima. Need ei väljendaks nagunii kogu kurbust ja ma ei saaks öelda, et tean, mida nad tunnevad. Keegi ei tea. Ei hakka ka ütlema, et küll aeg parandab haavad. Ütlen hoopis, et kui see on minu teha, siis teid ei unustata.