Või siis kõik need kokku.
Täna oli siis lõpuks hispaania keele eksami põhiosa. Selleks pidin ärkama kell kuus hommikul üles, et jõuaks veel dushi alt läbi ja Tartusse õigeks ajaks. Millegipärast aga mu telefon ei helisenud ja ma ärkasin alles kell seitse, kui ema kontrollima tuli, et kaugel ma omadega olen. Siis läks tormamiseks, sest ma pidin 7.15 uksest välja astuma, et jõuda kodust 7.29 bussi peale, et saaks veidi paremasse kohta, kust saaks edasi 54 peale ja bussijaama. Bussijaamast Tartusse, Tartust tagasi bussijaama, kui eksam tehtud, bussijaamast mingi trammiga linna ja terminalist lõpuks 29ga koju. Kokku tuli kuskil 420km. Ajaliselt 8h ühistranspordis. Hull või mis!?
Täna oli siis lõpuks hispaania keele eksami põhiosa. Selleks pidin ärkama kell kuus hommikul üles, et jõuaks veel dushi alt läbi ja Tartusse õigeks ajaks. Millegipärast aga mu telefon ei helisenud ja ma ärkasin alles kell seitse, kui ema kontrollima tuli, et kaugel ma omadega olen. Siis läks tormamiseks, sest ma pidin 7.15 uksest välja astuma, et jõuda kodust 7.29 bussi peale, et saaks veidi paremasse kohta, kust saaks edasi 54 peale ja bussijaama. Bussijaamast Tartusse, Tartust tagasi bussijaama, kui eksam tehtud, bussijaamast mingi trammiga linna ja terminalist lõpuks 29ga koju. Kokku tuli kuskil 420km. Ajaliselt 8h ühistranspordis. Hull või mis!?
Aga ma tahtsin lähemalt rääkida sellest trammisõidust. Mul mängis terve tagasitee player peas, aga ikka kuulsin iga paari minuti taga või tiheminigi trammisireeni, sest mõni loll üritas kas autoga või jala trammi eest läbi lipsata. Nad üldse ei arvesta sellega, et esiteks segavad nad nii trammiliiklust, aga teiseks ohustavad oma elu ja vara, sest kui jalakäija kukub libeda ilmaga rööbastel, sisi tal pole aega enam püsti tõusta ja eest ära minna, ning kui auto sureb välja, siis saabki ta veidi kompaktsem olema. Kurb küll, aga oma riks ja vastutus.
Aaaaaaaaaaaa...
Ühest asjast tahtsin veel rääkida. Paar kuud tagasi oli selline juhus, et olin kodus ja uksel kohtusime mina ja ema mingite naabritega, keda ma varem näinud polnud. Elementaarsest viisakusest ütlesin tere neile. Ikkagi naabrid ju. Kasulik on häid suhteid hoida. Aga siis see mees ütles mulle millegipärast: hingesugulane. Siis läksime igaüks oma teed. Me emaga veel natuke imestasime selle üle, aga eriti kaua pead ei vaevanud.
Eile aga tuli ema selle mehe abikaasaga koos linnast koju ja siis nad olid rääkinud sellest kohtumisest, et see naine ja tema mees olid kaua mõelnud, miks ma nii tuttav tundun, kuigi teadsid, et kohtunud me pole ja siis see naine ütles, et tema mees on sensitiiv ja oli mulle hingesugulane öelnud sellepärast, et tema tundis ära, et KA MINUST SAAB KUNAGI SENSITIIV. Mul on siiani suu natuke lahti. Ei oska midagi arvata, aga ei tahaks skeptiliselt neid hulluks ka tembeldada. Ma tõesti ei tea ju, mis kunagi saab. Never say never! Katsun siis end positiivselt meelestada, aga imelik, et ma kuskilt mujalt tarkadelt kunagi midagi taolist kuulnud pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar