Hey hey
Mul on nii palju rääkida. Ma olen ise nii elevil praegu, aga katsun keskenduda ja teemasid ükshaaval arendada.
Värskemad uudised
Sain just kauaoodatud meedia tulemused. Nii kontrolltöö kui kanalianalüüsi ja ka lõpliku hinde. Sellepärast särangi. Ma sain A. Minu esimene suur hinne on A ja mitte lihtsalt A, vaid ma olen aine läbinud parima tulemusega. Nüüd ma võin heas tujus uude aastasse edasi minna, sest ainus erialane aine, ainus aine, mis mulle midagi tähendab, on läbitud paremini kui 117 teist inimest seda teha suutsid. Screw you eliitkooli võsukesed. Ei midagi isiklikku. Lihtsalt enam ma end küll teist kehvemaks ei pea. Kusjuures isegi see KT, mida ma oma meelest üldse ei osanud, hinnati 18,5 punkti vääriliseks. Poolteist punkti alla maksimumi nii, nagu koondhinnegi. Juhhuuuuu veelkord.
Tsentrifuugireziimil läbi kõhugripi
Eile või õigemini üleeile oli siis see päev kui see hull murdja kõhugripp mind kätte sai. Tunni aja jooksul mõtlesin, et ma suren ära. Muudkui higistad ja oksendad ja istud potil, sest kõht nii kohutavalt valutab ja siis järsku enam ei ole palav. On hoopis nii külm, et vahet pole, kas oled kahe teki all või poolpaljalt õues akna all. Ikka värised. Ma valmistusin juba kõige hullemaks, sest tean, et teised on istunud kolm päeva potil okseämber nina all, sest aeg-ajalt tuleb mõlemast otsast midagi välja ja tagasi end ei hoia. Õnneks minul läkski suurem piin ühe tunniga üle ja ma olen väga õnnelik selle üle. Juba selle ajaga ma käisin ringi nagu zombi ega osanud kuidagi olla. Niiiiiii paha oli lihtsalt. Süüa ka ei julgenud, aga õhtul suutsin juba empsi tehtud kohupiimakooki vitsutada ja täna läks vürtsine pada ka alla. Nämm..... Loodame, et selle jamaga on nüüd ühelpool lõplikult ja see ei riku mu aastavahetust ära. Ma pigem istun kodus teleka ees kui potil hetkel, kui aasta vahetub, aga tglt plaanin siiski midagi sõpradega teha.
Raamatutest...
Mu vaheaeg pole üldse kujunenud selliseks lustimiseks ja lillepeoks nagu arvasin, aga sellest pole ka väga hullu. Olengi saanud välja puhata ja lugeda palju. Kõigepealt lugesin ühte osa raamatute triloogiast nimega "Targutaja". Autor on Susan Mallery. Ta on kirjutanud kolm hästi armast ja südamlikku raamatut kolmest õest ja nende püüdlustest õnne poole. Ma lihtsalt ei saa neid lugedes naeratust näolt pühkida. Emps vaatab ka imelikult juba, aga mis siis.
Vahepausiks: mu kasuisa vaatab praegu tulemuste faili ja üritab mle selgeks teha, et teab poolte mu kursusekaaslaste vanemaid oma TÜ aegadest.:D:D:D Kõik on võimlik ju...
Aga tulles tagasi selle raamatu juurde... Sain sealt mõtte, et kõik valivad omale kaaslase eluks oma vanemate järgi, aga kuidas MINA KUI ISATA KASVANUD LAPS OMALE MEEST OTSIMA PEAKS??? No ma ei tea... Kui see on õige, siis ma jään väga hätta. Mul on kogu aeg olnud nõrgem kujutis meestest kui tervetest peredest pärit sõbrannadel. Jah. Mul on küll meessoost sõpru ja on olnud ja poisssõpru, aga ikkagi... Ma ei mõista nii paljusid asju, ma kardan:(
Teine raamat, mida ma lugesin, on "Maailma esimene filmistaar" (W.J. Mann), mis põhineb Florence Lawrence'i elulool, aga kus on lünki täidetud kujutlusvõimega. Üsna huvitav ja õpetlik raamat. Tavaliselt ma vihkan vanast ajast rääkivaid romaane, aga seekord sattus kätte huvitav eksemplar naisest, kes elas üle saja aasta vanaks, aga valetas ikka oma täpse vanuse kohta naiselikult häbelikkusest. Proovige ise nii vanaks elada, kui selle raamatu kangelane ja sama ergas nng teravmeelne püsida. Ühesõnaga... soovitan.
Täna oleks vist ka õige aeg aastast kokkuvõtteid teha ja lubadusi anda edaspidi parem olemise kohta, sest homme ma nagunii ei jõua selleni, ükskõik siis, kus ma lõpetan. Niisiis...
On olnud suurte muutuste aasta. Kool sai hõbemedaliga lõpetatud ja ülikooli ammu välja valitud erialale sisse astutud. Oma auto sain ja juba sellest ka ilma jäin. Üks tõsisemaid suhteid minu jaoks saabus ja suri. Võib-olla see siiski oli vaid suvesuhe, kuigi tahaks loota, et siiski tähendas meile mõlemale rohkemat. Üks väga mõttetu kaugsuhe oli ka, aga siiski mu elu pikim suhe - 6 kuud. See algas uusaastaööl ja lõppes jaanipäeval. Võb vist öelda, et pööripäevadel ma vahetangi mehi. Siis sai alguse see lühem kuid suurem suhe. Võib öelda, et sel aastal oli üks mu elu õnnelikemaid suvesid. Pärast sai Tartusse koltud ja üle elatud üks väga raske periood. Ma pole kindel, kas see veel läbigi on, aga parem oleks. Nii ei jaksa kaua. Ma tunnistan ise ka, et mul on olnud seal kohanemisraskusi, aga seda pole kunagi varem juhtunud. Ma ei saa aru, miks siis nüüd teisiti on. Aasta esimesest poolest pole aga eriti midagi kirjutada. Esiteks sellepärast, et ma ei mäletagi eriti midagi. Teiseks kulus kevad kooli edukaks lõpetamiseks. Muutuste aasta on nüüd kohe-kohe läbi. Huvitav, mis edasi saab.
Soovin juba ette ära head uut aastat kõigile. Soovin teilegi seda, mida oma sõpradele sõnumis: Liblikaid kõhtu, kommi suhu, kallistavaid käsi ja kedagi, kes muhu peale puhub.
Kalli-musi-pai
Maria
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar